Karle käis haiglas ja kõnnib

Tundub, et meid on miski haiglalaine tabanud. Paar nädalat tagasi pühapäeval Karle köhatas paar korda (nohu on tal juba viimased 2 kuud) ja öösel hakkas rohkem köhima. Arvasime, et ju nohu on vedelamaks läinud ja vajub kurku ning see ajab köhima. Hommikul ei söönud Karle midagi ja keeldus isegi smuutist. Köhis üha rohkem ja röga tuli ka suuremate köhahoogude ajal välja. Tegin talle auru ja see vaigistas köha. Käes oli juba lõuna, aga ta ei olnud ikka veel midagi isegi joonud ja muutus aina loiumaks. Palusin Jaanusel koju tulla ja minna igaks juhuks Karlet erakorralisse vastuvõttu näitama. Rasmusega käimisest oli kogemus, et igaks juhuks peab kaasas olema kott paari päeva riietega mõlemale. Pakkisin neile koti ja nad läksid. Mina kodus murest halliks minemas, sest lapsest eemal olles on mure lapse pärast veel suurem. Tagasi tulid nad alles järgmisel päeval, sest Karle näidud olid halvad ja diagnoosiks hingamisraskustega bronhiit. Peale 10 tundi tilgutit (rohud ja glükoos) oli hommikuks vana toimekas Karle tagasi. Kodus köhis paaril korral päeva jooksul ja nädal hiljem oli täiesti terve. Jällegi õppetund, et kohe kui lapsel hingamine läheb raskemaks (pinnapealsemaks) tuleb hakata auru tegema ja kui sellest ei ole abi, siis kas kutsuda kiirabi või minna ise kohale. Down sündroomiga lastel on hingamisteed küllaltki kitsad ja seetõttu tuleb olla hästi tähelepanelik selles osas ja kiiresti tegutseda. Emad, usaldage oma sisetunnet ja kui tunnete, et miskit pole ikka lapsega õige, siis pöörduge spetsialistide poole abi saamiseks. Teie olete need, kes tunnevad oma last kõige paremini ja kui ikka lapse käitumine on väga ebatavaline, siis midagi on valesti.

Karle haigus tõi aga ka positiivseid edasiminekuid. Peale pikka harjutamist ja julgustamist võib öelda, et Karle kõnnib iseseisvalt. Esimesed iseseisvad toeta sammud tegi septembris 2014, kui oli 2 a 2 k vana. Nüüd (vanus 2 a 8 k) viimased paar nädalat on ta enamjaolt liikunud toas kõndides, mitte käputades ja initsiatiiv tuleb tal selleks endal. Ka õues kõnnib iseseisvalt, kuid meie oleme ettevaatlikud ja pigem hoiame tal käest kinni. Päev-päevalt läheb samm julgemaks ja tasakaal paremaks. Kui tunneb, et tasakaal läheb käest, siis istub ilusti maha või toetab käed korraks maha ja tõuseb siis uuesti püsti ja läheb edasi. Käpuli liigub siis, kui tahab kiiresti saada kuhugi. Järgmine eesmärk on suveks jooksma, sest venna Karli ootab juba väga, et saaks Karlega koos joosta. Lõpuks läheb mul ka kergemaks, sest ma ei pea teda enam nii palju süles tassima.

Juba 2 kuud ja 13 päeva

Need 2 kuud ja 13 päeva on möödunud kiiresti. Tegemisi ja toimetamisi jätkub igasse päeva. Iga päeva lõpus vaatab otsa mõni toimetus, mis on tegemata jäänud, aga enda une arvelt ei taha neid teha ning nii näiteks ootab koridoris üks kõrvits, et temast midagi tehtaks. Minu jaoks on olulisem tegelemine lastega ning laste ja mehe heaolu, kui muud asjatoimetused. Kiidusõnad ütlen oma tublile abikaasale ja lapsehoidjale, kelleta ma oleksin ikka täitsa läbi. Praegu tunnen ma ennast inimesena ja ütlen, et pole see elu kolme lapsega nii väga hull midagi. Peamine, et peaks kinni suuremate laste päevakavast ja väiksem sobitab ilusti oma päevakava teiste omaga ning ei tohi minna stressi, kui midagi plaanitud tegevustest jääb tegemata. Iga päevaga on saanud üha selgemaks, et pole vaja muretseda asjade pärast, sest palju laheneb ise ja palju paremini kui neid ei asu vägisi lahendama asuda. Olen saanud omal nahal kinnituse, et lastega tuleb olla hästi loominguline ja leidlik iga minut.

Mul on hea meel, et ma võtsin sügisel Jaanust kuulda ning võtsime omale appi lapsehoidja. Ilma temata istuks ma lastega ainult kodus ja lapsed peaksid omaette mängima. Ääretult oluline on, et lapsehoidja klapiks lastega ja vanematega kohe. Praegune lapsehoidja Ann-Marii on muutunud meile nagu pereliikmeks, kelle järgi Karli küsib isegi laupäeva hommik. Kahjuks läheb Ann-Marii uuest aastast põhikohaga tööle ja me pidime otsima uue. Loodame, et uuega laabub ka kõik hästi ja lapsed võtavad ka tema kiiresti omaks.

Karle ja Karli on vennakese hästi omaks võtnud. Eks oli tagasilööke ka, kuid õnneks olid need vägagi väikesed ja kadusid kiiresti. Karle ja Karli on uhked suured vennad, kes kihutavad kohe Rasmust teise tuppa vaatama, kui too ärgates häält teeb. Rasmusel läheb nägu naerule ja unustab nutu, kui vennad tema kõrvale jõuavad. Mulle tundub, et need kolm tegelast on nagu üks tervik ning nad kõik on rahulikumad, kui on kolmekesi koos.

Karle ja Karli käivad jätkuvalt ujumas ja laulmas ning Karle füsioteraapias. Karle käis paar kuud ka tegelusteraapias, kuid nüüd on kevadeni paus, sest Karle on nii tubli ja teeb kõike, mida tema vanuses DS laps peaks tegema. Karle harjutab jätkuvalt iseseisvalt käimist, kuid tundub, et ta ei tunne ennast käies kindlalt ja eelistab liikuda edasi käpuli. Tema sõnavara pole ka suurenenud, kuid vadistab agaralt omas keeles, saab väga hästi aru meie jutust ja käskudest-keeldudest ning oskab ka ennast arusaadavaks teha. Karli on meil aga üks asjapulk, kes aina seletab ja tegutseb. Jonnituure on Karlil vähemaks jäänud ja lõbusat tegutsejat Karlit on üha rohkem. Vaatan neid kahte tegelast ja tunnen ainult rõõmu ja uhkust, et olen selliste vahvate tegelaste ema.

Rasmus kasvab mühinaga võrreldes sama vanade vendadega. Esimese kuuga võttis juurde 1,6 kg ja 5 cm ning teise kuuga 1 kg ja 4 cm. Kui Karle ja Karliga pidin ma pea terve aasta kõik nende päevased uneajad õues käruga ringi jalutama, siis Rasmus oskab ilusti magada ka toas voodis ja õues (rõdul) seisvas vankris. Päeval ei vaja magama jäämiseks erilist kussutamist ega tissiotsas rippumist, aga enamus õhtud on täiesti vastupidised. Täpselt nagu tunnetaks ära, et nüüd suured vennad magavad ja vanematel on ju tema jaoks rohkem aega. Uue aasta alguses hakkan ka Rasmusega ujumas käima kord nädalas.

