Said vahepeal aastaseks

Poisid said juulis aastaseks ja selleks puhuks käis meil fotograaf Krista Kõiv külas. Nagu ikka tegi ta väga palju lahedaid pilte ja mõned neist on näiteks sellised

Peale sünnipäeva oli ka tavapärane arsti juures käimine ja tulemuseks oli Karle 8,65 kg ja 73 cm ning Karli 9,3 kg ja 77 cm. Vereproovid on ka aina paremaks läinud ja muret teevad veel veidi madalad valgeverelible näitajad Karle veres, kuid detsembris läheme uuesti kontrolli. Raud ja d-vitamiin on väga heal tasemel ning d-vitamiin on ise ilma vitamiini andmata korda läinud. Ma olen üldse neile andnud d-vitamiini tilkasid ühe kuu ja kuna see tekitas meeletuid gaase, siis rohkem ei andnud. Pigem olen üritanud iga päev vähemalt 1-2 tundi nendega õues olla ja hästi palju päikest neil saada lasknud. Raua osas nautke aitasin kaasa, aga ka mitte täpselt arsti juhiseid jälgides, sest ma ei suutnud iga päev 2 korda lapsi piinata ja süstlaga neile kurku raua preparaati ajada.
Mis nad siis praeguseks (1 a 2,5 k) teha oskavad? Karli ronib igale poole ja 20. september tegi Hiiumaal oma esimesed iseseisvad 9 sammu. Üksi veel kõndida aga ei julge, ikka ainult 3-9 sammu ja siis istub maha või võtab meist kinni. Käest kinni hoides jalutab ka ilusti, aga mitte kiiresti ja eelistab mõlemast käest kinni hoida. Kui ronib hulljulgelt igale poole, siis kõnnib ettevaatlikult. Moka katki või mõne sinika saab pea iga päev, sest no ei püsi see noormees paigal. Hambaid on hetkel 6 suus, aga seitsmes tuleb juba nädala aega ja tänaseks on kiku natuke sõrmega juba tunda. Emmele-issile on see hamba tulek päris väsitav, sest laps on väga viril. Karle roomab ikka veel ringi, aga nüüd juba roomab ka kõrgustesse ja nt 20 cm kõrguse kohvri peale ronib väga edukalt. Hästi palju tahab ennast püsti tõmmata ja seista. Istub iseseisvalt siis, kui midagi põnevat käsil on, aga ei aja ennast ise istukile ja eelistab ikkagi kõhuli toimetada. Käpuli ka ei aja veel. Jätkame ikka füsioteraapias käimist ja kodus harjutuste tegemist. Hambaid pole endiselt ühtegi suus, aga see on õnneks asi mille pärast ei pea üldse muretsema - tulevad siis kui tulevad. Karle tahab palju teha asju venna järgi ja nii nad panevadki mööda tuba ringi nagu paaris rakend - Karli ees käputades ja Karle roomates järgi. Naljakas ja tore on neid kahte koos toimetamas vaadata ja kui oluliseks nad teineteist peavad. Kaklevad muidugi ka ja enamjaolt on Karli see, kes Karlet hammustab või lööb.
Kirjutaks veel, aga kutid ärkasid hommikuunest ja minu nö tööpäev, mis algas kell 6.30, jätkub :-)

