Iga rasedus on erinev

Täiesti arusaadav, et iga rasedus on erinev, kuid et nii erinev, seda ma poleks oodanud. Olen hetkel 29+ nädalat rase ja siiamaani võin öelda, et kaksikute rasedus oli minu jaoks kergem kui praegune. Ei olnud mul eelmise raseduse ajal seljavalusid ega pidevat raskuse tunnet, samuti polnud ma nii õrnahingeline. Kõik tervise näitajad olid mul endal tookord väga head ja nüüd on vererõhk madal, hemoglobiin madal ja kehakaal tõuseb liiga palju (söön täiesti tavaliselt). Kui esimene rasedus oleks selline olnud, siis ma oleksin ikka väga pikalt mõelnud järgmise raseduse peale. Õnneks pole mul iiveldust ja oksendamist nagu osadel rasedatel on kas raseduse alguses või kogu raseduse.
Paljude küsimus on kindlasti, et kas oli tööõnnetus või planeeritud. Võib öelda, et planeeritud, sest meie soov oli kolm last. Andsime kolmandale lapsele ise õiguse otsustada, millal on tal õige aeg tulla. Minu ainuke soov oli, et Karle hakkaks selleks ajaks käima. Karlel on veel paar kuud aega. Oktoobri lõpus peaks siis ilmavalgust nägema poiss ja mulle see täitsa meeldib. Eks ma (ja teisedki lähedased) vaikselt ikka alguses lootsin, et on türduk, kuid minu ja Jaanuse pettumus polnud üdlse suur.
Hea sõbranna ütles mulle, et me oleme ikka hullud, et julgeme kolmanda lapse saada ja eriti kui üks lastest on puudega. Ma olen talle tänulik, et ta ütles asja nii nagu on. Nii mõnelgi päeval on olnud endal sama mõte peas ja küsimus, et kas saame ikka hakkama. Samas, inimene saab hakkama kõigega mis talle antakse ja mitte midagi ei juhtu niisama.

Imetamise lõpetamine

No nii, nagu pealkirjast aru saite, siis seekordne teema pole eriti meestele. Samas pole ka keelatud.

Imetamise algus oli Karliga väga lihtne - kohe peale sündi sai ta tissi otsa ja oskas kohe õigesti imeda. Karlega oli raskem, sest ta oli nõrgem ja haiglas ei lubatud talle tissi anda igal söökikorral (sai heal juhul korra öö-päevas). Seega 6. päeval koju jõudes ootas meid ees tõsine katsumus - saada laps, kes on juba harjunud pudelist sööma, rinda imema. Nutsime esimesed päevad kodus mõlemad, kuid saime koostöö sujuma ning Karle ei vajanud kõhutäie saamiseks pudelit. Nad mõlemad on kodus saanud pudelist kunsttoitu paaril korral, kui Jaanus andis mulle esimesel ööl võimaluse end veidi välja magada. Lisatoitu hakkasid poisid saama 6,5-kuuselt ja kuni 1 a 4 k vanuseni olid nad väga viletsad lisatoidu sööjad. Ikkagi lemmik oli rinnapiim ja seda 2-3 tunni tagant nii päeval kui öösel. Proovisime paaril korral ka seda, et ma lihtsalt ei andnud rinda, kuid see oli jube laste piinamine (röökisid kõõksumiseni) ja lõppes ikkagi sellega, et poisid rahunesid rinda saades.

Kuna äkiline imetamise lõpetamine meile ei sobinud, siis tuli teha seda tasapisi. Alguses venitasin päeval imetamise vahesid pikemaks ja pakkusin alati enne lisatoitu (tahket toitu) ning kui peale selle söömist tahtsid ikka veel rinda, siis said. Umbes detsembriks oli asi nii kaugel, et päeval ja õhtul said rinda ainult enne päevaund ja ööund. Võimalusel läksin enne päevaund õue ja jalutasin nad käruga magama. Nii oli jälle üks-kaks imetamise korda vähem päeva jooksul. Öiste imetamiste vahed olid vahepeal juba 4-5 tunnisteks läinud, kuid kui jätsin päevaseid imetamisi vähemaks, oli öiste imetamiste vahed jälle 2-3 tunnised. Järgmise sammuna hakkas Jaanus lapsi õhtuti magama panema ja kui nad enne meie magama minekut vahepeal ärkasid, siis käis Jaanus neid rahustamas. Tal õnnestus see vägagi hästi, kuigi ma olin alati valmis magamistuppa tormama ja lapsele rinda andma. Kui päevased imetamised olid enam-vähem lõppenud võtsime käsile öiste imetamiste vähendamise. Proovisin lihtsalt last süles rahustada ja enamasti see õnnestuski. Keerulisem oli hommikul kella 5-6 ajal, mil poisid olid ikkagi näljased ja et mitte nii vara ärgata, andsin neile rinda. Sellega pikendasin meie hommikuund paari tunni võrra. Aga ka see lõppes ja täpselt 20. aprill said nad viimati rinda. Üheks otsustavaks asjaoluks oli see, et Karlel hakkasid lõpuks hambad tulema ja ta arvas, et hea on rinnaga igemeid sügada. Mulle see ei sobinud ja nüüd saavad nad mõlemad öösel-varahommikul, kui kõht tühjaks läheb, joogipudelist (mitte lutipudelitesse) keefirist ja maasika toormoosist jogurtit. Õhtusöögi söövad nad tavaliselt 6-7 paiku ja nii läheb Karlil öösel kõht juba 3-4 paiku tühjaks ja Karlel 5-6 paiku.

