Vaikus kodus

Karle ja Karli said kohad meie kodu juurde lasteaeda sõimerühma nimega Pipi. Alguses käisid harjutamise mõttes esmaspäeva ja reede hommikuti mängimas 3 tundi. Esimesed 2 korda tehti mulle kiire kalli ja musi ning joosti rühma. Kolmaskord oli aga nutt majas - alustas Karle ja siis Karli järgi. Lahkusin rühmast lapsed nutmas ja endal klomp kurgus. Õnneks oli neil nutt kiiresti järgi jäänud ja ülejäänud korrad on issi neid hommikul lasteaeda viinud. Väike nutt tehakse ka issiga, aga ju see käib asja juurde. Kuna Karle veel ise ei kõnni, siis soovis lasteaed, et kuni Karle kõndima hakkamiseni oleks tal tugiisik kaasas. Meile sobib, sest lastel lihtsam lasteaias harjuda kui oma inimene kaasas ja lapsehoidja oli nõus olema tugiisikuks. Kui Karli oli ühel järjekordsel harjutamise päeval kurb, et pidi lasteaiast ära tulema ega saanud teistega koos minna tuppa sööma ja magama, siis leppisimegi kokku, et lähevad järgmine kord kohe hommikusöögi ajaks ja tulevad koju õhtul kui kõik teisedki lapsed hakkavad koju minema. See esmaspäev oli esimene täispikk päev ja ei ühtegi piuksu päeval, et tahaks koju tulla. Probleem oli hoopis õhtul, kui issi järgi läks - Karli keeldus koju tulemast ja tahtis veel mängida. Nüüd siis käivadki Karle ja Karli meile esmaspäeviti ja reedeti lasteaias, sest ülejäänud päevadel on meil veel laulmine, ujumine ja füsioteraapia, mida ei taha ära jätta. Väsimus lasteaiapäevast ei ilmnenud neil samal õhtul, vaid hoopis järgmisel päeval. Samas ma ei ole kindel, kas see oli ainult lasteaiast või ka see, et ma olin Rasmusega paar päeva ära haiglas ja lihtsalt kogu kurbus elati lasteaiajärgsel päeval minu peal välja.

Rasmusega sattusime haiglasse larüngiidi ehk kõripõletiku pärast. Laupäeval olid meil külalised tähistamaks Rasmuse 5. elukuu täitumist, aga sünnipäevalaps oli kuidagi väga viril ja hääl läks ka aina kähedamaks. Arvasin algul, et kogu see kära-müra mida suuremad lapsed tegid, tegi Rasmuse virilaks ja hääl rohkest nutmisest kähe. Kui aga öösel hakkas lapse hääl praktiliselt ära kaduma ja hingamine oli väga pinnapealne otsustasin minna Lastehaigla erakorralisse vastuvõttu näitama (ma isegi ei tea, miks ma kiirabi ei kutsunud). Arstid panid kohe diagnoosiks larüngiit ja koju meid enam ei lastud. Veetsime haiglas 3 päeva ja Rasmus sai seal adrenaliini auru ning pidevalt käidi kontrollimas ta hapniku taset. Kodus jätkame auru tegemist ja ei või enne õue minna, kui reedel perearst Rasmuse üle on vaadanud. See oli meie laste kolmas korda erakorralises käia - esimene kord oli Karle, teinekord Karli ja nüüd siis Rasmus. Karle ja Karli said tookord kohe koju, aga Rasmus otsustas asja tõsisemalt võtta. Loodan südamest, et nüüd on see kolm kohustuslikku korda käidud ja me ei pea enam kunagi seda maja külastama. Õppetunni sain ka seekord korraliku. Esiteks peavad kõik olulised telefoninumbrid, kuhu helistada nõu küsimiseks või abi saamiseks, olema kodus nähtaval kohal seina või kapi peal. Loll on jääda lootma, et leiad vajadusel internetist. Mina ei leidnud, sest olin ikkagi nii palju närvis ja kiirustasin. Teiseks kõigi laste isikukoodid tuleb endale telefoni või märkmikusse kirjutada, kui pole laste ID-kaarte rahakotis. Kolmandaks erakorralisse minnes võta alati igaks juhuks kaasa riiete ja hügieenitarvete kott endale ja lastele 1-2 päevase arvestusega, sest nii on lihtsam. Neljandaks kutsu pigem kiirabi kui sõida ise kohale, sest auto tuleb jätta haiglauksest päris kaugele ja haige lapsega mööda parklat ja tänavat jalutada on vastik ja hiljem saad korraliku arve parkimise eest. Lisaks ei võta haigla riietehoid turvahälli enda hoiule ja see on sul palatis jalus.

Teate kui imelik on kodus kui Karle ja Karli on lasteaias. Esimesed korrad ma ootasin, et lapsehoidja helistab ja ma pean neile järgi minema. Nüüd ma juba ootan, millal nad jälle lähevad. See vaikus, mis kodus on, kui neid kahte tegelast pole, on imeline. Mul on nüüd nendel päevadel aega rohkem endale ja Rasmusele. Esialgu ma lihtsalt puhkan ja naudin kogu seda rahu. Edasi hakkan tegema kõike, mis on oodanud minu vaba aega (nt piltide sorteerimine). Kindlasti võtame Rasmusega ette ka kohvikute külastamise ja läheme külla teistele tuttavatele kodustele emmedele.

