Kahesed ja suvi

Karlel ja Karlil oli juuli keskel sünnipäev ja pidu sai seekord peetud õigel päeval Minu Mängutuba mängutoas. Kutsutud külalistest tuli seekord kohale 3/4 ja tundus, et kõik kohaletulnud jäid peoga rahule. Meile endale meeldis see mängutuba väga ja jäi silma veebruaris Jaksi sünnipäeval. 

Sünnipäeva tort, mille tädi Mann tegi

Sünnipäevalapsed enne pidu

Kingitus vanematelt, vanavanematelt ja külalistelt

Kahesed Karle ja Karli on ühed lahedad sellid ja nendega on päevad täis tegevust. Mõlemad on omamoodi asjalikuks muutunud ja vist pea iga päev ma imetlen, kui lahedad tegelased nad on. Eks seda jonni ja kaklemist on ka, kuid viimasel ajal kaalub kõik muu selle üle ehk siis naeru on meie majas üha rohkem. Karli oskab ennast sõnadega juba päris hästi selgeks teha ja eks see on teinud teineteisest arusaamise lihtsamaks ning nuttu ja jonni meievahelisest suhtlusest vähendanud. Samas Karle ei oska ennast veel sõnadega väljendada (tema sõnavaras on emme, aitäh ja ba-baa (head aega)) ja see on toonud tema juurde jonni. Kurb on ju kui tahad midagi, aga vanemad ei saa aru sust. Teevad asju teineteise järgi päris palju ja see on Karlele ainult kasuks. Näiteks on ta venna järgi hakanud igale poole kõrgustesse ronima, tahab ise lusikaga süüa ja mängib ilusti auotodega. Üldse on Karle laps, kes mängib pigem omaette kui teistega. Samas Karli mängib väga hea meelega teiste lastega. Pärnus klappis ta mu venna noorema lapse Rainisega ja Hiiumaal Jaanuse venna noorema lapse Lauraga ning mänguplatsidel on julgelt teiste lastega mängimas või koos jooksmas. Kohati tundub, et tal on vaja teiste lastega mängida ja äkki ikkagi peaks ta lastehoidu panema. Lasteaeda poisid kohta ei saanud ja ega ma eriti kurb pole ka, sest ma pole ise veel valmis neid sinna panema (olen ikka üks kanaema). Septembrist tuleb meile hoidja koju appi ja eks siis vaatame, kas proovime Karlit mõneks hommikupoolikuks viia eralastehoidu teiste lastega mängima või ei. Karli suurim edusamm viimastel kuudel on mähkmetest vabanemine ja öise söömise lõpetamine. Mähkmetest prii on ta juba pea kaks kuud ja see tuli kuidagi väga kergesti. Olin paaril korral maal proovinud mähkmete asemel aluspükse, kuid tulemust polnud. Ühel esmaspäeval otsustasin kodus, et aitab mähkmetest ja hakkab siis pissiralli pihta. Minu üllatuseks hakkas Karli esimesest päevast ilusti ise potil käima ja ütlema, kui on häda. Eks õnnetusi ikka on juhtunud, kuid viimasel ajal vist korra või paar nädalas. Ööseks ja pikemaks autosõiduks oleme talle küll mähkme alla pannud, kuid öised mähkmed on kuivad ja autos karjub kõvasti, kui häda on. Öine pissimine jäi ära kohe, kui ta enam ei saanud öösel süüa ega juua. Ka sellest võõrutamine läks kiiresti ja üllatavalt lihtsalt, vist paari-kolme ööga.
Kui Karlil läheb potil käimine hästi, siis Karlega on seevastu kõva tagasilöök. Varem istus ilusti potil ja tegi hädad ära kui olime ta õigel ajal sinna pannud. Nüüd on potil istumine tõsine võitlus, sest ta oskab sealt ära tulla ja ei taha eriti seal istuda. Karle edusammudest see, et ta käputab väga kiiresti nii toas kui õues, kuigi õues murul kipub rohkem tagumik püsti edasi minema. Talle vist ei meeldi paljaste põlvedega muru peal liikuda. Igal võimalusel on Karle toe najal püsti ja liigub aktiivselt toe najal külgliikumises. Kodus ei pea ma teda enam trepist ülesse tassima, vaid ta tuleb käpuli kõik kolm korrust ise ja on see juures väga õnnelik. Alla minek ei ole nii edukas - kaks astet alla ja üks ülesse tagasi.
Karli on endiselt hästi abivalmis ja hoiab väga oma vennat, kui on hea tuju. Halva tuju korral on kade ja hammustab ning mitte ainult vennat vaid ka mind. Ma olen täiesti nõutu selle hammustamise teema osas, kuigi peab ütlema, et seda on vähemaks jäänud. Karli käib iga päev ka kõhubeebiga vestlemas ja on üldse üks suur beebide sõber.
Kokkuvõttes võib vist öelda, et mul on arengu poolest kodus 1-aastane (Karle) ja 2-aastane (Karli).

