Karle käis haiglas ja kõnnib

Tundub, et meid on miski haiglalaine tabanud. Paar nädalat tagasi pühapäeval Karle köhatas paar korda (nohu on tal juba viimased 2 kuud) ja öösel hakkas rohkem köhima. Arvasime, et ju nohu on vedelamaks läinud ja vajub kurku ning see ajab köhima. Hommikul ei söönud Karle midagi ja keeldus isegi smuutist. Köhis üha rohkem ja röga tuli ka suuremate köhahoogude ajal välja. Tegin talle auru ja see vaigistas köha. Käes oli juba lõuna, aga ta ei olnud ikka veel midagi isegi joonud ja muutus aina loiumaks. Palusin Jaanusel koju tulla ja minna igaks juhuks Karlet erakorralisse vastuvõttu näitama. Rasmusega käimisest oli kogemus, et igaks juhuks peab kaasas olema kott paari päeva riietega mõlemale. Pakkisin neile koti ja nad läksid. Mina kodus murest halliks minemas, sest lapsest eemal olles on mure lapse pärast veel suurem. Tagasi tulid nad alles järgmisel päeval, sest Karle näidud olid halvad ja diagnoosiks hingamisraskustega bronhiit. Peale 10 tundi tilgutit (rohud ja glükoos) oli hommikuks vana toimekas Karle tagasi. Kodus köhis paaril korral päeva jooksul ja nädal hiljem oli täiesti terve. Jällegi õppetund, et kohe kui lapsel hingamine läheb raskemaks (pinnapealsemaks) tuleb hakata auru tegema ja kui sellest ei ole abi, siis kas kutsuda kiirabi või minna ise kohale. Down sündroomiga lastel on hingamisteed küllaltki kitsad ja seetõttu tuleb olla hästi tähelepanelik selles osas ja kiiresti tegutseda. Emad, usaldage oma sisetunnet ja kui tunnete, et miskit pole ikka lapsega õige, siis pöörduge spetsialistide poole abi saamiseks. Teie olete need, kes tunnevad oma last kõige paremini ja kui ikka lapse käitumine on väga ebatavaline, siis midagi on valesti.

Karle haigus tõi aga ka positiivseid edasiminekuid. Peale pikka harjutamist ja julgustamist võib öelda, et Karle kõnnib iseseisvalt. Esimesed iseseisvad toeta sammud tegi septembris 2014, kui oli 2 a 2 k vana. Nüüd (vanus 2 a 8 k) viimased paar nädalat on ta enamjaolt liikunud toas kõndides, mitte käputades ja initsiatiiv tuleb tal selleks endal. Ka õues kõnnib iseseisvalt, kuid meie oleme ettevaatlikud ja pigem hoiame tal käest kinni. Päev-päevalt läheb samm julgemaks ja tasakaal paremaks. Kui tunneb, et tasakaal läheb käest, siis istub ilusti maha või toetab käed korraks maha ja tõuseb siis uuesti püsti ja läheb edasi. Käpuli liigub siis, kui tahab kiiresti saada kuhugi. Järgmine eesmärk on suveks jooksma, sest venna Karli ootab juba väga, et saaks Karlega koos joosta. Lõpuks läheb mul ka kergemaks, sest ma ei pea teda enam nii palju süles tassima.

Vaikus kodus

Karle ja Karli said kohad meie kodu juurde lasteaeda sõimerühma nimega Pipi. Alguses käisid harjutamise mõttes esmaspäeva ja reede hommikuti mängimas 3 tundi. Esimesed 2 korda tehti mulle kiire kalli ja musi ning joosti rühma. Kolmaskord oli aga nutt majas - alustas Karle ja siis Karli järgi. Lahkusin rühmast lapsed nutmas ja endal klomp kurgus. Õnneks oli neil nutt kiiresti järgi jäänud ja ülejäänud korrad on issi neid hommikul lasteaeda viinud. Väike nutt tehakse ka issiga, aga ju see käib asja juurde. Kuna Karle veel ise ei kõnni, siis soovis lasteaed, et kuni Karle kõndima hakkamiseni oleks tal tugiisik kaasas. Meile sobib, sest lastel lihtsam lasteaias harjuda kui oma inimene kaasas ja lapsehoidja oli nõus olema tugiisikuks. Kui Karli oli ühel järjekordsel harjutamise päeval kurb, et pidi lasteaiast ära tulema ega saanud teistega koos minna tuppa sööma ja magama, siis leppisimegi kokku, et lähevad järgmine kord kohe hommikusöögi ajaks ja tulevad koju õhtul kui kõik teisedki lapsed hakkavad koju minema. See esmaspäev oli esimene täispikk päev ja ei ühtegi piuksu päeval, et tahaks koju tulla. Probleem oli hoopis õhtul, kui issi järgi läks - Karli keeldus koju tulemast ja tahtis veel mängida. Nüüd siis käivadki Karle ja Karli meile esmaspäeviti ja reedeti lasteaias, sest ülejäänud päevadel on meil veel laulmine, ujumine ja füsioteraapia, mida ei taha ära jätta. Väsimus lasteaiapäevast ei ilmnenud neil samal õhtul, vaid hoopis järgmisel päeval. Samas ma ei ole kindel, kas see oli ainult lasteaiast või ka see, et ma olin Rasmusega paar päeva ära haiglas ja lihtsalt kogu kurbus elati lasteaiajärgsel päeval minu peal välja.