Tundub lihtne, aga tegelt ei ole olnud. Raskemaks tegi imetamise lõpetamise haigused (köha-nohu ja kõhugripp), sest haige laps peab palju vedelikku tarbima ja muudmoodi ma neid vedelikku tarbima ei saanud, kui rinda andes. Lisaks lohutab siiski emme tissiotsas olek paha tunnet ja tervendab kiiremini. Pole ju imetamine lihtsalt lapse toitmine, vaid ka palju muud emotsionaalset kaasneb sellega.

Imetamise lõpetamine tundus alguse raskemini mõjuvat Karlele, kes ei tahtnud üldse leppida muuga kui rinnaga. Praeguseks ei küsi Karle aga üldse enam rinda, aga seevastu Karli ripub mul ainult pluusi kaeluse küljes ja nõuab tissi. Emotsionaalselt on endal raske kogu see lõpetamise protsess olnud ja seda siiani, kui Karli tissi küsib. Ikkagi üks etapp jälle läbi, kuigi ma ei kahetse hetkegi, et üldse otsustasin kaksikuid imetada ja et seda nii pikalt tegin. Oleks vist veel pikemalt imetanud kui ei oleks teatud sündmused juhtunud :-)

Veidi rohkem meie Karlest

Olen pikalt mõelnud, et kas kirjutada alljärgnevat või mitte. Otsustasin siiski kirjutada, sest see annab nii mõnelegi mu bloggi lugejale vastuseid ja ehk annab ka julgustust mõnele vanemale, kes satub meiega sarnasesse olukorda. Võibolla saavad mõned aru ka miks ma teen täna neid asju, nii nagu ma teen ja mitte teisiti.

Mu bloggi pidevad lugejad on vast tähele pannud, et Karle erineb oma arengult Karlist ja nö tava lastest. Lähedasemad sugulased ja sõbrad, tuttavad on teadlikud miks ja nii mõnigi lugeja on ka vast aru saanud, aimanud või kuskilt kuulnud, miks see nii on. Sellele on tegelikult lihtne vastus - ta on Down sündroomiga.
Kogu rasedus oli mul kõik korras ja kordagi ükski ultraheli ega võetud proov ei viidanud sellele, et midagi võiks olla ühel poistest valesti. Poisid arenesid kuni 32. rasedusnädalani ühtemoodi (isegi eeldatavad kaaluvahed olid mõnekümnegrammised). 32. rasedusnädalal tehtud ultrahelis selgus, et Karle on pisem Karlist, aga kõik muu normis. Poisid sündisid 36. rasedusnädala alguses ja loomulikul teel, Karle ees ja Karli järgi. Sünnihinne oli mõlemal 9/10, kuigi Karle viidi kohe lastetuppa. Meile öeldi tol hetkel, et ta vajas lisasooja oma väikese kaalu tõttu. Tagantjärgi mõeldes sain aru küll juba haiglas, et Karle on teistsugune kui Karli, aga ei osanud mitte midagi kahtlustada ja ega arstidki midagi öelnud. Noore emana paningi kõik tema erisused (nõrgem lihastoonuse, kiiresti väsimine, laiguline nahk) väikese kaalu arvele. Esimesel kuul käisime iga nädal poisse lastearstidele näitamas ja ühel järjekordsel lastearsti külastusel öeldi, et Karle vereproovi vastus on lõpuks valmis ning diagnoosiks on Down sündroom. Tol hetkel .... Selleks peaks eraldi loo kirjutama, mida ma tundsin ja mõtlesin sel hetkel ja järgnevatel päevadel.... Lihtsalt seisin seal arsti kabinetis ja pisarad voolasid ning käed värisesid. See hetk, need emotsioonid ja mõtted on mul siiani meeles. Lastearsti juurest suundusime geneetiku juurde, kelle ma esimese asjana palusin teha uus vereproov. Ma lihtsalt ei uskunud, et midagi sellist võib olla meie lapsega. Geneetik ei teinud uut proovi, kuid selgitas ja näitas meile rahulikult Down sündroomi tunnused, mis Karlel on. Tal ei ole kõiki Down sündroomile omaseid jooni, kuid päris mitmeid.