Tagasi keraamikas

Pärast aastast pausi hakkasin uuesti keraamikas käima, sest lapsevanem peab vähemalt ühe õhtu nädalas saama tegelda oma hobidega. Jaanus käib juba pikemat aega neljapäeviti võrkpalli mängimas, kuigi alguses, kui ta hakkas uuesti käima oli meil kokkulepe, et läheb siis kui vähemalt üks poistest on magama saadud. Lihtsalt võimatu oli neid varem üksi magama panna, sest mõlemad tahtsid tiss suus magama jääda ja kumbki ei oodanud vaikselt voodis kuni teine magama jääb. Ühel hetkel aga vaatasin, et Jaanus saab nad suurepäraselt ise magama ja poistel polegi vaja tissi otsas magama jääda. Minu jaoks tähendas see seda, et võisin õhtuti laste magamamineku ajal kodust ära olla. Leppisimegi kokku, et kord nädalas õhtul käib Jaanus trennis ja mina keraamikas. Esimene kord keraamikas polnud üldse mu süda rahulik - polnud ju varem Jaanus õhtul sedasi lastega üksi jäänud. Kaua ei julgenud keraamikas olla ja kogu see tunnike, mis ma seal olin, olid mõtted lastel ja vaatasin pidevalt telefoni, et ega see ei helise. Kuna mul on nii suurepärane mees ja
laste isa, siis sai ta lapsed ise magama ilma suurema vaevata.

  

Üks õhtu paar tundi tegelda oma hobiga on suurepärane vaheldus ja akude laadimise võimalus, eriti vaimselt. Iga korraga lähen kergema südamega keraamikasse, toimetan rahulikumalt saviga-glasuuridega ja ei muretse enam nii palju laste pärast. Juba enne laste sündi tundsin, et saviga tegelemine on korralik energialaeng. Oma osa mängib kindlasti ka koht ja seltskond kellega koos ühe laua taga istuda ning lobiseda. 

Peale aastast pausi keraamikas tegin esimeseks tööks kella vennale ja tema naisele pulmakingiks. 

(see pilt on tehtud telefoniga ja ma ei saa kuidagi seda siia bloggise paremaks keerata)

Suvi, reisimised ja sünnipäev

Viimane kuu on möödunud jällegi lennates. Kuigi me ei ole pea kuu aega käinud ujumas ja võimlemist-massaži on ka olnud ainult 2 nädalat on meie päevad täis toimetamist. Karli käputab mööda tube ringi ja avastab maailma, Karle üritab talle roomates järele jõuda, kuid siiski on veel tema avastusretked piirdunud elutoaga. Karle roomad ikka täiesti omamoodi, aga väga kiiresti ja siis kui tema seda tahab. Füsioteraapias vaatab vahel terapeut mulle otsa ja küsib, et kuidas see poiss saada liikuma. Mul ei olegi talle muud vastust, et ta liigub ja teeb asju just siis kui ta ise tahab. Karlet ei ole võimalik kuidagi vahel meelitada võimlemisharjutusi tegema kui tal ei ole parasjagu selleks soovi.
Samuti ei ole võimalik kumbagi last sundida sööma. Nimelt nad tegid mul vahepeal kahekesi pea kahenädalase söömise streigi - ükskõik mida ma tahkest toidust pakkusin, ei sobinud. Toitusid 11-kuustena 2 nädalat ainult rinnapiimast. Ei saanudki aru, millest selline toidust keeldumine põhjustatud oli. Täna söövad mõlemad jälle enam-vähem nii kuis peab ja kõige paremini maitseb ikka emme-issi taldrikul olev toit. Õnneks ma teen vähese soolaga ja maitseainetega sööke ning saab enam-vähem kõike poistele anda.

Jaanipäeva veetsime seekord neljakesi rahulikult. Hästi võõras oli, sest igal aastal on meil ikka sõpru ka külas olnud. See aasta ise ei kutsunud kedagi ja keegi ei küsinud ka, et kas võib tulla. Tegelikult on ikka nii, et meile võib jätkuvalt julgelt tulla maale külla kui me seal oleme. Midagi eriti me ehitada ei saa, sest poistega tuleb tegelda ja tutvustada neile ümbritsevat maailma.

Pulmaastapäeva nädalavahetuse veetsime Kalanas ja Hirmuste rannas, kus poisid said süüa nii suitsetatud kala kui ka liiva, kive ja adru. Merre tookord ujuma ei läinud, sest vesi oli liiga külm.