Rasmusega sattusime haiglasse larüngiidi ehk kõripõletiku pärast. Laupäeval olid meil külalised tähistamaks Rasmuse 5. elukuu täitumist, aga sünnipäevalaps oli kuidagi väga viril ja hääl läks ka aina kähedamaks. Arvasin algul, et kogu see kära-müra mida suuremad lapsed tegid, tegi Rasmuse virilaks ja hääl rohkest nutmisest kähe. Kui aga öösel hakkas lapse hääl praktiliselt ära kaduma ja hingamine oli väga pinnapealne otsustasin minna Lastehaigla erakorralisse vastuvõttu näitama (ma isegi ei tea, miks ma kiirabi ei kutsunud). Arstid panid kohe diagnoosiks larüngiit ja koju meid enam ei lastud. Veetsime haiglas 3 päeva ja Rasmus sai seal adrenaliini auru ning pidevalt käidi kontrollimas ta hapniku taset. Kodus jätkame auru tegemist ja ei või enne õue minna, kui reedel perearst Rasmuse üle on vaadanud. See oli meie laste kolmas korda erakorralises käia - esimene kord oli Karle, teinekord Karli ja nüüd siis Rasmus. Karle ja Karli said tookord kohe koju, aga Rasmus otsustas asja tõsisemalt võtta. Loodan südamest, et nüüd on see kolm kohustuslikku korda käidud ja me ei pea enam kunagi seda maja külastama. Õppetunni sain ka seekord korraliku. Esiteks peavad kõik olulised telefoninumbrid, kuhu helistada nõu küsimiseks või abi saamiseks, olema kodus nähtaval kohal seina või kapi peal. Loll on jääda lootma, et leiad vajadusel internetist. Mina ei leidnud, sest olin ikkagi nii palju närvis ja kiirustasin. Teiseks kõigi laste isikukoodid tuleb endale telefoni või märkmikusse kirjutada, kui pole laste ID-kaarte rahakotis. Kolmandaks erakorralisse minnes võta alati igaks juhuks kaasa riiete ja hügieenitarvete kott endale ja lastele 1-2 päevase arvestusega, sest nii on lihtsam. Neljandaks kutsu pigem kiirabi kui sõida ise kohale, sest auto tuleb jätta haiglauksest päris kaugele ja haige lapsega mööda parklat ja tänavat jalutada on vastik ja hiljem saad korraliku arve parkimise eest. Lisaks ei võta haigla riietehoid turvahälli enda hoiule ja see on sul palatis jalus.

Teate kui imelik on kodus kui Karle ja Karli on lasteaias. Esimesed korrad ma ootasin, et lapsehoidja helistab ja ma pean neile järgi minema. Nüüd ma juba ootan, millal nad jälle lähevad. See vaikus, mis kodus on, kui neid kahte tegelast pole, on imeline. Mul on nüüd nendel päevadel aega rohkem endale ja Rasmusele. Esialgu ma lihtsalt puhkan ja naudin kogu seda rahu. Edasi hakkan tegema kõike, mis on oodanud minu vaba aega (nt piltide sorteerimine). Kindlasti võtame Rasmusega ette ka kohvikute külastamise ja läheme külla teistele tuttavatele kodustele emmedele.

Väljas söömas oleme me muidugi ka kogu perega käinud. Just harjutamise mõttes, et lapsed harjuksid ka kohvikutes-restoranides sööma. Esimesed korrad, kui nendega käisime olid minu jaoks täielik piin ja ma mõtlesin alati sealt lahkudes, et see on viimane kord. Ometigi oleme jälle ja jälle uuesti läinud ning kogu see ettevõttmine on toonud kasu, sest viimasel korral istusid Karle ja Karli juba viisakalt kogu külastuse aeg laua taga ega jooksnud ringi ja jonninud. Toidu osas nad ka eriti valivad pole ja Karli on isegi veidi väike grumaan. Neist noormeestest saab täitsa asja :-)

Nii ja kindlasti ootate, kuidas on Karle edusammud arengus. Karle on olnud väga tubli ja harjutab jätkuvalt iseseisvat kõndimist. Vapralt jalutab juba näpust kinni hoides õues ja kui kahest käest kinni hoiab, siis teeb ka jooksusamme. Toas tegi alguses meelitamise peale iseseisvaid kõndimisi ühest kohast teise, kuid nüüd juba olen tabanud ka ta enda algatusel ettevaatlikke samme väiksematel vahemaadel (sellised 2-3 sammu kaugused vahemaad). Kui ütled talle, et tõuse püsti ja tule emme juurde, siis teeb seda suurima rõõmuga ja kasvõi terve toa pikkuse (st 3-4 m). Tundub, et ta tahab väga kõndida ja joosta, aga julgusest jääb puudu. Arvan, et suvel jookseb juba iseseisvalt ringi.  Iseseisvalt sööb kahvli ja lusikaga ilusti kui on nälg ja/või toit mis väga maitseb. Samuti joob kruusist ise kui vaid tahtmist on. See tahtmise asi on sama Karlil ja nad teevad palju teineteise järgi - kui ma söödan Karlet, siis Karli ei söö ka ise. Vaikselt paneb Karle ennast ka ise riidesse ja ta tahab seda väga teha ning ka selle on ta venna pealt õppinud. Potil käimisega on probleeme - mõni päev teeb ilusti kõik hädad potti ja isegi näitab, et on häda, teisel päeval keeldub potile istumast või teeb häda peale potil istumist mähkmesse. Suvel võtan asja tõsiselt käsile ja teen nii nagu Karligagi, et aluspüksid mähkmete asemel ja vaatame, kas saab mähkmetest vabaks.