Liikumine ja hambad

Toimetame endiselt ja iga päevaga läheb elu aina kiiremaks nende kahe tegelasega. Praeguseks on nad siis 9,5-kuused ja muutuvad iga päevaga asjalikumaks. Õhtuti, kui nad on magama jäänud, teen järgmiseks päevaks süüa, koristan päeval segamini aetud tuba või olen diivanil pikali ja vaatan telekat. Ma väsin mõni päev õhtuks lihtsalt nii ära, eriti siis kui poistel ei ole tujud kõige paremad. Endiselt ei ole mul ühtegi ööd, kui ma saaks terve öö segamata magada, sest poisid tahavad öösel iga 3-4 tunni tagant rinda. Korra paari nädala tagant on ka öid, kus üks poistest pm on pea terve öö tissi otsas, sest mite miski muu ei rahusta last. 

Vankri korvidest kolisid poisid välja, sest kui nad ärkavad, siis tahavad poollamavas või istuvas asendis olla ja ümbrust jälgida. Korvidega oli hea neid õue ja tuppa tassida, süles on veidi keerulisem, eriti tuppa tulla - lapsed sülle, vankrile võrk või kile peale, trepist ülesse 3-le korrusele ja uks lasti. Ükspäev jätsin võrgu panemata ja kellegi Kalamaja naabrite kass oli käinud vankris ja sinna pissinud. Kujutate siis ette, kui tige ma olin selle loomaomaniku peale. Vankri korvis peab aga alati olema kaasas kandelina, sest Karli ei taha vahel vankris pikali magama jääda ja päris sageli nõuab ta kõva kisaga ärgates koheselt sülle. Kandelinas istub hea meelega ja jälgib ümbrust või jääb magama. Päevased uned on endiselt samal ajal, kuid läinud lühemaks (hommikul 1-1,5 tundi, lõuna ja õhtu 30 min - 1,5 tundi).   

Karle keerab ennast ilusti seljalt kõhuli ja tagasi, kusjuures kõhuli armastab keerata üle parema külje ja selili üle vasaku. Karli on hakanud roomama, kuigi see roomamine on teistsugune kui ma teisi lapsi olen näinud roomamas. Taastusraviarst nimetas seda jääkaru roomamiseks - pepu uppis lükkab ennast jalgadega edasi. Paaril korral on ajanud ennast voodis ka käpuli, kuid põrandal ei julge. 9-kuused peaks juba käputades toas ringi liikuma ja ma ei teagi, kas muretseda Karli pärast või mitte, arvamusi on isegi arstidel erinevaid. Taastusraviarst vangutas aga pead ja määras Karlile massaaži-võimlemist. 

Koer on jätkuvalt laste lemmik, kuid ta ise hoiab neist eemale. Näete kui solvunud ta on, et peab nende jõmpsikate kõrval pikutama. Ma saan tast isegi aru, eelnevad 5 aastat on ta ju saanud kogu meie tähelpanu ja nüüd peab seda kaksikutega jagama. Proua saab meil ju 12. mai 6 aastaseks ja eks tal ole omad harjumused eelnevate aastatega välja kujunenud ning neid äkki muuta on raske. Õnneks ta kuri ei ole ja pigem toob oma mänguasju või tuleb vaatama, kui poisid nutavad. 

Kohustuslik 9-kuu sünnipäeva pilt :-) Ajakiri ei püsi enam pikalt nende vahel ja tüli vältimiseks tuli mõlemale ajakiri anda. Üksteise käest asjade äravõtmine on täiesti tavaline. Karlil on kindel veendumus, et kõik mis on venna käes on kõige huvitavam ja isegi siis, kui tal on endal täpselt samasugune asi. Karle eriti kõvasti ei võitle, aga kui ei meeldi enda käes olnud asjast ilmajäämine, siis hakkab kõvasti nutma ja kohe pisaratega. Strateegilised mõõdud olid 9. kuul: Karle 7,97 kg ja 70,5 cm ning Karli 8,21 kg ja 73 cm.   