Reisimine on tore, aga suhteliselt väsitav nii minu kui ka laste jaoks. Kodus on kõik asjad teada mis ja kuidas, kuid reisil peab pea pidevalt töötama ja mõtlema välja mida ja kuidas. Poistel on aga reisil olles palju uut avastada ja kogeda ning see väsitab neid korralikult. Meie reisid on seni piirdunud Pärnus ja Hiiumaal vanavanemate juures käimisega ja Tiduvere oma maakodus puhkamisega. Pea iga nädalavahetus oleme me Tallinnast ära ja nii algab iga uus nädal kohvri lahtipakkimisega, millele järgneb pesu pesemine, kuivatamine ja uuesti kohvrisse pakkimine.
Poisid käisid ka oma esimeses pulmas 13. juulil - onu Raigo võttis oma laste ema Triinu omale naiseks. Registreerimine/laulatus oli Audru kirikus ja pidu Klaara-Manni puhkemajas Toris. Poisid olid tol päeval väga tublid ja ei tulnud kordagi nende suust jonni ega virinat. Kirikus aga pidasid poisid vist kirikuõpetaja juttu igavaks või tahtsid talle vastu rääkida ja nii pidime poole laulatuse ajal kirikust välja minema.

Tänane päev oli aga eriline, sest meil neljakesi sai täis esimene aasta koosolemist ehk siis poisid said 1 aastaseks. Pildil olev tort on laste poolt järgi proovitud ja kõike seda lõbu ja meie päeva esimese poole toimetusi jäädvustas fotograaf Krista, kes tegi ka poistest pilte, kui nad 10-päevased olid. Meie aasta on olnud väga-väga tore ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Uskumatult palju olen saanud (ja ma arvan, et ka Jaanus on saanud) õppida uut nii iseendas, teistes kui ka oma suhtes. Vastab ikka tõele ütlus, et lapsed tulevad siia oma vanemaid õpetama.

PS! DD saatsime juuli kuuks Hiiumaale Jaanuse vanemate juurde suvitama - tal seal hea suur hoov valvata ja päris tihti viiakse teda ka merre ujuma. Meiega kõike seda reisitralli ja kuumust poleks ta kodus vastu pidanud.

Lõbus ja toimekas

Kui oleks aega, siis võiks iga päev kirjutada mis toimub, sest iga päev toimub meil midagi. Ajaga on mul aga nappus suur. Igav meil pole. Ühes päevas on nii naeru kui pisaraid ning seda meil kõigil.   

Suurim muutus on toimunud jällegi Karli arengus - 10 kuu ja 6 päevaselt ajas ta ennast ise issi najal püsti. Mina kahjuks ei näinud seda esimest korda, sest olin just siis teises toas toimetamas. Alguses olin kurb, et ma seda ei näinud, kuid ma ju näen kõike muid esimest korda nendega toimuvaid asju ja las siis issil olla ka midagi, mida tema enne mind näeb. Püsti Karlile meeldib seista ja nii ajab kohe kui võimalik millegi najal ennast püsti. Vaikselt on selgeks saanud ka toe najal külgliikumine ja käputamine tuleb iga päevaga aina paremini välja. Nüüd juba on selge, et käputades saab edasi liikuda kiiremini kui roomates. Tänu sellele, et Karli ennast püsti ajab ei ole mul enam üldse hetkegi võimalik neid ilma tähelepanuta tuppa jätta. Nendega tuleb pidevalt tegelda nende ärkveloleku ajal ja see on ju alles algus. Kui ma Karlet imetan, siis Karli ronib meie otsas ja on kindlal veendumusel, et tema peab ka uuesti rinda saama. Karlel miskeid suuri muutusi pole, aga iga päevaga on näha kuidas ta lihased muutuvad tasapisi tugevamaks ja ta ise asjalikumaks. 