Väljas söömas oleme me muidugi ka kogu perega käinud. Just harjutamise mõttes, et lapsed harjuksid ka kohvikutes-restoranides sööma. Esimesed korrad, kui nendega käisime olid minu jaoks täielik piin ja ma mõtlesin alati sealt lahkudes, et see on viimane kord. Ometigi oleme jälle ja jälle uuesti läinud ning kogu see ettevõttmine on toonud kasu, sest viimasel korral istusid Karle ja Karli juba viisakalt kogu külastuse aeg laua taga ega jooksnud ringi ja jonninud. Toidu osas nad ka eriti valivad pole ja Karli on isegi veidi väike grumaan. Neist noormeestest saab täitsa asja :-)

Nii ja kindlasti ootate, kuidas on Karle edusammud arengus. Karle on olnud väga tubli ja harjutab jätkuvalt iseseisvat kõndimist. Vapralt jalutab juba näpust kinni hoides õues ja kui kahest käest kinni hoiab, siis teeb ka jooksusamme. Toas tegi alguses meelitamise peale iseseisvaid kõndimisi ühest kohast teise, kuid nüüd juba olen tabanud ka ta enda algatusel ettevaatlikke samme väiksematel vahemaadel (sellised 2-3 sammu kaugused vahemaad). Kui ütled talle, et tõuse püsti ja tule emme juurde, siis teeb seda suurima rõõmuga ja kasvõi terve toa pikkuse (st 3-4 m). Tundub, et ta tahab väga kõndida ja joosta, aga julgusest jääb puudu. Arvan, et suvel jookseb juba iseseisvalt ringi.  Iseseisvalt sööb kahvli ja lusikaga ilusti kui on nälg ja/või toit mis väga maitseb. Samuti joob kruusist ise kui vaid tahtmist on. See tahtmise asi on sama Karlil ja nad teevad palju teineteise järgi - kui ma söödan Karlet, siis Karli ei söö ka ise. Vaikselt paneb Karle ennast ka ise riidesse ja ta tahab seda väga teha ning ka selle on ta venna pealt õppinud. Potil käimisega on probleeme - mõni päev teeb ilusti kõik hädad potti ja isegi näitab, et on häda, teisel päeval keeldub potile istumast või teeb häda peale potil istumist mähkmesse. Suvel võtan asja tõsiselt käsile ja teen nii nagu Karligagi, et aluspüksid mähkmete asemel ja vaatame, kas saab mähkmetest vabaks.

Palju õnne meile!

Täna on poistel sünnipäev, said teised 3.kuuseks. Need kolm kuud on möödunud kiirelt ja väga põnevalt. Poisid kasvavad mühinal. Eelmine nädal arsti juures fikseeriti järgnevad mõõdud - Karle 59 cm ja 4,71 kg ning Karli 61,5 cm ja 5,71 kg. Panin ritta pildid, et näeks kuidas ja palju nad kasvanud on.



13. august 2012

09. september

14. oktoober

Käib tõsine arutelu :-)

Pikkust viskavad mõlemad poisid korralikult ja nii olen pidanud mõned riided, mida enne vaatasin, et suured, kordagi selga panemata kokku pakkima. Õnneks ei ole me pidanud kõiki riideid poistele ise ostma, vaid meil on head sõbrad ja sugulased, kes on oma laste riided meile kinkinud. Nüüd siis olen mina valmis juba esimesi kotikesi kellelegi edasi andma (nr 50 ja 56) ja kui keegi teab kedagi, kes tunneks neist rõõmu, siis võtku meiega ühendust.

Poistest on kõvasti rõõmu, aga on ka päevi ja tunde, kus ma tunnen suurt kurbust, sest ma ei saa aru, miks laps nutab või miks ta nii palju nutab. Neil hetkedel soovin, et oskaksin tema mõtteid lugeda. Eriti hull on, kui mõlemad korraga nutavad ja siis tahaks olla 4 käega ja mõlemad lapsed korraga sülle võtta. Karle nutab suhteliselt harva, aga Karlil on ikka muresid tihti. Üldse armastab Karli rohkem süles olla kui põrandal või voodis lamada. Karlele aga meeldib võimalikult palju tissi otsas rippuda. Erit õhtuti ja ega ta siis ei söö, lihtsalt hoiab tissi suus ja karjub, kui selle ära julged võtta. Päeval üksi olles ei jõua ma mitte midagi muud teha, isegi lugeda ei ole jõudnud.

Öösel magavad poisid ilusti - Karle 4-7 tundi jutti ja Karli 3-4 tundi jutti, vahepeal söömata. Päeval mingit kindlat rütmi neil veel pole ja nii magavadki vahepeal 30 minutit ja siis 3-4 tundi. Ärkvelolekud muutuvad aina pikemaks ja ka basseinis ja vannis jaksvad juba kauem olla. Ujumas olen viimased korrad käinud nendega üksi ja tunnis lihtsalt treener Reet võtab ühe lapse enda ujutada. Ujumine meeldib mõlemale väga ja Karli tegi Reedaga viimati oma esimese sukeldumise. Läks hästi ja ei mingit kisa. Ujumise ajal mõlemad vehivad ilusti käte ja jalgadega nii selili kui kõhuli ujudes.

Minu mehed - abikaasa, vend Karliga, isa Karlega ja vennapoeg Rainis

Katsikulisi on meil vähe käinud ja nendega on üldse kummalised lood. Millegi pärast tahtsid kõik kohe esimesel kuul meile külla tulla ja nüüd, kui oleme valmis külalisi vastu võtma, ei ole enam keegi eriti tulemas. Küllas käisid vahepeal Jaanuse vend perega ja minu vend koos naise ja noorema poisiga ning minu isa. Ema ja venna üks laps ei saanud kahjuks seekord haiguse tõttu tulla, aga vast nad ka varsti tulevad.