Kaisulaps Karle - naudib alati süles olemist ja võiks süles rahulikult olla tunde. Hambaid veel pole, aga saab ka ilma nendeta kurgilt korralikud tükid kätte. 

 Tegutseja Karli - hea tuju korral toimetab pidevalt millegi kallal ja otsib aina uusi tegevusi, halva tuju korral tahab süles olla, kuid sähmib ikkagi. Hambaid suus 3 ja kohe on neljas tulemas (ige juba katki). 

Härrad autojuht ja kaardilugeja startimas Hiiumaale vanaisa sünnipäevale. Kui me varem käisime Jaanusega pea iga nädalavahetus kuskil, siis nüüd ma eelistan kodus olla. Lastega on lihtsam oma kodus, kui Pärnus või Hiiumaal vanemate juures. Lisaks on mul välja kujunenud toimetused, mida saan ainult nädalavahetuseti teha ja kui oleme nädalavahetused ära, siis pean need toimetused enne või pärast nädala sees tegema. 

Tiduveresse pole see aasta veel jõudnud ja ei teagi millal jõuame, sest lapsed ei taha niisama kärus istuda, kui üleval on ja maha panna on veel külm. Loodame siiralt, et maal on kõik korras ja naabrid ikka hoiavad talul pilku peal. 

Enne kui 8 saab täis ..

.. tuleb ju kirja panna ka 7. kuu tegemised. 

Traditsiooniline pilt - 7-kuused. 

Kasvavad endiselt hästi ja seekord oli isegi perearst rahul nende kaaluga. Lisatoidu andmine ja söömine läheb vaevaliselt, sest Karle puristab kõik välja nii nagu basseinis suhu läinud vee ja Karli ei tee suud lahti. Maitsta on nad saanud kodus tehtud kõrvitsa-, suvekõrvitsa-, kapsa-, õuna-, pirni- ja porgandipüreed. Ega ma eriti ei suru ka neile seda püreed, sest järelikult saavad rinnapiimast kõhu täis ja neile lihtsalt ei mahu midagi rohkemat. Aega on selle kiire asjaga ja jätkame tasapisi. 

Meil on üks võrevoodi ja see on ühe küljega (pulkadeta) meie voodi vastas. Alguses magasid poisid öösel võrevoodis risti, kuid nad ei mahu enam hästi sedasi magama juba ammu. Ega nad eriti hästi seal voodis maganud polegi ja mingil hetkel hakkasin neid meie voodisse jätma (üks ühel pool ja teine teisel pool mind). Üritasin ka nii, et üks magas võrevoodis ja teine meie voodis ja mina nende vahel, kuid no ei maganud siis keegi rahulikult. Nüüd kui mõlemad meie voodis, on kõigi ööd palju rahulikumad. Öösel keeran ma ennast täpselt selle poole, kes kägiseb, annan rinda ja magan ise edasi. Seetõttu ma isegi ei tea enam, kes kui sageli öösel ärkab ja palju sööb. Tähtsust sel polegi, peamine, et me kõik oleme välja maganud ja õnnelikud. Õhtul lähevad kaksikud magama 18-19 vahel ja ärkavad hommikul 6.30-7.00 vahel, Karle enne ja Karli hiljem. Karle on üldse meil vähesema unega nii öösel kui päeval ja päeval ärkab kohe üles, kui vanker ei liigu. Kui meil ei ole miskeid toimetusi linnas, siis magavad poisid enamasti kõik oma 3 päevast und õues. Üksi on neid õues lihtsam ja kiirem magama saada ning magavad ennast paremini välja (1-3 tundi õues, toas ainult 30-45 minutit). 

 DD on muutunud poistele väga oluliseks, eriti Karlile. Karli nuttu ja jonni on võimalik isegi lõpetada DD-ga. Nii kui poisid kuulevad, et koer liigub toas, nii on pead püsti ja jälgivad teda. DD-l endal on aga enamasti täiesti ükskõik lastest. Vahel on lausa hirm, et ta astub neile peale. Karlil on aga jonn/nutt (ei teagi kumb see õigem sõna antud juhul on) väga kerge tulema mängutekil kui midagi ei saa kätte või ei õnnestu edasi liikumine. Päris naljakas on seda jonni vaadata - karjub, siis on vait ja vaatab, kas me ikka näeme ja karjub uuesti. Roomama pole veel kumbki hakanud, kuigi harjutusi teeme iga päev. 

