Suvi, reisimised ja sünnipäev

Viimane kuu on möödunud jällegi lennates. Kuigi me ei ole pea kuu aega käinud ujumas ja võimlemist-massaži on ka olnud ainult 2 nädalat on meie päevad täis toimetamist. Karli käputab mööda tube ringi ja avastab maailma, Karle üritab talle roomates järele jõuda, kuid siiski on veel tema avastusretked piirdunud elutoaga. Karle roomad ikka täiesti omamoodi, aga väga kiiresti ja siis kui tema seda tahab. Füsioteraapias vaatab vahel terapeut mulle otsa ja küsib, et kuidas see poiss saada liikuma. Mul ei olegi talle muud vastust, et ta liigub ja teeb asju just siis kui ta ise tahab. Karlet ei ole võimalik kuidagi vahel meelitada võimlemisharjutusi tegema kui tal ei ole parasjagu selleks soovi.
Samuti ei ole võimalik kumbagi last sundida sööma. Nimelt nad tegid mul vahepeal kahekesi pea kahenädalase söömise streigi - ükskõik mida ma tahkest toidust pakkusin, ei sobinud. Toitusid 11-kuustena 2 nädalat ainult rinnapiimast. Ei saanudki aru, millest selline toidust keeldumine põhjustatud oli. Täna söövad mõlemad jälle enam-vähem nii kuis peab ja kõige paremini maitseb ikka emme-issi taldrikul olev toit. Õnneks ma teen vähese soolaga ja maitseainetega sööke ning saab enam-vähem kõike poistele anda.

Jaanipäeva veetsime seekord neljakesi rahulikult. Hästi võõras oli, sest igal aastal on meil ikka sõpru ka külas olnud. See aasta ise ei kutsunud kedagi ja keegi ei küsinud ka, et kas võib tulla. Tegelikult on ikka nii, et meile võib jätkuvalt julgelt tulla maale külla kui me seal oleme. Midagi eriti me ehitada ei saa, sest poistega tuleb tegelda ja tutvustada neile ümbritsevat maailma.

Pulmaastapäeva nädalavahetuse veetsime Kalanas ja Hirmuste rannas, kus poisid said süüa nii suitsetatud kala kui ka liiva, kive ja adru. Merre tookord ujuma ei läinud, sest vesi oli liiga külm.

Reisimine on tore, aga suhteliselt väsitav nii minu kui ka laste jaoks. Kodus on kõik asjad teada mis ja kuidas, kuid reisil peab pea pidevalt töötama ja mõtlema välja mida ja kuidas. Poistel on aga reisil olles palju uut avastada ja kogeda ning see väsitab neid korralikult. Meie reisid on seni piirdunud Pärnus ja Hiiumaal vanavanemate juures käimisega ja Tiduvere oma maakodus puhkamisega. Pea iga nädalavahetus oleme me Tallinnast ära ja nii algab iga uus nädal kohvri lahtipakkimisega, millele järgneb pesu pesemine, kuivatamine ja uuesti kohvrisse pakkimine.
Poisid käisid ka oma esimeses pulmas 13. juulil - onu Raigo võttis oma laste ema Triinu omale naiseks. Registreerimine/laulatus oli Audru kirikus ja pidu Klaara-Manni puhkemajas Toris. Poisid olid tol päeval väga tublid ja ei tulnud kordagi nende suust jonni ega virinat. Kirikus aga pidasid poisid vist kirikuõpetaja juttu igavaks või tahtsid talle vastu rääkida ja nii pidime poole laulatuse ajal kirikust välja minema.

Tänane päev oli aga eriline, sest meil neljakesi sai täis esimene aasta koosolemist ehk siis poisid said 1 aastaseks. Pildil olev tort on laste poolt järgi proovitud ja kõike seda lõbu ja meie päeva esimese poole toimetusi jäädvustas fotograaf Krista, kes tegi ka poistest pilte, kui nad 10-päevased olid. Meie aasta on olnud väga-väga tore ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Uskumatult palju olen saanud (ja ma arvan, et ka Jaanus on saanud) õppida uut nii iseendas, teistes kui ka oma suhtes. Vastab ikka tõele ütlus, et lapsed tulevad siia oma vanemaid õpetama.

PS! DD saatsime juuli kuuks Hiiumaale Jaanuse vanemate juurde suvitama - tal seal hea suur hoov valvata ja päris tihti viiakse teda ka merre ujuma. Meiega kõike seda reisitralli ja kuumust poleks ta kodus vastu pidanud.