Eelmisel nädalavahetusel olime Tiduveres ja poisid ööbisid esimest korda maal. Tundus, et neile täitsa meeldis maal ja edaspidigi lähme nädalavahetuseks sinna. Ma ei saa küll midagi seal teha, sest poisid on kindlal veendumusel, et emme peab nende kõrval olema ja nendega mängima. Issi sobib ka muidugi. Ilmad olid nädalavahetusel väga ilusad ja kuigi me üritasime poisse otsese päikese eest kaitsta ja määrisime neid jojoba õliga, said nad siiski oma naha päikesest punaseks. Päikesekreeme ma ei kasuta ise juba paar aastat ja lastele neid ka ei määri, liialt palju aineid, mis ei ole head meie nahale. Jojoba õli on väga hea kaitse nahale päikese eest. Ma ei oska veel hästi jälgida palju päikest on lastele paras ja palju on palju. Hädas olen ka laste riietamisega (vahel läheb palju ja siis jälle vähe) ja ega meie ilmad on ka nagu nad on.  

Oleme täheldanud ka esimesi kaklusi poiste vahel. Täiesti üllatav, kuidas nii pisikesed juba omavahel võitlevad asjade ja tähelepanu eest. Karle on muidugi ära õppinud, et kui Karli talt midagi ära võtab (või ka meie), siis tuleb oma solvumist suure haleda nutuga välja näidata. Nupp nokib neil mõlemal väga hästi ja ma ootan iga õhtu põnevusega mis järgmisel päeval toimub.  

Isa ja poeg

 Karli praegu

Jaanus emaga 35 aastat tagasi

Meie esimene emadepäev

Liikumine ja hambad

Toimetame endiselt ja iga päevaga läheb elu aina kiiremaks nende kahe tegelasega. Praeguseks on nad siis 9,5-kuused ja muutuvad iga päevaga asjalikumaks. Õhtuti, kui nad on magama jäänud, teen järgmiseks päevaks süüa, koristan päeval segamini aetud tuba või olen diivanil pikali ja vaatan telekat. Ma väsin mõni päev õhtuks lihtsalt nii ära, eriti siis kui poistel ei ole tujud kõige paremad. Endiselt ei ole mul ühtegi ööd, kui ma saaks terve öö segamata magada, sest poisid tahavad öösel iga 3-4 tunni tagant rinda. Korra paari nädala tagant on ka öid, kus üks poistest pm on pea terve öö tissi otsas, sest mite miski muu ei rahusta last. 

Vankri korvidest kolisid poisid välja, sest kui nad ärkavad, siis tahavad poollamavas või istuvas asendis olla ja ümbrust jälgida. Korvidega oli hea neid õue ja tuppa tassida, süles on veidi keerulisem, eriti tuppa tulla - lapsed sülle, vankrile võrk või kile peale, trepist ülesse 3-le korrusele ja uks lasti. Ükspäev jätsin võrgu panemata ja kellegi Kalamaja naabrite kass oli käinud vankris ja sinna pissinud. Kujutate siis ette, kui tige ma olin selle loomaomaniku peale. Vankri korvis peab aga alati olema kaasas kandelina, sest Karli ei taha vahel vankris pikali magama jääda ja päris sageli nõuab ta kõva kisaga ärgates koheselt sülle. Kandelinas istub hea meelega ja jälgib ümbrust või jääb magama. Päevased uned on endiselt samal ajal, kuid läinud lühemaks (hommikul 1-1,5 tundi, lõuna ja õhtu 30 min - 1,5 tundi).   

Karle keerab ennast ilusti seljalt kõhuli ja tagasi, kusjuures kõhuli armastab keerata üle parema külje ja selili üle vasaku. Karli on hakanud roomama, kuigi see roomamine on teistsugune kui ma teisi lapsi olen näinud roomamas. Taastusraviarst nimetas seda jääkaru roomamiseks - pepu uppis lükkab ennast jalgadega edasi. Paaril korral on ajanud ennast voodis ka käpuli, kuid põrandal ei julge. 9-kuused peaks juba käputades toas ringi liikuma ja ma ei teagi, kas muretseda Karli pärast või mitte, arvamusi on isegi arstidel erinevaid. Taastusraviarst vangutas aga pead ja määras Karlile massaaži-võimlemist. 

