Juubilar

Kallis ema!

Veelkord palju-palju õnne ja pikka eluiga !

Tegi väga haiget

Nädalavahetusel oli ema juubel ja väga mitmetelt sain valusa märkuse (osad ütlesid otse, osad ümber nurga): näe sul vennal naine ja laps ja teinegi laps varsti tulemas, vend arendab isa firmat, kuid sul pole peol ei meest kaasas ega pole sa sünnitanud ühtegi last. No ja ei oskagi ju sellele midagi vastata, sest olin jah peol ilma Jaanuseta ja lapsi mul pole ega pole ka niipea tulemas (st pole rase). Tundub, et olen teiste silmis must lammas.

Samas, tegelt oluline pole ju see, mida teised näevad, vaid kuida sa ise oma elu ja oluga rahul oled. Ja mina olen rahul, sest mul on töö, mis mind toidab ja soe kodu, saan iseseivalt hakkama kõigega ja ei vaja selleks teistelt materiaalset tuge. Küll need lapsed ka kunagi tulevad, kui on neil õige aeg tulla ja Jaanuse käimistel-tegemistel pole mul õigust kava paika panna, sest ta suur mees ja peab teadma ise, mis õige ja mis vale.

Nisu ja spelta

Kõik leivaküpsetajad õpetavad, et leiva taignasse tuleb leiva paremaks kergitamiseks kindlasti panna natuke nisujahu või speltat (ehk ürgnisu). Tegin eile katse ja tegin ühe leiva ainult rukkijahust. Kerkis too speltajahuta leib sama hästi kui kõik teised ning ka küpsemisel vahet polnud. Seega edaspidi leivad ilma nisu- ja speltajahuta. Võrdluseks - enamus poes müüdavatest leibadest sisaldavad u 90% nisujahu.

Talv Tiduveres

(Pildid tehtud Nokia slide 3600-ga)

Kvantiteed ja kvaliteet

Kirjutasin pika jutu sel teemal, kuidas ma olen hakanud hindama enda ümber kvaliteeti, kuid kuna see võib väga paljusid solvata, siis järjekordse sõnasõja ja solvumiste ärahoidmiseks, kustutasin kogu oma arvamuse. Jäägu siis lihtsalt mulle endale siia märk maha, et aasta 2009 lõppes ja 2010 ning edasi jätkuvad märksõna kvaliteet all. Jääb vaid küsimus iseendale, miks ma seda seni ei ole taibanud. Nii on ju palju parem. Kes teavad, need mõistavad.

Kodu on tühi

Tulime Hiiumaalt paariks päevaks Tallinna ja jätsime DD Hiiumaale. Ta naudib täiega seal olemist - iga võimalik hetk on õues (ka vihma ja tuisuga), toas on nõus olema ainult öösel ja päeval paar tunnikest ning rohkelt mürab Kellyga. Kelly õpetab talle ikka uusi asju ja koostöö on neil ka hea. Näiteks kui DD on toodud päeval tuppa veidi kuivama, Kelly jäetud tuulekotta magama ning kui DD-l on uni täis, teeb ta natuke häält, Kelly teeb käpaga ukse lahti, tuleb ise tuppa ja laseb DD õue. Mõlemad on rahul, ainult meie oleme kõik pahased, sest nende sulitempu ei ole teistesse tubatesse kuulda ja kui avastame selle, siis on kogu esik ja lähemad toad väga külmad.
Aga kui DD on Hiiumaal, siis meil on linnas ikka täitsa kurb. Oleme selle 2,5 aastaga nii harjunud DD-ga hommikuti ja õhtuti jalutamas käima, koju minnes ootama, et ta tuleb kaheksajalg hambus sulle uksepeale vastu või teeb hommikuti mõmm-mõmm, kui tahad veidike peale äratuskella veel pikutada. Kodust on midagi väga olulist kohe puudu, kui DD-d ei ole.

