Kätte sain

Pikalt olen otsinud ja nüüd tänu ämmale on mul see olemas. Eile panime Saijatallu ülesse ja vaja ülejäänud vajalike osi tellima hakata, et saaks asja töökorda ja perenaise nobedad näpud tähtsat taluperenaise talvist tööd õppima :-)

Pärit on meistriteos 19. sajandist.

No vaatame siis sügise poole, kuidas istuvad kokku 19. sajandi töövahend ja 21. sajandi perenaine (ja just 21. sajandi, sest 20. sajandil ma polnud veel mingi perenaine).

Brownie retsept

Elo soovil saab nüüd kirja viimati tehtud ja Jaanuse poolt heaks kiidetud koogi retsept.

Sulatada 200 g tumedat šokolaadi ja 175 g võid. Lisada sulanud segule 325 g suhkrut ja segada hoolikalt. Järgmisena 130 g jahu ja jälle segada ühtlaseks massiks. Kõige lõpuks lisa 3 muna ja sega, kuni on selline mõnus mass. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud pannile, mille suurus on 33*23cm, või suuremasse lahtikäivasse ümmargusse vormi. Küpseta kooki 175 kraadi juures 25-35 minutit.

Kook on hästi magus, pealt krõbe ja seest selline mahlane (tundub nagu veidi toores). Mida vähem (st u 25 min) küpsetad, seda toorem jääb. Sobib süüa nii soojalt kui külmalt ja isegi 3 päeva hiljem on vägagi söödav.

Retsept on võetud raamatust The Hummingbird Bakery Cookbook.

Hääd küpsetamist!

Lapsed ja brownie

Jakob ja Kata on paar päeva (tegelt ööd) meie hoida, sest emme ja issi on kaugel tööl. Eile käisime Stromkal ujumas ja lastepargis mängimas. Täna on tubane õhtu. Värvime

Mängime

küpsetasime ja sööme browniet, mis on nüüd järgmine Jaanuse lemmik kook.

Vahekokkuvõte

(naiste 8-way harjutab exitit 2010. a Parasummeril)

Alustasin 2004, kui tegin oma esimese tandemhüppe Pärnus Parasummeril. Peale seda tuli kindel soov jätkata ja nii olingi 23. juuli 2004 ELAK-i IAD kursusel. Kursust viis läbi wolli ja meid oli kursusel 5, kellest lõpuks jõudis sama nädalavahetus lennuväljale 2 ja me mõlemad hüppame tänase päevani. See teine oli muide VEL. Esimesed iseseisvad hüpped tegin Ämari lennuväljal ja too suvi sai tehtud 4 iseseivat hüpet. Järgmine aasta tegin juba 38 hüpet ja lisaks olin ootamatult ka põhivarju pakkimise instruktor ja Parasummeril pakkija. 2005. aasta Parasummeril tegin ka oma esimese iseseisva 4 km hüppe. Järgnevad aastad olid veidi ikaldused - 2006. a 10 hüpet, 2007 ja 2008 mõlemal korral 7. Tagasi sain hoo 2009, kui sain lahti krambist ja sellest tingitud kontrollimatust pöörlemisest ning tegin hooajal enda andmeil 32 hüpet. Igat hooaega on mul suht raske alustada - talv teeb oma töö ja hirm lennukisse minna on meeletu. See aasta oli isegi nii suur, et ma olin 100% kindel hüppamise lõpetamisest. Vaatasin siis kodus videosid, hüppekostüümi, prille, kiivrit ja altikat ning otsustasin proovida veel ühe korra. Sellest korrast on praeguseks saanud 25 hüpet ja entusiasmi sain juurde Parasummeril, kus juhtusin austraallase Dale´iga hüppama ja mulle meeldis meeletult, kuidas ta juhendas ja julgustas. Nüüd siis on iga reede küsimus kas hüppama või Tiduverre/Hiiumaale ehk siis kas olla langevarjur või wuffotada.

Peas tiirleb veel üks mõte: kiiver on, prillid on, tavalised tunked on, roosad FlightClub persekaitsed on (Steffanilt kingituseks saadud), altikas ka. Nüüd on veel jäänud isiklikku varustusse varuda varju komplekt ja FS tunked. Hetkel hüppan laenatud varjuga ja kui Jaanus lubab, siis ka tema omaga ning FS tunkesid olen laenanud CVI-lt (väga lahedad roosad tunked, mu lemmikud, kuigi kukkusin nendega kujundist alla), KKU-lt ja KKA-lt. Tõsine peamurdmine, kumbad hankida, sest ma ikka pelgan jälle seda kevadist hirmu. Mis siis saab, kui ta saabki ükskord must võitu ja istun siis oma varustuse otsas.

Parasummer 2010 läbi

Rohke infolaua töö kõrval sain ka hüpata - kokku tuli 17 hüpet, millest 1 oli naiste 8-way (uus Eesti rekord), 2 pesuhüpet, 1 speedstar, mitmeid FS 3 hüppeid ARR-i ja austraallase Daleiga ja muid lõbusaid hüppeid. Õppida sai kõhulilendamisest palju ja kõige selle taga oli Dale, kes seletas enne ja pärast igat hüpet mida kuidas teha ja miks midagi valesti läks. Arvan, et ma lendan nüüd kõvasti paremini kui enne PS-i.

Kahekordne tädi

Vennalaps sündis täna kell 4.30 strateegiliste mõõtudega 3,98 kg ja 52 cm. Nime veel pole välja mõeldud noortel, kuid pidavat kindlasti algama R tähega. Uus poiss pidavat palju rahulikum olema hetkel, kui oli Ranar sündides.

Ranaril on aasta paari pärast mängukaaslane olemas ja ma loodan, et poisid ei kakle omavahel nii palju, kui meie seda vennaga tegime.

Kohe varsti

.. peaksin saama teistkorda tädiks, sest vennanaine on hommikust saati valudega haiglas.

Homsest olen ehk kahekordne tädi kahele poisipõnnile. Lisaks olen kahele vahvale poisipõnnile ristiema. Küll pole ametlikke ristimisi peetud, kuid mõlemad sõbrannad lihtsalt arvasid, et kui ma nõus oleks, siis neil oleks hea meel kui ma oleks ristiema. Mõlemad ristipojad ja vennapoeg on maru vahvad ja oi kuis neist tulevad krutski mehed ja hurmurid. Lahe on vaadata nende kasvamist ja aeg-ajalt hoida neid.

Rahulikud pühad

See aasta võtsime jaanid vaiksemalt ja väiksemalt vastu, kui eelnevad aastad. Tulid need, kes ise tulla tahtsid. Reklaami ei teinud, kellelegi eraldi kutset ei saanut ega keelanud tulla.