Kui ma veel suur olin ...

.. käis üks väga lahe fotograaf Krista Kõiv meie ootust pildistamas. Lahe vaadata, kui suur ma ikka olin. Juhuse tahtel (kuna poisid otsustasid pea kuuke varem sündida) on pildid tehtud viimasest raseduse nädalast, kuigi nii polnud plaanitud. Ilusaid pilte tegi Krista palju ja kõik tehtud Kalamajas.



Savitamine

Pulmade organiseerimise ja laste sünniks ettevalmistumise vahepeal olen ikka jõudnud keraamikas ka käia. Mõned tehtud tööd alljärgnevalt.

Puhkus ja järelkaja

Nüüd siis juba 2 nädalat puhkusel olnud ja hakkan vaikselt harjuma selle koduse inimese eluga. Esimene nädal kippus ikka elu samas tempos minema, mis tööl olles ja kuidagi ei tahtnud kohale jõuda, et enam ei pea nii umbes 2 aastat tööle minema. Nüüd on ainult pere ja kodu. Teed plaane järgmiseks päevaks ja kui ikka tunned hommikul, et täna ei taha kohe mitte midagi teha, siis vat ei teegi. Millal mul veel muidu selline aeg tulevikus tuleb, et võin rahulikult terve päev voodis pikali olla ja mõtiskleda või raamatut lugeda või lihtsalt teleka ees igasugust jura vaadata.

Mõtiskleda oli päris palju ja eriti arvestades viimaseid kommentaare ning nendest tingitud vestlusi sõprade ja perega. Sain järjekordse õppetunni ja olen edaspidi teatud asjade (ja inimeste) suhtes targem, kuid ei kaota oma positiivsust. Tänud kõigile, nii kritiseerijad kui toetajad, et andsite mulle mõtlemisainet! Arvatavasti mitte ainult mulle, vaid ka teistele selle blogi lugejatele. 

Hoiatuseks edaspidiseks - kõik solvavad kommentaarid lähevad kustutamisele, sest ma arvan, et teise inimese blogi ei ole koht, kus teda solvata. Mina ei ole kunagi kellegi teise blogis käinud kedagi solvamas ega kritiseerimas ja ei tee seda ka tulevikus. Kui kellelgi on midagi öelda (nö must pesu pesta minuga), siis kohtume ja klaarime selle omavahel ära nagu on kombekas haritud täiskasvanud inimestele.

Kõik edeneb hästi

Kasvan iga päevaga aina suuremaks, õigemini kõht kasvab. Vahepeal oli hirm, et olen liiga palju korraga kaalust juurde võtnud, sest tänaseks on kokku kaalu juures 15 kg ja käimas 26 nädal. Ämmaemand aga rahustas maha, et kõik mõõdud on normis ja soovitas jätkata sama eluviisi, mis tänaseni. Suurim muutus toidueelistusel on meeletu magusa isu, mida ma natuke ikka üritan talitseda, kuid kes rase olnud teab, et see on ääretult raske ülesanne. Minu suured sõbrad on sefiir, ploomi koorejäätis (see ekrtra rammus) ja muud head magusad, kuid mitte rasvased, küpsetised ja maiustused. Üks õhtu sõin isegi Jaanuse jäätise ära, sest ta polnud ise seda 2 õhtu jooksul ära söönud ja ma arvasin, et läheb teine muidu halvaks :-)

Poisid on aktiivsed ja eriti parempoolne. Vinge on vaadata pikali olles, kuidas kõht elab oma elu ja naerma ajab, kui mõlemad korraga müdistama hakkavad. Juba praegu saab aru kui erinevad isiksused nad on ja mis neile meeldib ja mis mitte.

Tööl on jäänud käia 8 tööpäeva, kui suudan selle 8 päevaga uuele inimesele kõik asjad üle anda ja vanad otsad ise ära lõpetada. Mingi aeg (eriti kui tööl oli väga raske) ootasin väga seda viimast tööpäeva. Täna jällegi tekib vaikselt kurbus hinge. Kahju on lahkuda seltskonnast, kes on nagu teine pere ja kellega koos olen viimased 2 aastat võidelnud ühiste eesmärkide nimel. Kõik nad on omamoodi armsad ja selgeks on saanud selle ajaga kõigi nende erisused ja teadmine, kuidas kellega kõige parem asju ajada on. See on teadmine, mida ei ole võimalik uuele inimesele edasi anda. Eks ma elan nende tegemistele ka edasipidi kaasa, sest ei ole võimalik keerata nii toredatele töökaaslastele lihtsalt selga ja mitte enam suhelda. Ma loodan südamest, et ka nemad minust nii mõtlevad, mitte ei plaksuta rõõmust käsi minu äramineku üle.

Puhkusele jäädes tuleb hakata vaikselt kodu ette valmistama poiste tulekuks ja poistele vajalikke asju ostma. Käru on broneeritud, turvahällid ja riided vaja osta ning ega muud suurt oskagi osta. Eks saab ju hiljem poest juurde osta, kui millegi järgi peaks vajadus tekkima. Korduvkasutatavatest mähkmetest tuleb miski valik teha ja nö proovieksemplarid ära tellida, sest ega tea ju mis poistele sobib just kõige paremini. Õnneks on häid inimesi, kes jagavad oma kogemusi ja infot nendest mähkmetest ning ma olen neile kõigile väga tänulik selle eest.