Nukkude seiklused pühade ajal

Jõululaupäeva veetsime Pärnus ja plaan oli sõita 25. lõuna paiku Hiiumaale praamiga. Jõime parasjagu hommikukohvi, kui sõber hr Viina helistas ja teatas uudise, et liinil Rohuküla Heltermaa ei sõida ükski praam, sest vee tase on selleks liiga madal. Vaatasime teiste parvlaevade liiklemisi ja paika sai uus plaan: kell 13 Virtsust Kuivastusse ja 15.30 Triigilt Sõrule. Virtsus olime ilusti 30 minutit enne praami väljumist, kuid seni teadmata põhjusel ei liikunud üks kolmest üldjärjekorrast üldse. Nii jäimegi kella 13-sest praamist maha. Vahepeal sain meie firma nõukogu esimehele, kes oli ka kell 13-se praami järjekorras ja sai tänu bronnile peale, rääkida olukorrast ja uurida, et ega ta tea kuida saaks broneeringu jägmisele praamile (küsisin talt seda seetõttu, et tal käpp sees praamlaeva majandamises). 15 minutit enne järgmise praami väljumist saingi talt kõne: "Lippa nüüd kassasse ja saad broneeinguga pileti kella 14-sele praamil." Lippasin ilma mantlita sadamas ringi ja saime suht viimaste seas praamile, kusjuures too rida kus me seisime, ei olnud ka seekord üldse edasi liikunud.

Kuivastust Triigile on autoga sõita üks 70 km ja aega selleks oli meil all 1 tunni. Vahepeal õnnestus mul saada läbi firma broneering Triigi-Sõru praamile. Kuna mul ühtegi trahvi pole tehtud, siis oli ainuõige otsus, et mina istun rooli ja põrutasime 120-ga Kuivastust Triigile. Praamile sai peale meid ainult 4 autot. Mul värisesid käed tol õhtul ikka pikalt, sest tugeva tuule tõttu tuli auto ikka kõvasti roolida ja hing oli ikka ka haige, et sedasi kihutasin.

Laupäeval otsustasime, et Tallinna sõidame lennukiga, sest aastavahetuse ajal oleme taas Hiiumaal ja pole erilist mõtet autoga edasi-tagasi sõita ning mässata nende praamidega. Ostsime inerneti teel piletid ja pühapäeval sammusime Kärdla lennujaama. Jõudsime esimestena sinna ja tegime check-in'i ära. Jällegi läks hästi et olime varem kohal, sest 5 inimest jäi lennukist maha. Nimelt online piletimüük ei jälginud vabade kohtade olemasolu ja müüs kõigile soovijatele pileteid ja seega oli 5 kohta rohkem müüdud, kui lennukis kohti. Kõik mahajääjad olid aga omad piletid väga varakult ostnud ja mul oli juba tunne, et meid tõstetakse lennukilt maha, sest me ühed viimased pileti ostjad. Ei tõstnud meid aga keegi maha ja jõudsime peale 30-minutilist sõitu lennukiga edukalt Tallinna.

Ahjaa. Ja vähe sellest, reisiseiklusest. Juhtus üks vahejuhtum veel. Nimelt käis mu härra sõpradega Rannapaargus peol laupäeva õhtul ja kaotas ära autovõtme. Auto tagavaravõtmed aga kõik kodus Tallinnas ja auto nii heasti pargitud garaaži ette, et teist autot ka välja ei saa. Otsisime pikalt ja kõikvõimalikest ning võimatutest kohtadest. Mul kadus juba igasugune lootus seda leida, kui äkitse tuli välja, et võti on toodud Rannapaargusse ja ootab seal omanikku.

Vot sihuksed imelised jõuluseiklused olid meil ja ma tahaks väga loota, et nüüd on meie õnn nende seiklustega pöördunud ja alates jõuludest aastake läheb meil edasi samuti ainult hästi ja väikeste imedega. Mulle tõesti aitab igasugustest halbadest kogemustest, mida möödunud aastal on olnud piisavalt (isegi üleliia) palju.

