Suvi läks siuhhti mööda ja palju plaanitut jäi tegemata ja oli hoopis teistsugune suvi üle pika aja. Avastasin, et ei ole poole aasta jooksul maal isegi kangastelgedele lõimi peale saanud, rääkimata siis kaltsuvaiba kudumisest. Selle eest on väga armsaks saanud keraamika. Keraamika tunnid on alati nädala parim õhtu hea seltskonna ja tegevusega. Viimase aja kaunimad tööd, mis käes, on alloleval kahel pildil. Nii mõnigi läheb jõuluvana kingikotti, kuid mul ikka süda endiselt haige, kui miskit ära kingin. Samas, täna vaatan esimesi töid ja mõtlen, et mis käkerdise olen ikka kunagi teinud :-)
Siin siis kruus (läikiv must ja tšilli punane), suhkrutoos (oraanž), küünla- ja seebialused (üks on tsilli punane, kuid teisi ei mäleta). Need kaks alumist laigulist ei ole glasuuridega selliseks tehtud, vaid on kahe saviga ja tehnika nimetus oli nerikoomi (kui ma nüüd jälle õigesti mäletan ja kirjutan). Glasuuride nimetused hakkavad vaikselt sassi minema, sest Tiinal see valik aina suureneb. Lihtsam on tavaliselt Tiinale öelda, et no tead seda glasuuri tahan millega see või too asi on tehtud :-)
See on salvrätikute hoidja (glasuuriks arsi pruun) ja jääb omale koju, sest ma olen alati kodus peolauda kattes tundnud puudust sellisest asjandusest.
Vahepeal otsustasime jälle väikese pausi tööst teha ja alustasime puhkust nädalavahetusel maal õunamahla teoga. Algul arvasin küll, et saame sellega valmis alles pühapäeva õhtuks, sest keegi ei saanud appi tulla, kellelt küsisime. Keski aga nägi, et vajame abi ja Jaanuse venna pere tuli meile täiesti juhuslikult appi. Nii saimegi u 100 liitrit õunamahla juba laupäeva õhtuks õuntest välja pressitud ja kuumutatud mahla purkidesse. Õhtu lõpetasime metssea (Jaanuse selle aasta värske jahisaak) ribi praega ja kuuma saunaga. Pühapäeval jäi seega aega üle ja korjasime metsanotsudele tammetõrusid, sest meil see aasta uputab maal tammetõrudest. Juba praegu oli niipalju neid maas, et ühelgi sammul ei jäänud alla 5 tõru talla alla. Puu otsast paistab aga vähemalt 5 korda sama palju tõrusid veel alla tulemas olevat. Pühapäeva õhtul pakkisime asjad ja suundusime Hiiumaale sügist veetma. Teepeal juhtus tõrudega õnnetus (vaata pilti) ja DD polnud eriti õnnelik selle üle. Küll ta andestas meile meie kehva auto komplekteerimise, kui jõudsime Paju tänavale ja talle jõudis kohale, et jälle saab mingi aeg terved päevad õues olla, söögiks on tema vaieldamatu lemmik kaerahelbe puder kanakaeltega ja peremees-perenaine on koos temaga.
