Pool läbi ja pool veel ees

Tänaseks on siis pool raseduse aega läbi ja pool veel ees. Seni on küll väga kergelt kõik läinud. Kehakaal on Jaanuse omast juba suurem ja kõhuke päris korralik ees ning kasvab iga päevaga. Mäeltan, et üks töökaaslane oli pea sama suure kõhuga, kui läks lapsehoolduspuhkusele.

Hästi on aru saada, kui erinevad on kaksikud. Parempoolne on selline aktiivsem ja seda nii päeval kui õhtul. Vasakpoolne tundub olevat rahulikum ja talle ei meeldi (aga võibolla just meeldib) vaikus, sest siis hakkab aktiivsemalt liigutama.

Järjekordselt sain sügavalt pettuda riiklikus polikliinikus (raseduskeskuses) ja oma hinge rahustamiseks kolisin üle erakliinikusse. Võibolla olin tõesti üks vähestest, kes jäi süsteemi hammasrataste vahele, kuid see jättis väga ebakindla tunde mulle ja tegi ainult tuju pahaks. Ma pean ikka asjadest aru saama, et miks midagi tehakse, kuid kui arstid ei suuda mulle normaalselt (st mitte mõnitavalt ja selgelt) seletada asju ja iga külastusega vahetub arst, siis see ajab ühe raseda endast välja küll. Seda enam, et kui mul on kõik korras ja iga 4 nädala tagat teeb uus arst ultraheli, sest ei suuda leida laste südametööd või tahab veenduda, et kas mul ikka on kaksikud. Kusjuures, ämmaemandani ma veel ei jõudnudki nende 5 korraga riiklikus ja põhjust, et miks ma arstide järelvalve all olen, ei öelnud keegi. Mul on vaja stabiilsust, arusaadavust asjadest, mõistvat arsti/ämmaemandat ja meelerahu. See ei ole palju palutud ja seda saan kahjuks täna erakliinikus.

Kolmapäeval aga lähme selle tuntud ja kiidetud ultraheli tegija juurde ultrahelisse ning kui hästi läheb, siis saab teada ka laste sood. Sisemuses olen kaheks, sest üks osa tahaks teada (kas sisetunne on õige) ja teine osa jälle, et las jääb üllatuseks. Lõpliku otsuse teeme kohapeal.

Nii on jah

Kindlasti on nii mõnelgi bloggilugejal tekkinud kahtlus, et meie perre on oodata varsti pisiperet. Küsida on julgenud aga vähesed, sest eks see on selline tundlik ja isiklik teema. Ütlen siis kõvasti ja selgelt välja, et paisun jah ja käimas on juba 18. nädal. Kõik püksid-seelikud-kleidid olen ära pakkinud, sest ükski ei lähe enam selga-jalga. Punnu on päris korralik ees ja laste liigutusi tunnen juba 24.02 õhtust. Nende sugu veel ei tea ja ei kiirustagi teada saama. Oleme õnnelikud nende üle olenemata nende soost, sest nad on väga kaua oodatud lapsed.
Tähtaeg on augusti keskel ja eks näis, kas peame seni vastu või otsustavad varem tulla. Senini on enesetunne väga hea ja erilisi raseda isusid/tujusid pole. Olen alates novembri lõpust elanud päeva korraga, jätkan sedasi ja olen iga õhtu tänulik, et päev möödus edukalt.