Esimesed kuud arenesid poisid enam vähem võrdselt, kuid ühel hetkel hakkas nende areng erinema. Alguses tegi Karli mõnd asja nädal varem kui Karle, siis kaks, siis kolm jne. Tänane seis on nii, et Karli on oma vanusele vastavas arengus ja Karle on u 9 kuu vanuse lapse arengu tasemega.

Sageli on Down sündroomiga lastel mitmeid tervise muresid juba sündides (nt südame probleemid), kuid Karlel olid need asjad kõik korras. Mäletan hästi kuidas iga kord eriarstide ja lastearsti juurde minnes hoidsin hinge kinni, et mis seekord siis öeldakse halvasti olevat. Positiivne mõtlemine oli täielikult kadunud.
Kodus võimlesin ja tegelesin Karlega pidevalt lootuses, et ta ei jää oma vennast arengus nii palju maha. Oli ka hetki, kus tundsin, et ma ei jaksa, oska ega taha. Sellistel hetkedel sattusid mu teele vanemad, kellel on palju raskemas seisus lapsed, kui Karle ja ma sain kuidagi jälle jõudu edasi tegutseda. Kole öelda, aga tõesti, teiste suurem mure andis mulle lohutust ja indu edasi tegeleda oma lapsega. Arvan, et sellised nõrkushetked on loomulikud ja kõigil puudetega laste vanematel.

Informatsiooni, et mida peab puudega lapse vanem tegema, et kõik vajalikud paberid korda saada ja riigi ning kohaliku omavalituses toetused saada, peab vanem otsima ise internetist või erinevatest ametitest. Vähemalt meie puhul oli see nii. Mitte keegi ei andnud suuniseid, kuhu pöörduda nõu saamiseks. Olime Jaanusega nagu kahekesi jäetud oma murega. No arvake ära, palju on aega 1-kuuste kaksikute kõrvalt internetis istuda või ametnike vahel joosta ja otsida vajalikku infot. Selles osas on meie riigil kõvasti arenguruumi ja mõtlemisainet, et kas tõesti peab vanem kõike ise internetist otsima (või mööda ameteid jooksma). Minu arvates peaks ikka olema haiglas nõustaja, kes aitab tol hetkel vanemaid kõigi vajalike paberite ja muude vajalike toimingute tegemisel. Ideaalne oleks veel kui hetkedel, mil vanematele taolisi raskeid uudiseid teatatakse, oleks juures kriisinõustaja või psühholoog, kes omalt poolt vanemaid aitaks.

Kurbus, mis tol päeval mu hinge puges, ei ole tänaseni kadunud. Ta on vähenenud, kuid mitte kadunud. Ma olen korduvalt üritanud selgeks saada, et miks meiega läks nii. Vastust aga pole ja kas sellel tegelt on ka tähtsust, muuta ei saa midagi. Järelikult pidi nii minema ja süüdi pole me keegi selles. Lihtsalt looduslik valik.
Lapsi mängimas vaadates leian end ikka ja jälle mõttel, et kui vahva oleks kui nad saaks koos joosta ja ronida. Kadunud ei ole ka hirm, et mis edasi - lasteaed, kool, töö, tervis jne. Elan päeva korraga ja naudin iga päeva, mis ma saan tema kõrval olla. Proovin anda endast kõik oleneva, et ta saaks kõik, mis vajalik tema arenguks ja elu paremaks muutmisel. Sama käib ka kõik Karli kohta. Ma armastan neid lapsi täpselt sellistena nagu nad on ja nad on mu päiksekiired.

Puhkus ja järelkaja

Nüüd siis juba 2 nädalat puhkusel olnud ja hakkan vaikselt harjuma selle koduse inimese eluga. Esimene nädal kippus ikka elu samas tempos minema, mis tööl olles ja kuidagi ei tahtnud kohale jõuda, et enam ei pea nii umbes 2 aastat tööle minema. Nüüd on ainult pere ja kodu. Teed plaane järgmiseks päevaks ja kui ikka tunned hommikul, et täna ei taha kohe mitte midagi teha, siis vat ei teegi. Millal mul veel muidu selline aeg tulevikus tuleb, et võin rahulikult terve päev voodis pikali olla ja mõtiskleda või raamatut lugeda või lihtsalt teleka ees igasugust jura vaadata.

