Tundub, et meid on miski haiglalaine tabanud. Paar nädalat tagasi pühapäeval Karle köhatas paar korda (nohu on tal juba viimased 2 kuud) ja öösel hakkas rohkem köhima. Arvasime, et ju nohu on vedelamaks läinud ja vajub kurku ning see ajab köhima. Hommikul ei söönud Karle midagi ja keeldus isegi smuutist. Köhis üha rohkem ja röga tuli ka suuremate köhahoogude ajal välja. Tegin talle auru ja see vaigistas köha. Käes oli juba lõuna, aga ta ei olnud ikka veel midagi isegi joonud ja muutus aina loiumaks. Palusin Jaanusel koju tulla ja minna igaks juhuks Karlet erakorralisse vastuvõttu näitama. Rasmusega käimisest oli kogemus, et igaks juhuks peab kaasas olema kott paari päeva riietega mõlemale. Pakkisin neile koti ja nad läksid. Mina kodus murest halliks minemas, sest lapsest eemal olles on mure lapse pärast veel suurem. Tagasi tulid nad alles järgmisel päeval, sest Karle näidud olid halvad ja diagnoosiks hingamisraskustega bronhiit. Peale 10 tundi tilgutit (rohud ja glükoos) oli hommikuks vana toimekas Karle tagasi. Kodus köhis paaril korral päeva jooksul ja nädal hiljem oli täiesti terve. Jällegi õppetund, et kohe kui lapsel hingamine läheb raskemaks (pinnapealsemaks) tuleb hakata auru tegema ja kui sellest ei ole abi, siis kas kutsuda kiirabi või minna ise kohale. Down sündroomiga lastel on hingamisteed küllaltki kitsad ja seetõttu tuleb olla hästi tähelepanelik selles osas ja kiiresti tegutseda. Emad, usaldage oma sisetunnet ja kui tunnete, et miskit pole ikka lapsega õige, siis pöörduge spetsialistide poole abi saamiseks. Teie olete need, kes tunnevad oma last kõige paremini ja kui ikka lapse käitumine on väga ebatavaline, siis midagi on valesti.
Karle haigus tõi aga ka positiivseid edasiminekuid. Peale pikka harjutamist ja julgustamist võib öelda, et Karle kõnnib iseseisvalt. Esimesed iseseisvad toeta sammud tegi septembris 2014, kui oli 2 a 2 k vana. Nüüd (vanus 2 a 8 k) viimased paar nädalat on ta enamjaolt liikunud toas kõndides, mitte käputades ja initsiatiiv tuleb tal selleks endal. Ka õues kõnnib iseseisvalt, kuid meie oleme ettevaatlikud ja pigem hoiame tal käest kinni. Päev-päevalt läheb samm julgemaks ja tasakaal paremaks. Kui tunneb, et tasakaal läheb käest, siis istub ilusti maha või toetab käed korraks maha ja tõuseb siis uuesti püsti ja läheb edasi. Käpuli liigub siis, kui tahab kiiresti saada kuhugi. Järgmine eesmärk on suveks jooksma, sest venna Karli ootab juba väga, et saaks Karlega koos joosta. Lõpuks läheb mul ka kergemaks, sest ma ei pea teda enam nii palju süles tassima.