Keraamikas käin edasi kuni poiste sünnini ja eks mõni päev saab ka mõned keraamika pildid ülesse pandud. Kohati tundub, et ideid tegemiseks on rohkem kui jõuan asju ära teha. 

Pool läbi ja pool veel ees

Tänaseks on siis pool raseduse aega läbi ja pool veel ees. Seni on küll väga kergelt kõik läinud. Kehakaal on Jaanuse omast juba suurem ja kõhuke päris korralik ees ning kasvab iga päevaga. Mäeltan, et üks töökaaslane oli pea sama suure kõhuga, kui läks lapsehoolduspuhkusele.

Hästi on aru saada, kui erinevad on kaksikud. Parempoolne on selline aktiivsem ja seda nii päeval kui õhtul. Vasakpoolne tundub olevat rahulikum ja talle ei meeldi (aga võibolla just meeldib) vaikus, sest siis hakkab aktiivsemalt liigutama.

Järjekordselt sain sügavalt pettuda riiklikus polikliinikus (raseduskeskuses) ja oma hinge rahustamiseks kolisin üle erakliinikusse. Võibolla olin tõesti üks vähestest, kes jäi süsteemi hammasrataste vahele, kuid see jättis väga ebakindla tunde mulle ja tegi ainult tuju pahaks. Ma pean ikka asjadest aru saama, et miks midagi tehakse, kuid kui arstid ei suuda mulle normaalselt (st mitte mõnitavalt ja selgelt) seletada asju ja iga külastusega vahetub arst, siis see ajab ühe raseda endast välja küll. Seda enam, et kui mul on kõik korras ja iga 4 nädala tagat teeb uus arst ultraheli, sest ei suuda leida laste südametööd või tahab veenduda, et kas mul ikka on kaksikud. Kusjuures, ämmaemandani ma veel ei jõudnudki nende 5 korraga riiklikus ja põhjust, et miks ma arstide järelvalve all olen, ei öelnud keegi. Mul on vaja stabiilsust, arusaadavust asjadest, mõistvat arsti/ämmaemandat ja meelerahu. See ei ole palju palutud ja seda saan kahjuks täna erakliinikus.

Kolmapäeval aga lähme selle tuntud ja kiidetud ultraheli tegija juurde ultrahelisse ning kui hästi läheb, siis saab teada ka laste sood. Sisemuses olen kaheks, sest üks osa tahaks teada (kas sisetunne on õige) ja teine osa jälle, et las jääb üllatuseks. Lõpliku otsuse teeme kohapeal.

Nii on jah

Kindlasti on nii mõnelgi bloggilugejal tekkinud kahtlus, et meie perre on oodata varsti pisiperet. Küsida on julgenud aga vähesed, sest eks see on selline tundlik ja isiklik teema. Ütlen siis kõvasti ja selgelt välja, et paisun jah ja käimas on juba 18. nädal. Kõik püksid-seelikud-kleidid olen ära pakkinud, sest ükski ei lähe enam selga-jalga. Punnu on päris korralik ees ja laste liigutusi tunnen juba 24.02 õhtust. Nende sugu veel ei tea ja ei kiirustagi teada saama. Oleme õnnelikud nende üle olenemata nende soost, sest nad on väga kaua oodatud lapsed.
Tähtaeg on augusti keskel ja eks näis, kas peame seni vastu või otsustavad varem tulla. Senini on enesetunne väga hea ja erilisi raseda isusid/tujusid pole. Olen alates novembri lõpust elanud päeva korraga, jätkan sedasi ja olen iga õhtu tänulik, et päev möödus edukalt.

Fotograafia

Mitte, et mul vähe hobisid ja muidu tegemisi oleks, aga õpin nüüd veidi ka seda pildistamise värki Eesti Fotos algajate kursusel. Selle hobi alguseks võib tegelt pidada mu 30. sünnipäeva, mil sain Jaanuselt kingituseks korraliku peegelkaamera ja no nadi on sellise kaameraga ainult automaadi programmis pildistada. Tahaks ju teha ikka ilusaid pilte ja osata neid kõiki nuppe õigel ajal õigesti kasutada. Esimesed 2 tundi räägiti ISO-st, säriajast, säritamisest, avast jmt ja mul on see asi peas nüüd päris segi ja vajab harjumist ning järgi proovimist saamaks siis just seda õige teravusega ja teravussügavusega pilti. Kusjuures seni on minu jaoks tähendanud ISO kvaliteedi juhtimissüsteemi, mille juhtimise kursused olen edukalt läbinud ja sain diplomeeritud.

Fotokoolis saime aga esimeseks ülesandeks teha erineva teravussügavusega pilt ja seda tuleb teha õues. Esimesed teravussügavuse katsetused tegin siiski nädalavahetusel Pärnus ema sünnipäeval, sest õues oli mu meelest liiga külm, et paljakäsi nuppe näppida ja kaamerat tundma õppida. Modellideks olid vennalapsed Ranar ja Rainis.

Rainist oli huvitav pildistada tema pidevalt vahelduva näoilme ja tegutsemise pärast, kuid ta sai mu peale vahepeal tigedaks pildistamise pärast ja jooksis minema.

Ranar on rahulik poiss ja juba nii suur, et kui näeb kellegi käes fotoaparaati, siis hakkab poseerima. Poseerivad lapsed (ja tegelt ka inimesed) pole nii ägedad pildistamise objektid.

Ise tulemustega rahul pole, sest ei saanud ikka kätte seda õiget teravussügavust, mida tahtsin. Kui see nädalavahetus kannatab, siis lähen ikkagi õue koolitööd tegema.