* Piltide autor Krista Kõiv. Krista käis meil külas, kui Rasmus oli 10-päevane.

PS! Head vana aasta lõppu teile kõigile ja teguderohket uut aastat!

Kolmas laps ja teine sünnitus

Teisipäeva õhtu, seisan köögis ja teen perele süüa. Kõik on rahulik ja tavaline kuni tunnen, et käib miski plõks ja mu püksid on läbimärjad nagu oleks püksi teinud. Nägu läheb naerule ja lihtsalt naeran. Jaanus vaatab otsa ja ei saa aru, mis toimub. Naine on lihtsalt rasedusest lolliks läinud. Ei, ei läinud. Veed tulid ära ja tuli hakata mõtlema sünnitama minekust. Ma olin seda juba oodanud, kuigi nö ametliku sünnitustähtajani oli 2 nädalat. Ma olin väsinud rasedusest ja ootasin juba paar nädalat, et saaks sünnitama minna ja sellest suurest kõhust lahti. Isegi kott, mida haiglasse kaasa võtta, oli paar nädalat tagasi ära pakitud.
Tol õhtul läks kõik tavapärases koduses rutiinis - lastel ja Jaanusel kõht täis, Jaanus vannitas lapsed ja panime nad koos magama. Selgitasin lastele, et emme läheb öösel haiglasse, sest väikevenna hakkab sündima. Karli oli suhteliselt rahutu ja ei tahtnud kuidagi magama jääda ning ärkasi ka öösel korduvalt ülesse.
Esimesed valud tulid 9 paiku ja olid korrapäratud. Korrapärased 10 minutiliste vahedega valud tulid kella 10 paiku ja kuna mul und ei tulnud, siis toimetasin kogu öö vaikselt üksi toas - koristasin, kudusin, vaatasin telekat jmt. Umbes kella 3 paiku hakkasid valud tulema 4 minutiliste vahedega ja läksid hästi intensiivseteks. Tellisin takso ja sõitsin sünnitusmajja. Jaanus ja lapsed jäid koju magama.
Hommikul kell 7.49 sündis väike noormees, kes kaalus 3650 g ja oli 51 cm pikk. Tulek oli tal kiire ja esimene kisa kõva. Sünnihindeks sai poiss 9/9 ja nimeks Rasmus.

Kui Karle ja Karli sünnitamise järel lahkusin sünnitustoast ja liikusin järgnevad päevad ratastoolis suure nõrkuse tõttu, siis seekord lahkusin sünnitustoas omal jalal ja enesetunne oli väga hea. Koju saime lapsega juba järgmisel päeva lõunal. Esimese sünnituse järel olin valmis kohe uuesti sünnitama minema, kuid seekord ütlesin Jaanusele, et kui ta veel ühte last tahab, siis peame kas lapsendama või peab ta selle mõne teise naisega saama. Mulle meeldis pikk ja rahulik sünnitus rohkem, kui kiire ja intensiivne ning valu oli ka kiirel sünnitusel suurem. 

Kodus ootasid meid Karle ja Karli, kes olid väikevennast nii suures vaimustuses, et minust polnud asjagi. Vaatasid ja imetlesid Rasmust ning Karli küsis kohe sülle beebit. Karle kohe katsuma ei julgenud minna, kuid paari päeva pärast käis juba pai tegemas ja võrevoodist piilumas. 

Rasmus ise on praegu rahulik beebi ja temaga on palju lihtsam kui oli Karle ja Karliga. Magab ilusti voodis, sööb, vaatab veidi ringi ja siis jääb jälle magama. Magama eelistab ikka jääda süles ning öösel tahab kaisus magada. Kuna Jaanus magab endiselt Karle ja Karli toas, siis on meil Rasmusega suur lai voodi ja saame kenasti seal hakkama. Öösel teeb Rasmus isegi 4-5 tunni pikkuseid unesid ja seega saan ma öösel päris hästi ennast välja magada. 

Üksi ma nende kolmega palju ei ole, sest kui Jaanus on tööl, siis käib meil üks tore neiu abiks. Karli ja Karle on paari nädalaga temaga väga hästi leppinud ning tänu sellele laabub meie elukorraldus vägagi hästi. Paaril päeval olen ka pool päeva olnud nendega üksi, kuid need on täiesti talutavad olnud, sest lapsed on ennast väga hästi üleval pidanud ja teineteisega arvestanud. Kolme lapsega õues käime hetkel nii.

Kahesed ja suvi

Karlel ja Karlil oli juuli keskel sünnipäev ja pidu sai seekord peetud õigel päeval Minu Mängutuba mängutoas. Kutsutud külalistest tuli seekord kohale 3/4 ja tundus, et kõik kohaletulnud jäid peoga rahule. Meile endale meeldis see mängutuba väga ja jäi silma veebruaris Jaksi sünnipäeval. 