Ilm oli võrratu see aasta ja nii otsustasime Janega niisama vedelemise asemel puud riita laduda. Tulemus pildil. Kata, Jaks ja Ranar tegutseisid ka terved päevad - käisid kraavis ja jões kalal, aitasid puid tassida ning nautisid igaüks omas kausis päikese käes veemõnusid. Koerad (DD ja Nora) mängisid hommikust õhtuni ning vahepeal jahutasid ennast mudases kraavis.

Reedel proovisime ära kaugelt tööl käimise, st hommikul Tiduverest Tallinna tööle ja õhtul tagasi. No ei sobi hästi meile see värk, sest see on puhas aja raiskamine ja mul oli hommikul tükk tegemist, et mitte roolis magama jääda. Mõne korra kuus võib nii, kuid iga päev sedasi sõita kokku 120 km ma ei kujutaks ette.

Küpsetamistega on asjad hetkel ühelpool ja Saijatalus olen oma töödega järjele saanud. Nüüd tuleb tõsisemalt hüppekostüümi otsima hakata. Olin küll hooaja alguses kindlal veendumusel, et ei hüppa enam, kuid teiste poolt ülesse riputatud videod ajavad ikka hüppe isu peale küll ja peab ju sünnipäevaks sõprade poolt kingitud altika järgi proovima.

Vale-Tosca kook

Selle retsepti sain Janelt, kohendasin veidi retsepti ja panin koogile nimeks Vale-Tosca kook, sest ta meenutab väga Tosca kooki. Kook on Jaanuse üks lemmikuid ja väga lihtne valmistada.

4 muna ja 400 grammi suhkrut vahtu kloppida

3 dl piima ja 70 grammi võid potis soojaks lasta ja lisada muna massile

330 grammi jahu, 4 tl küpsetuspulbrit ja 2 tl vaniljesuhkrut segada omavahel ja lisada kõigele eelnevale.

Valada segu küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ja riivsaiaga üle puistatud kõrgema äärega ahjupannile ja küpsetada eelsoojendatud ahjus 180 kraadiga 25-30 minutit.

Seni kui kook küpseb panna potti 170 grammi võid, 330 grammi suhkrut ja 1 dl piima. Lasta kõik see keema ja lisada 2 spl kakaod ja 2 pakki (st 200 g) mandlilaaste.

Kui põhi on küpsenud valada segu põhjale ja ajada tasakesi koogi peal ühtlaselt laiali. Ahju tagasi ja 200-210 kraadi juures 5-7 minutit veel küpsetada.

Head maiustamist!

Kõikse parem on kook jahtununa. Kaua säilib, ei tea, sest meil saab ta alati 1-2 päevaga otsa.

Tiduveres asjad liiguvad

Nüüd vaja välja mõelda värv, et järgmine kord saaks värvida ja teised lauad peale panna.

Aknad lähevad ka vahetusse, kui leiame mõistliku hinnaga akende tegija.

Ülejärgmine nädalavahetuse, kui maale läheme, saab lisaks värvimisele ka puid laduda. Nii et, kel pole midagi teha, siis võib meile appi tulla :-)

Ülevaade vahepeal toimunust

Jurist, kondiiter ja taluperenaine - need on viimase aja kolm märksõna.

8-17 olen endiselt põhikohaga AV-s, muutus on ainult nii palju, et ajutiselt olen paariks kuuks Jõe tänava kontorist kolinud Odra tänava kontorisse ning tegelen nüüd peamiselt ainult ehituse küsimustega.

Kolm korda nädalas õhtuti ja vahel hommikuti küpsetan Bioteekis leiba, focacciat, miniquiche, kaneelirulle ja plaadikooke.

Nädalavahetuse veedan maal Saijatalus talutöid tehes. See aasta sai rajatud sinna ema ja isa abiga peenrad, kus kasvavad kartul, peakapsas, lehtsalat, till, apteegitill, herned, sibulad ja maasikad. Sügisel ploome ja kreeke ei saa ning õunu ei pruugi ka nii palju tulla, sest külm talv tegi puudele liiga. Muru niitmine võtab meeletu aja ja niiduki säästmiseks olen otsustanud kaevata ülesse kõik paekivi tükid, mis muru seest välja paistavad. Jaanus koos sõbraga teevad kõvasti tööd maja kallal. Puhkuse ajal said majale ümber tuuletõkkeplaadid ja varsti läheb peale voodrilaud. Enne pean ma muidugi välja mõtlema, mis värvi voodrilaud värvida ja siis selle ka ära värvima. Plaan on saada maja sügiseks nii korda, et saaks talveperioodil ka mõnusalt maal aega veeta. Selle on tarvis on vaja veel uued puit aknad lasta teha ja reheahi korda saada selliselt, et ta ka sooja annaks.

Hüppama pole veel jõudnud, kuid lennuväljal olen juba päevakese veetnud manifestides.

Lapsed majas

Kata ja Jaks olid üks nv reede õhtust pühapäeva õhtuni meie lapsed. Väga lahe oli. Reede õhtul ja laupäeva hommikul olime linnas ning ülejäänud aja maal Saijatalus. Linnas jäid lapsed magama alles öösel peale südaööd, kuid maal juba kell 10, sest päevased tegemised õues väsitasid korralikult ära. Jaks jälgis kuidas poisid majale tuuletõket paigaldasid, Kata oli lillelaps ja nautis võrkkiike ning pühapäeval käisid lapsed ka kalal.

Lihtne ja kiire tort

Koostis:
400 ml vahukoort
400 g kodujuustu
200 g toorjuustu
20 g želatiini
10 spl toorsuhkrut
omal valikul külmutatud marju
pakk Digestive küpsiseid
150-200g võid
natuke šokolaadi

Sulatatud marjade vedelik panna kaussi, lisada želatiin ja lasta sel paisuda. Kui paisunud, siis sulatada veega potis.
Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Sulata šokolaad ja vala see ühtlase kihina põhjale.
Vahusta vahukoor, kodujuust ja toorjuust tugevaks vahuks. Lisa segule marjad ja sulatatud želatiin. Sega kiiresti ja hoolikalt ning kalla vormi. Vormile kile peale ja paariks tunniks külmkappi.

DD ja Kitti

Kui meil tavaliselt on vaja paariks päevaks DD-le hoidjat, siis varem oli selleks Mann oma perega. Nii umbes pool aastat tagasi tuli nende koju kiisu Kitti, kes algul käis ka lihtsalt külas, kuid nüüd on jäädavalt neil. Kuna meil ikka aeg-ajalt vaja DD-le hoidjat, siis käisime pühapäeva õhtul korra Manni juures läbi ja lasime loomadel omavahel tutvust teha. DD tarretus täielikult kohale, kõik meeled olid suunatud kassile ja meie temaga enam kontakti ei saavutanud. Kitti sisises algul, siis käis suure kaarega DD-st mööda ja lõpuks läks nii julgeks, et viskas u 20 cm kaugusele DD-st pikali ja vaatas rahulikult teda. DD lohistasime Manni juurest minema, sest ta ei tahtnud kohe üldse koju tulla. Järgmine kord laseme DD rihma otsast lahti ja eks näis siis, kas toad pööratakse pahupidi või saavad ilma suurema riiuta sõbraks.