Meenutusi aastalõpu tegemistest

Pole ammu kirjutanud, aga annan siis vahepeal teada, et olen jätkuvalt elus ja terve. Peale mu eelmist postitust andis üks hea inimene vihje, et selline äkiline valu jalas võib olla põhjustatud trombist ja nii ma siis veetsin postitusele järgneva päeva arstide seltsis. Õnneks trombi ei tuvastatud, kuid noomida sain, et kohe kui põlv valu tegi EMO-sse näitama ei läinud. Tänud vihje eest ja järgmistel kordadel pöördun ikka EMO-sse, kui mõni valu on nii suur, et pilt hakkab eest minema. Sama soovitus ka teistele.

Lisaks arstide külastamisele käisime detsembri alguses külas Haapsalus ja tegime ka väikese jalutuskäigu promenaadil. Ristitütar kasvab meeletu kiirusega ja enam pole kaugel see aeg, kui ta mehele läheb :-)
Vilivere rahvast külastasime pühade ajal ja oli samuti üks mõnus õhtu väga hea söögiga. Jaanus veetis mõned tunnid ka Jüriga saunas ja leilitamise vahepeal keerutas õues selle vähese lume peal, mis tolleks õhtuks oli sadanud.

Jõuluõhtu veetsime Pärnus minu vanemate ja venna perega ning läbi astus ka jõulumees. Ranar ja Rainis on täiesti erineva käitumisega lapsed. Ranar näiteks poeb vaikselt sülle ja palub, et sa raamatut temaga loeksid. Rainis seevastu tegutseb pidevalt kuskil ja ei ole hetkegi, kui ta istuks kuskil rahulikult. Kõige vaiksem oli ta siis, kui piilus mind laua alt ja seda käis ta iga poole tunni tagant tegemas.
Ja aastavahetus möödus Kohilas Parasiilide juures langevarjurite seltsis, kus DD oli terve õhtu hämmingus, sest Parasiilide kass ei jooksnud tema eest ära ja käis terve õhtu DD nina ees keerutamas.

Igor Mangi aastahoroskoop lubas mulle edukat aastat ja loodan, et see seda ka tuleb.

Kingitus

Suur tänu emale ja isale kingituse eest!
Tegelt olen üle aasta käinud seda poes vaatamas ja selle kohta uurinud. Masinale saab osta juurde ka igast lisavidinaid ja esmalt ostsin juurde hakklihategemise vidina ja tellisin ära riivimise vidinad. Nüüd saab meil tihedamini pärmitaigna saiakesi, sest ma ei viitsinud enne käsitsi tainast kloppida nii palju kui vaja oleks, aga nüüd teeb selle töö masin.

Igast tegemist

Pole ammu kirjutanud ega pilte näidanud, aga lihtsalt on nii kiire olnud. Nüüd siis veidi pikemalt.
Suvi läks siuhhti mööda ja palju plaanitut jäi tegemata ja oli hoopis teistsugune suvi üle pika aja. Avastasin, et ei ole poole aasta jooksul maal isegi kangastelgedele lõimi peale saanud, rääkimata siis kaltsuvaiba kudumisest. Selle eest on väga armsaks saanud keraamika. Keraamika tunnid on alati nädala parim õhtu hea seltskonna ja tegevusega. Viimase aja kaunimad tööd, mis käes, on alloleval kahel pildil. Nii mõnigi läheb jõuluvana kingikotti, kuid mul ikka süda endiselt haige, kui miskit ära kingin. Samas, täna vaatan esimesi töid ja mõtlen, et mis käkerdise olen ikka kunagi teinud :-)
Siin siis kruus (läikiv must ja tšilli punane), suhkrutoos (oraanž), küünla- ja seebialused (üks on tsilli punane, kuid teisi ei mäleta). Need kaks alumist laigulist ei ole glasuuridega selliseks tehtud, vaid on kahe saviga ja tehnika nimetus oli nerikoomi (kui ma nüüd jälle õigesti mäletan ja kirjutan). Glasuuride nimetused hakkavad vaikselt sassi minema, sest Tiinal see valik aina suureneb. Lihtsam on tavaliselt Tiinale öelda, et no tead seda glasuuri tahan millega see või too asi on tehtud :-)

See on salvrätikute hoidja (glasuuriks arsi pruun) ja jääb omale koju, sest ma olen alati kodus peolauda kattes tundnud puudust sellisest asjandusest.

Vahepeal otsustasime jälle väikese pausi tööst teha ja alustasime puhkust nädalavahetusel maal õunamahla teoga. Algul arvasin küll, et saame sellega valmis alles pühapäeva õhtuks, sest keegi ei saanud appi tulla, kellelt küsisime. Keski aga nägi, et vajame abi ja Jaanuse venna pere tuli meile täiesti juhuslikult appi. Nii saimegi u 100 liitrit õunamahla juba laupäeva õhtuks õuntest välja pressitud ja kuumutatud mahla purkidesse. Õhtu lõpetasime metssea (Jaanuse selle aasta värske jahisaak) ribi praega ja kuuma saunaga. Pühapäeval jäi seega aega üle ja korjasime metsanotsudele tammetõrusid, sest meil see aasta uputab maal tammetõrudest. Juba praegu oli niipalju neid maas, et ühelgi sammul ei jäänud alla 5 tõru talla alla. Puu otsast paistab aga vähemalt 5 korda sama palju tõrusid veel alla tulemas olevat.