Kõverad jalad

Ei usu, no vaadake ise siit.

Ma ei oska või suuda hoida oma jalgu sirgetena ja olla graatsiline grossingukummide otsas. Nagu kõver-harkjalg elevant oleks hüppama pandud.
Igatahes, me nüüd harjutame Janega juba kokku ja üht treenerite abil seatud kombinatsiooni. Selgeks on mul vahepeal saanud ette ja taha 1,5 korda saltod. Eesmärk on nüüd saada jalad sirgeks, jalad kokku saltode ja maandumise ajal, 2-kordsed saltod ette ja taha ning hundiratas. Selle viimasega on vist kõige suurem probleem, sest ma pole kunagi osanud teha hundiratast. Ma tean teoreetiliselt kuidas see käib, kuid mu keha ei tee nii nagu tuleks seda teha. Jalad kukuvad kolksti alla selle asemel, et käia ilusa kaarena.

XL-i tulemused

Mäletate, kirjutasin siin, et oli üks meelejääv õhtu.
Vot käisime siis Vx-iga XL Studios. Tema pildistas, ma üritasin olla ilus :-)
Mõned näidised nüüd siis esmaesitluses ..






Hetkel on mul kaks lemmikut - see viimane ja teist ma ülesse ei pane, sest see ei kannata kõigi kriitikat.
Lisaks on veel pilte, mida Vx töötleb veidi ja siis saab näha ka neid, kui oleme tulemusega mõlemad rahul. Need töötlusel olevad pildid on nö eri-katseprojekt.

Ära usalda IT-meest

Enamus viimase 1,5 aasta pildid läinud, sest käpart IT-mees unustas arvuti hooldamisel teha failidest koopiad vaatamata sellele, et ma küsisin enne üle, kas pean ise tegema või teeb tema kõigist failidest koopiad. Kuna mul igasuguseid dokumente oli vaja, siis isiklikud asjad kopeerisin plaadile ja töö asjad tõstsin serverisse. Pilte oli aga üle 4 GB ja mul polnud kohe käepärast neid millelegi ise kirjutada, siis jäin uskuma lubadust, et kõik saab kopeeritud, pole probleemi.
Arvuti sain tagasi, kuid pildid kõik kadunud. Tegin nati kisa ja taastada suutis ta ainult alla poolte piltide. Pole sõnu, lihtsalt pole sõnu. On vaid teadmine, et järgmine kord ei anna arvutit IT-mehele enne, kui see üldse ei lase enam tööd teha ja kõigist failidest teen ise koopiad, mitte ei jää uskuma lubadust "Pole probleemi, kõik jääb alles".
Kui keegi teab kedagi, kes oskaks kõike taastada ja seda mõistliku tasu eest, siis andke aga märku.
NB! Ma tean, et kõik IT-mehed pole sellised lohakad ja ükskõiksed, lihtsalt minu arvutit satuvad sellised hooldama. Halb karma :-)

Piparkoogid

Proovisin teha piparkoogi tainast. Polegi nii keeruline kui arvasin.
Järgmine kord:
a) peab julgemalt suhkrut kõrvetama, siis saab vast tumedamaks piparkoogid ja selle erilise kõrbend suhkru maitse ning
b) tuleb osta uhmer, sest kohviveskis ei saa ikka nelki jahvatada. Katsetuse tulemusel on nüüd kohviveski (vist) katki.
Maitselt tulid piparkoogid täpselt minu maitse järgi ning on mõnusalt õhulised ja krõbedad. Eks näis, mis teised katsejänesed arvavad.

Kui munad on otsas ...