Mõtiskleda oli päris palju ja eriti arvestades viimaseid kommentaare ning nendest tingitud vestlusi sõprade ja perega. Sain järjekordse õppetunni ja olen edaspidi teatud asjade (ja inimeste) suhtes targem, kuid ei kaota oma positiivsust. Tänud kõigile, nii kritiseerijad kui toetajad, et andsite mulle mõtlemisainet! Arvatavasti mitte ainult mulle, vaid ka teistele selle blogi lugejatele. 

Hoiatuseks edaspidiseks - kõik solvavad kommentaarid lähevad kustutamisele, sest ma arvan, et teise inimese blogi ei ole koht, kus teda solvata. Mina ei ole kunagi kellegi teise blogis käinud kedagi solvamas ega kritiseerimas ja ei tee seda ka tulevikus. Kui kellelgi on midagi öelda (nö must pesu pesta minuga), siis kohtume ja klaarime selle omavahel ära nagu on kombekas haritud täiskasvanud inimestele.

Naeratus näol

Enamus langevarjureid mäletavad oma esimest väljahüpet täiesti töökorras lennukist ja sellele järgnenud mitmepäevast või lausa nädalast naeratust näol. Mina nimetan seda õnnetundeks, mälestus millestki esmakordsest mis ei kustu kunagi ja sellele tagant järgi mõeldes tuleb ikka ja jälle naeratus näole. Selliseid hetki on elus veel, näiteks esimene vabalanegemine 4 km kõrguselt või siis esimene suudlus oma kõige armsamaga. Üleeile (st 24.02.2012) õhtul kogesin jällegi midagi sellist esmakordset, mis pani näo täpselt samuti päevadeks särama ja andis ainult kindlust järgnevateks kuudeks. Õnneks see kogetu kordub nüüd pea igapäevaselt ja see on fantastiline tunne.

Meenutusi aastalõpu tegemistest

Pole ammu kirjutanud, aga annan siis vahepeal teada, et olen jätkuvalt elus ja terve. Peale mu eelmist postitust andis üks hea inimene vihje, et selline äkiline valu jalas võib olla põhjustatud trombist ja nii ma siis veetsin postitusele järgneva päeva arstide seltsis. Õnneks trombi ei tuvastatud, kuid noomida sain, et kohe kui põlv valu tegi EMO-sse näitama ei läinud. Tänud vihje eest ja järgmistel kordadel pöördun ikka EMO-sse, kui mõni valu on nii suur, et pilt hakkab eest minema. Sama soovitus ka teistele.

Lisaks arstide külastamisele käisime detsembri alguses külas Haapsalus ja tegime ka väikese jalutuskäigu promenaadil. Ristitütar kasvab meeletu kiirusega ja enam pole kaugel see aeg, kui ta mehele läheb :-)
Vilivere rahvast külastasime pühade ajal ja oli samuti üks mõnus õhtu väga hea söögiga. Jaanus veetis mõned tunnid ka Jüriga saunas ja leilitamise vahepeal keerutas õues selle vähese lume peal, mis tolleks õhtuks oli sadanud.

Jõuluõhtu veetsime Pärnus minu vanemate ja venna perega ning läbi astus ka jõulumees. Ranar ja Rainis on täiesti erineva käitumisega lapsed. Ranar näiteks poeb vaikselt sülle ja palub, et sa raamatut temaga loeksid. Rainis seevastu tegutseb pidevalt kuskil ja ei ole hetkegi, kui ta istuks kuskil rahulikult. Kõige vaiksem oli ta siis, kui piilus mind laua alt ja seda käis ta iga poole tunni tagant tegemas.
Ja aastavahetus möödus Kohilas Parasiilide juures langevarjurite seltsis, kus DD oli terve õhtu hämmingus, sest Parasiilide kass ei jooksnud tema eest ära ja käis terve õhtu DD nina ees keerutamas.

Igor Mangi aastahoroskoop lubas mulle edukat aastat ja loodan, et see seda ka tuleb.