Valu

Ma ei teagi enam, kas kergem on taluda füüsilist või hingelist valu või kas olen nõus vahetama ühe teise vastu. Samas täpselt nii on juhtunud - läinud on 15 aastat kiusanud füüsiline valu, kuid üha rohkem saan viimasel ajal tunda hingelist valu. Kuna igal asjal on mingi põhjus, miks ta just nüüd ja just sellisena avaldub, siis jääb vaid lootus, et kõik toimub selleks, et mu mõned väga suured unistused saaksid lõpuks teoks. Ma olen selle nimel ikka viimased 3-4 aastat kõvasti vaeva näinud.
Kui jutt juba valust, siis panen endale märkusena kirja, et viimased korrad trennis on traksid päris kõvasti haiget tegema hakanud. Mulle istusid need uued traksid algusest peale väga hästi ja mitte kunagi ei teinud nad mulle haiget. Nüüd saan aru, mida Jane alguses tundis, kui traksid hõõrusid selliselt, et tuli trenn katkestada. Vaatab, kas läheb asi üle või tuleb hakata miskeid pehmendusi puusakondi ja trakside vahele lisama.

Gudauri lähen kindlasti tagasi

Olime sportlikul puhkusel Gudauris 28. jaanuarist kuni 5. veebruarini.
Gudauri suusakeskus on üks paremaid, kus ma käinud olen. Seal oli vähe rahvast, väga head rajad ja väljaspool rada sõitmise võimalused.

Juubilar

Kallis ema!

Veelkord palju-palju õnne ja pikka eluiga !

Tegi väga haiget

Nädalavahetusel oli ema juubel ja väga mitmetelt sain valusa märkuse (osad ütlesid otse, osad ümber nurga): näe sul vennal naine ja laps ja teinegi laps varsti tulemas, vend arendab isa firmat, kuid sul pole peol ei meest kaasas ega pole sa sünnitanud ühtegi last. No ja ei oskagi ju sellele midagi vastata, sest olin jah peol ilma Jaanuseta ja lapsi mul pole ega pole ka niipea tulemas (st pole rase). Tundub, et olen teiste silmis must lammas.

Samas, tegelt oluline pole ju see, mida teised näevad, vaid kuida sa ise oma elu ja oluga rahul oled. Ja mina olen rahul, sest mul on töö, mis mind toidab ja soe kodu, saan iseseivalt hakkama kõigega ja ei vaja selleks teistelt materiaalset tuge. Küll need lapsed ka kunagi tulevad, kui on neil õige aeg tulla ja Jaanuse käimistel-tegemistel pole mul õigust kava paika panna, sest ta suur mees ja peab teadma ise, mis õige ja mis vale.

Nisu ja spelta

Kõik leivaküpsetajad õpetavad, et leiva taignasse tuleb leiva paremaks kergitamiseks kindlasti panna natuke nisujahu või speltat (ehk ürgnisu). Tegin eile katse ja tegin ühe leiva ainult rukkijahust. Kerkis too speltajahuta leib sama hästi kui kõik teised ning ka küpsemisel vahet polnud. Seega edaspidi leivad ilma nisu- ja speltajahuta. Võrdluseks - enamus poes müüdavatest leibadest sisaldavad u 90% nisujahu.

Talv Tiduveres

(Pildid tehtud Nokia slide 3600-ga)

Kvantiteed ja kvaliteet

Kirjutasin pika jutu sel teemal, kuidas ma olen hakanud hindama enda ümber kvaliteeti, kuid kuna see võib väga paljusid solvata, siis järjekordse sõnasõja ja solvumiste ärahoidmiseks, kustutasin kogu oma arvamuse. Jäägu siis lihtsalt mulle endale siia märk maha, et aasta 2009 lõppes ja 2010 ning edasi jätkuvad märksõna kvaliteet all. Jääb vaid küsimus iseendale, miks ma seda seni ei ole taibanud. Nii on ju palju parem. Kes teavad, need mõistavad.

Kodu on tühi

Tulime Hiiumaalt paariks päevaks Tallinna ja jätsime DD Hiiumaale. Ta naudib täiega seal olemist - iga võimalik hetk on õues (ka vihma ja tuisuga), toas on nõus olema ainult öösel ja päeval paar tunnikest ning rohkelt mürab Kellyga. Kelly õpetab talle ikka uusi asju ja koostöö on neil ka hea. Näiteks kui DD on toodud päeval tuppa veidi kuivama, Kelly jäetud tuulekotta magama ning kui DD-l on uni täis, teeb ta natuke häält, Kelly teeb käpaga ukse lahti, tuleb ise tuppa ja laseb DD õue. Mõlemad on rahul, ainult meie oleme kõik pahased, sest nende sulitempu ei ole teistesse tubatesse kuulda ja kui avastame selle, siis on kogu esik ja lähemad toad väga külmad.
Aga kui DD on Hiiumaal, siis meil on linnas ikka täitsa kurb. Oleme selle 2,5 aastaga nii harjunud DD-ga hommikuti ja õhtuti jalutamas käima, koju minnes ootama, et ta tuleb kaheksajalg hambus sulle uksepeale vastu või teeb hommikuti mõmm-mõmm, kui tahad veidike peale äratuskella veel pikutada. Kodust on midagi väga olulist kohe puudu, kui DD-d ei ole.

Nukkude seiklused pühade ajal

Jõululaupäeva veetsime Pärnus ja plaan oli sõita 25. lõuna paiku Hiiumaale praamiga. Jõime parasjagu hommikukohvi, kui sõber hr Viina helistas ja teatas uudise, et liinil Rohuküla Heltermaa ei sõida ükski praam, sest vee tase on selleks liiga madal. Vaatasime teiste parvlaevade liiklemisi ja paika sai uus plaan: kell 13 Virtsust Kuivastusse ja 15.30 Triigilt Sõrule. Virtsus olime ilusti 30 minutit enne praami väljumist, kuid seni teadmata põhjusel ei liikunud üks kolmest üldjärjekorrast üldse. Nii jäimegi kella 13-sest praamist maha. Vahepeal sain meie firma nõukogu esimehele, kes oli ka kell 13-se praami järjekorras ja sai tänu bronnile peale, rääkida olukorrast ja uurida, et ega ta tea kuida saaks broneeringu jägmisele praamile (küsisin talt seda seetõttu, et tal käpp sees praamlaeva majandamises). 15 minutit enne järgmise praami väljumist saingi talt kõne: "Lippa nüüd kassasse ja saad broneeinguga pileti kella 14-sele praamil." Lippasin ilma mantlita sadamas ringi ja saime suht viimaste seas praamile, kusjuures too rida kus me seisime, ei olnud ka seekord üldse edasi liikunud.