Koer on jätkuvalt laste lemmik, kuid ta ise hoiab neist eemale. Näete kui solvunud ta on, et peab nende jõmpsikate kõrval pikutama. Ma saan tast isegi aru, eelnevad 5 aastat on ta ju saanud kogu meie tähelpanu ja nüüd peab seda kaksikutega jagama. Proua saab meil ju 12. mai 6 aastaseks ja eks tal ole omad harjumused eelnevate aastatega välja kujunenud ning neid äkki muuta on raske. Õnneks ta kuri ei ole ja pigem toob oma mänguasju või tuleb vaatama, kui poisid nutavad. 

Kohustuslik 9-kuu sünnipäeva pilt :-) Ajakiri ei püsi enam pikalt nende vahel ja tüli vältimiseks tuli mõlemale ajakiri anda. Üksteise käest asjade äravõtmine on täiesti tavaline. Karlil on kindel veendumus, et kõik mis on venna käes on kõige huvitavam ja isegi siis, kui tal on endal täpselt samasugune asi. Karle eriti kõvasti ei võitle, aga kui ei meeldi enda käes olnud asjast ilmajäämine, siis hakkab kõvasti nutma ja kohe pisaratega. Strateegilised mõõdud olid 9. kuul: Karle 7,97 kg ja 70,5 cm ning Karli 8,21 kg ja 73 cm.   

Kaisulaps Karle - naudib alati süles olemist ja võiks süles rahulikult olla tunde. Hambaid veel pole, aga saab ka ilma nendeta kurgilt korralikud tükid kätte. 

 Tegutseja Karli - hea tuju korral toimetab pidevalt millegi kallal ja otsib aina uusi tegevusi, halva tuju korral tahab süles olla, kuid sähmib ikkagi. Hambaid suus 3 ja kohe on neljas tulemas (ige juba katki). 

Härrad autojuht ja kaardilugeja startimas Hiiumaale vanaisa sünnipäevale. Kui me varem käisime Jaanusega pea iga nädalavahetus kuskil, siis nüüd ma eelistan kodus olla. Lastega on lihtsam oma kodus, kui Pärnus või Hiiumaal vanemate juures. Lisaks on mul välja kujunenud toimetused, mida saan ainult nädalavahetuseti teha ja kui oleme nädalavahetused ära, siis pean need toimetused enne või pärast nädala sees tegema. 

Tiduveresse pole see aasta veel jõudnud ja ei teagi millal jõuame, sest lapsed ei taha niisama kärus istuda, kui üleval on ja maha panna on veel külm. Loodame siiralt, et maal on kõik korras ja naabrid ikka hoiavad talul pilku peal. 

Enne kui 8 saab täis ..

.. tuleb ju kirja panna ka 7. kuu tegemised. 

Traditsiooniline pilt - 7-kuused. 

Kasvavad endiselt hästi ja seekord oli isegi perearst rahul nende kaaluga. Lisatoidu andmine ja söömine läheb vaevaliselt, sest Karle puristab kõik välja nii nagu basseinis suhu läinud vee ja Karli ei tee suud lahti. Maitsta on nad saanud kodus tehtud kõrvitsa-, suvekõrvitsa-, kapsa-, õuna-, pirni- ja porgandipüreed. Ega ma eriti ei suru ka neile seda püreed, sest järelikult saavad rinnapiimast kõhu täis ja neile lihtsalt ei mahu midagi rohkemat. Aega on selle kiire asjaga ja jätkame tasapisi. 