Luttidega on meil eriti põnev lugu. Esimene lutt tuli meie koju juba siis, kui ma olin rase. Ma ei ostnud seda, vaid üks hea inimene andis enda lapsest üle jäänud luti meile. Pistsin tookord selle luti sahtlisse ja mõtlesin, et no meie lapsed küll ei hakka lutte kasutama. Mulle nimelt ei meeldi kohe üldse lutid. Alati kui näen lapsel lutti suus, tekib tunne, et lapsel keelatakse rääkida ja topitakse lutiga suu kinni. Pidin aga siiski selle luti sahtlist välja võtma ja poistele pakkuma (vist olid poisid 4-kuused). Asi oli nimelt selles, et Karli imes aktiivselt pöialt ja targad soovitasid kohe lutti anda, et ei jääks külge pöidla imemise harjumust. Karle sülitas luti välja, aga Karli imes seda aktiivselt. Päris palju abi oli lutist autosõidul ja vahel ka öösel ja päeval mängimise ajal. Ühel Karli rahutul ööl sai Karli mu peale väga vihaseks, kui ma talle lutti pakkusin ja pm sealt peale on ta lutist keeldunud. Paaril korral veel autos kasutas, kuid nüüd on lutid meie majas mänguasjad, mida saab igemetega heasti närida.

Kes aru ei sanaud, siis need on pissipotid. Seljatoega ja puha :-) Mäletan, et kui ma pisike olin, siis mul oli väljast sinine ja seest valge sangaga metallist pissipott vanaema juures. Nii vastik oli sinna peale istuda, sest see oli alati külm. 

 

Kuigi poisid ei istu veel iseseisvalt, hakkasime neid siiski vaikselt harjutama potti pissima. Või no õigem on vist hetkel öelda harjutama potil istuma, sest piss satub potti ikka siis, kui ma saan nad õigel ajal potile. Enamasti jään ma hiljaks ja piss tehakse enne potile jõudmist mähkmesse. Ei teagi, kas ma pole nii kärme või ei taipa õiget hetke. Seni olen proovinud neid potti pissima saada kohe peale ärkamist. Paaril korral on Karliga isegi õnnestunud.   

6,5-kuused

Poisid kasvavad jätkuvalt ja 6. kuuks olid nende näidud järgnevad: Karle 6,87 kg ja 64,5 cm ning Karli 7,56 kg ja 69 cm. Kõike seda puhta rinnapiima peal kasvades.  

Poisid näitavad pildil kui suured nad juba on :-)



Mõlemad tahaksid väga istuda ja pikali olemisest väsivad ikka päris kiiresti. Eriti kui ei istu nende juures ja mängi nendega. Nii leidsingi, et kotttoolis on neil hetkel tervislikum istuda kui süles, sest seal on nad poollamavas asendis ja ei ole seljale nii suurt koormust. Lisaks ei soovitanud taastusravi arst üldse lapsi istuma panna ja soovitas neid võimalikult palju hoida kõhuli. Karlele täitsa sobib kõhuli olla, aga Karli ei taha jätkuvalt eriti pikalt kõhuli olla ja pistab röökima, kui kõrini on.

01. jaanuaril tegi Karli meile üllatuse ja keeras ennast ise seljalt kõhuli. Esimesed korrad ja praegugi enamjaolt üle parema õla, kuid kiiresti sai selgeks ka üle vasaku üle keeramine. Karleke alles harjutab keeramist ja põhiosa on tal selge, vaja ainult seda väikest nõksu veel, et täitsa iseseisvalt keeratud saada.
Mõlemad jälgivad tähelepanelikult, mis ümberringi toimub ja söömiseks peab vaikus olema, sest muidu on piima igalpool mujal, kui poiste kõhus.