Kuivastust Triigile on autoga sõita üks 70 km ja aega selleks oli meil all 1 tunni. Vahepeal õnnestus mul saada läbi firma broneering Triigi-Sõru praamile. Kuna mul ühtegi trahvi pole tehtud, siis oli ainuõige otsus, et mina istun rooli ja põrutasime 120-ga Kuivastust Triigile. Praamile sai peale meid ainult 4 autot. Mul värisesid käed tol õhtul ikka pikalt, sest tugeva tuule tõttu tuli auto ikka kõvasti roolida ja hing oli ikka ka haige, et sedasi kihutasin.

Laupäeval otsustasime, et Tallinna sõidame lennukiga, sest aastavahetuse ajal oleme taas Hiiumaal ja pole erilist mõtet autoga edasi-tagasi sõita ning mässata nende praamidega. Ostsime inerneti teel piletid ja pühapäeval sammusime Kärdla lennujaama. Jõudsime esimestena sinna ja tegime check-in'i ära. Jällegi läks hästi et olime varem kohal, sest 5 inimest jäi lennukist maha. Nimelt online piletimüük ei jälginud vabade kohtade olemasolu ja müüs kõigile soovijatele pileteid ja seega oli 5 kohta rohkem müüdud, kui lennukis kohti. Kõik mahajääjad olid aga omad piletid väga varakult ostnud ja mul oli juba tunne, et meid tõstetakse lennukilt maha, sest me ühed viimased pileti ostjad. Ei tõstnud meid aga keegi maha ja jõudsime peale 30-minutilist sõitu lennukiga edukalt Tallinna.

Ahjaa. Ja vähe sellest, reisiseiklusest. Juhtus üks vahejuhtum veel. Nimelt käis mu härra sõpradega Rannapaargus peol laupäeva õhtul ja kaotas ära autovõtme. Auto tagavaravõtmed aga kõik kodus Tallinnas ja auto nii heasti pargitud garaaži ette, et teist autot ka välja ei saa. Otsisime pikalt ja kõikvõimalikest ning võimatutest kohtadest. Mul kadus juba igasugune lootus seda leida, kui äkitse tuli välja, et võti on toodud Rannapaargusse ja ootab seal omanikku.

Vot sihuksed imelised jõuluseiklused olid meil ja ma tahaks väga loota, et nüüd on meie õnn nende seiklustega pöördunud ja alates jõuludest aastake läheb meil edasi samuti ainult hästi ja väikeste imedega. Mulle tõesti aitab igasugustest halbadest kogemustest, mida möödunud aastal on olnud piisavalt (isegi üleliia) palju.

Kõverad jalad

Ei usu, no vaadake ise siit.

Ma ei oska või suuda hoida oma jalgu sirgetena ja olla graatsiline grossingukummide otsas. Nagu kõver-harkjalg elevant oleks hüppama pandud.
Igatahes, me nüüd harjutame Janega juba kokku ja üht treenerite abil seatud kombinatsiooni. Selgeks on mul vahepeal saanud ette ja taha 1,5 korda saltod. Eesmärk on nüüd saada jalad sirgeks, jalad kokku saltode ja maandumise ajal, 2-kordsed saltod ette ja taha ning hundiratas. Selle viimasega on vist kõige suurem probleem, sest ma pole kunagi osanud teha hundiratast. Ma tean teoreetiliselt kuidas see käib, kuid mu keha ei tee nii nagu tuleks seda teha. Jalad kukuvad kolksti alla selle asemel, et käia ilusa kaarena.

XL-i tulemused

Mäletate, kirjutasin siin, et oli üks meelejääv õhtu.
Vot käisime siis Vx-iga XL Studios. Tema pildistas, ma üritasin olla ilus :-)
Mõned näidised nüüd siis esmaesitluses ..






Hetkel on mul kaks lemmikut - see viimane ja teist ma ülesse ei pane, sest see ei kannata kõigi kriitikat.
Lisaks on veel pilte, mida Vx töötleb veidi ja siis saab näha ka neid, kui oleme tulemusega mõlemad rahul. Need töötlusel olevad pildid on nö eri-katseprojekt.

Ära usalda IT-meest

Enamus viimase 1,5 aasta pildid läinud, sest käpart IT-mees unustas arvuti hooldamisel teha failidest koopiad vaatamata sellele, et ma küsisin enne üle, kas pean ise tegema või teeb tema kõigist failidest koopiad. Kuna mul igasuguseid dokumente oli vaja, siis isiklikud asjad kopeerisin plaadile ja töö asjad tõstsin serverisse. Pilte oli aga üle 4 GB ja mul polnud kohe käepärast neid millelegi ise kirjutada, siis jäin uskuma lubadust, et kõik saab kopeeritud, pole probleemi.
Arvuti sain tagasi, kuid pildid kõik kadunud. Tegin nati kisa ja taastada suutis ta ainult alla poolte piltide. Pole sõnu, lihtsalt pole sõnu. On vaid teadmine, et järgmine kord ei anna arvutit IT-mehele enne, kui see üldse ei lase enam tööd teha ja kõigist failidest teen ise koopiad, mitte ei jää uskuma lubadust "Pole probleemi, kõik jääb alles".
Kui keegi teab kedagi, kes oskaks kõike taastada ja seda mõistliku tasu eest, siis andke aga märku.
NB! Ma tean, et kõik IT-mehed pole sellised lohakad ja ükskõiksed, lihtsalt minu arvutit satuvad sellised hooldama. Halb karma :-)

Piparkoogid

Proovisin teha piparkoogi tainast. Polegi nii keeruline kui arvasin.
Järgmine kord:
a) peab julgemalt suhkrut kõrvetama, siis saab vast tumedamaks piparkoogid ja selle erilise kõrbend suhkru maitse ning
b) tuleb osta uhmer, sest kohviveskis ei saa ikka nelki jahvatada. Katsetuse tulemusel on nüüd kohviveski (vist) katki.
Maitselt tulid piparkoogid täpselt minu maitse järgi ning on mõnusalt õhulised ja krõbedad. Eks näis, mis teised katsejänesed arvavad.

Kui munad on otsas ...

