Masu ja kaubandus

Viimaste nädalatega on selgeks saanud, et masu pole veel jõudnud kaupluste juhatajate või omanikeni. Nii vähe kui ma poes käin, on kõik viimased korrad mulle väga ebameeldivad olnud. Näiteks eelmine nädal Norde Centrumi Rimis oste tehes sisestas kassapidaja arbuusi asemel kassast läbi 9 kg ploome. Arvelt pilku üle visates jäi asi silma (hea et vaatasin, sest petta oleks saanud 100 krooniga). Pöördusin viisakalt infoleti töötaja poole ja olin igati rahulik kogu asja juures, kuid asi lõppes sellega, et infoleti punapea soovitas mul mitte käia enam seal poes ja mitte tekitada temale stressi oma pöördumistega. Kusjuures see punapea on ka eelnevatel kordadel, kui olen kassapidaja eksimuse tõttu või hallitava kauba tõttu tema poole pöördnunud, käitunud väga ebaviisakalt ja üleolevalt.

Eile ostsime Rocca al Mare Euronicsist ahju. Müüja, kes meiega tegelema saadeti oli nii ebapädev, et ma tavalise ostjana teadsin ka ahjudest kümme korda rohkem kui tema. Juhe jooksis tädil kokku täiega, kui palusin arve firma nimele teha. Hingasin korduvalt rahulikult sisse ja välja ning ahi läbi sekelduste käes, läksime koju. Kodus ahju lahti pakkides selgus, et pole garantiilehte (poed muide nõuavad sult seda, kui lähed katkise asjaga neile tagasi), ainult venekeelne manual ja ka juhet, mida seina pista. Täna pärast korduvat helistamist teatati mulle, et ega ahjusid ei müüdagi enam juhtmetega. Juhtme pead ise kuskilt elektripoest ostma. Millise, seda pole aga kuskil kirjas. Manualid lubasid meilile saata. Eks näis, millal need jõuavad, sest kui nad lubasid tagasi helistada, siis seda ei juhtunudki.

Kuhu pöörduda oma muredega? Kaupluste juhatajate poole. Mis see annab, mitte midagi. Vabandavad ette ja taha, lubavad töötajaga vestelda/asja parandada, kuid kui lähed järgmine kord, on olukord sama. Ma kohe ootan huviga, millal Eestis kauplustes müüad muutuvad kompetentseteks ja päevast-päeva ei kordu ühed ja samad vead ühes ja samas kaupluses.

Saijatalu hoovist metsmaasikad

Jaanuse soovil jätsime metsmaasika taimede kasvukohast muru niitmata ja nüüd nädal tagasi saime paar peotäit maasikaid. Eks neid oli tegelt rohkem, kuid kõrge rohu seest ei leidnud neid kõiki ülesse. Maitsesid imehead.
Vaarikad on ka juba valmis, kuigi neid meil see aasta veel vähe.
Mustsõstrad saavad üks nädala või paari pärast täitsa valmis ja kel soovi, võib neid korjama tulla, sest meie pere jaoks on neid liiga palju.
Õunapuu ja alõtsa oksad on viljadest lookas.

Eelmise nädala teemalugu :-)

DD puhkuselt tagasi

Eile toodi DD Hiiumaalt 2-nädalaselt puhkuselt koju tagasi. Mul endal oli vist suurem rõõm tema saabumisest, kui temal koju tuleku üle. Hiiumaal sai ju pea 17 tundi ööpäevast veeta õues ja krõbinate asemel söögiks putru kanakaelte või kontidega, jalutada vihmas üksi mööda hoovi ja mängida Kellyga. Igatahes oli ta suht õnnetu eile õhtul kodus ja magas enamus ajast ning nuttis vahepeal. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada ning isegi rõdult nähtavad kassid ei teinud ta tuju paremaks.
Täna on ta juba erksam, kuid söönud pole siiani.
Eile õhtul õnnetut koera vaadates jäin mõtlema, et äkki ma olen liiga isekas kui soovin pidada linna korteris koera, kes parema meelega oleks iga ilmaga õues. Äkki tal on Hiiumaal tõesti parem, kui meil linnas. Samas ta on nii armas mulle ja ma ei annaks teda mingil juhul Hiiumaale Jaanuse vanematele. Kodu oli ilma temata võõras ja tühi.

Parasummeri kokkuvõte

Foto autor AKL.
Parasummeril tegin kokku 22 hüpet, neist enamus olid miskid wayd (2, 3 või 7). Osalesin ka 3-way võistlustel (teamis KKU ja KKN) ning trackdive võistlustel. 3-way võistlustel saime kokku 5 punkti ja trackdives kaotasin VJE-le, sest ma ei suutnud kuidagi kõrgust kiiresti kaotada.
Redelis tegin ära ilusti 2-way kõik pöörded ja 2-way ühes tükis pööramise. Teha on veel täpsusmaandumine ja siis võib B-kategoodia eksamit tegema hakata. Lisaks läksin 200-selt üle 170-sele varjule (vahepeal tegin mõned hüpped 190-sega).
Areng oli sellel ühel nädalal ikka väga suur, sest hüpata sai iga päev ja kohe sai proovida parandada oma vigu.

Minu teine 3-way

ELO, AKL ja mina, filmis VAL
Esimese 3-way tegin samas koosseisus samal päeval.

Lõvi ja punased kummikud

Lõvi kaasas ja punased kummikud jalas läksime eile Panksi sünnipäeva tähistama Nõmme Seiklusparki. Kõigepealt tuli ronida Mustamäe suusahüppetorni 32 m kõrgusele, kus siis instruktorid aitasid selga varustuse. Edasi ronisime köite juurde ja köiel laskumine ehk rappelling võis alata peale väikest juhendamist. Kuna ma kardan hirmsasti kõrgust, siis hakkas mu süda puperdama juba poolel teel hüppetorni, jätkus puperdamine teisi laskumas vaadates ja veel hullemaks läks asi siis, kui kästi ennast köite otsas rippu lasta. Esimese korra läksin tasakesi alla varvastega mööda seina lohistades, kuid järgmised kaks korda juba suurema hooga. Kõige raskem selle ürituse juures oli 3 korda suusahüppetorni jalutada. Rapelling ise oli aga igati maru asi ja ma läheks nüüd seda veel tegema.