Sünnipäeva tort, mille tädi Mann tegi

Sünnipäevalapsed enne pidu

Kingitus vanematelt, vanavanematelt ja külalistelt

Kahesed Karle ja Karli on ühed lahedad sellid ja nendega on päevad täis tegevust. Mõlemad on omamoodi asjalikuks muutunud ja vist pea iga päev ma imetlen, kui lahedad tegelased nad on. Eks seda jonni ja kaklemist on ka, kuid viimasel ajal kaalub kõik muu selle üle ehk siis naeru on meie majas üha rohkem. Karli oskab ennast sõnadega juba päris hästi selgeks teha ja eks see on teinud teineteisest arusaamise lihtsamaks ning nuttu ja jonni meievahelisest suhtlusest vähendanud. Samas Karle ei oska ennast veel sõnadega väljendada (tema sõnavaras on emme, aitäh ja ba-baa (head aega)) ja see on toonud tema juurde jonni. Kurb on ju kui tahad midagi, aga vanemad ei saa aru sust. Teevad asju teineteise järgi päris palju ja see on Karlele ainult kasuks. Näiteks on ta venna järgi hakanud igale poole kõrgustesse ronima, tahab ise lusikaga süüa ja mängib ilusti auotodega. Üldse on Karle laps, kes mängib pigem omaette kui teistega. Samas Karli mängib väga hea meelega teiste lastega. Pärnus klappis ta mu venna noorema lapse Rainisega ja Hiiumaal Jaanuse venna noorema lapse Lauraga ning mänguplatsidel on julgelt teiste lastega mängimas või koos jooksmas. Kohati tundub, et tal on vaja teiste lastega mängida ja äkki ikkagi peaks ta lastehoidu panema. Lasteaeda poisid kohta ei saanud ja ega ma eriti kurb pole ka, sest ma pole ise veel valmis neid sinna panema (olen ikka üks kanaema). Septembrist tuleb meile hoidja koju appi ja eks siis vaatame, kas proovime Karlit mõneks hommikupoolikuks viia eralastehoidu teiste lastega mängima või ei. Karli suurim edusamm viimastel kuudel on mähkmetest vabanemine ja öise söömise lõpetamine. Mähkmetest prii on ta juba pea kaks kuud ja see tuli kuidagi väga kergesti. Olin paaril korral maal proovinud mähkmete asemel aluspükse, kuid tulemust polnud. Ühel esmaspäeval otsustasin kodus, et aitab mähkmetest ja hakkab siis pissiralli pihta. Minu üllatuseks hakkas Karli esimesest päevast ilusti ise potil käima ja ütlema, kui on häda. Eks õnnetusi ikka on juhtunud, kuid viimasel ajal vist korra või paar nädalas. Ööseks ja pikemaks autosõiduks oleme talle küll mähkme alla pannud, kuid öised mähkmed on kuivad ja autos karjub kõvasti, kui häda on. Öine pissimine jäi ära kohe, kui ta enam ei saanud öösel süüa ega juua. Ka sellest võõrutamine läks kiiresti ja üllatavalt lihtsalt, vist paari-kolme ööga.
Kui Karlil läheb potil käimine hästi, siis Karlega on seevastu kõva tagasilöök. Varem istus ilusti potil ja tegi hädad ära kui olime ta õigel ajal sinna pannud. Nüüd on potil istumine tõsine võitlus, sest ta oskab sealt ära tulla ja ei taha eriti seal istuda. Karle edusammudest see, et ta käputab väga kiiresti nii toas kui õues, kuigi õues murul kipub rohkem tagumik püsti edasi minema. Talle vist ei meeldi paljaste põlvedega muru peal liikuda. Igal võimalusel on Karle toe najal püsti ja liigub aktiivselt toe najal külgliikumises. Kodus ei pea ma teda enam trepist ülesse tassima, vaid ta tuleb käpuli kõik kolm korrust ise ja on see juures väga õnnelik. Alla minek ei ole nii edukas - kaks astet alla ja üks ülesse tagasi.
Karli on endiselt hästi abivalmis ja hoiab väga oma vennat, kui on hea tuju. Halva tuju korral on kade ja hammustab ning mitte ainult vennat vaid ka mind. Ma olen täiesti nõutu selle hammustamise teema osas, kuigi peab ütlema, et seda on vähemaks jäänud. Karli käib iga päev ka kõhubeebiga vestlemas ja on üldse üks suur beebide sõber.
Kokkuvõttes võib vist öelda, et mul on arengu poolest kodus 1-aastane (Karle) ja 2-aastane (Karli).

Karli Pärnu rannas jalad ämbrites

Karle Pärnu rannas issi kaevatud augus

Juuli lõpus-augusti alguses oli Jaanusel kahenädalane puhkus ja olime selle aja maakodus, Pärnus ja Hiiumaal. Pikemaid reise ette ei võtnud, sest kuumus oli meeletu (30 kraadi) ja kui ise rasedana ei taha sellise kuumusega ringi sõita, siis lastest ma ei hakka rääkimagi. Seda enam, et nendega on endiselt lihtsam sõita siis, kui neil on une aeg. Nii Pärnus kui Hiiumaal olime pea iga päev 2 korda rannas. Karli oli nagu vana kala vees, kuid Karlel pidi ikka vesi soe olema ja lained väiksed, et ta ennast hästi tunneks. Rannas saime tavaliselt olla paar tundi, sest selle ajaga väsisid poisid korralikult ära - kaevasid iga kord issiga augu ja tassisid merest vett.

Enne puhkust põdesid poisid enteroviirust ehk rahvakeeli suu- ja sõrataudi. Algas Karlist ja lõppes Karlega, kes põdes seda kolm korda hullemini kui Karli. Väljendub see haigus siis villidena jalataldadel ja -säärtel, peopesades ja kätel ning suu ümbruses. Karlil olid villid peamiselt jala taldadel ja peopesades ning mõned säärtel ja kärel, kuid Karlel olid kõik jalad, tallad, peopesad, käed ja suu ümbrus villis. Ravi selle viiruse puhul on saialilletintuuriga puhastamine ja nakkav on seni kuni kärnad tulevad villidele.

Suvel oli meil enamus ringides puhkus, kuid septembrist alustame taas laulmise, ujumise ja füsioteraapiaga. Arvatavasti lisandub Karlel veel tegelusteraapia ja võibolla logopeed, aga eks kõik selgub lähiajal.

Iga rasedus on erinev

Täiesti arusaadav, et iga rasedus on erinev, kuid et nii erinev, seda ma poleks oodanud. Olen hetkel 29+ nädalat rase ja siiamaani võin öelda, et kaksikute rasedus oli minu jaoks kergem kui praegune. Ei olnud mul eelmise raseduse ajal seljavalusid ega pidevat raskuse tunnet, samuti polnud ma nii õrnahingeline. Kõik tervise näitajad olid mul endal tookord väga head ja nüüd on vererõhk madal, hemoglobiin madal ja kehakaal tõuseb liiga palju (söön täiesti tavaliselt). Kui esimene rasedus oleks selline olnud, siis ma oleksin ikka väga pikalt mõelnud järgmise raseduse peale. Õnneks pole mul iiveldust ja oksendamist nagu osadel rasedatel on kas raseduse alguses või kogu raseduse.
Paljude küsimus on kindlasti, et kas oli tööõnnetus või planeeritud. Võib öelda, et planeeritud, sest meie soov oli kolm last. Andsime kolmandale lapsele ise õiguse otsustada, millal on tal õige aeg tulla. Minu ainuke soov oli, et Karle hakkaks selleks ajaks käima. Karlel on veel paar kuud aega. Oktoobri lõpus peaks siis ilmavalgust nägema poiss ja mulle see täitsa meeldib. Eks ma (ja teisedki lähedased) vaikselt ikka alguses lootsin, et on türduk, kuid minu ja Jaanuse pettumus polnud üdlse suur.
Hea sõbranna ütles mulle, et me oleme ikka hullud, et julgeme kolmanda lapse saada ja eriti kui üks lastest on puudega. Ma olen talle tänulik, et ta ütles asja nii nagu on. Nii mõnelgi päeval on olnud endal sama mõte peas ja küsimus, et kas saame ikka hakkama. Samas, inimene saab hakkama kõigega mis talle antakse ja mitte midagi ei juhtu niisama.

Uued edusammud

Poisid on 1 a ja 8,5 kuud vanad. Viimase nädala, õigemini vist nädalate edusamme nii Karle kui Karli osas on mitmeid. Karlil tuleb iga päevaga aina uusi sõnu, meeldejäävam ja tema jaoks tähtsam on sass (tõlge kass). Lisaks sõnadele tuleb juurde uusi krutskeid ja oskusi. Esmaspäeval sai omale minu vennalaste kolmerattalise ja laupäeval sõitis sellega täiesti iseseivalt toas ringi. Kui kuuleb mõnd meeldivat muusikapala, siis hakkab põlvest nõksutama (see on tema tantsimine) ja nõuab pala kordust. Köögis on Karli suur abimees ja eriti meeldib talle kui ma köögikombainiga midagi teen. Sõrmed peavad kõigist tainastest läbi käima.Õues ei püsi Karli enam eriti kärus, vaid jalutab tähtsalt ringi ja tahab käru lükata.