Sõbrad

Tundub, et teatud ikka jõudes on mul hakanud sõpru vähenema ja alles on jäänud vaid tõelised sõbrad. Neile olen ma väga tänulik.
Laud oli eile kaetud, kuid läbi julges tulla vaid paar sõpra ning meeles pidasid mind vähesed, keda sõbraks olen pidanud. Ju tuleb nüüd sügavalt enda sisse vaadata, et mis valesti on läinud nende asjadega ja järgmistel aastatel ei ole vaja enam nii palju torti teha ega kalamarja hankida.
Vot selliselt algasid minu neljakümnendad :-)

Töökaaslased

Mul on töökogemust juristina alates aastast 2004, kui alustasin advokaadibüroost ja tänaseks olen börsil oleva ettevõtte (täpsemalt selle tütarettevõtte) jurist. Nende aastate vahepeale on jäänud 2 täiesti erinevat ettevõtet ja väga erinevad kollektiivid ja juhid. Kõik nad on õpetanud mind oi-oi kui palju, on olnud naeru ja pisaraid, aga ükski neist ei saa nii palju kiidusõnu, kui tänane juht ja töökaaslased. Lahe on hommikul tõusta ja rõõmuga tööle minna isegi siis, kui tead, et tööd on ülepea ja nii mõnigi asi ajab südame pahaks. See on uskumatu, kui palju tähtsust omab sind päevas 8-10 tundi ümbritsevate inimeste suhtumised ja iseloomud selleks, et ettevõttes oleks sisekeskkond 5+. Meeskonnatöös on oluline kokkulepitud reeglite järgimine ja väga palju aitab kaasa ausus ja avatus (st räägime suud puhtaks ja leiame ühise lahenduse).
Ja ülemus - väljapoole seisab oma töötajate eest, seespoolt räägib otse asjad selgeks, mitte ei sõima ega vallanda vigade pärast.
Tegelt pole sel juristi tööl nii väga vigagi ja ma matan nüüd mõneks ajaks maha plaani ametit vahetada :-)

Märgin lihtsalt enda jaoks ülesse

Peale Portugali reisi on väga kiire olnud, kuid täna on see päev, kus tunnen, et aeg seisab. Seisab juba hommikul kella 4-st, kui DD mind üles ajas. Minut ei ole minut, vaid tundub tunnina ja mõtteid ei suuda koondada. Jaanus on ka ära Venemaal Kolomnas hüppamas ja see tekitab eriti tühja ja nukra tunde täna.
PS! Postugalist kirjutan veidi hiljem. Kiire kokkuvõte on see, et reis oli väga lahe ja läheksin iga kell Portugali (ja ka Hispaaniasse) tagasi ning ka järgmine kord läheks sama korraldusega, st taskus ainult lennupiletid ja rendiauto bronn.

Kingsepp käib ikka paljajalu

Täna lõunal, parkisin auto ilusti kodus maja ette tänavale ja läksin tuppa sööma. Vahepeal kuulsin küll üht mütsatust ja hiljemt aknast imestasin, et mille pärast üks naine käib mu auto juures edasi tagasi. Kuna aga lastega vanemaid liigub tihti meie aia taga, siis ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Järgmine hetk kui aknas välja vaatasin jäin mõtlema, et kas tõesti parkisin auto sedasi pooleldi värava ette. Ma ei tee seda kunagi, aga noh, mine tea, võibolla olen tõesti üleväsinud ja täna tegin seda esimest korda.

Õue jõudes vaatasin veelkord imestunult oma autot - oli teine kohe meetrike eemal sellest kohast kus ta olema oleks pidanud ja ets kae imet, autoni tulevad ka läbi paksu lume diagonaalis ühe teise auto jäljed. Vaatan siis auto esiosa ja no imestus oli suur - oligi keegi sõitnud sinna lumehunnikusse ja sealt edasi minu auto vasakpoolsele esistangele pihta. Ei näinud ma aga seda teist autod ega selle auto juhti. Pidasin maha telefoni teel vestlused politseiga, kindlustusega ja mitme inimesega, kellega olid kokku lepitud kohtumised, jõudsin tuppa sooja politseid ootama ja veidikegi toas askeldada, kui ilmus välja neiuke ja pistis miski sedeli mu auto kojamehe vahele. Kraaksusin neiule aknast: "Kui sina olid see, kes mu autole otsa sõitis ja siis minema kihutas, siis nüüd ootad väljas seni kuni politsei tuleb." Ootasin tunnikese politseid ja ei no midagi. Küsisin neiult, et no mille pärast sa sedasi sõitsid. Arvate vastuse ära, ei usu. Vastus oli: "No juhtus, mul läksid gaasi- ja piduripedaal segamini õiget maja otsides". Küsimuse peale, et miks ta siis minema sõitis ja ei teavitanud politseid ega otsinud auto omanikku üles, vastas neiu, et ta läks autot ümber nurga Salme tänavale parkima ja siis paberi tükki otsima. Ometigi oli see sama koht, kuhu ta oli enne üritanud parkida endiselt vaba ja sinna oleks mahtunud parkima isegi 2 autot. Vormistasime paberid, vahepeal jõudis kohale ka politsei, kes tegi pildid ja noomis neiukest selle eest, et ta minema oli sündmuskohalt esialgu sõitnud.

