Küsimus, millele ei teagi kuidas vastata

Lennuki/firma omanik: Kristi, kas sa ei tahaks minna lenduriks õppima?
Kristi: no see ei ole ühepäevaga selgeks õpitav asi ja nõuab suurt-paksu rahakotti.
Lennuki/firma omanik: aa äkki sa ikkagi mõtled selle peale?
Kristi: .....

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Ajab kohe tigedaks

Täiesti uskumatu, kui tige võib inimene enda peale olla. Pidevalt tuleb uusi ideid ja lahendusi, kuid nii rakse on otsustada, milline neist see kõige õigem on. Ja kui mõtled mõne peale ja pead seda õigeks ning hakkad vaikselt peas lihvima, siis tuleb veel juurde üks lahendus või idee. Ja nii edasi ja edasi. Mõtlemist ei saa järgi ka jätta, sest lahenduseta ei saa see olukord jääda (olukorra lahenduseta jätmine võib tekitada palju pahandust). Minu viga on vist järjekordselt see, et üritan saavutada olukorda, mis on kõigile (kaasaarvatud mulle endale) vastuvõetav.

Ja Eesti riik ei oska mind varsti enam üldse üllatada. Nimelt võivad lasteaia kasvatajatena töötada kõik inimesed, kes on õppinud õpetajaks ja nad saavad suuremat palka, kui need kes on spetsialiseerunud väikelaste õpetajaks (kasvatajaks) ning teinud oma tööd juba aastaid ja pidevalt täienduskursustel osalenud. Kas teie tahaksite, et teie lapse kasvataja oleks üks noor inimene, kes on õppinud füüsikat või keemiat või ma ei tea veel mida ning tal pole mingeid teadmisi väikelaste õpetamisest (tal on lihtsalt kõrgharidus). Erivajadustega laste lasteaedadesse ja koolidesse saadetakse vanemaid ja lapsi nõustama lastepsühholoogid, kes pole tundigi tegelenud selliste lastega. Nad on näinud selliseid lapsi ainult videotreeningutel või lugenud neid raamatus. Oma teadmatusega on nad põhjustanud/põhjustavad veel suuremad traumad nendele lastele ja vanematele. No krt küll, kas tõesti ei tule piiri ministeeriumite lollustel. Kas varsti lubame kasvatajateks autoremondiluksepad ja/või doktorikraadiga õigusteadlased? Miks ei hinnata neid inimesi, kes on aastaid seda tööd teinud ja pidevalt arenenud ja täiendanud oma teadmisi. Inimesi, kes on südamega asja juures.

Algab otsast

Uus koht, uued inimesed, tuttav olukord (st kõigega on vaja ennast kiiresti kurssi viia, harjuda teistega) ja huvitav suvi on ees ning teatud plaanid lükkuvad taaskord edasi ja mõni üritus võib jääda minu osavõtuta (sama kahtlus oli ka eelmine aasta pea samal ajal:p), kuid arvan, et kõik see on seda väärt.

Nüüd vaja veel sõprandena lahku minna, sest tülitsemiseks ma ei näe põhjust. Ise põhjustasid selle olukorra. Hinge kraabib teadmatus, kuidas peamine edasi toimib - keegi teine ei oska seda korraldada.

Saija talu

Eelmisel laupäeval tuli meie õuele üks vanaproua koerakesega, kes olevat meie majas üles kasvanud, ja rääkis talust järgnevat:
Peremees ehitas talu u 1882. aastal. Taluõuel oli suur rehetalu, mille küljes tall 30-le hobusele, kahekambriline ait, viljahoidla, väike laut lammastele ja muudele loomadele. Peremees lasti küüditamise päevil oma koduõues naise ja kolme lapse silme all maha. Naine ja lapsed jäeti elama ja ei küüditatud, sest naine oli tavaline talutüdruk, kes käis mõisas teenijaks. Talu sai nime perenaise ametist, sest nimede panemise ajal küpsetas perenaine mõisale talu reheahjus saiju. Pesemas käidi ahju taga, kus oli spetsiaalne linaga eraldatav koht ja isegi leiliviskamise koht. Vesi olla voolanud lihtsalt palkide alla tehtud avast välja. Tütred läksid mehele, kolisid uude tallu ja ainuke perepoeg jäi tallu elama ning suri u 3-4 aastat tagasi.

Töövestlustel

Te olete 25, järelikult hakkate varsti (pisi)peret looma.

Ja kindlasti on teil oma kinnisvara olemas kus elada.

Te paistate väga arg ja tagasihoidlik inimene olevat. (öeldakse paari minutise vastaspoole jutuvadina lõpuks)

Meil on väga palju tööd ja pidevalt on kiire. (hommikul kell 9 ei paistnud antud kohas kellelgi kiiret olema, kuigi alustasid oma tööpäeva juba kell 8)

Vot sihukesi imekspandavaid lauseid kuulen ma töövestlustel ning tahaks karjuda appi. Tööandjaid ei huvita su oskused, vaid varasemad töökohad (mida tegid, miks ära tulid, palju palka said) ja perekonnaelu.

Mina olin essa:-)

Lisaks sellele kalale jäi õngekonksu otsa ka üks vähipoiss.
Kala pandi soola ja kuivama, vähipoiss viidi Hiiumaal vendade Tikkade salajasse vähkide kasvatuskohta suuremaks kasvama ja populatsiooni arendama.
Nädalavahetuse kalapüügi kokkuvõte: kalad ei ole veel näljased (targemad ütlesid, et järelikult pole veel kudenud ja õige püügiaeg on alles ees).