... ja kell on öö, siis ei saa teha järgmiseks päevaks plaanitud lihapalle tomatikastmes, vaid tuleb teha hakkliha tomatikastmes. Praed hakitud sibula ja küüslaugu õlis kergelt läbi, lisad hakkliha ja praed kogu selle kupatuse läbi. Lisad soola, pipart, purustatud või tükeldatud konservtomateid ja tomatipastat. Kuumutad segu ja lõpus lisad veel maitse järgi hakitud või purustatud küüslauku. Lased veidi kaaneta haududa ja ongi maitsev liharoog valmis. Ma ise oleks küll miskit teravat veel lisanud, kuid kuna Jaanusele eriti teravad toidud ei maitse, siis säästsin teda sellest :-) Hiljem tuli mõte, et oleks võinud ju törts valget veini lisada, sest vein annab sellise omapärase lisamaitse.
Juurde sobib sellele väga heasti juurviljapüree, mida valmistatakse samamoodi kui kartulipüreed - keedad väiksemateks tükkideks lõigatud kartuli, porgandi, kaalika pool pehmeks, lisad lillkapsa ja keedad seni, kuni kõik on mõnusalt pehme. Kurnad juurviljad ja püreestad need köögikombainis või saumiksriga. Juurde võid, piima ja veidike soola ning suurepärane püree ongi valmis. Püreele rohkem maitseaineid ei lisaks, sest siis ei tunne enam head juurvilja maitset.
PS! Pilti ei saa jätkuvalt, sest meil fotokas ei tööta minu käes ja mobiilifotod on nii haledad.

Ebanormaalne

Mul on juba kolmas kord viimase poolaasta jooksul üks ja sama haigus, õigemini ühed ja samad sümptomid, kuid siiani pole teada, mis see tegelik põhjus nendel sümptomitel on. Alati on väike palavik peavaludega ja meeletu uni. Mitte midagi muud ja kõik proovid korras. Nii ka seekord. Olen alates reede õhtust palaviku ja peavalu käes vaevelnud. Pühapäeva õhtuks ja esmaspäeva hommikuks oli temperatuur alla 37 läinud ja otsustasin, et olen igaks juhuks esmaspäeva kodus ja teisipäevast siis tööle. Teisipäeva hommikuks oli jälle palavik 37,2, täielik loidus ja kurguvalu. Kurguvalu kadus poole päevaga, kuid palavik ja loidus mitte. Neljapäeval kuuleb, mis perearst arvab sellest, kuigi telefoni teel vesteldes jäi ta arvamusele, et mul on gripp. Kummaline gripp.
Eelmised korrad olen alternatiivmeditsiini abil palavikust ja loidusest lahti saanud, eks näis, kuida seekord läheb.
Update: Ei ole gripp. Lähen edasisele uurimisele eriarsti juurde, sest perearst ei osanud midagi asjast arvata.

DD-l on talv saabunud :-)

Stiilikal

Saatsin Jaanust laupäeval vanglate ülema 30. juubelil :-)

Üritus toimus Adila Camp Puhkekeskuses ja kui me pühapäeval lahkusime, siis osad jätkasid täiel rinnal pidu. Sünnipäevalapsele sai kingitud korralikult ajalehte pakitud viiliga leib :-)

Algab trenn

Üle pika aja on siis täna õhtul flygrossing. Suvel käisime korra Janega oma uhiuusi Ameerikast tellitud trakse proovimas. Istusid traksid enam-vähem ja väga raju oli nendega saltosid teha. Enne tänast trenni tegin väikese õmblustöö kodus, et trakse veidi mugavamaks saada. Nimelt jalarihmad soonisid ja üritasin nende nurka muuta. Kui tänases trennis saab muudatus heakskiidu, siis otsin kingsepa või miski tugeva masina ja õmblen need rihmad jäädavalt selliselt kinni. Võrreldes vanade traksidega on vahe sellest, et uutega saab kergelt saltosid teha, kuid horisontaallendu tehes tuleb ikka lihaseid väga pingutada, et mitte saltosse üle minna.
Lisaks grossingule on mul siis trenniks igahommikune 3-4 km pikkune jalutuskäik DD-ga ja vaikselt üritan seda jalutuskäiku muuta jooksuks. Loodan väga, et sellise trennikavaga suudan ma olla soovitud kaalus, mis vaikselt tänu 2-nädalasele eridieedile hakkab lähenema mu soovitud kaalule. Eridieet on mul mitte kaalu langetamise soovist, vaid ikka tervise tõttu.