Pabereid täites tabas mind täielik teadmatus ja oskamatus. Algas sellest, et kuna meil kummalgi polnud seda õnnetusjuhtumi blanketti, siis vahtisime mõlemad valget paberilehte ja ei teadnud mida ning kuidas sinna kirja panna. Õnneks Jaanus õpetas telefoni teel, et Regio atlase taga on üks eksemplar õiget blanketti. Blankett käes vahtisin seda endiselt lolli näoga. Lugesin siis tagant juhendit ja kuulasin ära politsei soovitused, oskasin lõpuks täita blanketti. Hiljem avastasin, et ikkagi olime osad kohad täitmata jätnud. Õnneks mitte need kohad, kus ta tunnistab oma süüd ja joonise kohta. Ma pole ennast elu sees juhmimana tundnud, kui täna. Ise jurist ja ei tea mida ja kuidas kirja panna. Samas, no mis teha kui juhiload on alates 2000. aastast ja varem pole seda blanketti täitnud. Enda kiituseks võib öelda kindlasti seda, et juhtumi avastamisel helistasin esmalt kohe politseisse ja siis kindlustusse ning rääkisin neile väga rahulikult ja detailselt mis ja kuidas on. Ärevus tuli hiljem tööle sõites ja käed värisesid pärast seda mitu tundi veel.

Ja ega sellega meie päev lõppenud. Jaanus käis Kataga Saku Suurhallis tsirkust vaatamas ja keset etendust sai kõne politseilt: "Tere, teie autole sõideti sisse". Ühe päevaga kahel autol esiosad kaunistatud - kas pole tore? Politsei soovis seda kuuldes muiates häid pühi.

Valu

Ma ei teagi enam, kas kergem on taluda füüsilist või hingelist valu või kas olen nõus vahetama ühe teise vastu. Samas täpselt nii on juhtunud - läinud on 15 aastat kiusanud füüsiline valu, kuid üha rohkem saan viimasel ajal tunda hingelist valu. Kuna igal asjal on mingi põhjus, miks ta just nüüd ja just sellisena avaldub, siis jääb vaid lootus, et kõik toimub selleks, et mu mõned väga suured unistused saaksid lõpuks teoks. Ma olen selle nimel ikka viimased 3-4 aastat kõvasti vaeva näinud.
Kui jutt juba valust, siis panen endale märkusena kirja, et viimased korrad trennis on traksid päris kõvasti haiget tegema hakanud. Mulle istusid need uued traksid algusest peale väga hästi ja mitte kunagi ei teinud nad mulle haiget. Nüüd saan aru, mida Jane alguses tundis, kui traksid hõõrusid selliselt, et tuli trenn katkestada. Vaatab, kas läheb asi üle või tuleb hakata miskeid pehmendusi puusakondi ja trakside vahele lisama.

Tegi väga haiget

Nädalavahetusel oli ema juubel ja väga mitmetelt sain valusa märkuse (osad ütlesid otse, osad ümber nurga): näe sul vennal naine ja laps ja teinegi laps varsti tulemas, vend arendab isa firmat, kuid sul pole peol ei meest kaasas ega pole sa sünnitanud ühtegi last. No ja ei oskagi ju sellele midagi vastata, sest olin jah peol ilma Jaanuseta ja lapsi mul pole ega pole ka niipea tulemas (st pole rase). Tundub, et olen teiste silmis must lammas.

Samas, tegelt oluline pole ju see, mida teised näevad, vaid kuida sa ise oma elu ja oluga rahul oled. Ja mina olen rahul, sest mul on töö, mis mind toidab ja soe kodu, saan iseseivalt hakkama kõigega ja ei vaja selleks teistelt materiaalset tuge. Küll need lapsed ka kunagi tulevad, kui on neil õige aeg tulla ja Jaanuse käimistel-tegemistel pole mul õigust kava paika panna, sest ta suur mees ja peab teadma ise, mis õige ja mis vale.