Pühapäeva õhtul pakkisime asjad ja suundusime Hiiumaale sügist veetma. Teepeal juhtus tõrudega õnnetus (vaata pilti) ja DD polnud eriti õnnelik selle üle. Küll ta andestas meile meie kehva auto komplekteerimise, kui jõudsime Paju tänavale ja talle jõudis kohale, et jälle saab mingi aeg terved päevad õues olla, söögiks on tema vaieldamatu lemmik kaerahelbe puder kanakaeltega ja peremees-perenaine on koos temaga.

Töökaaslased

Mul on töökogemust juristina alates aastast 2004, kui alustasin advokaadibüroost ja tänaseks olen börsil oleva ettevõtte (täpsemalt selle tütarettevõtte) jurist. Nende aastate vahepeale on jäänud 2 täiesti erinevat ettevõtet ja väga erinevad kollektiivid ja juhid. Kõik nad on õpetanud mind oi-oi kui palju, on olnud naeru ja pisaraid, aga ükski neist ei saa nii palju kiidusõnu, kui tänane juht ja töökaaslased. Lahe on hommikul tõusta ja rõõmuga tööle minna isegi siis, kui tead, et tööd on ülepea ja nii mõnigi asi ajab südame pahaks. See on uskumatu, kui palju tähtsust omab sind päevas 8-10 tundi ümbritsevate inimeste suhtumised ja iseloomud selleks, et ettevõttes oleks sisekeskkond 5+. Meeskonnatöös on oluline kokkulepitud reeglite järgimine ja väga palju aitab kaasa ausus ja avatus (st räägime suud puhtaks ja leiame ühise lahenduse).
Ja ülemus - väljapoole seisab oma töötajate eest, seespoolt räägib otse asjad selgeks, mitte ei sõima ega vallanda vigade pärast.
Tegelt pole sel juristi tööl nii väga vigagi ja ma matan nüüd mõneks ajaks maha plaani ametit vahetada :-)

Puhkan

Puhkuse esimene päev möödus küll enamasti töötades, kuid õnneks jõudsin õhtul ikka Tallinn- Kärdla lennule ja 30 minutiga olingi kohal. Üksi tulles on lennukiga sõit puhas aja ja rahaline võit. Esimene õhtu saime siin rohkelt vihma, äikest, müristamist, päikest ja nägime vikerkaari. Seega ilm pole eriti suvitamiseks soodne, kuid ehk järgnevad päevad on kaunimad ja ma saan ikka rullitama, randa ujuma ja metsa mustikale. Jäid ju kallid töökaaslased ootama, et ma puhkuselt naasen mustikakoogiga.

Juubelite aasta ja suvised plaanid

See aasta meie lähikondlaste seas siis rohkem juubeleid - oli minu isa 50, see nädalavahetus Jaanuse isa 60 ja sügisel minu 30. Hakkan vaikselt harjuma selle mõttega, et saan 30 ja suurem ahastus oli 29. sünnipäeval ning seetõttu ei toimunud ka mingit pidu. Sügise osas alles mõtlen, kas teha ilus pidu või sõita kuhugi pikemale reisile. Kõik oleneb muidugi ühest juba 5 aastat käinud projektist, mille kallale asusime see aasta juba väga tõsiselt ning loodame väga, et järgmine kevad on tulemus käes või siis midagi täpsemalt selgunud edasise osas.

Kuna aga vahepeal on vaja kõigest ja kõigist puhata ka, siis välk-pauk ideena sõidame järgmisest laupäevast Hispaaniasse ja sealt edasi Portugali lõuna rannikule nädalaks. Tänaseks on olemas ainult lennupiletid ja ülejäänu vaatame kohapeal jooksvalt. DD läheb aga vahelduseks Pärnusse puhkama.

See aasta jääb hüppehooaeg vahele, sest lihtsalt pole raha ja see natuke mis kuludest üle jääb, tuleb säästa sügiseks, kui on auto väljaostu aeg. Egas siis toimetan rohkem maal ja loen raamatuid, voolin savi, koon kangastelgedel või hoian Jane või venna lapsi. Venna vanem poiss on täielik Saijatalu fänn ja pidavat istuma kodus kottide otsas, kui kuuleb, et on minek tädi Kristi juurde maale.

Jaanipäev tuleb arvatavasti ka see kord maal, sest no traditsioon on nii armsaks saanud ja ei tahagi enam jaanipäeval kuskil külapeal olla. Kõik sõbrad on meile alati oodatud nii jaanipäeval kui muidu nädalavahetuseti.

Kingsepp käib ikka paljajalu

Täna lõunal, parkisin auto ilusti kodus maja ette tänavale ja läksin tuppa sööma. Vahepeal kuulsin küll üht mütsatust ja hiljemt aknast imestasin, et mille pärast üks naine käib mu auto juures edasi tagasi. Kuna aga lastega vanemaid liigub tihti meie aia taga, siis ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Järgmine hetk kui aknas välja vaatasin jäin mõtlema, et kas tõesti parkisin auto sedasi pooleldi värava ette. Ma ei tee seda kunagi, aga noh, mine tea, võibolla olen tõesti üleväsinud ja täna tegin seda esimest korda.

