Viimane kuu on möödunud jällegi lennates. Kuigi me ei ole pea kuu aega käinud ujumas ja võimlemist-massaži on ka olnud ainult 2 nädalat on meie päevad täis toimetamist. Karli käputab mööda tube ringi ja avastab maailma, Karle üritab talle roomates järele jõuda, kuid siiski on veel tema avastusretked piirdunud elutoaga. Karle roomad ikka täiesti omamoodi, aga väga kiiresti ja siis kui tema seda tahab. Füsioteraapias vaatab vahel terapeut mulle otsa ja küsib, et kuidas see poiss saada liikuma. Mul ei olegi talle muud vastust, et ta liigub ja teeb asju just siis kui ta ise tahab. Karlet ei ole võimalik kuidagi vahel meelitada võimlemisharjutusi tegema kui tal ei ole parasjagu selleks soovi.
Samuti ei ole võimalik kumbagi last sundida sööma. Nimelt nad tegid mul vahepeal kahekesi pea kahenädalase söömise streigi - ükskõik mida ma tahkest toidust pakkusin, ei sobinud. Toitusid 11-kuustena 2 nädalat ainult rinnapiimast. Ei saanudki aru, millest selline toidust keeldumine põhjustatud oli. Täna söövad mõlemad jälle enam-vähem nii kuis peab ja kõige paremini maitseb ikka emme-issi taldrikul olev toit. Õnneks ma teen vähese soolaga ja maitseainetega sööke ning saab enam-vähem kõike poistele anda.
Jaanipäeva veetsime seekord neljakesi rahulikult. Hästi võõras oli, sest igal aastal on meil ikka sõpru ka külas olnud. See aasta ise ei kutsunud kedagi ja keegi ei küsinud ka, et kas võib tulla. Tegelikult on ikka nii, et meile võib jätkuvalt julgelt tulla maale külla kui me seal oleme. Midagi eriti me ehitada ei saa, sest poistega tuleb tegelda ja tutvustada neile ümbritsevat maailma.
Pulmaastapäeva nädalavahetuse veetsime Kalanas ja Hirmuste rannas, kus poisid said süüa nii suitsetatud kala kui ka liiva, kive ja adru. Merre tookord ujuma ei läinud, sest vesi oli liiga külm.
Reisimine on tore, aga suhteliselt väsitav nii minu kui ka laste jaoks. Kodus on kõik asjad teada mis ja kuidas, kuid reisil peab pea pidevalt töötama ja mõtlema välja mida ja kuidas. Poistel on aga reisil olles palju uut avastada ja kogeda ning see väsitab neid korralikult. Meie reisid on seni piirdunud Pärnus ja Hiiumaal vanavanemate juures käimisega ja Tiduvere oma maakodus puhkamisega. Pea iga nädalavahetus oleme me Tallinnast ära ja nii algab iga uus nädal kohvri lahtipakkimisega, millele järgneb pesu pesemine, kuivatamine ja uuesti kohvrisse pakkimine.
Poisid käisid ka oma esimeses pulmas 13. juulil - onu Raigo võttis oma laste ema Triinu omale naiseks. Registreerimine/laulatus oli Audru kirikus ja pidu Klaara-Manni puhkemajas Toris. Poisid olid tol päeval väga tublid ja ei tulnud kordagi nende suust jonni ega virinat. Kirikus aga pidasid poisid vist kirikuõpetaja juttu igavaks või tahtsid talle vastu rääkida ja nii pidime poole laulatuse ajal kirikust välja minema.
Tänane päev oli aga eriline, sest meil neljakesi sai täis esimene aasta koosolemist ehk siis poisid said 1 aastaseks. Pildil olev tort on laste poolt järgi proovitud ja kõike seda lõbu ja meie päeva esimese poole toimetusi jäädvustas fotograaf Krista, kes tegi ka poistest pilte, kui nad 10-päevased olid. Meie aasta on olnud väga-väga tore ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Uskumatult palju olen saanud (ja ma arvan, et ka Jaanus on saanud) õppida uut nii iseendas, teistes kui ka oma suhtes. Vastab ikka tõele ütlus, et lapsed tulevad siia oma vanemaid õpetama.
PS! DD saatsime juuli kuuks Hiiumaale Jaanuse vanemate juurde suvitama - tal seal hea suur hoov valvata ja päris tihti viiakse teda ka merre ujuma. Meiega kõike seda reisitralli ja kuumust poleks ta kodus vastu pidanud.