Kvantiteed ja kvaliteet

Kirjutasin pika jutu sel teemal, kuidas ma olen hakanud hindama enda ümber kvaliteeti, kuid kuna see võib väga paljusid solvata, siis järjekordse sõnasõja ja solvumiste ärahoidmiseks, kustutasin kogu oma arvamuse. Jäägu siis lihtsalt mulle endale siia märk maha, et aasta 2009 lõppes ja 2010 ning edasi jätkuvad märksõna kvaliteet all. Jääb vaid küsimus iseendale, miks ma seda seni ei ole taibanud. Nii on ju palju parem. Kes teavad, need mõistavad.

Ära usalda IT-meest

Enamus viimase 1,5 aasta pildid läinud, sest käpart IT-mees unustas arvuti hooldamisel teha failidest koopiad vaatamata sellele, et ma küsisin enne üle, kas pean ise tegema või teeb tema kõigist failidest koopiad. Kuna mul igasuguseid dokumente oli vaja, siis isiklikud asjad kopeerisin plaadile ja töö asjad tõstsin serverisse. Pilte oli aga üle 4 GB ja mul polnud kohe käepärast neid millelegi ise kirjutada, siis jäin uskuma lubadust, et kõik saab kopeeritud, pole probleemi.
Arvuti sain tagasi, kuid pildid kõik kadunud. Tegin nati kisa ja taastada suutis ta ainult alla poolte piltide. Pole sõnu, lihtsalt pole sõnu. On vaid teadmine, et järgmine kord ei anna arvutit IT-mehele enne, kui see üldse ei lase enam tööd teha ja kõigist failidest teen ise koopiad, mitte ei jää uskuma lubadust "Pole probleemi, kõik jääb alles".
Kui keegi teab kedagi, kes oskaks kõike taastada ja seda mõistliku tasu eest, siis andke aga märku.
NB! Ma tean, et kõik IT-mehed pole sellised lohakad ja ükskõiksed, lihtsalt minu arvutit satuvad sellised hooldama. Halb karma :-)

Elu õpetab

Viimased 2 kuud on toonud rohkelt rõõmu ja ka rohkelt kurbust, on olnud nii halbu kui häid üllatusi. Võib vist kujundlikult öelda, ühel päeval sain peksa ja teisel päeval kiita. Seda nii inimeste poolt kui ka oma tervise osas. Ma ei olnud kordagi vihane, pigem meeletult kurb ja sügavalt asjade üle järgi mõtlev. Äkki aga ei peaks nii palju mõtlema ja peaks hoopis sõitma kõigest üle nii nagu osad seda teevad. Huvitav, milline elu oleks siis - pidev tants ja trall.
Ma tean, et kõik asjad juhtuvad meiega põhjusel, et me õpiks sellest. Õpiks paremini tundma iseennast ja meid ümbritsevat. Tean, et osadele on lubatud rohkem, kui teistele ja osadel tulevad asjad lihtsamalt välja, samas kui teised pingutavad meeletult. Vahel oleks vahva saada teine mina kõrvale ja näha iseenda elu kõrvalt ja võrrelda seda kõigi teiste omaga. Tihti ju tundub teiste elu lihtsam, kui enda oma. Samas ei pruugi see üldse nii olla, sest me ei tea, mis tegelikult toimub teiste elus. Igatahes, õppimist ja avastamisi on olnud küllaga.
Üks meeldejääv õhtu oli eelmine nädal XL-is ja eks näis, mis sellest edasi saab. Ootan väga, mis välja tuli ja siis otsustan edasi, kas alustan nö uue hobiga või jääb see lihtsalt heaks kogemuseks. Kui läks hästi ja mulle meeldib tulemus, siis panen mõne ka siia autori nõusolekul ülesse.

Miks ma seda teen?

foto LNA-lt
Paljud küsivad, et kas ma küpsetan leibasid raha pärast? Kindlasti mitte, sest siis ei oleks see leib see, mis ta täna on ja ka hind oleks kõvasti kõrgem sellisel juhul.
Küpsetan leibasid täie naudinguga. Mulle meeldib seda teha ja pole kahju õpetada inimestele, kuidas küpsetada juuretisega rukkileiba. Südames läheb soojaks, kui keegi räägib õhinal kuidas ta ise proovis küpsetada antud retsepti järgi või et laps/mees, kes varem ei söönud grammigi leiba, sõi korraga pool pätsi seda leiba.
Leivaküpsetamine on üks mu lemmikhobisid ja ma võiks pikalt kirjutada, kuidas ja misk leiba ei saa pahade mõtete või tujuga teha, kuidas erinevad toiduained kerkivat leiba mõjutavad, miks on kasulik kodus küpsetatud rukkileib võrrelduna poeleivaga, miks ei ole hea panna sooja leiba kilekotti jne.
Ma võiks rukkileibasid küpsetada iga päeva, kui keegi tegeleks raamatupidamise, toorme hankimise, müügi, turunduse ja muu dokumentatsiooniga. Mul endal pole selleks oskust ja ka tahtmist.

