Karle käis haiglas ja kõnnib

Tundub, et meid on miski haiglalaine tabanud. Paar nädalat tagasi pühapäeval Karle köhatas paar korda (nohu on tal juba viimased 2 kuud) ja öösel hakkas rohkem köhima. Arvasime, et ju nohu on vedelamaks läinud ja vajub kurku ning see ajab köhima. Hommikul ei söönud Karle midagi ja keeldus isegi smuutist. Köhis üha rohkem ja röga tuli ka suuremate köhahoogude ajal välja. Tegin talle auru ja see vaigistas köha. Käes oli juba lõuna, aga ta ei olnud ikka veel midagi isegi joonud ja muutus aina loiumaks. Palusin Jaanusel koju tulla ja minna igaks juhuks Karlet erakorralisse vastuvõttu näitama. Rasmusega käimisest oli kogemus, et igaks juhuks peab kaasas olema kott paari päeva riietega mõlemale. Pakkisin neile koti ja nad läksid. Mina kodus murest halliks minemas, sest lapsest eemal olles on mure lapse pärast veel suurem. Tagasi tulid nad alles järgmisel päeval, sest Karle näidud olid halvad ja diagnoosiks hingamisraskustega bronhiit. Peale 10 tundi tilgutit (rohud ja glükoos) oli hommikuks vana toimekas Karle tagasi. Kodus köhis paaril korral päeva jooksul ja nädal hiljem oli täiesti terve. Jällegi õppetund, et kohe kui lapsel hingamine läheb raskemaks (pinnapealsemaks) tuleb hakata auru tegema ja kui sellest ei ole abi, siis kas kutsuda kiirabi või minna ise kohale. Down sündroomiga lastel on hingamisteed küllaltki kitsad ja seetõttu tuleb olla hästi tähelepanelik selles osas ja kiiresti tegutseda. Emad, usaldage oma sisetunnet ja kui tunnete, et miskit pole ikka lapsega õige, siis pöörduge spetsialistide poole abi saamiseks. Teie olete need, kes tunnevad oma last kõige paremini ja kui ikka lapse käitumine on väga ebatavaline, siis midagi on valesti.

Karle haigus tõi aga ka positiivseid edasiminekuid. Peale pikka harjutamist ja julgustamist võib öelda, et Karle kõnnib iseseisvalt. Esimesed iseseisvad toeta sammud tegi septembris 2014, kui oli 2 a 2 k vana. Nüüd (vanus 2 a 8 k) viimased paar nädalat on ta enamjaolt liikunud toas kõndides, mitte käputades ja initsiatiiv tuleb tal selleks endal. Ka õues kõnnib iseseisvalt, kuid meie oleme ettevaatlikud ja pigem hoiame tal käest kinni. Päev-päevalt läheb samm julgemaks ja tasakaal paremaks. Kui tunneb, et tasakaal läheb käest, siis istub ilusti maha või toetab käed korraks maha ja tõuseb siis uuesti püsti ja läheb edasi. Käpuli liigub siis, kui tahab kiiresti saada kuhugi. Järgmine eesmärk on suveks jooksma, sest venna Karli ootab juba väga, et saaks Karlega koos joosta. Lõpuks läheb mul ka kergemaks, sest ma ei pea teda enam nii palju süles tassima.

Iga rasedus on erinev

Täiesti arusaadav, et iga rasedus on erinev, kuid et nii erinev, seda ma poleks oodanud. Olen hetkel 29+ nädalat rase ja siiamaani võin öelda, et kaksikute rasedus oli minu jaoks kergem kui praegune. Ei olnud mul eelmise raseduse ajal seljavalusid ega pidevat raskuse tunnet, samuti polnud ma nii õrnahingeline. Kõik tervise näitajad olid mul endal tookord väga head ja nüüd on vererõhk madal, hemoglobiin madal ja kehakaal tõuseb liiga palju (söön täiesti tavaliselt). Kui esimene rasedus oleks selline olnud, siis ma oleksin ikka väga pikalt mõelnud järgmise raseduse peale. Õnneks pole mul iiveldust ja oksendamist nagu osadel rasedatel on kas raseduse alguses või kogu raseduse.
Paljude küsimus on kindlasti, et kas oli tööõnnetus või planeeritud. Võib öelda, et planeeritud, sest meie soov oli kolm last. Andsime kolmandale lapsele ise õiguse otsustada, millal on tal õige aeg tulla. Minu ainuke soov oli, et Karle hakkaks selleks ajaks käima. Karlel on veel paar kuud aega. Oktoobri lõpus peaks siis ilmavalgust nägema poiss ja mulle see täitsa meeldib. Eks ma (ja teisedki lähedased) vaikselt ikka alguses lootsin, et on türduk, kuid minu ja Jaanuse pettumus polnud üdlse suur.
Hea sõbranna ütles mulle, et me oleme ikka hullud, et julgeme kolmanda lapse saada ja eriti kui üks lastest on puudega. Ma olen talle tänulik, et ta ütles asja nii nagu on. Nii mõnelgi päeval on olnud endal sama mõte peas ja küsimus, et kas saame ikka hakkama. Samas, inimene saab hakkama kõigega mis talle antakse ja mitte midagi ei juhtu niisama.