... ja kell on öö, siis ei saa teha järgmiseks päevaks plaanitud lihapalle tomatikastmes, vaid tuleb teha hakkliha tomatikastmes. Praed hakitud sibula ja küüslaugu õlis kergelt läbi, lisad hakkliha ja praed kogu selle kupatuse läbi. Lisad soola, pipart, purustatud või tükeldatud konservtomateid ja tomatipastat. Kuumutad segu ja lõpus lisad veel maitse järgi hakitud või purustatud küüslauku. Lased veidi kaaneta haududa ja ongi maitsev liharoog valmis. Ma ise oleks küll miskit teravat veel lisanud, kuid kuna Jaanusele eriti teravad toidud ei maitse, siis säästsin teda sellest :-) Hiljem tuli mõte, et oleks võinud ju törts valget veini lisada, sest vein annab sellise omapärase lisamaitse.
Juurde sobib sellele väga heasti juurviljapüree, mida valmistatakse samamoodi kui kartulipüreed - keedad väiksemateks tükkideks lõigatud kartuli, porgandi, kaalika pool pehmeks, lisad lillkapsa ja keedad seni, kuni kõik on mõnusalt pehme. Kurnad juurviljad ja püreestad need köögikombainis või saumiksriga. Juurde võid, piima ja veidike soola ning suurepärane püree ongi valmis. Püreele rohkem maitseaineid ei lisaks, sest siis ei tunne enam head juurvilja maitset.
PS! Pilti ei saa jätkuvalt, sest meil fotokas ei tööta minu käes ja mobiilifotod on nii haledad.

Ebanormaalne

Mul on juba kolmas kord viimase poolaasta jooksul üks ja sama haigus, õigemini ühed ja samad sümptomid, kuid siiani pole teada, mis see tegelik põhjus nendel sümptomitel on. Alati on väike palavik peavaludega ja meeletu uni. Mitte midagi muud ja kõik proovid korras. Nii ka seekord. Olen alates reede õhtust palaviku ja peavalu käes vaevelnud. Pühapäeva õhtuks ja esmaspäeva hommikuks oli temperatuur alla 37 läinud ja otsustasin, et olen igaks juhuks esmaspäeva kodus ja teisipäevast siis tööle. Teisipäeva hommikuks oli jälle palavik 37,2, täielik loidus ja kurguvalu. Kurguvalu kadus poole päevaga, kuid palavik ja loidus mitte. Neljapäeval kuuleb, mis perearst arvab sellest, kuigi telefoni teel vesteldes jäi ta arvamusele, et mul on gripp. Kummaline gripp.
Eelmised korrad olen alternatiivmeditsiini abil palavikust ja loidusest lahti saanud, eks näis, kuida seekord läheb.
Update: Ei ole gripp. Lähen edasisele uurimisele eriarsti juurde, sest perearst ei osanud midagi asjast arvata.

DD-l on talv saabunud :-)

Stiilikal

Saatsin Jaanust laupäeval vanglate ülema 30. juubelil :-)

Üritus toimus Adila Camp Puhkekeskuses ja kui me pühapäeval lahkusime, siis osad jätkasid täiel rinnal pidu. Sünnipäevalapsele sai kingitud korralikult ajalehte pakitud viiliga leib :-)

Algab trenn

Üle pika aja on siis täna õhtul flygrossing. Suvel käisime korra Janega oma uhiuusi Ameerikast tellitud trakse proovimas. Istusid traksid enam-vähem ja väga raju oli nendega saltosid teha. Enne tänast trenni tegin väikese õmblustöö kodus, et trakse veidi mugavamaks saada. Nimelt jalarihmad soonisid ja üritasin nende nurka muuta. Kui tänases trennis saab muudatus heakskiidu, siis otsin kingsepa või miski tugeva masina ja õmblen need rihmad jäädavalt selliselt kinni. Võrreldes vanade traksidega on vahe sellest, et uutega saab kergelt saltosid teha, kuid horisontaallendu tehes tuleb ikka lihaseid väga pingutada, et mitte saltosse üle minna.
Lisaks grossingule on mul siis trenniks igahommikune 3-4 km pikkune jalutuskäik DD-ga ja vaikselt üritan seda jalutuskäiku muuta jooksuks. Loodan väga, et sellise trennikavaga suudan ma olla soovitud kaalus, mis vaikselt tänu 2-nädalasele eridieedile hakkab lähenema mu soovitud kaalule. Eridieet on mul mitte kaalu langetamise soovist, vaid ikka tervise tõttu.

Väike ristipoeg Henri Mattias kasvab iga päevaga üha kiiremini.
Enam pole kaugel aeg, kui hakkab naist võtma :-)

Elu õpetab

Viimased 2 kuud on toonud rohkelt rõõmu ja ka rohkelt kurbust, on olnud nii halbu kui häid üllatusi. Võib vist kujundlikult öelda, ühel päeval sain peksa ja teisel päeval kiita. Seda nii inimeste poolt kui ka oma tervise osas. Ma ei olnud kordagi vihane, pigem meeletult kurb ja sügavalt asjade üle järgi mõtlev. Äkki aga ei peaks nii palju mõtlema ja peaks hoopis sõitma kõigest üle nii nagu osad seda teevad. Huvitav, milline elu oleks siis - pidev tants ja trall.
Ma tean, et kõik asjad juhtuvad meiega põhjusel, et me õpiks sellest. Õpiks paremini tundma iseennast ja meid ümbritsevat. Tean, et osadele on lubatud rohkem, kui teistele ja osadel tulevad asjad lihtsamalt välja, samas kui teised pingutavad meeletult. Vahel oleks vahva saada teine mina kõrvale ja näha iseenda elu kõrvalt ja võrrelda seda kõigi teiste omaga. Tihti ju tundub teiste elu lihtsam, kui enda oma. Samas ei pruugi see üldse nii olla, sest me ei tea, mis tegelikult toimub teiste elus. Igatahes, õppimist ja avastamisi on olnud küllaga.
Üks meeldejääv õhtu oli eelmine nädal XL-is ja eks näis, mis sellest edasi saab. Ootan väga, mis välja tuli ja siis otsustan edasi, kas alustan nö uue hobiga või jääb see lihtsalt heaks kogemuseks. Kui läks hästi ja mulle meeldib tulemus, siis panen mõne ka siia autori nõusolekul ülesse.

Miks ma seda teen?

foto LNA-lt
Paljud küsivad, et kas ma küpsetan leibasid raha pärast? Kindlasti mitte, sest siis ei oleks see leib see, mis ta täna on ja ka hind oleks kõvasti kõrgem sellisel juhul.
Küpsetan leibasid täie naudinguga. Mulle meeldib seda teha ja pole kahju õpetada inimestele, kuidas küpsetada juuretisega rukkileiba. Südames läheb soojaks, kui keegi räägib õhinal kuidas ta ise proovis küpsetada antud retsepti järgi või et laps/mees, kes varem ei söönud grammigi leiba, sõi korraga pool pätsi seda leiba.
Leivaküpsetamine on üks mu lemmikhobisid ja ma võiks pikalt kirjutada, kuidas ja misk leiba ei saa pahade mõtete või tujuga teha, kuidas erinevad toiduained kerkivat leiba mõjutavad, miks on kasulik kodus küpsetatud rukkileib võrrelduna poeleivaga, miks ei ole hea panna sooja leiba kilekotti jne.
Ma võiks rukkileibasid küpsetada iga päeva, kui keegi tegeleks raamatupidamise, toorme hankimise, müügi, turunduse ja muu dokumentatsiooniga. Mul endal pole selleks oskust ja ka tahtmist.

