Täna lõunal, parkisin auto ilusti kodus maja ette tänavale ja läksin tuppa sööma. Vahepeal kuulsin küll üht mütsatust ja hiljemt aknast imestasin, et mille pärast üks naine käib mu auto juures edasi tagasi. Kuna aga lastega vanemaid liigub tihti meie aia taga, siis ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Järgmine hetk kui aknas välja vaatasin jäin mõtlema, et kas tõesti parkisin auto sedasi pooleldi värava ette. Ma ei tee seda kunagi, aga noh, mine tea, võibolla olen tõesti üleväsinud ja täna tegin seda esimest korda.
Õue jõudes vaatasin veelkord imestunult oma autot - oli teine kohe meetrike eemal sellest kohast kus ta olema oleks pidanud ja ets kae imet, autoni tulevad ka läbi paksu lume diagonaalis ühe teise auto jäljed. Vaatan siis auto esiosa ja no imestus oli suur - oligi keegi sõitnud sinna lumehunnikusse ja sealt edasi minu auto vasakpoolsele esistangele pihta. Ei näinud ma aga seda teist autod ega selle auto juhti. Pidasin maha telefoni teel vestlused politseiga, kindlustusega ja mitme inimesega, kellega olid kokku lepitud kohtumised, jõudsin tuppa sooja politseid ootama ja veidikegi toas askeldada, kui ilmus välja neiuke ja pistis miski sedeli mu auto kojamehe vahele. Kraaksusin neiule aknast: "Kui sina olid see, kes mu autole otsa sõitis ja siis minema kihutas, siis nüüd ootad väljas seni kuni politsei tuleb." Ootasin tunnikese politseid ja ei no midagi. Küsisin neiult, et no mille pärast sa sedasi sõitsid. Arvate vastuse ära, ei usu. Vastus oli: "No juhtus, mul läksid gaasi- ja piduripedaal segamini õiget maja otsides". Küsimuse peale, et miks ta siis minema sõitis ja ei teavitanud politseid ega otsinud auto omanikku üles, vastas neiu, et ta läks autot ümber nurga Salme tänavale parkima ja siis paberi tükki otsima. Ometigi oli see sama koht, kuhu ta oli enne üritanud parkida endiselt vaba ja sinna oleks mahtunud parkima isegi 2 autot. Vormistasime paberid, vahepeal jõudis kohale ka politsei, kes tegi pildid ja noomis neiukest selle eest, et ta minema oli sündmuskohalt esialgu sõitnud.
Pabereid täites tabas mind täielik teadmatus ja oskamatus. Algas sellest, et kuna meil kummalgi polnud seda õnnetusjuhtumi blanketti, siis vahtisime mõlemad valget paberilehte ja ei teadnud mida ning kuidas sinna kirja panna. Õnneks Jaanus õpetas telefoni teel, et Regio atlase taga on üks eksemplar õiget blanketti. Blankett käes vahtisin seda endiselt lolli näoga. Lugesin siis tagant juhendit ja kuulasin ära politsei soovitused, oskasin lõpuks täita blanketti. Hiljem avastasin, et ikkagi olime osad kohad täitmata jätnud. Õnneks mitte need kohad, kus ta tunnistab oma süüd ja joonise kohta. Ma pole ennast elu sees juhmimana tundnud, kui täna. Ise jurist ja ei tea mida ja kuidas kirja panna. Samas, no mis teha kui juhiload on alates 2000. aastast ja varem pole seda blanketti täitnud. Enda kiituseks võib öelda kindlasti seda, et juhtumi avastamisel helistasin esmalt kohe politseisse ja siis kindlustusse ning rääkisin neile väga rahulikult ja detailselt mis ja kuidas on. Ärevus tuli hiljem tööle sõites ja käed värisesid pärast seda mitu tundi veel.
Ja ega sellega meie päev lõppenud. Jaanus käis Kataga Saku Suurhallis tsirkust vaatamas ja keset etendust sai kõne politseilt: "Tere, teie autole sõideti sisse". Ühe päevaga kahel autol esiosad kaunistatud - kas pole tore? Politsei soovis seda kuuldes muiates häid pühi.
Suvel täienes vennapere ühe väikese poisipõnni võrra. Meil oli suvi Jaanusega nii kiire, et jõudsime alles nüüd uut ilmakodanikku tervitama. Veetsime ühe kena laupäeva nende juures. Ema ja vennanaine räägivad, et mina ja väike Rainis pidavat ühte nägu olema, kui panna titepildid kõrvuti. Kui mul ükspäev aega on, siis otsin oma titekad ülesse ja panen ka siia võrdluseks. Rainis on aga lahe sell - naudib süles olemist ja magamist, enamus ajast naeratas ja lälises.
Käisime eelmine nädalavahetus ja läheme ka see nädalavahetus Hiiumaale. Jaanus käis jahil, et perel ikka talvel liha oleks laual, mina käisin kangastelgedel kudumist õppimas ja DD nautis elu õues. Tänu tublidele jahimeestele on nüüd meie külmikus lisaks hanele ja kitselihale ka põdraliha. Pühapäeval käisime kolmekesi metsas jalutamas, Tihujärve ääres päikest nautimas ja DD loomulikult ka ujumas.
Käisime laupäeval Jane, Kata ja Jaksiga metsas seenel. Korjasime kuuseriisikaid ja võiseeni. Kata ja Jakob olid väga tublid metsalised, kuid vahepeal väsisid väikse Jaksu jalad ära. Ei jäänud siis muud üle, kui võtsin väikemehe kukile ja korjasime sedasi kahekesi seeni edasi. Ükshetk läks mu koorem kukil kohe eriti raskeks ja põhjus oli ilmselge - Jaksil sai lõplikult jaks otsa ja magas lõrinal mu kukil. Magas suurema une ära ja u poole tunni pärast oli taas ärkvel. Jalad olid aga ikka väsinud ja nii me siis jätkasime tandemina seente korjamist. 
Mäletan hästi, kuidas me 1996. aastal käisime sind esimest korda vaatamas, kuidas su koju tõime ja neid pissiloike koridoris. Sa olid meie pere esimene koer, kellel olid omad hea ja vead, kuid kellel meist ei oleks neid vigu. Need tegid sind eriliseks meie jaoks. Alatiseks jääb meelde, et sa olid koer, kellel ei saanud kunagi kõht täis ja kes sõi kõike peale seente. Vaatasid söögilaua ääres alati sellise armsa näoga otsa, et paljud murdusid su pilgu all ja ikka andsid midagi head. Su elutee oli pikk ja ilus, olid meile äärmiselt armas ja jääd alatiseks meie südamesse. Olid väsinud ja alates 16. septembrist magad nüüd sügavat und. Täname, et olid meiega need 14 aastat ja puhka nüüd rahus!
(naiste 8-way harjutab exitit 2010. a Parasummeril)
