neljapäev, juuni 13, 2013

Lõbus ja toimekas

Kui oleks aega, siis võiks iga päev kirjutada mis toimub, sest iga päev toimub meil midagi. Ajaga on mul aga nappus suur. Igav meil pole. Ühes päevas on nii naeru kui pisaraid ning seda meil kõigil.   
Suurim muutus on toimunud jällegi Karli arengus - 10 kuu ja 6 päevaselt ajas ta ennast ise issi najal püsti. Mina kahjuks ei näinud seda esimest korda, sest olin just siis teises toas toimetamas. Alguses olin kurb, et ma seda ei näinud, kuid ma ju näen kõike muid esimest korda nendega toimuvaid asju ja las siis issil olla ka midagi, mida tema enne mind näeb. Püsti Karlile meeldib seista ja nii ajab kohe kui võimalik millegi najal ennast püsti. Vaikselt on selgeks saanud ka toe najal külgliikumine ja käputamine tuleb iga päevaga aina paremini välja. Nüüd juba on selge, et käputades saab edasi liikuda kiiremini kui roomates. Tänu sellele, et Karli ennast püsti ajab ei ole mul enam üldse hetkegi võimalik neid ilma tähelepanuta tuppa jätta. Nendega tuleb pidevalt tegelda nende ärkveloleku ajal ja see on ju alles algus. Kui ma Karlet imetan, siis Karli ronib meie otsas ja on kindlal veendumusel, et tema peab ka uuesti rinda saama. Karlel miskeid suuri muutusi pole, aga iga päevaga on näha kuidas ta lihased muutuvad tasapisi tugevamaks ja ta ise asjalikumaks. 



Eelmisel nädalavahetusel olime Tiduveres ja poisid ööbisid esimest korda maal. Tundus, et neile täitsa meeldis maal ja edaspidigi lähme nädalavahetuseks sinna. Ma ei saa küll midagi seal teha, sest poisid on kindlal veendumusel, et emme peab nende kõrval olema ja nendega mängima. Issi sobib ka muidugi. Ilmad olid nädalavahetusel väga ilusad ja kuigi me üritasime poisse otsese päikese eest kaitsta ja määrisime neid jojoba õliga, said nad siiski oma naha päikesest punaseks. Päikesekreeme ma ei kasuta ise juba paar aastat ja lastele neid ka ei määri, liialt palju aineid, mis ei ole head meie nahale. Jojoba õli on väga hea kaitse nahale päikese eest. Ma ei oska veel hästi jälgida palju päikest on lastele paras ja palju on palju. Hädas olen ka laste riietamisega (vahel läheb palju ja siis jälle vähe) ja ega meie ilmad on ka nagu nad on.  


Oleme täheldanud ka esimesi kaklusi poiste vahel. Täiesti üllatav, kuidas nii pisikesed juba omavahel võitlevad asjade ja tähelepanu eest. Karle on muidugi ära õppinud, et kui Karli talt midagi ära võtab (või ka meie), siis tuleb oma solvumist suure haleda nutuga välja näidata. Nupp nokib neil mõlemal väga hästi ja ma ootan iga õhtu põnevusega mis järgmisel päeval toimub.  

1 kommentaar:

Maria ütles ...

Tohoo tonti!

Pole nüüd vist juba kaks aastat su blogisse vaadanud ja nüüd tulin ning esiteks mõtlesin, vale aadress tuli või?, ja alles siis sain aru: ei, ongi sinu oma. Ja sul on laps!

Ja siis äkki: KAKS last!!!

Vau, Kristi. See on nii.... vau. Mul on su üle väga hea meel. No ikka väga, väga rõõmsad on need pildid siin.

Kuumad õnnesoovid Uus-Meremaalt!

Mann