Küpsetan jätkuvalt leiba

fotod LNA-lt
Leivasordid on:

rukkileib

rukkileib seemnetega

rukkileib küüslauguga

rukkileib seemnete- ja küüslauguga

rukkileib köömnetega

rukkileib basiilikuga

rukkileib rosinatega

rukkileib suitsulihaga

rukkileib päikesekuivatatud tomatitega

rukkileib mustade oliividega (uus)

Astelpaju marjad

Korjasin veela ja ekstreka astelpaju kasvandusest käsitsi u 20 liitrit marju. Tikreid on parem korjata kui neid marju, sest mu käed on täiesti katki okastest. Osad marjadest pistsin sügavkülma talve ootama ja teise osa pressisime mahlaks. Kuna veela isa pakutud astelpaju naps maitses mulle nii väga, siis tegin mahlast tema õpetuse järgi seda head napsu. Aastake tuleb nüüd oodata ja siis saab mekkida, kas mul tuli sama hästi välja. Kogusest (u 11 l) peaks vast jätkuma ka külalistele :-)

Olla teistsugune kui oled

Seisin peegli ees ja üritasin teha erinevaid koledaid nägusid. Olla keegi teine, kui ma olen, selleks hetkeks. Olla kuri, õel, ropp, jõhker jmt. No ei oska, ei tule välja. Pigem tulevad välja nukker, õnnetu, nukuke, õnnelik. Mul puudub oskus näidelda kurjust, õelust, roppust ja jõhkrust. Ometigi ma tegelesin näitlemisega lastaajast kuni keskkooli lõpuni välja. Muusikaklassil oli kohustuseks esitada koolile iga aasta 2 näidendit (jõuludel ja kevadel) ning kekskoolis jätkasin näiteringis. Kõik õpitu oleks nagu unustatud või ei saanud ma siiski head õpetust, et praegu seda kasutada.
Minu austus näitlejatele ja modellidele, kes näitlemist suurepäraselt valdavad.

Lõhe-suitsujuustu büreesupp

Lihtne, kerge ja kiire. Otsa sai ka väga kiiresti.

Retsept:
Lõhe-supikogu, 2-3 tervet porgandit, 1 terve sibul ja 4-5 küüslauguküünt veega keema. Keemise ajal korjad puljongilt vahu. Keetsin u 1 tund ja siis kurnasin läbi sõela teise potti puljongi. Supikogust nokkisin välja liha, ülejäänud sõelale jäänu viskasin ära. Hakkisin porgandi ja sibula ning praadisin kerglet võis. Lisasin segu puljongile ja lasin keema. Seejärel läks potti hakitud kartul ja keetsin, kuni kõik juurviljad olid pehmed. Pott tulelt ja saumiksriga supp büreeks. Pott tagasi pliidile ja büreele lisandus tükeldatud suitsujuust. Keetsin seni, kuni juust oli sulanud ja siis lasin veel korra saumiksriga supi üle. Soovitav on tihedamalt segada suppi peale juustu lisamist, sest muidu võib põhja kinni jääda. Maitsestasin soola ja pipraga, lisasin kala ja lasin korra keema. Kaunistasin minibasiilikuga :-)

Puud riita ja õunad mahlaks

Nädalavahetusel laoti pea 10 ruumi puid riita ja tehti u 150 liitrit õunamahla, millest 140 l kuumutati läbi ja pandi purkidesse. Abilisteks meile olid mu vanemad ja Mann-Riivo-Reelika. Õunamahla tegu jätkub järgmine või ülejärgmine nädalavahetus, sest meil said 2- ja 3-liitrised purgid otsa seekord.
DD kaevas pool hoovi ülesse, käis külapeal hulkumas ja täitis kõhtu kompostihunnikusse visatud biojäätmetega.

Sügis käes

Nädalavahetusel läheb suuremat sorti õunamahla tegemiseks. Eelmine aasta tegime mahla natuke Hiiumaal ja kuna see väga kiiresti otsa sai, siis otsustasime see aasta teha kõigist oma õunapuude (neid kokku 11) õuntest mahla. Õuntepurustaja ja mahlapressi saame Hiiumaalt Jaanuse isa käest ning ema ja Mann toovad purgid.
Kirjutan omale järgmiseks aastaks suurelt ülesse, et kõik viinapudelid ja igasugused purgid tuleb hoida alles. Muidu on saagi koristamisel sama seis mis tänavu - pole kuhugi sisse hoidiseid panna.

Hüpe 93

Algselt oli plaan nädalavahetus maal veeta ja lihtsalt puhata. Jaanusel oli aga kange soov hüpata naaberklubi täpsusmaandumisvõistlustel ja nii me siis olimegi laupäeval u 10 paiku lennuväljal. Meie klubi hüppepäev ei olnud alanud ja me siis DD-ga vaatasime manifestimaja juurest, kuidas teised hüppasid. Päris õudne on neid matile hüppavaid täpsusmaandujaid vaadata.

ELAK-i hüppepäeva alguseks oli mul juba kange soov ise ka hüpata ja teha ära lõpuks redeli viimane harjutus (täpsusmaandumine) ja olla ametlik B-kategooria omanik. Nii saigi kiiresti vvh tehtud ja esimesena tõusule. Veelaga leppisime kokku maandumiskoha ja oligi aeg minna tõusule. Seekord küll An-2, kuid mul polnud sellest asja, sest tahe oli nii suur. See, et mul vabalangemisse miskit plaani polnud mõeldud tuli meelde alles lennukis, kui Rink küsis, et mis teed. Nii me siis ühildasime plaanid - lennukist üksteise järel välja, kokku ja ühel tasemel ilma kontaktita lend. Lend ise siin.
Maandusin 15 Veela sammu üle kokkulepitud koha, kuid see jäi lubatud piiridesse (20 m) ja nii saigi kirja redelisse viimane allkiri. Hüpperaamatu kohaselt kulus mul B-kategooria omanikuks saamiseks kokku 93 (koos tandemiga 94) hüpet ja vabalangemises 1 h 6 min olemist, alustasin aastal 2004.
Järgmisena pakkisin paar tandemvarju, hüppasin Laja libaõpilasena 2000 m pealt IAD-d ja Annikaga 2-wayd.
Õhtul pidasime Jaanusega maal väikese peo :-)

Kast tuleb klubikaaslastele hooaja lõpupeol ja seda siis B-kategooria eest, esimest korda tandemvaru pakkimise eest ja esimest korda IAD libaõpilaseks olemise eest.