Kalamaja mänguplatsi liivakastis

Karlel tuli 30. märtsil esimene hammas suhu ning esmaspäevast alates käputab aktiivselt toas ringi. Varem käputas paar sammu, kuid nüüd enamasti käputab roomamise asemel. Samuti ajab ennast kõikvõimalike asjade najale püsti, liigub diivani ja laua toel külgedele, ronib laste toolile ja mänguautole ning neilt maha. Kui ta püsti on ja puusadest kinni võtta või kätest, siis tatsab tähtsalt pikkade sammudega ringi. Õues meeldib väga liivakastis mängida ja liumäe trepist üles ronida ja siuhti liumäest alla lasta. Harjutab lusikaga söömist ja riiete selga panemist. Tundub, et Karli on talle suureks eeskujuks ja ta tahab palju tema moodi teha.

Issiga autoroolis Hiiumaa praamile sõit

Karle ja Karli on üldiselt vennad, kes väga hoiavad ja hoolivad üksteisest. Kui nad eraldi on, siis otsivad üksteist taga (Karli küsib alati vennat ja õues mänguplatsil otsib teiste laste seast teda). Kohe rahutud on eraldi olles. Paraku pole kõik tunnid ja päevad nii harmoonilised. Mõnel päeval on Karli väga pahur ja ainult hammustab või lükkab Karlet ning võtab kõik asjad tal käest ära. Ega ka Karle papist poiss pole ja halva tuju korral hakkab ikka nutma, kui Karli tuleb liiga lähedale talle. Issiga koos olles on nad eriti tublid poisid ja ei jonni pea üldse.

Hea, et ma magan Hiiumaal lastega põrandal asuval madratsil, sest mõlemad liiguvad öösel nagu ussikesed voodis ringi. Viimati kolis Karle lausa põrandale magama ja teda ei häirinud see põrmugi :-)

Tissitamisest võõrutamisega oleme vaikselt lõpusirgele jõudmas ehk siis saavad ainult öösel vastu hommikut 1-2 korda. Seda ka minu laiskuse tõttu - neil läheb arvatavasti hommikul 4-5 paiku kõht tühjaks ja ma ei viitsi nii vara tõusta ja neile putru keeta. Lihtsam on see kord või paar hommikul tissi anda. Tissist võõrutamisest teen kindlasti eraldi sissekande, sest ehk on kellelgi abi, kuidas mina seda tegin. Päevakava on ka lõpuks paika saanud  - ärkavad 7 paiku, lõunaunne lähevad kella 13 ajal ning ööunne kella 20 ajal. Söövad 3-4 korda päevas ja olen saanud nad ka ilusti vett jooma, isegi Karle joob juba kruusist.

PS! Kuna ma olen IT alal koba, siis ei saa teile näidata videot rattasõidust ja käputamisest ega Karli tantsust.

Veidi rohkem meie Karlest

Olen pikalt mõelnud, et kas kirjutada alljärgnevat või mitte. Otsustasin siiski kirjutada, sest see annab nii mõnelegi mu bloggi lugejale vastuseid ja ehk annab ka julgustust mõnele vanemale, kes satub meiega sarnasesse olukorda. Võibolla saavad mõned aru ka miks ma teen täna neid asju, nii nagu ma teen ja mitte teisiti.

Mu bloggi pidevad lugejad on vast tähele pannud, et Karle erineb oma arengult Karlist ja nö tava lastest. Lähedasemad sugulased ja sõbrad, tuttavad on teadlikud miks ja nii mõnigi lugeja on ka vast aru saanud, aimanud või kuskilt kuulnud, miks see nii on. Sellele on tegelikult lihtne vastus - ta on Down sündroomiga.
Kogu rasedus oli mul kõik korras ja kordagi ükski ultraheli ega võetud proov ei viidanud sellele, et midagi võiks olla ühel poistest valesti. Poisid arenesid kuni 32. rasedusnädalani ühtemoodi (isegi eeldatavad kaaluvahed olid mõnekümnegrammised). 32. rasedusnädalal tehtud ultrahelis selgus, et Karle on pisem Karlist, aga kõik muu normis. Poisid sündisid 36. rasedusnädala alguses ja loomulikul teel, Karle ees ja Karli järgi. Sünnihinne oli mõlemal 9/10, kuigi Karle viidi kohe lastetuppa. Meile öeldi tol hetkel, et ta vajas lisasooja oma väikese kaalu tõttu. Tagantjärgi mõeldes sain aru küll juba haiglas, et Karle on teistsugune kui Karli, aga ei osanud mitte midagi kahtlustada ja ega arstidki midagi öelnud. Noore emana paningi kõik tema erisused (nõrgem lihastoonuse, kiiresti väsimine, laiguline nahk) väikese kaalu arvele. Esimesel kuul käisime iga nädal poisse lastearstidele näitamas ja ühel järjekordsel lastearsti külastusel öeldi, et Karle vereproovi vastus on lõpuks valmis ning diagnoosiks on Down sündroom. Tol hetkel .... Selleks peaks eraldi loo kirjutama, mida ma tundsin ja mõtlesin sel hetkel ja järgnevatel päevadel.... Lihtsalt seisin seal arsti kabinetis ja pisarad voolasid ning käed värisesid. See hetk, need emotsioonid ja mõtted on mul siiani meeles. Lastearsti juurest suundusime geneetiku juurde, kelle ma esimese asjana palusin teha uus vereproov. Ma lihtsalt ei uskunud, et midagi sellist võib olla meie lapsega. Geneetik ei teinud uut proovi, kuid selgitas ja näitas meile rahulikult Down sündroomi tunnused, mis Karlel on. Tal ei ole kõiki Down sündroomile omaseid jooni, kuid päris mitmeid.

Esimesed kuud arenesid poisid enam vähem võrdselt, kuid ühel hetkel hakkas nende areng erinema. Alguses tegi Karli mõnd asja nädal varem kui Karle, siis kaks, siis kolm jne. Tänane seis on nii, et Karli on oma vanusele vastavas arengus ja Karle on u 9 kuu vanuse lapse arengu tasemega.

Sageli on Down sündroomiga lastel mitmeid tervise muresid juba sündides (nt südame probleemid), kuid Karlel olid need asjad kõik korras. Mäletan hästi kuidas iga kord eriarstide ja lastearsti juurde minnes hoidsin hinge kinni, et mis seekord siis öeldakse halvasti olevat. Positiivne mõtlemine oli täielikult kadunud.
Kodus võimlesin ja tegelesin Karlega pidevalt lootuses, et ta ei jää oma vennast arengus nii palju maha. Oli ka hetki, kus tundsin, et ma ei jaksa, oska ega taha. Sellistel hetkedel sattusid mu teele vanemad, kellel on palju raskemas seisus lapsed, kui Karle ja ma sain kuidagi jälle jõudu edasi tegutseda. Kole öelda, aga tõesti, teiste suurem mure andis mulle lohutust ja indu edasi tegeleda oma lapsega. Arvan, et sellised nõrkushetked on loomulikud ja kõigil puudetega laste vanematel.

