Pohlad

Nädalavahetusel olime Hiiumaal ja enne äratulekut käisime Jaanuse vanematega metsas. Mehed läksid kindla sihiga seenele, kuid meie Jaanuse emaga pohlale. Mõnes kohas metsaalune punetas pohladest ja pohlad olid nii valmis, et vart puudutades pudenesid kõik marjad maha. Pidid ainult käe õigel ajal alla saama. Seeni said mehed suht vähe, kuid jagasime võrdselt ja mõlemad pered said pannitäie seenekastet. Meie tegime oma seenekaste esmaspäeva õhtul ja eile õhtul vaaritasin enamus korjatud pohlad pohla-õunamoosiks. Kuna mul miskit eriti suurt potti pole, siis pidin mitu potitäit tegema ja lõpuks sai jaks otsa ja pistsin osad pohlad sügavkülma. Äkki tuleb talvel mõni hea idee, mis nende külmutatud marjadega teha. Lisaks pohlamoosile
podises eile ahjupotis lambaliha-hapukapsa supp.
Mulle ikka nii meeldib kokata ... äkki peaks tõesti tõsisemalt sellega tegelema hakkama. Vanaemalt saadud pisik on ikka väga tugev ja mul on vahel kokates tunne, et vanaema juhendab mind, kuigi teda pole juma ammu meie seas. Kummaline, kuid peab asja üle järgi mõtlema ...

Muutuste aeg

Suvel toimus väga meeleolukas ja meeldejääv üritus. Sellele järgnes kahjuks üks ebameeldiv uudis, mis on toonud kaasa väga suured muudatused ja rohked küsimärgid. Tuleb vaid kannatlikult oodata ja mitte langeda masendusse. Rabeleda pole mõtet, sest kasulikum on hetkel oodata. Õppetund on korralik ja õnneks on hakatud veel rohkem kokku hoidma. Tekkinud on suurepäraseid ideid, kui oleks vaid julgust need kõik ellu viia. Hetkel elame päeva korraga ja teeme endast kõik oleneva, et asjad läheks meile sobivalt.
Mul keerleb aga pidevalt peas küsimus: kas kõik need eelnevad sündmused tähendavad seda, et olen valel teel ja tuleb teha lõpuks see otsustav samm, mida olen päris pikalt kaalunud.