Meil on üks võrevoodi ja see on ühe küljega (pulkadeta) meie voodi vastas. Alguses magasid poisid öösel võrevoodis risti, kuid nad ei mahu enam hästi sedasi magama juba ammu. Ega nad eriti hästi seal voodis maganud polegi ja mingil hetkel hakkasin neid meie voodisse jätma (üks ühel pool ja teine teisel pool mind). Üritasin ka nii, et üks magas võrevoodis ja teine meie voodis ja mina nende vahel, kuid no ei maganud siis keegi rahulikult. Nüüd kui mõlemad meie voodis, on kõigi ööd palju rahulikumad. Öösel keeran ma ennast täpselt selle poole, kes kägiseb, annan rinda ja magan ise edasi. Seetõttu ma isegi ei tea enam, kes kui sageli öösel ärkab ja palju sööb. Tähtsust sel polegi, peamine, et me kõik oleme välja maganud ja õnnelikud. Õhtul lähevad kaksikud magama 18-19 vahel ja ärkavad hommikul 6.30-7.00 vahel, Karle enne ja Karli hiljem. Karle on üldse meil vähesema unega nii öösel kui päeval ja päeval ärkab kohe üles, kui vanker ei liigu. Kui meil ei ole miskeid toimetusi linnas, siis magavad poisid enamasti kõik oma 3 päevast und õues. Üksi on neid õues lihtsam ja kiirem magama saada ning magavad ennast paremini välja (1-3 tundi õues, toas ainult 30-45 minutit). 

 DD on muutunud poistele väga oluliseks, eriti Karlile. Karli nuttu ja jonni on võimalik isegi lõpetada DD-ga. Nii kui poisid kuulevad, et koer liigub toas, nii on pead püsti ja jälgivad teda. DD-l endal on aga enamasti täiesti ükskõik lastest. Vahel on lausa hirm, et ta astub neile peale. Karlil on aga jonn/nutt (ei teagi kumb see õigem sõna antud juhul on) väga kerge tulema mängutekil kui midagi ei saa kätte või ei õnnestu edasi liikumine. Päris naljakas on seda jonni vaadata - karjub, siis on vait ja vaatab, kas me ikka näeme ja karjub uuesti. Roomama pole veel kumbki hakanud, kuigi harjutusi teeme iga päev. 

Luttidega on meil eriti põnev lugu. Esimene lutt tuli meie koju juba siis, kui ma olin rase. Ma ei ostnud seda, vaid üks hea inimene andis enda lapsest üle jäänud luti meile. Pistsin tookord selle luti sahtlisse ja mõtlesin, et no meie lapsed küll ei hakka lutte kasutama. Mulle nimelt ei meeldi kohe üldse lutid. Alati kui näen lapsel lutti suus, tekib tunne, et lapsel keelatakse rääkida ja topitakse lutiga suu kinni. Pidin aga siiski selle luti sahtlist välja võtma ja poistele pakkuma (vist olid poisid 4-kuused). Asi oli nimelt selles, et Karli imes aktiivselt pöialt ja targad soovitasid kohe lutti anda, et ei jääks külge pöidla imemise harjumust. Karle sülitas luti välja, aga Karli imes seda aktiivselt. Päris palju abi oli lutist autosõidul ja vahel ka öösel ja päeval mängimise ajal. Ühel Karli rahutul ööl sai Karli mu peale väga vihaseks, kui ma talle lutti pakkusin ja pm sealt peale on ta lutist keeldunud. Paaril korral veel autos kasutas, kuid nüüd on lutid meie majas mänguasjad, mida saab igemetega heasti närida.

Kes aru ei sanaud, siis need on pissipotid. Seljatoega ja puha :-) Mäletan, et kui ma pisike olin, siis mul oli väljast sinine ja seest valge sangaga metallist pissipott vanaema juures. Nii vastik oli sinna peale istuda, sest see oli alati külm. 

 

Kuigi poisid ei istu veel iseseisvalt, hakkasime neid siiski vaikselt harjutama potti pissima. Või no õigem on vist hetkel öelda harjutama potil istuma, sest piss satub potti ikka siis, kui ma saan nad õigel ajal potile. Enamasti jään ma hiljaks ja piss tehakse enne potile jõudmist mähkmesse. Ei teagi, kas ma pole nii kärme või ei taipa õiget hetke. Seni olen proovinud neid potti pissima saada kohe peale ärkamist. Paaril korral on Karliga isegi õnnestunud.   

