Algab trenn

Üle pika aja on siis täna õhtul flygrossing. Suvel käisime korra Janega oma uhiuusi Ameerikast tellitud trakse proovimas. Istusid traksid enam-vähem ja väga raju oli nendega saltosid teha. Enne tänast trenni tegin väikese õmblustöö kodus, et trakse veidi mugavamaks saada. Nimelt jalarihmad soonisid ja üritasin nende nurka muuta. Kui tänases trennis saab muudatus heakskiidu, siis otsin kingsepa või miski tugeva masina ja õmblen need rihmad jäädavalt selliselt kinni. Võrreldes vanade traksidega on vahe sellest, et uutega saab kergelt saltosid teha, kuid horisontaallendu tehes tuleb ikka lihaseid väga pingutada, et mitte saltosse üle minna.
Lisaks grossingule on mul siis trenniks igahommikune 3-4 km pikkune jalutuskäik DD-ga ja vaikselt üritan seda jalutuskäiku muuta jooksuks. Loodan väga, et sellise trennikavaga suudan ma olla soovitud kaalus, mis vaikselt tänu 2-nädalasele eridieedile hakkab lähenema mu soovitud kaalule. Eridieet on mul mitte kaalu langetamise soovist, vaid ikka tervise tõttu.

Väike ristipoeg Henri Mattias kasvab iga päevaga üha kiiremini.
Enam pole kaugel aeg, kui hakkab naist võtma :-)

Elu õpetab

Viimased 2 kuud on toonud rohkelt rõõmu ja ka rohkelt kurbust, on olnud nii halbu kui häid üllatusi. Võib vist kujundlikult öelda, ühel päeval sain peksa ja teisel päeval kiita. Seda nii inimeste poolt kui ka oma tervise osas. Ma ei olnud kordagi vihane, pigem meeletult kurb ja sügavalt asjade üle järgi mõtlev. Äkki aga ei peaks nii palju mõtlema ja peaks hoopis sõitma kõigest üle nii nagu osad seda teevad. Huvitav, milline elu oleks siis - pidev tants ja trall.
Ma tean, et kõik asjad juhtuvad meiega põhjusel, et me õpiks sellest. Õpiks paremini tundma iseennast ja meid ümbritsevat. Tean, et osadele on lubatud rohkem, kui teistele ja osadel tulevad asjad lihtsamalt välja, samas kui teised pingutavad meeletult. Vahel oleks vahva saada teine mina kõrvale ja näha iseenda elu kõrvalt ja võrrelda seda kõigi teiste omaga. Tihti ju tundub teiste elu lihtsam, kui enda oma. Samas ei pruugi see üldse nii olla, sest me ei tea, mis tegelikult toimub teiste elus. Igatahes, õppimist ja avastamisi on olnud küllaga.
Üks meeldejääv õhtu oli eelmine nädal XL-is ja eks näis, mis sellest edasi saab. Ootan väga, mis välja tuli ja siis otsustan edasi, kas alustan nö uue hobiga või jääb see lihtsalt heaks kogemuseks. Kui läks hästi ja mulle meeldib tulemus, siis panen mõne ka siia autori nõusolekul ülesse.

Miks ma seda teen?

foto LNA-lt
Paljud küsivad, et kas ma küpsetan leibasid raha pärast? Kindlasti mitte, sest siis ei oleks see leib see, mis ta täna on ja ka hind oleks kõvasti kõrgem sellisel juhul.
Küpsetan leibasid täie naudinguga. Mulle meeldib seda teha ja pole kahju õpetada inimestele, kuidas küpsetada juuretisega rukkileiba. Südames läheb soojaks, kui keegi räägib õhinal kuidas ta ise proovis küpsetada antud retsepti järgi või et laps/mees, kes varem ei söönud grammigi leiba, sõi korraga pool pätsi seda leiba.
Leivaküpsetamine on üks mu lemmikhobisid ja ma võiks pikalt kirjutada, kuidas ja misk leiba ei saa pahade mõtete või tujuga teha, kuidas erinevad toiduained kerkivat leiba mõjutavad, miks on kasulik kodus küpsetatud rukkileib võrrelduna poeleivaga, miks ei ole hea panna sooja leiba kilekotti jne.
Ma võiks rukkileibasid küpsetada iga päeva, kui keegi tegeleks raamatupidamise, toorme hankimise, müügi, turunduse ja muu dokumentatsiooniga. Mul endal pole selleks oskust ja ka tahtmist.