Väike ristipoeg Henri Mattias kasvab iga päevaga üha kiiremini.
Enam pole kaugel aeg, kui hakkab naist võtma :-)

Elu õpetab

Viimased 2 kuud on toonud rohkelt rõõmu ja ka rohkelt kurbust, on olnud nii halbu kui häid üllatusi. Võib vist kujundlikult öelda, ühel päeval sain peksa ja teisel päeval kiita. Seda nii inimeste poolt kui ka oma tervise osas. Ma ei olnud kordagi vihane, pigem meeletult kurb ja sügavalt asjade üle järgi mõtlev. Äkki aga ei peaks nii palju mõtlema ja peaks hoopis sõitma kõigest üle nii nagu osad seda teevad. Huvitav, milline elu oleks siis - pidev tants ja trall.
Ma tean, et kõik asjad juhtuvad meiega põhjusel, et me õpiks sellest. Õpiks paremini tundma iseennast ja meid ümbritsevat. Tean, et osadele on lubatud rohkem, kui teistele ja osadel tulevad asjad lihtsamalt välja, samas kui teised pingutavad meeletult. Vahel oleks vahva saada teine mina kõrvale ja näha iseenda elu kõrvalt ja võrrelda seda kõigi teiste omaga. Tihti ju tundub teiste elu lihtsam, kui enda oma. Samas ei pruugi see üldse nii olla, sest me ei tea, mis tegelikult toimub teiste elus. Igatahes, õppimist ja avastamisi on olnud küllaga.
Üks meeldejääv õhtu oli eelmine nädal XL-is ja eks näis, mis sellest edasi saab. Ootan väga, mis välja tuli ja siis otsustan edasi, kas alustan nö uue hobiga või jääb see lihtsalt heaks kogemuseks. Kui läks hästi ja mulle meeldib tulemus, siis panen mõne ka siia autori nõusolekul ülesse.

Miks ma seda teen?

foto LNA-lt
Paljud küsivad, et kas ma küpsetan leibasid raha pärast? Kindlasti mitte, sest siis ei oleks see leib see, mis ta täna on ja ka hind oleks kõvasti kõrgem sellisel juhul.
Küpsetan leibasid täie naudinguga. Mulle meeldib seda teha ja pole kahju õpetada inimestele, kuidas küpsetada juuretisega rukkileiba. Südames läheb soojaks, kui keegi räägib õhinal kuidas ta ise proovis küpsetada antud retsepti järgi või et laps/mees, kes varem ei söönud grammigi leiba, sõi korraga pool pätsi seda leiba.
Leivaküpsetamine on üks mu lemmikhobisid ja ma võiks pikalt kirjutada, kuidas ja misk leiba ei saa pahade mõtete või tujuga teha, kuidas erinevad toiduained kerkivat leiba mõjutavad, miks on kasulik kodus küpsetatud rukkileib võrrelduna poeleivaga, miks ei ole hea panna sooja leiba kilekotti jne.
Ma võiks rukkileibasid küpsetada iga päeva, kui keegi tegeleks raamatupidamise, toorme hankimise, müügi, turunduse ja muu dokumentatsiooniga. Mul endal pole selleks oskust ja ka tahtmist.

Küpsetan jätkuvalt leiba

fotod LNA-lt
Leivasordid on:

rukkileib

rukkileib seemnetega

rukkileib küüslauguga

rukkileib seemnete- ja küüslauguga

rukkileib köömnetega

rukkileib basiilikuga

rukkileib rosinatega

rukkileib suitsulihaga

rukkileib päikesekuivatatud tomatitega

rukkileib mustade oliividega (uus)