Lõbus ja toimekas

Kui oleks aega, siis võiks iga päev kirjutada mis toimub, sest iga päev toimub meil midagi. Ajaga on mul aga nappus suur. Igav meil pole. Ühes päevas on nii naeru kui pisaraid ning seda meil kõigil.   

Suurim muutus on toimunud jällegi Karli arengus - 10 kuu ja 6 päevaselt ajas ta ennast ise issi najal püsti. Mina kahjuks ei näinud seda esimest korda, sest olin just siis teises toas toimetamas. Alguses olin kurb, et ma seda ei näinud, kuid ma ju näen kõike muid esimest korda nendega toimuvaid asju ja las siis issil olla ka midagi, mida tema enne mind näeb. Püsti Karlile meeldib seista ja nii ajab kohe kui võimalik millegi najal ennast püsti. Vaikselt on selgeks saanud ka toe najal külgliikumine ja käputamine tuleb iga päevaga aina paremini välja. Nüüd juba on selge, et käputades saab edasi liikuda kiiremini kui roomates. Tänu sellele, et Karli ennast püsti ajab ei ole mul enam üldse hetkegi võimalik neid ilma tähelepanuta tuppa jätta. Nendega tuleb pidevalt tegelda nende ärkveloleku ajal ja see on ju alles algus. Kui ma Karlet imetan, siis Karli ronib meie otsas ja on kindlal veendumusel, et tema peab ka uuesti rinda saama. Karlel miskeid suuri muutusi pole, aga iga päevaga on näha kuidas ta lihased muutuvad tasapisi tugevamaks ja ta ise asjalikumaks. 

Eelmisel nädalavahetusel olime Tiduveres ja poisid ööbisid esimest korda maal. Tundus, et neile täitsa meeldis maal ja edaspidigi lähme nädalavahetuseks sinna. Ma ei saa küll midagi seal teha, sest poisid on kindlal veendumusel, et emme peab nende kõrval olema ja nendega mängima. Issi sobib ka muidugi. Ilmad olid nädalavahetusel väga ilusad ja kuigi me üritasime poisse otsese päikese eest kaitsta ja määrisime neid jojoba õliga, said nad siiski oma naha päikesest punaseks. Päikesekreeme ma ei kasuta ise juba paar aastat ja lastele neid ka ei määri, liialt palju aineid, mis ei ole head meie nahale. Jojoba õli on väga hea kaitse nahale päikese eest. Ma ei oska veel hästi jälgida palju päikest on lastele paras ja palju on palju. Hädas olen ka laste riietamisega (vahel läheb palju ja siis jälle vähe) ja ega meie ilmad on ka nagu nad on.  

Oleme täheldanud ka esimesi kaklusi poiste vahel. Täiesti üllatav, kuidas nii pisikesed juba omavahel võitlevad asjade ja tähelepanu eest. Karle on muidugi ära õppinud, et kui Karli talt midagi ära võtab (või ka meie), siis tuleb oma solvumist suure haleda nutuga välja näidata. Nupp nokib neil mõlemal väga hästi ja ma ootan iga õhtu põnevusega mis järgmisel päeval toimub.  

Igast tegemist

Pole ammu kirjutanud ega pilte näidanud, aga lihtsalt on nii kiire olnud. Nüüd siis veidi pikemalt.
Suvi läks siuhhti mööda ja palju plaanitut jäi tegemata ja oli hoopis teistsugune suvi üle pika aja. Avastasin, et ei ole poole aasta jooksul maal isegi kangastelgedele lõimi peale saanud, rääkimata siis kaltsuvaiba kudumisest. Selle eest on väga armsaks saanud keraamika. Keraamika tunnid on alati nädala parim õhtu hea seltskonna ja tegevusega. Viimase aja kaunimad tööd, mis käes, on alloleval kahel pildil. Nii mõnigi läheb jõuluvana kingikotti, kuid mul ikka süda endiselt haige, kui miskit ära kingin. Samas, täna vaatan esimesi töid ja mõtlen, et mis käkerdise olen ikka kunagi teinud :-)
Siin siis kruus (läikiv must ja tšilli punane), suhkrutoos (oraanž), küünla- ja seebialused (üks on tsilli punane, kuid teisi ei mäleta). Need kaks alumist laigulist ei ole glasuuridega selliseks tehtud, vaid on kahe saviga ja tehnika nimetus oli nerikoomi (kui ma nüüd jälle õigesti mäletan ja kirjutan). Glasuuride nimetused hakkavad vaikselt sassi minema, sest Tiinal see valik aina suureneb. Lihtsam on tavaliselt Tiinale öelda, et no tead seda glasuuri tahan millega see või too asi on tehtud :-)

See on salvrätikute hoidja (glasuuriks arsi pruun) ja jääb omale koju, sest ma olen alati kodus peolauda kattes tundnud puudust sellisest asjandusest.