Küpsetan jätkuvalt leiba

fotod LNA-lt
Leivasordid on:

rukkileib

rukkileib seemnetega

rukkileib küüslauguga

rukkileib seemnete- ja küüslauguga

rukkileib köömnetega

rukkileib basiilikuga

rukkileib rosinatega

rukkileib suitsulihaga

rukkileib päikesekuivatatud tomatitega

rukkileib mustade oliividega (uus)

Astelpaju marjad

Korjasin veela ja ekstreka astelpaju kasvandusest käsitsi u 20 liitrit marju. Tikreid on parem korjata kui neid marju, sest mu käed on täiesti katki okastest. Osad marjadest pistsin sügavkülma talve ootama ja teise osa pressisime mahlaks. Kuna veela isa pakutud astelpaju naps maitses mulle nii väga, siis tegin mahlast tema õpetuse järgi seda head napsu. Aastake tuleb nüüd oodata ja siis saab mekkida, kas mul tuli sama hästi välja. Kogusest (u 11 l) peaks vast jätkuma ka külalistele :-)

Olla teistsugune kui oled

Seisin peegli ees ja üritasin teha erinevaid koledaid nägusid. Olla keegi teine, kui ma olen, selleks hetkeks. Olla kuri, õel, ropp, jõhker jmt. No ei oska, ei tule välja. Pigem tulevad välja nukker, õnnetu, nukuke, õnnelik. Mul puudub oskus näidelda kurjust, õelust, roppust ja jõhkrust. Ometigi ma tegelesin näitlemisega lastaajast kuni keskkooli lõpuni välja. Muusikaklassil oli kohustuseks esitada koolile iga aasta 2 näidendit (jõuludel ja kevadel) ning kekskoolis jätkasin näiteringis. Kõik õpitu oleks nagu unustatud või ei saanud ma siiski head õpetust, et praegu seda kasutada.
Minu austus näitlejatele ja modellidele, kes näitlemist suurepäraselt valdavad.

Lõhe-suitsujuustu büreesupp

Lihtne, kerge ja kiire. Otsa sai ka väga kiiresti.

Retsept:
Lõhe-supikogu, 2-3 tervet porgandit, 1 terve sibul ja 4-5 küüslauguküünt veega keema. Keemise ajal korjad puljongilt vahu. Keetsin u 1 tund ja siis kurnasin läbi sõela teise potti puljongi. Supikogust nokkisin välja liha, ülejäänud sõelale jäänu viskasin ära. Hakkisin porgandi ja sibula ning praadisin kerglet võis. Lisasin segu puljongile ja lasin keema. Seejärel läks potti hakitud kartul ja keetsin, kuni kõik juurviljad olid pehmed. Pott tulelt ja saumiksriga supp büreeks. Pott tagasi pliidile ja büreele lisandus tükeldatud suitsujuust. Keetsin seni, kuni juust oli sulanud ja siis lasin veel korra saumiksriga supi üle. Soovitav on tihedamalt segada suppi peale juustu lisamist, sest muidu võib põhja kinni jääda. Maitsestasin soola ja pipraga, lisasin kala ja lasin korra keema. Kaunistasin minibasiilikuga :-)

Puud riita ja õunad mahlaks

Nädalavahetusel laoti pea 10 ruumi puid riita ja tehti u 150 liitrit õunamahla, millest 140 l kuumutati läbi ja pandi purkidesse. Abilisteks meile olid mu vanemad ja Mann-Riivo-Reelika. Õunamahla tegu jätkub järgmine või ülejärgmine nädalavahetus, sest meil said 2- ja 3-liitrised purgid otsa seekord.
DD kaevas pool hoovi ülesse, käis külapeal hulkumas ja täitis kõhtu kompostihunnikusse visatud biojäätmetega.