Puhkuus

Täna põrutame Venemaale ja tagasi 26. august hommikul. Sinna rongiga ja tagasi lennukiga. Rongisõiduks olemas viineripirukad, õunapirukas, kiluleivad munaga, hapukurgid, marineeritud seened ja viin. Teised hüppavad Venemaal ja mina puhkan niisama, sest eelmise nädala haigus näitab, et mul on väga-väga vaja rahulikult mitte midagi tehes puhata.
Kaalusin ka koju jäämist, kuid tundes ennast ei suuda ma kodus niisama istuda ja raamatut lugeda.
DD on alates esmaspäeva õhtust oma puhkusel Hiiumaal.

Keha on targem kui mina

Olen üritanud juba mitu nädalat aega maha võtta, et jõuaks ka iseendale olla. Kuidagi ei õnnestu, sest on ju suvi ja kõike tahaks veel teha. Ikka lükkasin ja lükkasin seda edasi, kuni eilseni, mil keha teatas, et tema enam ei jaksa. Hommikul oli süda täiega paha, kuna ma ka siis ei kuulanud oma keha, lisandus lõunast meeletu peavalu. Paar tundi enne tööpäeva lõppu korjasin siis asjad tööl kokku ja kerisin koju magama. Peale poolt tundi magamist lõi põhja alt ära. Enne eksamile minemist pidasin kehaga läbirääkimisi, et nüüd järgmised paar tundi laseb ta mul rahulikult eksamid ära teha ja siis võib edasi teha mis soovib. Nii ka läks, kuigi poole eksami ajal (B-kati kirjutamise ajal) tundsin kuidas palavik tõuseb ja peavalu tuleb tagasi. Kuulanud ära eksami tulemused suundusin koju magama. Öö oli rahutu, selline tõbise inimese öö ja hommikul ei jaksanud tõusta, kuid tööle tahtsin minna, sest nii palju on teha. Kuna jaksu eriti polnud, siis peale kraadimist selgus ka põhjus - palavik. Egas midagi, tuleb kuulata keha ja rahulikult kodus olla enne kui veel hullemaks asi läheb.

Masu ja kaubandus

Viimaste nädalatega on selgeks saanud, et masu pole veel jõudnud kaupluste juhatajate või omanikeni. Nii vähe kui ma poes käin, on kõik viimased korrad mulle väga ebameeldivad olnud. Näiteks eelmine nädal Norde Centrumi Rimis oste tehes sisestas kassapidaja arbuusi asemel kassast läbi 9 kg ploome. Arvelt pilku üle visates jäi asi silma (hea et vaatasin, sest petta oleks saanud 100 krooniga). Pöördusin viisakalt infoleti töötaja poole ja olin igati rahulik kogu asja juures, kuid asi lõppes sellega, et infoleti punapea soovitas mul mitte käia enam seal poes ja mitte tekitada temale stressi oma pöördumistega. Kusjuures see punapea on ka eelnevatel kordadel, kui olen kassapidaja eksimuse tõttu või hallitava kauba tõttu tema poole pöördnunud, käitunud väga ebaviisakalt ja üleolevalt.

Eile ostsime Rocca al Mare Euronicsist ahju. Müüja, kes meiega tegelema saadeti oli nii ebapädev, et ma tavalise ostjana teadsin ka ahjudest kümme korda rohkem kui tema. Juhe jooksis tädil kokku täiega, kui palusin arve firma nimele teha. Hingasin korduvalt rahulikult sisse ja välja ning ahi läbi sekelduste käes, läksime koju. Kodus ahju lahti pakkides selgus, et pole garantiilehte (poed muide nõuavad sult seda, kui lähed katkise asjaga neile tagasi), ainult venekeelne manual ja ka juhet, mida seina pista. Täna pärast korduvat helistamist teatati mulle, et ega ahjusid ei müüdagi enam juhtmetega. Juhtme pead ise kuskilt elektripoest ostma. Millise, seda pole aga kuskil kirjas. Manualid lubasid meilile saata. Eks näis, millal need jõuavad, sest kui nad lubasid tagasi helistada, siis seda ei juhtunudki.

Kuhu pöörduda oma muredega? Kaupluste juhatajate poole. Mis see annab, mitte midagi. Vabandavad ette ja taha, lubavad töötajaga vestelda/asja parandada, kuid kui lähed järgmine kord, on olukord sama. Ma kohe ootan huviga, millal Eestis kauplustes müüad muutuvad kompetentseteks ja päevast-päeva ei kordu ühed ja samad vead ühes ja samas kaupluses.

Saijatalu hoovist metsmaasikad

Jaanuse soovil jätsime metsmaasika taimede kasvukohast muru niitmata ja nüüd nädal tagasi saime paar peotäit maasikaid. Eks neid oli tegelt rohkem, kuid kõrge rohu seest ei leidnud neid kõiki ülesse. Maitsesid imehead.
Vaarikad on ka juba valmis, kuigi neid meil see aasta veel vähe.
Mustsõstrad saavad üks nädala või paari pärast täitsa valmis ja kel soovi, võib neid korjama tulla, sest meie pere jaoks on neid liiga palju.
Õunapuu ja alõtsa oksad on viljadest lookas.

Eelmise nädala teemalugu :-)

DD puhkuselt tagasi

Eile toodi DD Hiiumaalt 2-nädalaselt puhkuselt koju tagasi. Mul endal oli vist suurem rõõm tema saabumisest, kui temal koju tuleku üle. Hiiumaal sai ju pea 17 tundi ööpäevast veeta õues ja krõbinate asemel söögiks putru kanakaelte või kontidega, jalutada vihmas üksi mööda hoovi ja mängida Kellyga. Igatahes oli ta suht õnnetu eile õhtul kodus ja magas enamus ajast ning nuttis vahepeal. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada ning isegi rõdult nähtavad kassid ei teinud ta tuju paremaks.
Täna on ta juba erksam, kuid söönud pole siiani.
Eile õhtul õnnetut koera vaadates jäin mõtlema, et äkki ma olen liiga isekas kui soovin pidada linna korteris koera, kes parema meelega oleks iga ilmaga õues. Äkki tal on Hiiumaal tõesti parem, kui meil linnas. Samas ta on nii armas mulle ja ma ei annaks teda mingil juhul Hiiumaale Jaanuse vanematele. Kodu oli ilma temata võõras ja tühi.

