Riiklikes raviasutustes pole töötajatel motivatsiooni ja paremad töötajad on kõik läinud erakliinikutesse tööle. Riikliku raviteenust kasutav patsient peab ise oskama panna omale diagnoosi ning oskama nõuda erinevate analüüside võtmist. Kui sa seda ei tee, siis ei leita ka põhjust ja lahendust su murele. Arsti kabinetis räägid sa nagu ise endale, mis muutused on toimunud ja mis mure on. Surutakse peale ravimeid ilma veendumata, et sul neid ikka vaja on. Lähed siis selle retseptiga apteeki ja apteekri proua vaatab sulle otsa ja küsib, et olete te kindel et teil seda vaja on. Küsib lisaks, et kas seda ja teist uuringut on ikka enne nende rohtude määramist tehtud. Ja siis vaatad lolli punastava näoga talle otsa, sest mitte midagi neist pole tehtud. Apteekri soe soovitus on mitte võtta neid. Hinges kripeldab ja küsin nõu perearstilt. Õnneks olen suutnud valida väga toreda ja targa perearsti, kes alati on valmis välja selgitama, milles on probleem ja laseb teha kõik võimalikud analüüsid. Rääkides talle ära, mis mulle määrati ja mis toimub, küsib ta kõik samad küsimused mis apteekergi ja ei suuda ära imestada, et kuidas oma ala spetsialist (st eriarst) nii hoolimatult on käitunud.
Mille ... pärast makstakse siis minu eest sotsiaalmaksu. See ei ole mitte väike summa ja kuhu kõik see raha läheb? Kuhu me sedasi jõuame, kui sa ei saa usaldada enam riiklikes raviasutustes töötavaid arste? Kui sul pole endal piisavalt raha, siis ei saa sa ka abi oma probleemidele.
11 kommentaari:
Ma pole Sinuga kunagi nii nõus olnud kui peale selle kirjutise lugemist. Ma saan aru, et seda sotsiaalmaksu on tegelikult vaja "nõrgemate" kaitseks ning see ühtlustab raviteenuste hinda kui kollektiivne vastutus jne jne, aga samad küsimused tekivad ikka pidevalt. Midagi on väga valesti.
http://www.etv24.ee/index.php?0592467
Just peale sinu postituse tuli see artikkel RSS kaudu ette.
Ega loomaarstinduses ka parem seis ei ole.
Ma ikka ja jälle kordan oma ütelust: Eestis on kolm P -d kus sa võid ennast seaks vihastada. Ja need on Polikliinik, Politsei ja Postkontor! Ja seda juba nõuka ajast saadik ja mitte kui midagi ei ole muutunud.
"Riiklikes raviasutustes pole töötajatel motivatsiooni ja paremad töötajad on kõik läinud erakliinikutesse tööle."
Kristi, väga pealiskaudne ja eluvõõras suhtumine. Reaalne elu on selline:
1. Sa valisid väga halva eriarsti. On ka väga häid arste. Sinu üldistamine on solvav.
2. Riigihaiglate eriarstid istuvad näiteks esmap., kolmap. ja reede riigihaiglas ja teisip. ning neljap. lähevad nad erahaiglasse.
Eestis on ainult käputäis eriarste kes ei praktiseeri riigihaiglas ja töötavad põhikohaga erakas. Eesti parimad kardioloogid, pediaatrid, endokrinoloogid jne. töötavad riigihaiglates. Naistearstide suhtes valitseb just eelpoolnimetatud olukord.
Muide, isiklik kogemus erahaiglast on minul väga negatiivne.
Mis puutub udupeenesse väljendisse "puudub motivatsioon", siis no kuule! Meedikuks sünnitakse. See on ränkraske elukutse. Meie põhiline motivatsioon on aidata inimene tagasi ellu ja tervisele. Pole aegagi mõelda igal hommikul selliseid peeni mõtteid "motiveeritusest riigihaiglas". Sellepärast ei õpigi arstiks tibid ja tühikargajad. Muidugi tahame ka meie süüa...