Vahepeal otsustasime jälle väikese pausi tööst teha ja alustasime puhkust nädalavahetusel maal õunamahla teoga. Algul arvasin küll, et saame sellega valmis alles pühapäeva õhtuks, sest keegi ei saanud appi tulla, kellelt küsisime. Keski aga nägi, et vajame abi ja Jaanuse venna pere tuli meile täiesti juhuslikult appi. Nii saimegi u 100 liitrit õunamahla juba laupäeva õhtuks õuntest välja pressitud ja kuumutatud mahla purkidesse. Õhtu lõpetasime metssea (Jaanuse selle aasta värske jahisaak) ribi praega ja kuuma saunaga. Pühapäeval jäi seega aega üle ja korjasime metsanotsudele tammetõrusid, sest meil see aasta uputab maal tammetõrudest. Juba praegu oli niipalju neid maas, et ühelgi sammul ei jäänud alla 5 tõru talla alla. Puu otsast paistab aga vähemalt 5 korda sama palju tõrusid veel alla tulemas olevat.

Pühapäeva õhtul pakkisime asjad ja suundusime Hiiumaale sügist veetma. Teepeal juhtus tõrudega õnnetus (vaata pilti) ja DD polnud eriti õnnelik selle üle. Küll ta andestas meile meie kehva auto komplekteerimise, kui jõudsime Paju tänavale ja talle jõudis kohale, et jälle saab mingi aeg terved päevad õues olla, söögiks on tema vaieldamatu lemmik kaerahelbe puder kanakaeltega ja peremees-perenaine on koos temaga.

Kätte sain

Pikalt olen otsinud ja nüüd tänu ämmale on mul see olemas. Eile panime Saijatallu ülesse ja vaja ülejäänud vajalike osi tellima hakata, et saaks asja töökorda ja perenaise nobedad näpud tähtsat taluperenaise talvist tööd õppima :-)

Pärit on meistriteos 19. sajandist.

No vaatame siis sügise poole, kuidas istuvad kokku 19. sajandi töövahend ja 21. sajandi perenaine (ja just 21. sajandi, sest 20. sajandil ma polnud veel mingi perenaine).

Rahulikud pühad

See aasta võtsime jaanid vaiksemalt ja väiksemalt vastu, kui eelnevad aastad. Tulid need, kes ise tulla tahtsid. Reklaami ei teinud, kellelegi eraldi kutset ei saanut ega keelanud tulla.

Ilm oli võrratu see aasta ja nii otsustasime Janega niisama vedelemise asemel puud riita laduda. Tulemus pildil. Kata, Jaks ja Ranar tegutseisid ka terved päevad - käisid kraavis ja jões kalal, aitasid puid tassida ning nautisid igaüks omas kausis päikese käes veemõnusid. Koerad (DD ja Nora) mängisid hommikust õhtuni ning vahepeal jahutasid ennast mudases kraavis.

Reedel proovisime ära kaugelt tööl käimise, st hommikul Tiduverest Tallinna tööle ja õhtul tagasi. No ei sobi hästi meile see värk, sest see on puhas aja raiskamine ja mul oli hommikul tükk tegemist, et mitte roolis magama jääda. Mõne korra kuus võib nii, kuid iga päev sedasi sõita kokku 120 km ma ei kujutaks ette.

Küpsetamistega on asjad hetkel ühelpool ja Saijatalus olen oma töödega järjele saanud. Nüüd tuleb tõsisemalt hüppekostüümi otsima hakata. Olin küll hooaja alguses kindlal veendumusel, et ei hüppa enam, kuid teiste poolt ülesse riputatud videod ajavad ikka hüppe isu peale küll ja peab ju sünnipäevaks sõprade poolt kingitud altika järgi proovima.

Talv Tiduveres

(Pildid tehtud Nokia slide 3600-ga)

Puud riita ja õunad mahlaks

Nädalavahetusel laoti pea 10 ruumi puid riita ja tehti u 150 liitrit õunamahla, millest 140 l kuumutati läbi ja pandi purkidesse. Abilisteks meile olid mu vanemad ja Mann-Riivo-Reelika. Õunamahla tegu jätkub järgmine või ülejärgmine nädalavahetus, sest meil said 2- ja 3-liitrised purgid otsa seekord.
DD kaevas pool hoovi ülesse, käis külapeal hulkumas ja täitis kõhtu kompostihunnikusse visatud biojäätmetega.