Olla teistsugune kui oled

Seisin peegli ees ja üritasin teha erinevaid koledaid nägusid. Olla keegi teine, kui ma olen, selleks hetkeks. Olla kuri, õel, ropp, jõhker jmt. No ei oska, ei tule välja. Pigem tulevad välja nukker, õnnetu, nukuke, õnnelik. Mul puudub oskus näidelda kurjust, õelust, roppust ja jõhkrust. Ometigi ma tegelesin näitlemisega lastaajast kuni keskkooli lõpuni välja. Muusikaklassil oli kohustuseks esitada koolile iga aasta 2 näidendit (jõuludel ja kevadel) ning kekskoolis jätkasin näiteringis. Kõik õpitu oleks nagu unustatud või ei saanud ma siiski head õpetust, et praegu seda kasutada.
Minu austus näitlejatele ja modellidele, kes näitlemist suurepäraselt valdavad.

Masu ja kaubandus

Viimaste nädalatega on selgeks saanud, et masu pole veel jõudnud kaupluste juhatajate või omanikeni. Nii vähe kui ma poes käin, on kõik viimased korrad mulle väga ebameeldivad olnud. Näiteks eelmine nädal Norde Centrumi Rimis oste tehes sisestas kassapidaja arbuusi asemel kassast läbi 9 kg ploome. Arvelt pilku üle visates jäi asi silma (hea et vaatasin, sest petta oleks saanud 100 krooniga). Pöördusin viisakalt infoleti töötaja poole ja olin igati rahulik kogu asja juures, kuid asi lõppes sellega, et infoleti punapea soovitas mul mitte käia enam seal poes ja mitte tekitada temale stressi oma pöördumistega. Kusjuures see punapea on ka eelnevatel kordadel, kui olen kassapidaja eksimuse tõttu või hallitava kauba tõttu tema poole pöördnunud, käitunud väga ebaviisakalt ja üleolevalt.

Eile ostsime Rocca al Mare Euronicsist ahju. Müüja, kes meiega tegelema saadeti oli nii ebapädev, et ma tavalise ostjana teadsin ka ahjudest kümme korda rohkem kui tema. Juhe jooksis tädil kokku täiega, kui palusin arve firma nimele teha. Hingasin korduvalt rahulikult sisse ja välja ning ahi läbi sekelduste käes, läksime koju. Kodus ahju lahti pakkides selgus, et pole garantiilehte (poed muide nõuavad sult seda, kui lähed katkise asjaga neile tagasi), ainult venekeelne manual ja ka juhet, mida seina pista. Täna pärast korduvat helistamist teatati mulle, et ega ahjusid ei müüdagi enam juhtmetega. Juhtme pead ise kuskilt elektripoest ostma. Millise, seda pole aga kuskil kirjas. Manualid lubasid meilile saata. Eks näis, millal need jõuavad, sest kui nad lubasid tagasi helistada, siis seda ei juhtunudki.

Kuhu pöörduda oma muredega? Kaupluste juhatajate poole. Mis see annab, mitte midagi. Vabandavad ette ja taha, lubavad töötajaga vestelda/asja parandada, kuid kui lähed järgmine kord, on olukord sama. Ma kohe ootan huviga, millal Eestis kauplustes müüad muutuvad kompetentseteks ja päevast-päeva ei kordu ühed ja samad vead ühes ja samas kaupluses.

Mehed ja kaitsevägi

Lõpuks ometi oli ka minu väike vennani jõudnud kutse kaitseväeteenistusse ja venna teatas uhkusega, et ta pääseb sellest kohustusest kindlasti minema ning ajateenimine on mõttetu aja raiskamine. Samasugust juttu olen kuulunud ka teistelt noormeestelt ja minu jaoks jääb siiski arusaamatuks, miks lastakse enne ennast sandiks tunnistada, kui et läbida kaitseväeteenistus. Kas tõesit on uhkem öelda, et ma pole käinud, sest olen tunnistatud kõlbmatuks selle jaoks? Kas tõesti Eesti naised on need, kes peaksid kunagi riiki kaitsma hakkama? Üha rohkem naisi soovib ju vabatahtlilkult asuda ajateenijaks.

Kurvaks teeb ka see, et mina ei saagi uhkusega vaadata, kuidas minu väike venna laigulises mundris marsib ja räägib muljeid õppustel toimunud sündmustest.