Sügis käes

Nädalavahetusel läheb suuremat sorti õunamahla tegemiseks. Eelmine aasta tegime mahla natuke Hiiumaal ja kuna see väga kiiresti otsa sai, siis otsustasime see aasta teha kõigist oma õunapuude (neid kokku 11) õuntest mahla. Õuntepurustaja ja mahlapressi saame Hiiumaalt Jaanuse isa käest ning ema ja Mann toovad purgid.
Kirjutan omale järgmiseks aastaks suurelt ülesse, et kõik viinapudelid ja igasugused purgid tuleb hoida alles. Muidu on saagi koristamisel sama seis mis tänavu - pole kuhugi sisse hoidiseid panna.

Hüpe 93

Algselt oli plaan nädalavahetus maal veeta ja lihtsalt puhata. Jaanusel oli aga kange soov hüpata naaberklubi täpsusmaandumisvõistlustel ja nii me siis olimegi laupäeval u 10 paiku lennuväljal. Meie klubi hüppepäev ei olnud alanud ja me siis DD-ga vaatasime manifestimaja juurest, kuidas teised hüppasid. Päris õudne on neid matile hüppavaid täpsusmaandujaid vaadata.

ELAK-i hüppepäeva alguseks oli mul juba kange soov ise ka hüpata ja teha ära lõpuks redeli viimane harjutus (täpsusmaandumine) ja olla ametlik B-kategooria omanik. Nii saigi kiiresti vvh tehtud ja esimesena tõusule. Veelaga leppisime kokku maandumiskoha ja oligi aeg minna tõusule. Seekord küll An-2, kuid mul polnud sellest asja, sest tahe oli nii suur. See, et mul vabalangemisse miskit plaani polnud mõeldud tuli meelde alles lennukis, kui Rink küsis, et mis teed. Nii me siis ühildasime plaanid - lennukist üksteise järel välja, kokku ja ühel tasemel ilma kontaktita lend. Lend ise siin.
Maandusin 15 Veela sammu üle kokkulepitud koha, kuid see jäi lubatud piiridesse (20 m) ja nii saigi kirja redelisse viimane allkiri. Hüpperaamatu kohaselt kulus mul B-kategooria omanikuks saamiseks kokku 93 (koos tandemiga 94) hüpet ja vabalangemises 1 h 6 min olemist, alustasin aastal 2004.
Järgmisena pakkisin paar tandemvarju, hüppasin Laja libaõpilasena 2000 m pealt IAD-d ja Annikaga 2-wayd.
Õhtul pidasime Jaanusega maal väikese peo :-)

Kast tuleb klubikaaslastele hooaja lõpupeol ja seda siis B-kategooria eest, esimest korda tandemvaru pakkimise eest ja esimest korda IAD libaõpilaseks olemise eest.

Puhkuus

Täna põrutame Venemaale ja tagasi 26. august hommikul. Sinna rongiga ja tagasi lennukiga. Rongisõiduks olemas viineripirukad, õunapirukas, kiluleivad munaga, hapukurgid, marineeritud seened ja viin. Teised hüppavad Venemaal ja mina puhkan niisama, sest eelmise nädala haigus näitab, et mul on väga-väga vaja rahulikult mitte midagi tehes puhata.
Kaalusin ka koju jäämist, kuid tundes ennast ei suuda ma kodus niisama istuda ja raamatut lugeda.
DD on alates esmaspäeva õhtust oma puhkusel Hiiumaal.