Sügis käes

Nädalavahetusel läheb suuremat sorti õunamahla tegemiseks. Eelmine aasta tegime mahla natuke Hiiumaal ja kuna see väga kiiresti otsa sai, siis otsustasime see aasta teha kõigist oma õunapuude (neid kokku 11) õuntest mahla. Õuntepurustaja ja mahlapressi saame Hiiumaalt Jaanuse isa käest ning ema ja Mann toovad purgid.
Kirjutan omale järgmiseks aastaks suurelt ülesse, et kõik viinapudelid ja igasugused purgid tuleb hoida alles. Muidu on saagi koristamisel sama seis mis tänavu - pole kuhugi sisse hoidiseid panna.

Saijatalu hoovist metsmaasikad

Jaanuse soovil jätsime metsmaasika taimede kasvukohast muru niitmata ja nüüd nädal tagasi saime paar peotäit maasikaid. Eks neid oli tegelt rohkem, kuid kõrge rohu seest ei leidnud neid kõiki ülesse. Maitsesid imehead.
Vaarikad on ka juba valmis, kuigi neid meil see aasta veel vähe.
Mustsõstrad saavad üks nädala või paari pärast täitsa valmis ja kel soovi, võib neid korjama tulla, sest meie pere jaoks on neid liiga palju.
Õunapuu ja alõtsa oksad on viljadest lookas.

Jaanikud

Neljas suvi Tiduveres ei möödu kohe kindlasti jaanituleta - traditsioon jätkub, kuid see aasta siis selle erinevusega, et tulevad kõik need, kes tulla tahavad. Ma olen laisk ja ei viitsi saata eraldi kutseid. Kui tekkis soov tulla, siis anna teada ja panen liha marinaadi ka sinu tarbeks. Magamise ja pesemise asjad tuleb endiselt ise kaasa võtta.

Kutse tantsule

Jaanus lõi lauad maha, mina tõin poest peitsi ja laki. Poes läks peitsi ja laki valimisega pea tund aega. Suutsin Pärnu Dekora müüjatel pea ikka täiega kuumaks ajada, kuid peits sai küll õige ja eks näis, kas ka lakk. Peitsisin põranda pühapäeval ära ja nüüd täna paneb Jaanus esimese kihi lakki maha. Kui hästi läheb, siis jaanipäeval saab uhkel peitsitud-lakitud kuuselaua põrandal tantsu lüüa.

Saijatalus käib töö

Ülejäänud pildid

Saijatalu korrastus

Täna alustasid palgimehed Saijatalu maja palgitöödega. Arvatavasti on vaja mõned palgid välja vahetada ja maja lihtsalt otseks tõmmata. Palgimehed ütlesid, et see viimane pidavat väga lihtne olema. Millal lõpetavad ja palju maksma läheb selgub nüüd paari päeva jooksul.
Kui nende töö tehtud, siis tuleb kõik palgivahed villa täis toppida. Vundamendi ja palgi ühenduskohad mätsime kinni lubjakördiga.
Maja välisilme osas käivad veel vaidlused - mina soovin, et paneksime uue laudise, Jaanus arvab, et vana on hea küll, lihtsalt osade vanade laudade asemel uued sama lõikega voodrilauad panna. Akende ja ukse korrastamine jääb vist järgmiseks aastaks.
Majas sees lõhume välja rehetoa (kivi)põranda ja asendame selle laudpõrandaga. Põranda lõhkumisega tegin algust laupäeval ja Jaanus jätkas seda eile. Peab vist jätma selle töö ikka meeste teha, sest päris suurte tükkidena tuleb see põrand sealt ära. Põranda vahetamist laudpõranda vastu soovitas soojalt palgimees - nii saab niiskuse rehetoast välja.
Järgmine nädal tuleb pottsepp, kes vaatab üle reheahju ja ütleb oma töö hinna ja aja. Lisaks on plaan üks auk seinas täita soojamüüriga. Vaatab, kui palju see töö maksma läheks või on mõistlikum ikkagi sinna palgid panna.
Katus tuleb teha puhtaks samblast ja panna katuseviil.Jaanusel on plaan ka sauna korsten välja vahetada (lauda kividest korsten, mis on tulekindlam).
Nipet-näpet asju on kindlasti kuhjaga veel teha.
Eesmärk - maja nii palju soojapidavaks, et saaks veeta mõnusad jõulud ja aastavahetuse maal.