Eelmine aasta osalesin Parasummeril viimasel päeval, kus sooritasin tandemhüppe. Intruktoriks oli Peter Engström. Enne hüpet polnud ise pea üldse närvis, kuulasin, mida instruktor seletas ja seedisin pärast vaikselt omaette asja. Ühel hetkel tuli aga tookord meelde, et oi kurat, kuida me seal lennuki põrandal ukse poole liigume, kui mina tema küljes kinni olen. Uurisin langevarjuritelt, kes seal lähedal olid (vist olid vx, sepandi ja lohe) ja keegi ei osanud mulle seda öelda.
Lennukis toimus vx-ga väike kahekõne. Vx: kas oled närvis ka? K: kas peaks? Vx: no natuke ju võiks. K: närvis ei ole küll, instruktor teeb ju kõik ära ja eks tema taha ka elusalt ja tervelt maapeale saada.
Uks avanes ja rahvas läks ja läks ja ükshetk oligi meie kord. wolli kõõlus kaameraga juba uksepeal (ei tea siiani, millal ta sinna läks) ja meiegi olime uksel, jalad kõikusid lennukist välja. Vaatasin korra alla ja see tundusi nii mõnus olevat, mis tuleb. Kõik oli meeles, millal mida tegema pidin, Meelest läks ainult kaamerasse naeratamine, sest enda all avanev pilt oli nii äge, kuid Peter tuletas selle meelde. Seda esimest 1 minuti vabalangemist seal ei oskagi õieti kirjeldada, see on lihtsalt tunne, mis jääb meelde. Samas ei saa seda võrredla iseseisva esimese vabalangemisega.
Kui vari avanes oli veidi kurb tunne, sest oleks tahtnud veel vabalangemises olla. Varju all lennates ajasime Peteriga juttu ja imetlesin oma kodukanti, mis muutus iga hetkega üha suuremaks. Maandumine oli pehme ja jäime püsti.
Õnneliku näoga käisin ringi vist pea nädala ja kuna soov, veel vabalangemist kogeda, polnud lahkunud minu peast, siis olingi 23. juuli wolli kursusel ja kuulasin jahu2-s koolitust.
See aasta sooritan parasummeril juba ise oma hüpped ja naudin vabalangemist.
