Nädalavahetusel oli ema juubel ja väga mitmetelt sain valusa märkuse (osad ütlesid otse, osad ümber nurga): näe sul vennal naine ja laps ja teinegi laps varsti tulemas, vend arendab isa firmat, kuid sul pole peol ei meest kaasas ega pole sa sünnitanud ühtegi last. No ja ei oskagi ju sellele midagi vastata, sest olin jah peol ilma Jaanuseta ja lapsi mul pole ega pole ka niipea tulemas (st pole rase). Tundub, et olen teiste silmis must lammas.
Samas, tegelt oluline pole ju see, mida teised näevad, vaid kuida sa ise oma elu ja oluga rahul oled. Ja mina olen rahul, sest mul on töö, mis mind toidab ja soe kodu, saan iseseivalt hakkama kõigega ja ei vaja selleks teistelt materiaalset tuge. Küll need lapsed ka kunagi tulevad, kui on neil õige aeg tulla ja Jaanuse käimistel-tegemistel pole mul õigust kava paika panna, sest ta suur mees ja peab teadma ise, mis õige ja mis vale.
3 kommentaari:
Ma julgeks ka öelda, et eks lapsesaamine on ikka iga inimese enda teha, mitte sugulaste-tuttavate planeerida.
Ja mis see nende asi on, kas käid üksi või kaksi. Ja nagu ütlesid, et kui ise rahul oled, siis võivad teised oma kriitikaga kuu peale sõita :)
Aga omast kogemusest võin öelda, et üks hetk need kommenteerijad ka väsivad! Mul ju ka õel kaks last ja abielus ja puha :)
noh, mina omal ajal kuulsin hoopis vastupidist moraali - minul juba kaks last ja vend ikka viks ja korralik, kuigi minust 4 aastat vanem ;)
õnneks tänaseks on olukord muutunud ja laste arv võrdsustunud - kuigi, laste vanuste vahe on 10 aastat.
Postita kommentaar