Keha on targem kui mina

Olen üritanud juba mitu nädalat aega maha võtta, et jõuaks ka iseendale olla. Kuidagi ei õnnestu, sest on ju suvi ja kõike tahaks veel teha. Ikka lükkasin ja lükkasin seda edasi, kuni eilseni, mil keha teatas, et tema enam ei jaksa. Hommikul oli süda täiega paha, kuna ma ka siis ei kuulanud oma keha, lisandus lõunast meeletu peavalu. Paar tundi enne tööpäeva lõppu korjasin siis asjad tööl kokku ja kerisin koju magama. Peale poolt tundi magamist lõi põhja alt ära. Enne eksamile minemist pidasin kehaga läbirääkimisi, et nüüd järgmised paar tundi laseb ta mul rahulikult eksamid ära teha ja siis võib edasi teha mis soovib. Nii ka läks, kuigi poole eksami ajal (B-kati kirjutamise ajal) tundsin kuidas palavik tõuseb ja peavalu tuleb tagasi. Kuulanud ära eksami tulemused suundusin koju magama. Öö oli rahutu, selline tõbise inimese öö ja hommikul ei jaksanud tõusta, kuid tööle tahtsin minna, sest nii palju on teha. Kuna jaksu eriti polnud, siis peale kraadimist selgus ka põhjus - palavik. Egas midagi, tuleb kuulata keha ja rahulikult kodus olla enne kui veel hullemaks asi läheb.

Masu ja kaubandus

Viimaste nädalatega on selgeks saanud, et masu pole veel jõudnud kaupluste juhatajate või omanikeni. Nii vähe kui ma poes käin, on kõik viimased korrad mulle väga ebameeldivad olnud. Näiteks eelmine nädal Norde Centrumi Rimis oste tehes sisestas kassapidaja arbuusi asemel kassast läbi 9 kg ploome. Arvelt pilku üle visates jäi asi silma (hea et vaatasin, sest petta oleks saanud 100 krooniga). Pöördusin viisakalt infoleti töötaja poole ja olin igati rahulik kogu asja juures, kuid asi lõppes sellega, et infoleti punapea soovitas mul mitte käia enam seal poes ja mitte tekitada temale stressi oma pöördumistega. Kusjuures see punapea on ka eelnevatel kordadel, kui olen kassapidaja eksimuse tõttu või hallitava kauba tõttu tema poole pöördnunud, käitunud väga ebaviisakalt ja üleolevalt.

Eile ostsime Rocca al Mare Euronicsist ahju. Müüja, kes meiega tegelema saadeti oli nii ebapädev, et ma tavalise ostjana teadsin ka ahjudest kümme korda rohkem kui tema. Juhe jooksis tädil kokku täiega, kui palusin arve firma nimele teha. Hingasin korduvalt rahulikult sisse ja välja ning ahi läbi sekelduste käes, läksime koju. Kodus ahju lahti pakkides selgus, et pole garantiilehte (poed muide nõuavad sult seda, kui lähed katkise asjaga neile tagasi), ainult venekeelne manual ja ka juhet, mida seina pista. Täna pärast korduvat helistamist teatati mulle, et ega ahjusid ei müüdagi enam juhtmetega. Juhtme pead ise kuskilt elektripoest ostma. Millise, seda pole aga kuskil kirjas. Manualid lubasid meilile saata. Eks näis, millal need jõuavad, sest kui nad lubasid tagasi helistada, siis seda ei juhtunudki.

Kuhu pöörduda oma muredega? Kaupluste juhatajate poole. Mis see annab, mitte midagi. Vabandavad ette ja taha, lubavad töötajaga vestelda/asja parandada, kuid kui lähed järgmine kord, on olukord sama. Ma kohe ootan huviga, millal Eestis kauplustes müüad muutuvad kompetentseteks ja päevast-päeva ei kordu ühed ja samad vead ühes ja samas kaupluses.