Kapsas

Ärkasin eile hommikul kell 5 selle peale, et vasaku jala põlv valutas meeletult ja ei saanud seda peaaegu üldse liigutada. Vähkresin paar tundi voodis, sest uni oli, aga valu ei lasknud eriti magada. Lõpuks tõusin ülesse ja tualeti jõudes taipasin, et hakkan minestama suurest valust (pilt läks uduseks, kõrvus kohises, üle kere läksin higiseks). Istusin kiiresti maha ja peas keerles mõte, et mis nüüd saab, kui ma üksi kodus olles teadvuse kaotan. Õnneks läks veidi paremaks ja kooserdasin elutuppa pikali. Peale paari tundi pikali olemist oli olemine juba parem ja kannatas püsti tõusta. Valu põlves oli endiselt ja põlv täiesti paistes. Panin Jaanuse põlvesideme peale ja koperdasin tööle. Poolest pävast koperdasin koju tagasi, sest see valu põlves oli jätkuvalt nii suur, et süda oli pidevalt paha sellest.
Üks hea tuttav soovitas panna kapsalehed külmkappi ja siis mähkida külmad kapsalehed ümber põlve mähiseks. Pool päeva oli põlv kapsa mähises ning valu ja paistetus peaaegu läinud. Ei mingeid rohtusid (mürke), vaid piisab lihtsalt kapsapeast põletikust lahtisaamiseks.
Varasemalt olen kapsalehti kasutanud köha puhul - kapsalehed rinnale ööseks.

Ebanormaalne

Mul on juba kolmas kord viimase poolaasta jooksul üks ja sama haigus, õigemini ühed ja samad sümptomid, kuid siiani pole teada, mis see tegelik põhjus nendel sümptomitel on. Alati on väike palavik peavaludega ja meeletu uni. Mitte midagi muud ja kõik proovid korras. Nii ka seekord. Olen alates reede õhtust palaviku ja peavalu käes vaevelnud. Pühapäeva õhtuks ja esmaspäeva hommikuks oli temperatuur alla 37 läinud ja otsustasin, et olen igaks juhuks esmaspäeva kodus ja teisipäevast siis tööle. Teisipäeva hommikuks oli jälle palavik 37,2, täielik loidus ja kurguvalu. Kurguvalu kadus poole päevaga, kuid palavik ja loidus mitte. Neljapäeval kuuleb, mis perearst arvab sellest, kuigi telefoni teel vesteldes jäi ta arvamusele, et mul on gripp. Kummaline gripp.
Eelmised korrad olen alternatiivmeditsiini abil palavikust ja loidusest lahti saanud, eks näis, kuida seekord läheb.
Update: Ei ole gripp. Lähen edasisele uurimisele eriarsti juurde, sest perearst ei osanud midagi asjast arvata.

Keha on targem kui mina

Olen üritanud juba mitu nädalat aega maha võtta, et jõuaks ka iseendale olla. Kuidagi ei õnnestu, sest on ju suvi ja kõike tahaks veel teha. Ikka lükkasin ja lükkasin seda edasi, kuni eilseni, mil keha teatas, et tema enam ei jaksa. Hommikul oli süda täiega paha, kuna ma ka siis ei kuulanud oma keha, lisandus lõunast meeletu peavalu. Paar tundi enne tööpäeva lõppu korjasin siis asjad tööl kokku ja kerisin koju magama. Peale poolt tundi magamist lõi põhja alt ära. Enne eksamile minemist pidasin kehaga läbirääkimisi, et nüüd järgmised paar tundi laseb ta mul rahulikult eksamid ära teha ja siis võib edasi teha mis soovib. Nii ka läks, kuigi poole eksami ajal (B-kati kirjutamise ajal) tundsin kuidas palavik tõuseb ja peavalu tuleb tagasi. Kuulanud ära eksami tulemused suundusin koju magama. Öö oli rahutu, selline tõbise inimese öö ja hommikul ei jaksanud tõusta, kuid tööle tahtsin minna, sest nii palju on teha. Kuna jaksu eriti polnud, siis peale kraadimist selgus ka põhjus - palavik. Egas midagi, tuleb kuulata keha ja rahulikult kodus olla enne kui veel hullemaks asi läheb.