Hiiumaal

Eelmine nädal möödus kiiresti, kuigi esmaspäev oli DD igatsus nii suur, et laenasime Yip'i Kadrilt ja käisime temaga jalutamas. Kodu on aga siiski täiesti elutu, kui koera pole.
Reedel Kärdlasse jõudes ei teadnud DD kumma juurde joosta - siblis edasi tagasi minu ja Jaanuse vahel. Kosunud on ta juba korralikult ja naudib täiega õues olemist. Toas on nõus olema ainult öösel. Päeval toimetavad Kellyga koos hoovis - mängivad, jalutavad, kaevavad, nuusivad, magavad. Isegi vihmaga ei lähe koridori, vaid toimetab õues edasi.
DD üllatas meid ka oma uue käitumisega. Nimelt kui ta närib konti ja Kelly julgeb tulla nuusutama, et mida ta sööb, siis DD lõriseb, näitab hambaid ja haugub ka kui asi väga tõsiseks läheb. Tundub, et meie koerapiiga hakkab suureks saama.
Tegime Jaanusega laupäeval ja pühapäeval õunamahla ja küpskilu. Õunamahla saime 60 liitrit, osa sellest läks värskelt pudelitesse ja osa kuumutasime läbi. Järgmine aasta teeme kindlasti oma õunapuude õuntest mahla, sest see on nii lihtne ja kiire töö.

Sõber on puhkusel

foto autor LNA
DD on alates reedest puhkusel Hiiumaal. No tegelikult oli plaan, et ta läheb sinna alles see nädalavahetus, sest me sõidame 14. minema. Jaanuse ema arvas, et kui ta juba on neil seal, siis pole mõtet sõita linna ja siis uuesti nädala pärast tagasi, et jäägu parem kohe sinna. Eks DD-l ole Hiiumaal lõbus koos Kellyga (Jaanuse vanemate koer) ja õues on koeral vast parem kui toas. No ja ümaramaks saab ta ka kindlasti, sest ema Milvi hoolitseb selle eest hästi.
Linnas on kodu aga nii tühi ilma DD-ta ja ma tunnen juba puudust hommikustest ja õhtustest jalutuskäikudest.

Kanamaksa pasteet

Otsustasin teha natuke kanamaksapasteeti. Kuna polnud ammu teinud, siis panin kogustega mööda ja sai "niiii natuke" seda. Ühesõnaga kallid naabrid tulge meile pasteeti ja saia sööma. Sai küpseb samuti meie ahjus.

Barbie ja Ken :-)

Enesekriitika

...on igati teretulnud. Kuid millegi pärast on seda mõnel inimesel liiga palju ja mõnel täiesti puudub. Isegi kui tead, et oled mõnes asjas liiga kriitiline enese suhtes, siiski on väga raske ennast muuta ja suhtuda leebemalt asjasse. Vastupidi - pidevalt suurendad hoopis enda kriitika piiri ja üks hetk avastad, et oled enda vastu nii karm ja ei oskagi enam midagi teha. Kõik tundub mõttetu ja tundud täielik läbikukkuja. Küsimus ongi, kuidas tulla tagasi normaalsusesse või üldse, mis on normaalne. Või on kõik hoopis see, et oled mõelnud välja mis peaks olema olemas ja kuidas asjad minema ja kui ei lähe nii, siis variseb maailm kokku ja ei oskagi midagi teha.