Informatsiooni, et mida peab puudega lapse vanem tegema, et kõik vajalikud paberid korda saada ja riigi ning kohaliku omavalituses toetused saada, peab vanem otsima ise internetist või erinevatest ametitest. Vähemalt meie puhul oli see nii. Mitte keegi ei andnud suuniseid, kuhu pöörduda nõu saamiseks. Olime Jaanusega nagu kahekesi jäetud oma murega. No arvake ära, palju on aega 1-kuuste kaksikute kõrvalt internetis istuda või ametnike vahel joosta ja otsida vajalikku infot. Selles osas on meie riigil kõvasti arenguruumi ja mõtlemisainet, et kas tõesti peab vanem kõike ise internetist otsima (või mööda ameteid jooksma). Minu arvates peaks ikka olema haiglas nõustaja, kes aitab tol hetkel vanemaid kõigi vajalike paberite ja muude vajalike toimingute tegemisel. Ideaalne oleks veel kui hetkedel, mil vanematele taolisi raskeid uudiseid teatatakse, oleks juures kriisinõustaja või psühholoog, kes omalt poolt vanemaid aitaks.

Kurbus, mis tol päeval mu hinge puges, ei ole tänaseni kadunud. Ta on vähenenud, kuid mitte kadunud. Ma olen korduvalt üritanud selgeks saada, et miks meiega läks nii. Vastust aga pole ja kas sellel tegelt on ka tähtsust, muuta ei saa midagi. Järelikult pidi nii minema ja süüdi pole me keegi selles. Lihtsalt looduslik valik.
Lapsi mängimas vaadates leian end ikka ja jälle mõttel, et kui vahva oleks kui nad saaks koos joosta ja ronida. Kadunud ei ole ka hirm, et mis edasi - lasteaed, kool, töö, tervis jne. Elan päeva korraga ja naudin iga päeva, mis ma saan tema kõrval olla. Proovin anda endast kõik oleneva, et ta saaks kõik, mis vajalik tema arenguks ja elu paremaks muutmisel. Sama käib ka kõik Karli kohta. Ma armastan neid lapsi täpselt sellistena nagu nad on ja nad on mu päiksekiired.

Tali tuli

Poisid kasvavad jõudsalt. Karli tatsab täitsa omal jalal ja tahab hästi palju ise teha ja aidata, hoiab väga oma vennakest, kui on hea tuju. Karle roomab endiselt mööda maad, kuid emme-issi abiga tuleb vaikselt käputamine ka välja ning soovi korral istub täiesti iseseivalt. Ronib diivanile ja diivanilauale ilma igasuguse probleemita, alla tuleb aga pea ees. Lisaks ajab ta ennast kõikvõimalike asjade najale põlvili või lausa püsti.
Söömise mured lahenesid meil nii umbes detsembri alguses ja lihtsalt ühel päeval hakkasid korralikult sööma ning pea kõike, mida pakud. Siit minu julgustus teistele vanematele - vanema asi on lapsele pakkuda tahket toitu, kui selleks õige aeg, aga me ei saa kuidagi sundida neid seda sööma ja lihtsalt peame olema kannatlikud ja järjepidevad.
Hambaid on Karlil 11 (viimased 4 tulid pea korraga jõulude ja aastavahetuse paiku) ja Karlel 0.Õnneks väidavad arstid, et see on ainuke asi mille pärast ei pea muretsema.
Mõlemale on hästi oluline, et päevakava oleks paigas ja kui ei ole, siis on minul õhtuks "juuksed püsti peas" nende pideva jonni/vingumise tõttu. Endiselt magavad mõlemad meie kaisus ja on tissilapsed. Päeval saavad ilma rinnapiimata ilusti hakkama, aga öösel ja eriti vastu hommikut teevad kõva kisa, kui ei saa. Ehk siis endiselt pole mul olnud ühtegi ööd, kus ma oleks terve öö magada saanud. Tunnen sellest väga puudust, aga eks tuleb kunagi jälle see aeg, kui saab öösel rahulikult magada.
Ujumis- ja laulutundides käime jätkuvalt kõik koos ning Karle lisaks veel füsioteraapias. Ujumas on Karli lemmiktegevuseks vette sukeldumine basseini äärelt ja seejärel u 2-3 meetrit veeall emme-issini ujumine. Vahel olen ma ise tüdinud juba neist sukeldumistest, aga väiksel härral ei paista kuskilt tüdimust tekkivat.  Grossing jäi mõneks ajaks kõrvale, sest poistel on täpselt selle tunni ajal päevase une aeg.
Õues käime jalutamas tänasest siis lume olemasolu korral kelkudega, mille issi Jaanus poistele ostis. Mõlemale tundus see meeldivat ja Karli tõmbas pidevalt ühe käega triipe lumele.

Said vahepeal aastaseks

Poisid said juulis aastaseks ja selleks puhuks käis meil fotograaf Krista Kõiv külas. Nagu ikka tegi ta väga palju lahedaid pilte ja mõned neist on näiteks sellised

Peale sünnipäeva oli ka tavapärane arsti juures käimine ja tulemuseks oli Karle 8,65 kg ja 73 cm ning Karli 9,3 kg ja 77 cm. Vereproovid on ka aina paremaks läinud ja muret teevad veel veidi madalad valgeverelible näitajad Karle veres, kuid detsembris läheme uuesti kontrolli. Raud ja d-vitamiin on väga heal tasemel ning d-vitamiin on ise ilma vitamiini andmata korda läinud. Ma olen üldse neile andnud d-vitamiini tilkasid ühe kuu ja kuna see tekitas meeletuid gaase, siis rohkem ei andnud. Pigem olen üritanud iga päev vähemalt 1-2 tundi nendega õues olla ja hästi palju päikest neil saada lasknud. Raua osas nautke aitasin kaasa, aga ka mitte täpselt arsti juhiseid jälgides, sest ma ei suutnud iga päev 2 korda lapsi piinata ja süstlaga neile kurku raua preparaati ajada.
Mis nad siis praeguseks (1 a 2,5 k) teha oskavad? Karli ronib igale poole ja 20. september tegi Hiiumaal oma esimesed iseseisvad 9 sammu. Üksi veel kõndida aga ei julge, ikka ainult 3-9 sammu ja siis istub maha või võtab meist kinni. Käest kinni hoides jalutab ka ilusti, aga mitte kiiresti ja eelistab mõlemast käest kinni hoida. Kui ronib hulljulgelt igale poole, siis kõnnib ettevaatlikult. Moka katki või mõne sinika saab pea iga päev, sest no ei püsi see noormees paigal. Hambaid on hetkel 6 suus, aga seitsmes tuleb juba nädala aega ja tänaseks on kiku natuke sõrmega juba tunda. Emmele-issile on see hamba tulek päris väsitav, sest laps on väga viril. Karle roomab ikka veel ringi, aga nüüd juba roomab ka kõrgustesse ja nt 20 cm kõrguse kohvri peale ronib väga edukalt. Hästi palju tahab ennast püsti tõmmata ja seista. Istub iseseisvalt siis, kui midagi põnevat käsil on, aga ei aja ennast ise istukile ja eelistab ikkagi kõhuli toimetada. Käpuli ka ei aja veel. Jätkame ikka füsioteraapias käimist ja kodus harjutuste tegemist. Hambaid pole endiselt ühtegi suus, aga see on õnneks asi mille pärast ei pea üldse muretsema - tulevad siis kui tulevad. Karle tahab palju teha asju venna järgi ja nii nad panevadki mööda tuba ringi nagu paaris rakend - Karli ees käputades ja Karle roomates järgi. Naljakas ja tore on neid kahte koos toimetamas vaadata ja kui oluliseks nad teineteist peavad. Kaklevad muidugi ka ja enamjaolt on Karli see, kes Karlet hammustab või lööb.
Kirjutaks veel, aga kutid ärkasid hommikuunest ja minu nö tööpäev, mis algas kell 6.30, jätkub :-)