Ruth (töötab ikka veel RIIGIhaiglas, kuigi on pakutud tööd ka ERAhaiglasse)
Siiski suhtuvad väga paljud riiklikes raviasutustes töötavad arstid patsiendi muresse ükskõikselt. Vähemalt minu ja mu tuttavate kokkupuude nendega on küll selline olnud. Ise pead panema omale diagnoosi ja küsima analüüse. Milles see tuleb? Ja ma pole ainuke, kes selliste asjadega kokku puutub. Jane just hiljuti kirjutas, kuidas talle 6. kuud rasedana määras arst asjad, millest igal pool kirjutatakse, et rasedatele keelatud või äärmisel juhul kasutada tohib. Jaanus on korduvalt käinud oma perearstil (meil on erinevad need) selja probleemiga ja on alati seal sõimata saanud selle eest, et ta sinna on läinud ja soovinud saatekirja või analüüse. Või siis veel üks näide - grupi inimeste seas oli düsenteeria ja arst keeldus ühel inimesel vajalikke analüüse võtmast ja ravi määramast.
Lisaks kui küsisn perearstilt, et no soovitage kedagi head riiklikust, siis ei osanud ta kedagi soovitada, sest kõik temale teada arstid olid läinud erakliinikusse tööle ja ei võta enam patsiente riiklikus vastu. Teevad jah tööd vb mõned päevad nädalas riiklikus, kuid ei võta patsiente vastu.
Kiirabi ei taha sulle appi tulla, kui oled 2 tundi järjest ainult oksendanud (isegi vesi ei seisnud enam sees) ja nõrk juba sellest. Soovitab sul minna öösel Tõnismäe apteeki Smektat tooma.
Ma ei tahaks uskuda, et see on ainult minu mure. Ja paraku on arstid ka inimesed ja üldiselt üks motivatsioon inimest paremini tööd tegema on selle eest saadav materiaalne hüve.
Mul on natuke parem näide ja palju lähemalt. Mu isal oli Hiiumal üle aasta õla peal selline nagu lahtine haav, mis ei tahtnud kuidagi paraneda. Haav läks aina suuremaks. Ta käis Kärdla haiglas korduvalt!! Ainuke mis talle anti oli mingi salv, mida kästi peale määrida.
Ma vaatasin, et see ei ole normaalen ja panin linnas Medicoverisse aja kinni.
Seal ei jõudnud särki seljast võtta kui arst ütles, et see on nahavähk!!! Nahavähk peaks olema arstile sama moodi ära tuntav asi nagu tavainimesele puuduv käsi või jalg! aga vot... aasta ajaga ei suudetud diagnoosida. Kui ise asjale pihta ei saa, siis saada inimene targemate juurde. Aga isegi seda vist kõigile ei õpetata.
Õnneks on nüüd operatsioon tehtud ja kõik korras:-) Aga kõikidel inimestel ei ole seda võimalust...
Ok, me võime siin nõrkemiseni vaielda. Jane lugu ma kommenteerida ei oska, sest ei tea mis ravimiga on tegu. Jaanuse lugu. Mulle ütles erahaigla arst (uuringuid ei määranud!), et teil on lülivaheketta prolaps. Kohalik reumatoloog tegi uuringud ja blokaadi. Aitas küll. Prolapsi polnud.
Düsenteeriat kommenteerides jään ma arvamusele, et on valitud vale arst. Perearsti saab vabalt valida.
Kiirabi ei tulegi 2 tundi oksendanud täiskasvanud inimese juurde. See pole kiirabi töö. Tuleb ta samas olukorras olevate laste ja kroonilisi haigusi (näit. diabeet) põdevate inimeste juurde. Aga alati võib ju pöörduda ise haiglasse.
Huvitav on aga sinu perearsti suhtumine. Ma olen täiesti kindel, et ka sinu probleemile leidub riigihaiglast hea ja pädev arst.