01. veebruaril (so 6,5 kuuselt) alustasid poisid lisatoidu söömist. Perearst üritas mulle juba 4. kuul selgeks teha, et tuleb anda lisatoitu ja tissipiimast jääb neile väheks ning pistis pihku Salvesti reklaami. Kuna arsti põhjendused, miks nii vara peaks lisatoitu andma hakkama olid väga lollid (rinnapiim jääb lahjaks, ema väsib ära jne), siis jäin kindlaks Eesti imetamisnõustajate seisukohaga, et enne 6. elukuud ei ole vaja (ka tissipiima saavatele kaksikutel) anda lisatoitu. Laste ensüümid lihtsalt vajavad seni arenemist, et saada hakkama lisatoiduga tegelemiseks.

Esimeseks lisatoiduks sai neile tehtud kõrvitsapüreed, mida nad siis söövad nüüd nädalakese ja siis teen  uut püreed kõrvitsalistest või porganist. Purgitoite ma neile ei anna, sest seal on liiga palju neile mittevajalikku ja odavam on teha ise püreesid.

Söövad mõlemad ilusti kõrvitsapüreed, aga nägusid teevad päris lahedaid.

Uuel aastal algasid taas massaažid, võimlemised ja ujumised. Poistel jätkuvad ka hammaste tulekud ja mul on nii mõnigi öö suhteliselt magamata. Lõikunud pole veel ükski, aga vaeva teevad need neile korralikult. Mina ei saa päeval ka magada, sest poisid magavad hästi ainult õues liikuvas vankris. Olen üritanud ka toas neid päeval magama saada, kuid see võtab rohkem aega ja närve, kui asi väärt (magama panemiseks kulub u 1 tund ja magavad 30 min). Nii ongi minu tervis maksnud lõivu ja neljapäeva hommikul niitis mind miski viirus maha - palavik ja täielik nõrkus, isegi lapsi ei jõudnud sülle võtta. Kuna vanaemad on kõik kaugel ja tööl, siis ei jäänud muud üle kui Jaanus töölt koju lapsi hoidma. Nädalavahetus on mul aega taastuda ja esmaspäevast pean olema jälle virk ema.

Vanavanemate kingitus

Minu vanemad (ehk siis edaspidi Pärnu vanaema ja vanaisa) kinkisid poistele esimesed rattad. Välja valisime muidugi vankri ise, kuid ega erilisi kiidusõnu kaksikute vankrite valiku kohta pole. Autosse mahub see isend vaevu-vaevu ja DD peab kahjuks loovutama oma koha autos vankrile ja ise istuma eesistme jalutsis.
Suured-suured tänud minu vanematele selle kingituse eest!

Igast tegemist

Pole ammu kirjutanud ega pilte näidanud, aga lihtsalt on nii kiire olnud. Nüüd siis veidi pikemalt.
Suvi läks siuhhti mööda ja palju plaanitut jäi tegemata ja oli hoopis teistsugune suvi üle pika aja. Avastasin, et ei ole poole aasta jooksul maal isegi kangastelgedele lõimi peale saanud, rääkimata siis kaltsuvaiba kudumisest. Selle eest on väga armsaks saanud keraamika. Keraamika tunnid on alati nädala parim õhtu hea seltskonna ja tegevusega. Viimase aja kaunimad tööd, mis käes, on alloleval kahel pildil. Nii mõnigi läheb jõuluvana kingikotti, kuid mul ikka süda endiselt haige, kui miskit ära kingin. Samas, täna vaatan esimesi töid ja mõtlen, et mis käkerdise olen ikka kunagi teinud :-)
Siin siis kruus (läikiv must ja tšilli punane), suhkrutoos (oraanž), küünla- ja seebialused (üks on tsilli punane, kuid teisi ei mäleta). Need kaks alumist laigulist ei ole glasuuridega selliseks tehtud, vaid on kahe saviga ja tehnika nimetus oli nerikoomi (kui ma nüüd jälle õigesti mäletan ja kirjutan). Glasuuride nimetused hakkavad vaikselt sassi minema, sest Tiinal see valik aina suureneb. Lihtsam on tavaliselt Tiinale öelda, et no tead seda glasuuri tahan millega see või too asi on tehtud :-)

See on salvrätikute hoidja (glasuuriks arsi pruun) ja jääb omale koju, sest ma olen alati kodus peolauda kattes tundnud puudust sellisest asjandusest.