Saijatalu hoovist metsmaasikad

Jaanuse soovil jätsime metsmaasika taimede kasvukohast muru niitmata ja nüüd nädal tagasi saime paar peotäit maasikaid. Eks neid oli tegelt rohkem, kuid kõrge rohu seest ei leidnud neid kõiki ülesse. Maitsesid imehead.
Vaarikad on ka juba valmis, kuigi neid meil see aasta veel vähe.
Mustsõstrad saavad üks nädala või paari pärast täitsa valmis ja kel soovi, võib neid korjama tulla, sest meie pere jaoks on neid liiga palju.
Õunapuu ja alõtsa oksad on viljadest lookas.

Eelmise nädala teemalugu :-)

DD puhkuselt tagasi

Eile toodi DD Hiiumaalt 2-nädalaselt puhkuselt koju tagasi. Mul endal oli vist suurem rõõm tema saabumisest, kui temal koju tuleku üle. Hiiumaal sai ju pea 17 tundi ööpäevast veeta õues ja krõbinate asemel söögiks putru kanakaelte või kontidega, jalutada vihmas üksi mööda hoovi ja mängida Kellyga. Igatahes oli ta suht õnnetu eile õhtul kodus ja magas enamus ajast ning nuttis vahepeal. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada ning isegi rõdult nähtavad kassid ei teinud ta tuju paremaks.
Täna on ta juba erksam, kuid söönud pole siiani.
Eile õhtul õnnetut koera vaadates jäin mõtlema, et äkki ma olen liiga isekas kui soovin pidada linna korteris koera, kes parema meelega oleks iga ilmaga õues. Äkki tal on Hiiumaal tõesti parem, kui meil linnas. Samas ta on nii armas mulle ja ma ei annaks teda mingil juhul Hiiumaale Jaanuse vanematele. Kodu oli ilma temata võõras ja tühi.

Parasummeri kokkuvõte

Foto autor AKL.
Parasummeril tegin kokku 22 hüpet, neist enamus olid miskid wayd (2, 3 või 7). Osalesin ka 3-way võistlustel (teamis KKU ja KKN) ning trackdive võistlustel. 3-way võistlustel saime kokku 5 punkti ja trackdives kaotasin VJE-le, sest ma ei suutnud kuidagi kõrgust kiiresti kaotada.
Redelis tegin ära ilusti 2-way kõik pöörded ja 2-way ühes tükis pööramise. Teha on veel täpsusmaandumine ja siis võib B-kategoodia eksamit tegema hakata. Lisaks läksin 200-selt üle 170-sele varjule (vahepeal tegin mõned hüpped 190-sega).
Areng oli sellel ühel nädalal ikka väga suur, sest hüpata sai iga päev ja kohe sai proovida parandada oma vigu.

Minu teine 3-way

ELO, AKL ja mina, filmis VAL
Esimese 3-way tegin samas koosseisus samal päeval.

Lõvi ja punased kummikud

Lõvi kaasas ja punased kummikud jalas läksime eile Panksi sünnipäeva tähistama Nõmme Seiklusparki. Kõigepealt tuli ronida Mustamäe suusahüppetorni 32 m kõrgusele, kus siis instruktorid aitasid selga varustuse. Edasi ronisime köite juurde ja köiel laskumine ehk rappelling võis alata peale väikest juhendamist. Kuna ma kardan hirmsasti kõrgust, siis hakkas mu süda puperdama juba poolel teel hüppetorni, jätkus puperdamine teisi laskumas vaadates ja veel hullemaks läks asi siis, kui kästi ennast köite otsas rippu lasta. Esimese korra läksin tasakesi alla varvastega mööda seina lohistades, kuid järgmised kaks korda juba suurema hooga. Kõige raskem selle ürituse juures oli 3 korda suusahüppetorni jalutada. Rapelling ise oli aga igati maru asi ja ma läheks nüüd seda veel tegema.