Õue jõudes vaatasin veelkord imestunult oma autot - oli teine kohe meetrike eemal sellest kohast kus ta olema oleks pidanud ja ets kae imet, autoni tulevad ka läbi paksu lume diagonaalis ühe teise auto jäljed. Vaatan siis auto esiosa ja no imestus oli suur - oligi keegi sõitnud sinna lumehunnikusse ja sealt edasi minu auto vasakpoolsele esistangele pihta. Ei näinud ma aga seda teist autod ega selle auto juhti. Pidasin maha telefoni teel vestlused politseiga, kindlustusega ja mitme inimesega, kellega olid kokku lepitud kohtumised, jõudsin tuppa sooja politseid ootama ja veidikegi toas askeldada, kui ilmus välja neiuke ja pistis miski sedeli mu auto kojamehe vahele. Kraaksusin neiule aknast: "Kui sina olid see, kes mu autole otsa sõitis ja siis minema kihutas, siis nüüd ootad väljas seni kuni politsei tuleb." Ootasin tunnikese politseid ja ei no midagi. Küsisin neiult, et no mille pärast sa sedasi sõitsid. Arvate vastuse ära, ei usu. Vastus oli: "No juhtus, mul läksid gaasi- ja piduripedaal segamini õiget maja otsides". Küsimuse peale, et miks ta siis minema sõitis ja ei teavitanud politseid ega otsinud auto omanikku üles, vastas neiu, et ta läks autot ümber nurga Salme tänavale parkima ja siis paberi tükki otsima. Ometigi oli see sama koht, kuhu ta oli enne üritanud parkida endiselt vaba ja sinna oleks mahtunud parkima isegi 2 autot. Vormistasime paberid, vahepeal jõudis kohale ka politsei, kes tegi pildid ja noomis neiukest selle eest, et ta minema oli sündmuskohalt esialgu sõitnud.

Pabereid täites tabas mind täielik teadmatus ja oskamatus. Algas sellest, et kuna meil kummalgi polnud seda õnnetusjuhtumi blanketti, siis vahtisime mõlemad valget paberilehte ja ei teadnud mida ning kuidas sinna kirja panna. Õnneks Jaanus õpetas telefoni teel, et Regio atlase taga on üks eksemplar õiget blanketti. Blankett käes vahtisin seda endiselt lolli näoga. Lugesin siis tagant juhendit ja kuulasin ära politsei soovitused, oskasin lõpuks täita blanketti. Hiljem avastasin, et ikkagi olime osad kohad täitmata jätnud. Õnneks mitte need kohad, kus ta tunnistab oma süüd ja joonise kohta. Ma pole ennast elu sees juhmimana tundnud, kui täna. Ise jurist ja ei tea mida ja kuidas kirja panna. Samas, no mis teha kui juhiload on alates 2000. aastast ja varem pole seda blanketti täitnud. Enda kiituseks võib öelda kindlasti seda, et juhtumi avastamisel helistasin esmalt kohe politseisse ja siis kindlustusse ning rääkisin neile väga rahulikult ja detailselt mis ja kuidas on. Ärevus tuli hiljem tööle sõites ja käed värisesid pärast seda mitu tundi veel.

Ja ega sellega meie päev lõppenud. Jaanus käis Kataga Saku Suurhallis tsirkust vaatamas ja keset etendust sai kõne politseilt: "Tere, teie autole sõideti sisse". Ühe päevaga kahel autol esiosad kaunistatud - kas pole tore? Politsei soovis seda kuuldes muiates häid pühi.

Ülevaade vahepeal toimunust

Jurist, kondiiter ja taluperenaine - need on viimase aja kolm märksõna.

8-17 olen endiselt põhikohaga AV-s, muutus on ainult nii palju, et ajutiselt olen paariks kuuks Jõe tänava kontorist kolinud Odra tänava kontorisse ning tegelen nüüd peamiselt ainult ehituse küsimustega.

Kolm korda nädalas õhtuti ja vahel hommikuti küpsetan Bioteekis leiba, focacciat, miniquiche, kaneelirulle ja plaadikooke.

Nädalavahetuse veedan maal Saijatalus talutöid tehes. See aasta sai rajatud sinna ema ja isa abiga peenrad, kus kasvavad kartul, peakapsas, lehtsalat, till, apteegitill, herned, sibulad ja maasikad. Sügisel ploome ja kreeke ei saa ning õunu ei pruugi ka nii palju tulla, sest külm talv tegi puudele liiga. Muru niitmine võtab meeletu aja ja niiduki säästmiseks olen otsustanud kaevata ülesse kõik paekivi tükid, mis muru seest välja paistavad. Jaanus koos sõbraga teevad kõvasti tööd maja kallal. Puhkuse ajal said majale ümber tuuletõkkeplaadid ja varsti läheb peale voodrilaud. Enne pean ma muidugi välja mõtlema, mis värvi voodrilaud värvida ja siis selle ka ära värvima. Plaan on saada maja sügiseks nii korda, et saaks talveperioodil ka mõnusalt maal aega veeta. Selle on tarvis on vaja veel uued puit aknad lasta teha ja reheahi korda saada selliselt, et ta ka sooja annaks.

Hüppama pole veel jõudnud, kuid lennuväljal olen juba päevakese veetnud manifestides.

Valu

Ma ei teagi enam, kas kergem on taluda füüsilist või hingelist valu või kas olen nõus vahetama ühe teise vastu. Samas täpselt nii on juhtunud - läinud on 15 aastat kiusanud füüsiline valu, kuid üha rohkem saan viimasel ajal tunda hingelist valu. Kuna igal asjal on mingi põhjus, miks ta just nüüd ja just sellisena avaldub, siis jääb vaid lootus, et kõik toimub selleks, et mu mõned väga suured unistused saaksid lõpuks teoks. Ma olen selle nimel ikka viimased 3-4 aastat kõvasti vaeva näinud.
Kui jutt juba valust, siis panen endale märkusena kirja, et viimased korrad trennis on traksid päris kõvasti haiget tegema hakanud. Mulle istusid need uued traksid algusest peale väga hästi ja mitte kunagi ei teinud nad mulle haiget. Nüüd saan aru, mida Jane alguses tundis, kui traksid hõõrusid selliselt, et tuli trenn katkestada. Vaatab, kas läheb asi üle või tuleb hakata miskeid pehmendusi puusakondi ja trakside vahele lisama.