Tagasi keraamikas

Pärast aastast pausi hakkasin uuesti keraamikas käima, sest lapsevanem peab vähemalt ühe õhtu nädalas saama tegelda oma hobidega. Jaanus käib juba pikemat aega neljapäeviti võrkpalli mängimas, kuigi alguses, kui ta hakkas uuesti käima oli meil kokkulepe, et läheb siis kui vähemalt üks poistest on magama saadud. Lihtsalt võimatu oli neid varem üksi magama panna, sest mõlemad tahtsid tiss suus magama jääda ja kumbki ei oodanud vaikselt voodis kuni teine magama jääb. Ühel hetkel aga vaatasin, et Jaanus saab nad suurepäraselt ise magama ja poistel polegi vaja tissi otsas magama jääda. Minu jaoks tähendas see seda, et võisin õhtuti laste magamamineku ajal kodust ära olla. Leppisimegi kokku, et kord nädalas õhtul käib Jaanus trennis ja mina keraamikas. Esimene kord keraamikas polnud üldse mu süda rahulik - polnud ju varem Jaanus õhtul sedasi lastega üksi jäänud. Kaua ei julgenud keraamikas olla ja kogu see tunnike, mis ma seal olin, olid mõtted lastel ja vaatasin pidevalt telefoni, et ega see ei helise. Kuna mul on nii suurepärane mees ja
laste isa, siis sai ta lapsed ise magama ilma suurema vaevata.

  

Üks õhtu paar tundi tegelda oma hobiga on suurepärane vaheldus ja akude laadimise võimalus, eriti vaimselt. Iga korraga lähen kergema südamega keraamikasse, toimetan rahulikumalt saviga-glasuuridega ja ei muretse enam nii palju laste pärast. Juba enne laste sündi tundsin, et saviga tegelemine on korralik energialaeng. Oma osa mängib kindlasti ka koht ja seltskond kellega koos ühe laua taga istuda ning lobiseda. 

Peale aastast pausi keraamikas tegin esimeseks tööks kella vennale ja tema naisele pulmakingiks. 

(see pilt on tehtud telefoniga ja ma ei saa kuidagi seda siia bloggise paremaks keerata)

Suvi, reisimised ja sünnipäev

Viimane kuu on möödunud jällegi lennates. Kuigi me ei ole pea kuu aega käinud ujumas ja võimlemist-massaži on ka olnud ainult 2 nädalat on meie päevad täis toimetamist. Karli käputab mööda tube ringi ja avastab maailma, Karle üritab talle roomates järele jõuda, kuid siiski on veel tema avastusretked piirdunud elutoaga. Karle roomad ikka täiesti omamoodi, aga väga kiiresti ja siis kui tema seda tahab. Füsioteraapias vaatab vahel terapeut mulle otsa ja küsib, et kuidas see poiss saada liikuma. Mul ei olegi talle muud vastust, et ta liigub ja teeb asju just siis kui ta ise tahab. Karlet ei ole võimalik kuidagi vahel meelitada võimlemisharjutusi tegema kui tal ei ole parasjagu selleks soovi.
Samuti ei ole võimalik kumbagi last sundida sööma. Nimelt nad tegid mul vahepeal kahekesi pea kahenädalase söömise streigi - ükskõik mida ma tahkest toidust pakkusin, ei sobinud. Toitusid 11-kuustena 2 nädalat ainult rinnapiimast. Ei saanudki aru, millest selline toidust keeldumine põhjustatud oli. Täna söövad mõlemad jälle enam-vähem nii kuis peab ja kõige paremini maitseb ikka emme-issi taldrikul olev toit. Õnneks ma teen vähese soolaga ja maitseainetega sööke ning saab enam-vähem kõike poistele anda.

Jaanipäeva veetsime seekord neljakesi rahulikult. Hästi võõras oli, sest igal aastal on meil ikka sõpru ka külas olnud. See aasta ise ei kutsunud kedagi ja keegi ei küsinud ka, et kas võib tulla. Tegelikult on ikka nii, et meile võib jätkuvalt julgelt tulla maale külla kui me seal oleme. Midagi eriti me ehitada ei saa, sest poistega tuleb tegelda ja tutvustada neile ümbritsevat maailma.

Pulmaastapäeva nädalavahetuse veetsime Kalanas ja Hirmuste rannas, kus poisid said süüa nii suitsetatud kala kui ka liiva, kive ja adru. Merre tookord ujuma ei läinud, sest vesi oli liiga külm.

Reisimine on tore, aga suhteliselt väsitav nii minu kui ka laste jaoks. Kodus on kõik asjad teada mis ja kuidas, kuid reisil peab pea pidevalt töötama ja mõtlema välja mida ja kuidas. Poistel on aga reisil olles palju uut avastada ja kogeda ning see väsitab neid korralikult. Meie reisid on seni piirdunud Pärnus ja Hiiumaal vanavanemate juures käimisega ja Tiduvere oma maakodus puhkamisega. Pea iga nädalavahetus oleme me Tallinnast ära ja nii algab iga uus nädal kohvri lahtipakkimisega, millele järgneb pesu pesemine, kuivatamine ja uuesti kohvrisse pakkimine.
Poisid käisid ka oma esimeses pulmas 13. juulil - onu Raigo võttis oma laste ema Triinu omale naiseks. Registreerimine/laulatus oli Audru kirikus ja pidu Klaara-Manni puhkemajas Toris. Poisid olid tol päeval väga tublid ja ei tulnud kordagi nende suust jonni ega virinat. Kirikus aga pidasid poisid vist kirikuõpetaja juttu igavaks või tahtsid talle vastu rääkida ja nii pidime poole laulatuse ajal kirikust välja minema.

Tänane päev oli aga eriline, sest meil neljakesi sai täis esimene aasta koosolemist ehk siis poisid said 1 aastaseks. Pildil olev tort on laste poolt järgi proovitud ja kõike seda lõbu ja meie päeva esimese poole toimetusi jäädvustas fotograaf Krista, kes tegi ka poistest pilte, kui nad 10-päevased olid. Meie aasta on olnud väga-väga tore ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Uskumatult palju olen saanud (ja ma arvan, et ka Jaanus on saanud) õppida uut nii iseendas, teistes kui ka oma suhtes. Vastab ikka tõele ütlus, et lapsed tulevad siia oma vanemaid õpetama.

