Riiklikes raviasutustes pole töötajatel motivatsiooni ja paremad töötajad on kõik läinud erakliinikutesse tööle. Riikliku raviteenust kasutav patsient peab ise oskama panna omale diagnoosi ning oskama nõuda erinevate analüüside võtmist. Kui sa seda ei tee, siis ei leita ka põhjust ja lahendust su murele. Arsti kabinetis räägid sa nagu ise endale, mis muutused on toimunud ja mis mure on. Surutakse peale ravimeid ilma veendumata, et sul neid ikka vaja on. Lähed siis selle retseptiga apteeki ja apteekri proua vaatab sulle otsa ja küsib, et olete te kindel et teil seda vaja on. Küsib lisaks, et kas seda ja teist uuringut on ikka enne nende rohtude määramist tehtud. Ja siis vaatad lolli punastava näoga talle otsa, sest mitte midagi neist pole tehtud. Apteekri soe soovitus on mitte võtta neid. Hinges kripeldab ja küsin nõu perearstilt. Õnneks olen suutnud valida väga toreda ja targa perearsti, kes alati on valmis välja selgitama, milles on probleem ja laseb teha kõik võimalikud analüüsid. Rääkides talle ära, mis mulle määrati ja mis toimub, küsib ta kõik samad küsimused mis apteekergi ja ei suuda ära imestada, et kuidas oma ala spetsialist (st eriarst) nii hoolimatult on käitunud.
Mille ... pärast makstakse siis minu eest sotsiaalmaksu. See ei ole mitte väike summa ja kuhu kõik see raha läheb? Kuhu me sedasi jõuame, kui sa ei saa usaldada enam riiklikes raviasutustes töötavaid arste? Kui sul pole endal piisavalt raha, siis ei saa sa ka abi oma probleemidele.
Juuli
September