Võid mulle meilida mis erialalt sa arsti soovid ja ma üritan sulle kedagi leida. esta.ruth@one.ee
Jaanus, äärmiselt kahetsusväärne lugu. Väga kahju. Muide, ka Hiiumaal võtab vastu nahaarst. Arst on Tallinnast ja teeb tööd (kui ma nüüd ei eksi) just erakas. Muide, just mõni kuu tagasi rääkis üks arst mulle loo, kuidas üks inimene, olles ise arst, ei suutnud endal diagnoosida melanoomi (kõige ohtlikum nahavähk)ja on nüüd surnud. Kusjuures melanoomi on üldse kõige kergem diagnoosida.
miks ma pean küsima, kes on hea või kes on halb, kelle juurde minna? miks ma ei saa lihtsalt valida kliiniku nimekirjast arsti, minna ta juurde ja olla kindel, et ta teeb kõik selleks, et mind aidata?
Ei peagi. Öeldakse, et uppuja päästmine on tema enda asi. Miks on mõned inimesed head ja teised halvad? On head juristid ja kehvad juristid. On head õpetajad ja rumalad õpetajad. Sama on ka arstidega. Miks ma ei või panna oma last misiganes kooli ja loota, et ta saab sama hea hariduse kui näiteks Miina Härma omad saavad? Miks TÜ on teistest Eesti kõrgkoolidest peajagu üle? Sa saad ju ometi aru, et kõik ei saa olla parimad?!
Ruth
Oi kui põnevaks on asi läinud :)
Mina juba vahetasin perearsti. Arvasin, et on parem aga täpselt samasugune. Ma sain mingi viiruse, millega kaasnes palavik, peavalu, tatt, köha , kõrvavalu ja kõik mis veel võimalik. Arsti juurde läksin alles kolmandal päeval sest enne ei olnud võimeline. Selle asemel, et saata vereproove tegema(sest kahtlustasin põskkoopa põletikku) sain suhtumise osaliseks, et miks te varem ei tulnud. Tema ei saa tagantjärgi haiguslehte kirjutada. No mind ei huvita tõesti see haigusleht. Mul on normaalne töökoht ja ma võin ka kaks päeva ilma selleta tervisepäevad võtta. Ma soovin abi saada. Nädal aega ravisin kodus, siis läksin tööle. Peale esimest tööpäeva kordus sama asi- palavik ja muud asjad. Helistasin perearstile. Siis arst alles hakkas liigutama, et vat jah siis ikka mingi infektsioon on kui teist korda asi kordub. Ja siis arvas perearst, et kõige targem on 6 kuud rase inimene saata röntgenisse! No kuulge! Samal päeval panin aja Medicoverisse LOR'i juurde. Nüüd olen terve. Maksad ja saad abi! Nii see paraku on.
Aga kui keegi head perearsti soovitab olen kohe nõus ümber kolima. Oma aastase lapse lugusid ma parem ei räägi. Perearstist pole kunagi kasu olnud. Nüüd olen juba targem. Nii kui midagi on seame sammud kohe lastehaiglasse.
Seda asutust ma küll kiidan ja eriti kiidan nende tasulist telefoniliini, kust soovitati mulle väga head nahaarsti (kes kahjuks nüüd manalateed läinud :()kui olin taas perearstilt kuu aega abi otsinud. Laps sai paari päevaga terveks.
Ja kiidusõnad ütlen ka keskhaigla sünnitusosakonnale. Vähemalt mulle juhtusid küll väga ägedad arstid- ämmaemandad. Hindan head huumorit ja minu ämmaemand ei olnud mitte suu peale kukkunud :) Kes muide ei olnud ka makstud vaid lihtsalt juhuslik, kes sel päeval tööl oli :)
Ja noh tegelikult on absoluutselt igal inimesel nii halbu kui häid kogemusi arstidega. Ja juhtumistest võikski rääkima jääda.
Postita kommentaar