Tegi väga haiget

Nädalavahetusel oli ema juubel ja väga mitmetelt sain valusa märkuse (osad ütlesid otse, osad ümber nurga): näe sul vennal naine ja laps ja teinegi laps varsti tulemas, vend arendab isa firmat, kuid sul pole peol ei meest kaasas ega pole sa sünnitanud ühtegi last. No ja ei oskagi ju sellele midagi vastata, sest olin jah peol ilma Jaanuseta ja lapsi mul pole ega pole ka niipea tulemas (st pole rase). Tundub, et olen teiste silmis must lammas.

Samas, tegelt oluline pole ju see, mida teised näevad, vaid kuida sa ise oma elu ja oluga rahul oled. Ja mina olen rahul, sest mul on töö, mis mind toidab ja soe kodu, saan iseseivalt hakkama kõigega ja ei vaja selleks teistelt materiaalset tuge. Küll need lapsed ka kunagi tulevad, kui on neil õige aeg tulla ja Jaanuse käimistel-tegemistel pole mul õigust kava paika panna, sest ta suur mees ja peab teadma ise, mis õige ja mis vale.

Nukkude seiklused pühade ajal

Jõululaupäeva veetsime Pärnus ja plaan oli sõita 25. lõuna paiku Hiiumaale praamiga. Jõime parasjagu hommikukohvi, kui sõber hr Viina helistas ja teatas uudise, et liinil Rohuküla Heltermaa ei sõida ükski praam, sest vee tase on selleks liiga madal. Vaatasime teiste parvlaevade liiklemisi ja paika sai uus plaan: kell 13 Virtsust Kuivastusse ja 15.30 Triigilt Sõrule. Virtsus olime ilusti 30 minutit enne praami väljumist, kuid seni teadmata põhjusel ei liikunud üks kolmest üldjärjekorrast üldse. Nii jäimegi kella 13-sest praamist maha. Vahepeal sain meie firma nõukogu esimehele, kes oli ka kell 13-se praami järjekorras ja sai tänu bronnile peale, rääkida olukorrast ja uurida, et ega ta tea kuida saaks broneeringu jägmisele praamile (küsisin talt seda seetõttu, et tal käpp sees praamlaeva majandamises). 15 minutit enne järgmise praami väljumist saingi talt kõne: "Lippa nüüd kassasse ja saad broneeinguga pileti kella 14-sele praamil." Lippasin ilma mantlita sadamas ringi ja saime suht viimaste seas praamile, kusjuures too rida kus me seisime, ei olnud ka seekord üldse edasi liikunud.

Kuivastust Triigile on autoga sõita üks 70 km ja aega selleks oli meil all 1 tunni. Vahepeal õnnestus mul saada läbi firma broneering Triigi-Sõru praamile. Kuna mul ühtegi trahvi pole tehtud, siis oli ainuõige otsus, et mina istun rooli ja põrutasime 120-ga Kuivastust Triigile. Praamile sai peale meid ainult 4 autot. Mul värisesid käed tol õhtul ikka pikalt, sest tugeva tuule tõttu tuli auto ikka kõvasti roolida ja hing oli ikka ka haige, et sedasi kihutasin.

Laupäeval otsustasime, et Tallinna sõidame lennukiga, sest aastavahetuse ajal oleme taas Hiiumaal ja pole erilist mõtet autoga edasi-tagasi sõita ning mässata nende praamidega. Ostsime inerneti teel piletid ja pühapäeval sammusime Kärdla lennujaama. Jõudsime esimestena sinna ja tegime check-in'i ära. Jällegi läks hästi et olime varem kohal, sest 5 inimest jäi lennukist maha. Nimelt online piletimüük ei jälginud vabade kohtade olemasolu ja müüs kõigile soovijatele pileteid ja seega oli 5 kohta rohkem müüdud, kui lennukis kohti. Kõik mahajääjad olid aga omad piletid väga varakult ostnud ja mul oli juba tunne, et meid tõstetakse lennukilt maha, sest me ühed viimased pileti ostjad. Ei tõstnud meid aga keegi maha ja jõudsime peale 30-minutilist sõitu lennukiga edukalt Tallinna.

Ahjaa. Ja vähe sellest, reisiseiklusest. Juhtus üks vahejuhtum veel. Nimelt käis mu härra sõpradega Rannapaargus peol laupäeva õhtul ja kaotas ära autovõtme. Auto tagavaravõtmed aga kõik kodus Tallinnas ja auto nii heasti pargitud garaaži ette, et teist autot ka välja ei saa. Otsisime pikalt ja kõikvõimalikest ning võimatutest kohtadest. Mul kadus juba igasugune lootus seda leida, kui äkitse tuli välja, et võti on toodud Rannapaargusse ja ootab seal omanikku.

Vot sihuksed imelised jõuluseiklused olid meil ja ma tahaks väga loota, et nüüd on meie õnn nende seiklustega pöördunud ja alates jõuludest aastake läheb meil edasi samuti ainult hästi ja väikeste imedega. Mulle tõesti aitab igasugustest halbadest kogemustest, mida möödunud aastal on olnud piisavalt (isegi üleliia) palju.