PS! DD saatsime juuli kuuks Hiiumaale Jaanuse vanemate juurde suvitama - tal seal hea suur hoov valvata ja päris tihti viiakse teda ka merre ujuma. Meiega kõike seda reisitralli ja kuumust poleks ta kodus vastu pidanud.

Lõbus ja toimekas

Kui oleks aega, siis võiks iga päev kirjutada mis toimub, sest iga päev toimub meil midagi. Ajaga on mul aga nappus suur. Igav meil pole. Ühes päevas on nii naeru kui pisaraid ning seda meil kõigil.   

Suurim muutus on toimunud jällegi Karli arengus - 10 kuu ja 6 päevaselt ajas ta ennast ise issi najal püsti. Mina kahjuks ei näinud seda esimest korda, sest olin just siis teises toas toimetamas. Alguses olin kurb, et ma seda ei näinud, kuid ma ju näen kõike muid esimest korda nendega toimuvaid asju ja las siis issil olla ka midagi, mida tema enne mind näeb. Püsti Karlile meeldib seista ja nii ajab kohe kui võimalik millegi najal ennast püsti. Vaikselt on selgeks saanud ka toe najal külgliikumine ja käputamine tuleb iga päevaga aina paremini välja. Nüüd juba on selge, et käputades saab edasi liikuda kiiremini kui roomates. Tänu sellele, et Karli ennast püsti ajab ei ole mul enam üldse hetkegi võimalik neid ilma tähelepanuta tuppa jätta. Nendega tuleb pidevalt tegelda nende ärkveloleku ajal ja see on ju alles algus. Kui ma Karlet imetan, siis Karli ronib meie otsas ja on kindlal veendumusel, et tema peab ka uuesti rinda saama. Karlel miskeid suuri muutusi pole, aga iga päevaga on näha kuidas ta lihased muutuvad tasapisi tugevamaks ja ta ise asjalikumaks. 

Eelmisel nädalavahetusel olime Tiduveres ja poisid ööbisid esimest korda maal. Tundus, et neile täitsa meeldis maal ja edaspidigi lähme nädalavahetuseks sinna. Ma ei saa küll midagi seal teha, sest poisid on kindlal veendumusel, et emme peab nende kõrval olema ja nendega mängima. Issi sobib ka muidugi. Ilmad olid nädalavahetusel väga ilusad ja kuigi me üritasime poisse otsese päikese eest kaitsta ja määrisime neid jojoba õliga, said nad siiski oma naha päikesest punaseks. Päikesekreeme ma ei kasuta ise juba paar aastat ja lastele neid ka ei määri, liialt palju aineid, mis ei ole head meie nahale. Jojoba õli on väga hea kaitse nahale päikese eest. Ma ei oska veel hästi jälgida palju päikest on lastele paras ja palju on palju. Hädas olen ka laste riietamisega (vahel läheb palju ja siis jälle vähe) ja ega meie ilmad on ka nagu nad on.  

Oleme täheldanud ka esimesi kaklusi poiste vahel. Täiesti üllatav, kuidas nii pisikesed juba omavahel võitlevad asjade ja tähelepanu eest. Karle on muidugi ära õppinud, et kui Karli talt midagi ära võtab (või ka meie), siis tuleb oma solvumist suure haleda nutuga välja näidata. Nupp nokib neil mõlemal väga hästi ja ma ootan iga õhtu põnevusega mis järgmisel päeval toimub.  

Enne kui 8 saab täis ..

.. tuleb ju kirja panna ka 7. kuu tegemised. 

Traditsiooniline pilt - 7-kuused. 

Kasvavad endiselt hästi ja seekord oli isegi perearst rahul nende kaaluga. Lisatoidu andmine ja söömine läheb vaevaliselt, sest Karle puristab kõik välja nii nagu basseinis suhu läinud vee ja Karli ei tee suud lahti. Maitsta on nad saanud kodus tehtud kõrvitsa-, suvekõrvitsa-, kapsa-, õuna-, pirni- ja porgandipüreed. Ega ma eriti ei suru ka neile seda püreed, sest järelikult saavad rinnapiimast kõhu täis ja neile lihtsalt ei mahu midagi rohkemat. Aega on selle kiire asjaga ja jätkame tasapisi. 

Meil on üks võrevoodi ja see on ühe küljega (pulkadeta) meie voodi vastas. Alguses magasid poisid öösel võrevoodis risti, kuid nad ei mahu enam hästi sedasi magama juba ammu. Ega nad eriti hästi seal voodis maganud polegi ja mingil hetkel hakkasin neid meie voodisse jätma (üks ühel pool ja teine teisel pool mind). Üritasin ka nii, et üks magas võrevoodis ja teine meie voodis ja mina nende vahel, kuid no ei maganud siis keegi rahulikult. Nüüd kui mõlemad meie voodis, on kõigi ööd palju rahulikumad. Öösel keeran ma ennast täpselt selle poole, kes kägiseb, annan rinda ja magan ise edasi. Seetõttu ma isegi ei tea enam, kes kui sageli öösel ärkab ja palju sööb. Tähtsust sel polegi, peamine, et me kõik oleme välja maganud ja õnnelikud. Õhtul lähevad kaksikud magama 18-19 vahel ja ärkavad hommikul 6.30-7.00 vahel, Karle enne ja Karli hiljem. Karle on üldse meil vähesema unega nii öösel kui päeval ja päeval ärkab kohe üles, kui vanker ei liigu. Kui meil ei ole miskeid toimetusi linnas, siis magavad poisid enamasti kõik oma 3 päevast und õues. Üksi on neid õues lihtsam ja kiirem magama saada ning magavad ennast paremini välja (1-3 tundi õues, toas ainult 30-45 minutit). 

 DD on muutunud poistele väga oluliseks, eriti Karlile. Karli nuttu ja jonni on võimalik isegi lõpetada DD-ga. Nii kui poisid kuulevad, et koer liigub toas, nii on pead püsti ja jälgivad teda. DD-l endal on aga enamasti täiesti ükskõik lastest. Vahel on lausa hirm, et ta astub neile peale. Karlil on aga jonn/nutt (ei teagi kumb see õigem sõna antud juhul on) väga kerge tulema mängutekil kui midagi ei saa kätte või ei õnnestu edasi liikumine. Päris naljakas on seda jonni vaadata - karjub, siis on vait ja vaatab, kas me ikka näeme ja karjub uuesti. Roomama pole veel kumbki hakanud, kuigi harjutusi teeme iga päev. 