6,5-kuused

Poisid kasvavad jätkuvalt ja 6. kuuks olid nende näidud järgnevad: Karle 6,87 kg ja 64,5 cm ning Karli 7,56 kg ja 69 cm. Kõike seda puhta rinnapiima peal kasvades.  

Poisid näitavad pildil kui suured nad juba on :-)



Mõlemad tahaksid väga istuda ja pikali olemisest väsivad ikka päris kiiresti. Eriti kui ei istu nende juures ja mängi nendega. Nii leidsingi, et kotttoolis on neil hetkel tervislikum istuda kui süles, sest seal on nad poollamavas asendis ja ei ole seljale nii suurt koormust. Lisaks ei soovitanud taastusravi arst üldse lapsi istuma panna ja soovitas neid võimalikult palju hoida kõhuli. Karlele täitsa sobib kõhuli olla, aga Karli ei taha jätkuvalt eriti pikalt kõhuli olla ja pistab röökima, kui kõrini on.

01. jaanuaril tegi Karli meile üllatuse ja keeras ennast ise seljalt kõhuli. Esimesed korrad ja praegugi enamjaolt üle parema õla, kuid kiiresti sai selgeks ka üle vasaku üle keeramine. Karleke alles harjutab keeramist ja põhiosa on tal selge, vaja ainult seda väikest nõksu veel, et täitsa iseseisvalt keeratud saada.
Mõlemad jälgivad tähelepanelikult, mis ümberringi toimub ja söömiseks peab vaikus olema, sest muidu on piima igalpool mujal, kui poiste kõhus.

01. veebruaril (so 6,5 kuuselt) alustasid poisid lisatoidu söömist. Perearst üritas mulle juba 4. kuul selgeks teha, et tuleb anda lisatoitu ja tissipiimast jääb neile väheks ning pistis pihku Salvesti reklaami. Kuna arsti põhjendused, miks nii vara peaks lisatoitu andma hakkama olid väga lollid (rinnapiim jääb lahjaks, ema väsib ära jne), siis jäin kindlaks Eesti imetamisnõustajate seisukohaga, et enne 6. elukuud ei ole vaja (ka tissipiima saavatele kaksikutel) anda lisatoitu. Laste ensüümid lihtsalt vajavad seni arenemist, et saada hakkama lisatoiduga tegelemiseks.

Esimeseks lisatoiduks sai neile tehtud kõrvitsapüreed, mida nad siis söövad nüüd nädalakese ja siis teen  uut püreed kõrvitsalistest või porganist. Purgitoite ma neile ei anna, sest seal on liiga palju neile mittevajalikku ja odavam on teha ise püreesid.

Söövad mõlemad ilusti kõrvitsapüreed, aga nägusid teevad päris lahedaid.

Uuel aastal algasid taas massaažid, võimlemised ja ujumised. Poistel jätkuvad ka hammaste tulekud ja mul on nii mõnigi öö suhteliselt magamata. Lõikunud pole veel ükski, aga vaeva teevad need neile korralikult. Mina ei saa päeval ka magada, sest poisid magavad hästi ainult õues liikuvas vankris. Olen üritanud ka toas neid päeval magama saada, kuid see võtab rohkem aega ja närve, kui asi väärt (magama panemiseks kulub u 1 tund ja magavad 30 min). Nii ongi minu tervis maksnud lõivu ja neljapäeva hommikul niitis mind miski viirus maha - palavik ja täielik nõrkus, isegi lapsi ei jõudnud sülle võtta. Kuna vanaemad on kõik kaugel ja tööl, siis ei jäänud muud üle kui Jaanus töölt koju lapsi hoidma. Nädalavahetus on mul aega taastuda ja esmaspäevast pean olema jälle virk ema.