Naeratus näol

Enamus langevarjureid mäletavad oma esimest väljahüpet täiesti töökorras lennukist ja sellele järgnenud mitmepäevast või lausa nädalast naeratust näol. Mina nimetan seda õnnetundeks, mälestus millestki esmakordsest mis ei kustu kunagi ja sellele tagant järgi mõeldes tuleb ikka ja jälle naeratus näole. Selliseid hetki on elus veel, näiteks esimene vabalanegemine 4 km kõrguselt või siis esimene suudlus oma kõige armsamaga. Üleeile (st 24.02.2012) õhtul kogesin jällegi midagi sellist esmakordset, mis pani näo täpselt samuti päevadeks särama ja andis ainult kindlust järgnevateks kuudeks. Õnneks see kogetu kordub nüüd pea igapäevaselt ja see on fantastiline tunne.

Kaheraudne

Kaheraudne jah. Sellise nime sain mina oma kallilt tulihingeliselt jahimehelt. Algul mõtlesin, et on teine tõsiselt põrutada või külma saanud Hiiumaal jahil olles, kuid lõpuks jõudis kohale miks just selline hüüdnimi mulle nüüd on pandud. Eks ma siis olen kaheraudne ja vaatab, mis härra järgmiseks välja mõtleb. Vaielda pole midagi, sest härral on õigus ja eks kaasosaline on ta ka ise selles.