Parasummeri kokkuvõte

Foto autor AKL.
Parasummeril tegin kokku 22 hüpet, neist enamus olid miskid wayd (2, 3 või 7). Osalesin ka 3-way võistlustel (teamis KKU ja KKN) ning trackdive võistlustel. 3-way võistlustel saime kokku 5 punkti ja trackdives kaotasin VJE-le, sest ma ei suutnud kuidagi kõrgust kiiresti kaotada.
Redelis tegin ära ilusti 2-way kõik pöörded ja 2-way ühes tükis pööramise. Teha on veel täpsusmaandumine ja siis võib B-kategoodia eksamit tegema hakata. Lisaks läksin 200-selt üle 170-sele varjule (vahepeal tegin mõned hüpped 190-sega).
Areng oli sellel ühel nädalal ikka väga suur, sest hüpata sai iga päev ja kohe sai proovida parandada oma vigu.

Minu teine 3-way

ELO, AKL ja mina, filmis VAL
Esimese 3-way tegin samas koosseisus samal päeval.

Lõvi ja punased kummikud

Lõvi kaasas ja punased kummikud jalas läksime eile Panksi sünnipäeva tähistama Nõmme Seiklusparki. Kõigepealt tuli ronida Mustamäe suusahüppetorni 32 m kõrgusele, kus siis instruktorid aitasid selga varustuse. Edasi ronisime köite juurde ja köiel laskumine ehk rappelling võis alata peale väikest juhendamist. Kuna ma kardan hirmsasti kõrgust, siis hakkas mu süda puperdama juba poolel teel hüppetorni, jätkus puperdamine teisi laskumas vaadates ja veel hullemaks läks asi siis, kui kästi ennast köite otsas rippu lasta. Esimese korra läksin tasakesi alla varvastega mööda seina lohistades, kuid järgmised kaks korda juba suurema hooga. Kõige raskem selle ürituse juures oli 3 korda suusahüppetorni jalutada. Rapelling ise oli aga igati maru asi ja ma läheks nüüd seda veel tegema.

Üks pühapäev

Kuna Jaanusel on vesi surfamisest kõrvas, siis otsustasime plaanitud hüppamise asemel veeta päeva Tallinna kodus. Ei mäletagi, millal sai lihtsalt mitte midagi tehes nädalavahetusel kodus olla. Hommikul lebotasime niisama, siis käisin Nõmme turul ja külas lobisemas, samas kui Jaanus mässas kodus rõdul lohe liinidega. Pühapäevale kohaselt tegime ka pannkooke ja sõime neid maasikatoormoosi ja värkse (talu) piimaga.

ELAK flygrossingu team :-)

Täna on siis viimane trenn enne suvepuhkust. Peale suvepuhkust aga hüppame juba uutes traksides, mis peaks praegu olema teel Eestisse USA-st.

Jaanikud

Neljas suvi Tiduveres ei möödu kohe kindlasti jaanituleta - traditsioon jätkub, kuid see aasta siis selle erinevusega, et tulevad kõik need, kes tulla tahavad. Ma olen laisk ja ei viitsi saata eraldi kutseid. Kui tekkis soov tulla, siis anna teada ja panen liha marinaadi ka sinu tarbeks. Magamise ja pesemise asjad tuleb endiselt ise kaasa võtta.

Tuletab meelde üht tulevast projekti

Autor LNA
Üks projekti osaline juba liigub vajalikus suunas. Ma pole veel leidnud aega selleks :-)

Kutse tantsule

Jaanus lõi lauad maha, mina tõin poest peitsi ja laki. Poes läks peitsi ja laki valimisega pea tund aega. Suutsin Pärnu Dekora müüjatel pea ikka täiega kuumaks ajada, kuid peits sai küll õige ja eks näis, kas ka lakk. Peitsisin põranda pühapäeval ära ja nüüd täna paneb Jaanus esimese kihi lakki maha. Kui hästi läheb, siis jaanipäeval saab uhkel peitsitud-lakitud kuuselaua põrandal tantsu lüüa.

Jumaldan selliseid hommikuid

autor LNA

Sport teeb ilusaks

Käisime Heidi ja Miriamiga täna Heidi õhutusel SEB Maijooksul, ajavõtuta jooksjana. Rada oli 7 km pikk ja ega ma miskit trenni peale grossingu viimastel aastatel teinud pole. Sõudmisaegadel sai küllalt palju joosta ja praegu eelistan õhtuti DD-ga jalutada jooksmise asemel. Seega jooksin viimati pikemaid radu nii 9 aastat tagasi.
Maijooksu rada oli väga hea ja ma ei tundnud enne raskust kui kuiskil 5-6 km vahepeal. Õnneks pidasin 6 km postini vastu ja seal edasi ei lubanud mu enda uhkus kõndmima hakata. Nii läbisingi raja terve tee joostes ja enesetunne oli supper peale jooksu. Finishisse jõudsin veidi peale 1223. finiseerijat ja aeg läks u 40-45 min.

Juhuuu

Täna saime Janega flygrossingus proovida treenerite peeneid rakmeid. No on ikka teine tegu. Üldse pole vaja nii palju rapsida saltode ja kõhuli lendamise tarvis. Rakmed olid küll nati suured, kuid minul ei pigistanud ega hõõrunud kuskilt. Nendega võiks pikalt-pikalt grossata. Nüüd tuleb vanades rakmetes kõvasti hakata asju lihvima, et kui järgmine kord jälle antakse treenerite rakmeid kasutada, siis saaks asju õigemini teha.
Mul on põhi veaks kõverad jalad peale äratõuget ja tagurpidi saltos on painutus kehv ja jälle liiga kaua hoian jalgu põlvest kõverdatuna.
Neil on meiega plaan :-)

Päeva parim lause

Iga inimene kes vähemalt natukenegi äriõigusest adub, peaks piltlikult mõistma, et jogurt ja kohupiim ei ole üks ja sama asi, kuigi mõlemad on piimatooted.

Puhkus

Alustasin puhkust Raplamaal Elu Messil grillimisega ja lõpetasin maal tsillimisega. Messil oli vahva, kuid väga külm ning õpetuseks järgmisteks kordadeks on ka olemas - ette tuleb ikka korralkult valmistuda. Samas 8. koht (11 võistlejat oli) ribivoorus on päris hea tulemus selle rapsimise peale. Armusin Panga õe madala säärega punastesse kummikutesse ja suure üllatusena sain reedest ka nende omanikuks.
Pühapäeval küpsetasin leivad ja põrutasin DD-ga maale. Maal olime pea terve nädala. Saijatalus koristasime, lõhkusime, niitsime, rohisime ning laupäeval päevitasin tuulevaikses kohas terve päev raamatut lugedes. Reedel proovisin leiba ja saia reheahjus ja (toa)ahjus küpsetada.

Neljapäeval tegin leivasuppi, mis tuli supper.
Käisin jalgrattaga Vana-Vigalas poes ja naabrinaise juures piima toomas. Maru mõnu tunne oli. Seda ei ole võimalik kirjeldada, vaid tuleb ise tunda.
Lisaks oli konn-koeral vahepeal sünnipäev.