Vahepeal otsustasime jälle väikese pausi tööst teha ja alustasime puhkust nädalavahetusel maal õunamahla teoga. Algul arvasin küll, et saame sellega valmis alles pühapäeva õhtuks, sest keegi ei saanud appi tulla, kellelt küsisime. Keski aga nägi, et vajame abi ja Jaanuse venna pere tuli meile täiesti juhuslikult appi. Nii saimegi u 100 liitrit õunamahla juba laupäeva õhtuks õuntest välja pressitud ja kuumutatud mahla purkidesse. Õhtu lõpetasime metssea (Jaanuse selle aasta värske jahisaak) ribi praega ja kuuma saunaga. Pühapäeval jäi seega aega üle ja korjasime metsanotsudele tammetõrusid, sest meil see aasta uputab maal tammetõrudest. Juba praegu oli niipalju neid maas, et ühelgi sammul ei jäänud alla 5 tõru talla alla. Puu otsast paistab aga vähemalt 5 korda sama palju tõrusid veel alla tulemas olevat.

Pühapäeva õhtul pakkisime asjad ja suundusime Hiiumaale sügist veetma. Teepeal juhtus tõrudega õnnetus (vaata pilti) ja DD polnud eriti õnnelik selle üle. Küll ta andestas meile meie kehva auto komplekteerimise, kui jõudsime Paju tänavale ja talle jõudis kohale, et jälle saab mingi aeg terved päevad õues olla, söögiks on tema vaieldamatu lemmik kaerahelbe puder kanakaeltega ja peremees-perenaine on koos temaga.

DD on Hiiumaal tervisevetel

Pärast väsitavat jaanimöllu ja nädalakest kuumas kodus viibimist otsustasime, et koeral on selliste ilmadega parem Hiiumaal Jaanuse vanemate juures veidike olla. Seal saab ta teise koeraga mängida, õues olla, pugeda jahedasse kohta ja no vast ujuma ka. Elu on tal seal ilus olnud ja peale 2 nädalat puhkust tuleb pühapäeval koju tagasi.

Aga seda pilti mäletate:

Selline oli meie preili 4 aastat tagasi, kui me ta koju tõime kasvataja juurest. 22. juuli 2007 oli see rõõmus päev. Nüüd on ta täitsa daame ja vana rahu ise, kes aeg-ajalt ikka üllatab mõne uue käitumisega.

Koer ja tema magamiskoht

Üldteada on fakt, et koerad magavad kõige kitsama koha peal. No ikka seal kus kõik peavad neist üle astuma selleks, et normaalselt liikuda saaks. DD ei erine sellest - näiteks kui ma teen köögis süüa, siis ta sätib ennast magama täpselt risti keset kööki. Viimaseaja eriskummalisema koha magamiseks leidis DD Jaanuse vanemate juures trepil.

Ninast sabani

Meie pere jahimees Jaanus sai eelmine nädal metsas pihta kolmele põrsale ja ühele hirvele. Vaaritasin siis mina põrsa maksast maksakastme, hirve maksast maksapasteedi ja hirve keele keetsin, et oleks hea võileivapealne. Härra jahimees sõi aga ainult maksakastet, sest pasteet ja keel ei sobinud talle. Mulle aga maitsesid kõik valmistatu.

DD toidulaud on nüüd ka mõneks ajaks hõrgutistega kaetud - kopsud, neerud, kõrid jmt sisikond, mis huntlastele meelepärane on. Ma panen talle kaussi 2-3 erinevast organist tüki üheks söögikorraks. Esimestel päevadel sõi kohe kõik, mis ette andsid, kiiresti ja valimata ära. Neljandal päeval hakkas preili juba valima - algul sõi kõri, kuid tõstis kopsu ja neeru kausist välja ning jalutas minema. Kui olime organi tükid kaussi tagasi tõstnud, läks preili uuesti sööma ja tõstis jälle kõik välja ning sõi ära neeru. Kopsutükk jäi tast põrandale õhtul magama minnes. Õhtul hilja ei andnud preilile kopsutükk rahu ja ta läks sõi ka selle ära. Preili DD tundub olevat väga rahul sellega, et Jaanus on jahimees ja toob talle ka oma saagist midagi.

