Nädalavahetusel olime Hiiumaal ja enne äratulekut käisime Jaanuse vanematega metsas. Mehed läksid kindla sihiga seenele, kuid meie Jaanuse emaga pohlale. Mõnes kohas metsaalune punetas pohladest ja pohlad olid nii valmis, et vart puudutades pudenesid kõik marjad maha. Pidid ainult käe õigel ajal alla saama. Seeni said mehed suht vähe, kuid jagasime võrdselt ja mõlemad pered said pannitäie seenekastet. Meie tegime oma seenekaste esmaspäeva õhtul ja eile õhtul vaaritasin enamus korjatud pohlad pohla-õunamoosiks. Kuna mul miskit eriti suurt potti pole, siis pidin mitu potitäit tegema ja lõpuks sai jaks otsa ja pistsin osad pohlad sügavkülma. Äkki tuleb talvel mõni hea idee, mis nende külmutatud marjadega teha. Lisaks pohlamoosile
podises eile ahjupotis lambaliha-hapukapsa supp.
Mulle ikka nii meeldib kokata ... äkki peaks tõesti tõsisemalt sellega tegelema hakkama. Vanaemalt saadud pisik on ikka väga tugev ja mul on vahel kokates tunne, et vanaema juhendab mind, kuigi teda pole juma ammu meie seas. Kummaline, kuid peab asja üle järgi mõtlema ...
1 kommentaar:
Kuigi mul on väike köök, kuskil pole õieti veel asjugi panna ja nõudepesu toimub väikses wc-vannitoa kraanikausis, siis ma ikkagi naudin köögis olemisest igat hetke :) Muideks - pohladest pidavat saama sügavkülmast võetuna ka veel teha täitsa korralikku moosi. Mul endal see plaan sügisepoole.
Postita kommentaar