Karli Pärnu rannas jalad ämbrites

Karle Pärnu rannas issi kaevatud augus

Juuli lõpus-augusti alguses oli Jaanusel kahenädalane puhkus ja olime selle aja maakodus, Pärnus ja Hiiumaal. Pikemaid reise ette ei võtnud, sest kuumus oli meeletu (30 kraadi) ja kui ise rasedana ei taha sellise kuumusega ringi sõita, siis lastest ma ei hakka rääkimagi. Seda enam, et nendega on endiselt lihtsam sõita siis, kui neil on une aeg. Nii Pärnus kui Hiiumaal olime pea iga päev 2 korda rannas. Karli oli nagu vana kala vees, kuid Karlel pidi ikka vesi soe olema ja lained väiksed, et ta ennast hästi tunneks. Rannas saime tavaliselt olla paar tundi, sest selle ajaga väsisid poisid korralikult ära - kaevasid iga kord issiga augu ja tassisid merest vett.

Enne puhkust põdesid poisid enteroviirust ehk rahvakeeli suu- ja sõrataudi. Algas Karlist ja lõppes Karlega, kes põdes seda kolm korda hullemini kui Karli. Väljendub see haigus siis villidena jalataldadel ja -säärtel, peopesades ja kätel ning suu ümbruses. Karlil olid villid peamiselt jala taldadel ja peopesades ning mõned säärtel ja kärel, kuid Karlel olid kõik jalad, tallad, peopesad, käed ja suu ümbrus villis. Ravi selle viiruse puhul on saialilletintuuriga puhastamine ja nakkav on seni kuni kärnad tulevad villidele.

Suvel oli meil enamus ringides puhkus, kuid septembrist alustame taas laulmise, ujumise ja füsioteraapiaga. Arvatavasti lisandub Karlel veel tegelusteraapia ja võibolla logopeed, aga eks kõik selgub lähiajal.

Iga rasedus on erinev

Täiesti arusaadav, et iga rasedus on erinev, kuid et nii erinev, seda ma poleks oodanud. Olen hetkel 29+ nädalat rase ja siiamaani võin öelda, et kaksikute rasedus oli minu jaoks kergem kui praegune. Ei olnud mul eelmise raseduse ajal seljavalusid ega pidevat raskuse tunnet, samuti polnud ma nii õrnahingeline. Kõik tervise näitajad olid mul endal tookord väga head ja nüüd on vererõhk madal, hemoglobiin madal ja kehakaal tõuseb liiga palju (söön täiesti tavaliselt). Kui esimene rasedus oleks selline olnud, siis ma oleksin ikka väga pikalt mõelnud järgmise raseduse peale. Õnneks pole mul iiveldust ja oksendamist nagu osadel rasedatel on kas raseduse alguses või kogu raseduse.
Paljude küsimus on kindlasti, et kas oli tööõnnetus või planeeritud. Võib öelda, et planeeritud, sest meie soov oli kolm last. Andsime kolmandale lapsele ise õiguse otsustada, millal on tal õige aeg tulla. Minu ainuke soov oli, et Karle hakkaks selleks ajaks käima. Karlel on veel paar kuud aega. Oktoobri lõpus peaks siis ilmavalgust nägema poiss ja mulle see täitsa meeldib. Eks ma (ja teisedki lähedased) vaikselt ikka alguses lootsin, et on türduk, kuid minu ja Jaanuse pettumus polnud üdlse suur.
Hea sõbranna ütles mulle, et me oleme ikka hullud, et julgeme kolmanda lapse saada ja eriti kui üks lastest on puudega. Ma olen talle tänulik, et ta ütles asja nii nagu on. Nii mõnelgi päeval on olnud endal sama mõte peas ja küsimus, et kas saame ikka hakkama. Samas, inimene saab hakkama kõigega mis talle antakse ja mitte midagi ei juhtu niisama.