DD ja Kitti

Kui meil tavaliselt on vaja paariks päevaks DD-le hoidjat, siis varem oli selleks Mann oma perega. Nii umbes pool aastat tagasi tuli nende koju kiisu Kitti, kes algul käis ka lihtsalt külas, kuid nüüd on jäädavalt neil. Kuna meil ikka aeg-ajalt vaja DD-le hoidjat, siis käisime pühapäeva õhtul korra Manni juures läbi ja lasime loomadel omavahel tutvust teha. DD tarretus täielikult kohale, kõik meeled olid suunatud kassile ja meie temaga enam kontakti ei saavutanud. Kitti sisises algul, siis käis suure kaarega DD-st mööda ja lõpuks läks nii julgeks, et viskas u 20 cm kaugusele DD-st pikali ja vaatas rahulikult teda. DD lohistasime Manni juurest minema, sest ta ei tahtnud kohe üldse koju tulla. Järgmine kord laseme DD rihma otsast lahti ja eks näis siis, kas toad pööratakse pahupidi või saavad ilma suurema riiuta sõbraks.

Kodu on tühi

Tulime Hiiumaalt paariks päevaks Tallinna ja jätsime DD Hiiumaale. Ta naudib täiega seal olemist - iga võimalik hetk on õues (ka vihma ja tuisuga), toas on nõus olema ainult öösel ja päeval paar tunnikest ning rohkelt mürab Kellyga. Kelly õpetab talle ikka uusi asju ja koostöö on neil ka hea. Näiteks kui DD on toodud päeval tuppa veidi kuivama, Kelly jäetud tuulekotta magama ning kui DD-l on uni täis, teeb ta natuke häält, Kelly teeb käpaga ukse lahti, tuleb ise tuppa ja laseb DD õue. Mõlemad on rahul, ainult meie oleme kõik pahased, sest nende sulitempu ei ole teistesse tubatesse kuulda ja kui avastame selle, siis on kogu esik ja lähemad toad väga külmad.
Aga kui DD on Hiiumaal, siis meil on linnas ikka täitsa kurb. Oleme selle 2,5 aastaga nii harjunud DD-ga hommikuti ja õhtuti jalutamas käima, koju minnes ootama, et ta tuleb kaheksajalg hambus sulle uksepeale vastu või teeb hommikuti mõmm-mõmm, kui tahad veidike peale äratuskella veel pikutada. Kodust on midagi väga olulist kohe puudu, kui DD-d ei ole.

DD-l on talv saabunud :-)

DD puhkuselt tagasi

Eile toodi DD Hiiumaalt 2-nädalaselt puhkuselt koju tagasi. Mul endal oli vist suurem rõõm tema saabumisest, kui temal koju tuleku üle. Hiiumaal sai ju pea 17 tundi ööpäevast veeta õues ja krõbinate asemel söögiks putru kanakaelte või kontidega, jalutada vihmas üksi mööda hoovi ja mängida Kellyga. Igatahes oli ta suht õnnetu eile õhtul kodus ja magas enamus ajast ning nuttis vahepeal. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada ning isegi rõdult nähtavad kassid ei teinud ta tuju paremaks.
Täna on ta juba erksam, kuid söönud pole siiani.
Eile õhtul õnnetut koera vaadates jäin mõtlema, et äkki ma olen liiga isekas kui soovin pidada linna korteris koera, kes parema meelega oleks iga ilmaga õues. Äkki tal on Hiiumaal tõesti parem, kui meil linnas. Samas ta on nii armas mulle ja ma ei annaks teda mingil juhul Hiiumaale Jaanuse vanematele. Kodu oli ilma temata võõras ja tühi.