Luttidega on meil eriti põnev lugu. Esimene lutt tuli meie koju juba siis, kui ma olin rase. Ma ei ostnud seda, vaid üks hea inimene andis enda lapsest üle jäänud luti meile. Pistsin tookord selle luti sahtlisse ja mõtlesin, et no meie lapsed küll ei hakka lutte kasutama. Mulle nimelt ei meeldi kohe üldse lutid. Alati kui näen lapsel lutti suus, tekib tunne, et lapsel keelatakse rääkida ja topitakse lutiga suu kinni. Pidin aga siiski selle luti sahtlist välja võtma ja poistele pakkuma (vist olid poisid 4-kuused). Asi oli nimelt selles, et Karli imes aktiivselt pöialt ja targad soovitasid kohe lutti anda, et ei jääks külge pöidla imemise harjumust. Karle sülitas luti välja, aga Karli imes seda aktiivselt. Päris palju abi oli lutist autosõidul ja vahel ka öösel ja päeval mängimise ajal. Ühel Karli rahutul ööl sai Karli mu peale väga vihaseks, kui ma talle lutti pakkusin ja pm sealt peale on ta lutist keeldunud. Paaril korral veel autos kasutas, kuid nüüd on lutid meie majas mänguasjad, mida saab igemetega heasti närida.

Kes aru ei sanaud, siis need on pissipotid. Seljatoega ja puha :-) Mäletan, et kui ma pisike olin, siis mul oli väljast sinine ja seest valge sangaga metallist pissipott vanaema juures. Nii vastik oli sinna peale istuda, sest see oli alati külm. 

 

Kuigi poisid ei istu veel iseseisvalt, hakkasime neid siiski vaikselt harjutama potti pissima. Või no õigem on vist hetkel öelda harjutama potil istuma, sest piss satub potti ikka siis, kui ma saan nad õigel ajal potile. Enamasti jään ma hiljaks ja piss tehakse enne potile jõudmist mähkmesse. Ei teagi, kas ma pole nii kärme või ei taipa õiget hetke. Seni olen proovinud neid potti pissima saada kohe peale ärkamist. Paaril korral on Karliga isegi õnnestunud.   

5. kuud sünnitusest

Eelmisel aastal samal ajal ma juba teadsin, et olen rase ja minu sees kasvavad kaks väikest last. Mäletan hästi, et hinges valitses nii rõõm kui ka hirm. Täna ma vaatan neid kahte tegelest ja ei suuda ikka veel uskuda nende olemasolu. Nad on mu suurim unistus, mis lõpuks täitus ja täielikult - kaksikud poisid. Aasta päevast, mil saime kinnituse meie õnnestumisest, on olnud ülimalt lahe ja täis muutusi igas vallas. Näiteks minu keha - võtsin juurde rasedusega 30 kg ja tänaseks olen sellest u 27 kg jälle maha saanud. Ei mingeid dieete ega kalorite jälgimist, vaid iga päev korralikult 3 söögikorda ja kindlasti üks Magnumi mandli jäätis ning 2-4 tunnised jalutuskäigud Kalamajas. Meie hobid - hetkel ei tegele ma ühegi hobiga ja Jaanusel on aega hobidest tegelda ainult jahil käimisega (söök on vaja ju lauale tuua). Mina tunnen kõige rohkem puudust keraamikast, aga no ei ole võimalust minna tundi, kui poisid söövad iga 2-3 tunni tagant ja ööunne jäävad juba 7-8 paiku (vahel ka 9-10). Jaanus ei saa oma hobidega tegelda, sest ka mina vajan veidi puhust ja abi õhtuti ning nädalavahetuseti. Need on ju ikkagi meie lapsed, mitte minu lapsed ning igati õige on, et laste isa osaleb ka aktiivselt laste kasvatamisel. Seni saan ainult kiidusõnu Jaanuse osas jagada, sest ilma temata oleks mul ikka väga raske kaksikutega hakkama saada.

Juhtunud on ka asju, millele juhumise võimalikkusele ma polnud mõelnud ja mis on meid veel tugevamalt ühendanud ning paneb minu kannatuse proovile Eesti tervishoiusüsteemis. Ametnikud ja tervishoiutöötajad, kellega mina olen kokku puutunud, on enamus nii kibestunud, silmaklappidega ja arvamusel, et nemad ei pea infot jagama, vaid kõike pead sa lugema-otsima internetist. Lisaks ei oska nad suhelda, vaid kipuvad riidlema, hirmutama ja torisema. Kõik see on aga alles algus sellele, mis veel tuleb läbida. Õnneks on ka mõned erandid, kelle ees teen sügava kummarduse ja hoian pöidlaid, et neil inimestel jätkuks jõudu ja tahtmist samamoodi jätkata.

Kui arvate, et ma istun poistega kodus, kui Jaanus tööl on, siis eksite. Alates poiste 2-kuuseks saamisest käime iga esmaspäev ujumas Pirital Naba lasteaias ja detsembri algusest ka neljapäeviti Pelgulinna perekeskuses. Lisaks käime iga teisipäev ja neljapäev ujumas Ravi tn laste taastusravi osakonnas ning poisid said novembris massaaži 2-3 korda nädalas. Varem käisime ka Audentese beebikoolis, kuid jätsime praegu selle pooleli ning käime kord nädalas Anu juures võimlemas-massaažis,et saada Karle lihased tugevamaks ja refleksid tööle. Ujumistundidesse tuleb Jaanus ka, sest alati ei saa treener meiega basseini tulla ja ühe poisi oma ujutada võtta. Kahte ma üksi aga ujutada ei saa kuidagi. Paaril korral olen käinud poistega ka tööjuures töökaaslasi vaatamas ja lobisemas.

Poisid veel ei keera ennast seljalt kõhuli ja tagasi, aga harjutustega, mida kodus iga päev teeme, õpetame neile seda. Mõlemad poisid topivad sõrmi suhu, haaravad asju ja topivad neid suhu. Karli tõstab jalgu juba nii kõrgele, et saab oma varvastest kinni ja suudab ennast küljele keerata. Karle veel ei jaksa seda, aga näha on, et üritab. Kõhuli olles hoiavad mõlemad ilusti pead püsti ja püsti olles ka enam vähem (Karli jällegi paremini). Asju jälgivad hoolega ja vahel pole isegi mahti süüa, sest on vaja ümbrust ja silma torkavaid asju vaadata. Söövad endiselt ainult rinnapiima. Vaikselt tulevad ka hambad, mille tulek teeb aeg-ajalt valu ja poisid kipuvad rinna imemise ajal igemeid sügama rinnanibu hammustades. Omavahel peavad poisid maha juba suured vestlused, mida saadab ka kilkamine. Eriti aktiivsed on nad hommikul 8-9 paiku, kui ärkavad ööunest. Söömise-magamise-mängimised rütmid on vahel ühesugused ja vahel täiesti erinevad. Karle päevased uned on lühemad ja õues olles peab käru liikuma, sest muidu on mõlemad üleval.

Kokkuvõttes võib öelda, et kerge ei ole kaksikutega, aga midagi ületamata rasket ka mitte.

Mann ja Riivo käisid üks reedeõhtu abis, kui Jaanus oli firma jõulupeol.

Käsil on raamatu lugemine.

 Karle stiilinäide, kuidas pannakse käed, kui ei jaksa enam mängida ja uni hakkab peale tulema.

Püksid jalga ja peole minek.