Nii palju

Nii palju on mõtteid mida tahaks kirja panna, veel rohkem on asju mida tahaks arutada ja nii palju on seda, mida ei või rääkida. Ühesõnaga elu on praegu kiire, kuid põnev. Mulle meeldib tegutseda.
Mulle meeldivad ülereedesed kohtumised vahvate, elukogenud ja veidike teistsuguse ellusuhtumisega inimestega. Nad on õpetanud nii mõndagi ja näidanud, et saab ka teise nurga alt asju näha. Kõige tähtsam on enda vaimne ja füüsiline tervis ning pere.
Naistel peaks olema seadusejärgselt töönädala pikkus ainult 32 tundi (tööl esmaspäevast neljapäevani) - see on keset töist nädalat keset töist tööpäeva 4. korruse tagumiste tubade naiste arutelu tulemus:-)

Lemmik pilt

Autor KKK

Aastane

Mõtteid, mis kõlguvad peas

Kas tõesti on mõnel vesi paksem kui veri ja mis nii edasi neist saab?
Kas mu sisetunne inimeste osas on ka seekord õige?
Kas ma peaks muretsema, kui mu peale ollakse vihane oma nõmeduste pärast?
Kui tahad vihma, siis kasta rõdulilli või pane pesu kuivama.
Millal ma kõigest sellest uuest uues kohas sotti saan ja kas ma suudan oma tööd nende vääriliselt teha?
Naisteõhtuid peaks olema vähemalt kord kuus ja kindlasti ka suvel.
Maal on nii palju teha, et ei teagi kust jälle alustada.
Kui koeraga kuulekustrenni ei tee, siis muutub ta isepäiseks.
DD on üks korralik sõnn - tal võivad kõik asjad selged olla, kuid kui tal tuju ei ole, siis ta ei kuula su käsklust.
Kuhu ja miks kadus hüppeisu?
Kas loobuda või jätkata võitlust?
Palju mõelda selliseid asju pole kasulik, sest kõik läheb ikka oma rada.
Usalda rohkem oma sisetunnet.

Tihe võtt

Kahe päevaga püüdsime Hiiumaal 507 särge: mina 251 ja Jaanus 256.

Kevad Tiduveres

DD märtsis jões

Väike koristamine maal ja esimene grill sellel hooajal. Nii vahva on vaadata, mida mööda on loomad meie maal käinud ja kuidas linnukesed toimetavad.
DD kaevas, ujus, jooksis, kaevas, ujus, jooksis ja nii terve päev. Maja taga asuva tiigi ujus ta igat pidi läbi ja nautis seda täiega (jõkke seekord ei jõudnud). Koju jõudes läks koer kohe kotttooli magama ja ma arvan, et magab ühte jutti hommikuni välja.
Maal on nii hea rahulik ja kohe vägisi paneb mõtlema, kuidas arendada seda suurt lauta ja kõike muud nii, et ei peakski enam linna tulema.

Rõõmukera

DD käis eelmine nädal arsti juures ja arst ütles, et kõik on väga heas korras. Praegu on opist möödas 2,5 kuud, kuid lõpliku otsuse paranemise kohta teeb ta alles mai lõpus. Seni lidugu koer nii kui jaksab ringi ja kasvatagu lihast.

Joosta mööda põlde ja metsa lasime juba enne, kuid nüüd on siis DD saanud jälle oma sõpradega mängida. Kõige suurem sõber on Hilda. Lisaks sai DD sõbraks Katariina kai juures ühe emase kuldsega ja isase hagijasega, kes elavad meie lähedal Noole tänaval.

3 kuud ja 564 kuud

Pühad veetsime Hiiumaal ja see nädalavahetus veedame Pärnus vanemate juures.
Hiiumaal sai käidud härra Janno juubelil, söödud pahlakilu, käidud saunas ja söödud rohkelt kala. Lisaks tegid Jaanuse vennalapsed Liisa (5. a) ja Laura (3. a) mulle väga vahva soengu pärast saunas käiku ning DD sai rohkelt joosta ja mängida Kellyga.

Pärnus on plaanis tähistada kahte sünnipäeva - väikesel Ranaril saab laupäeval täis 3 elukuud ja isa Harril saab esmaspäeval täis 564 elukuud. Väikemees on kõvasti kasvanud selle kolme kuuga ja teeb juba päris vahvaid nägusid. DD on alati kadedus ruudus, kui ma Ranari sülle võtan ja ta ei tea mida kõik ära teha, et ma selle vääksuga ei tegeleks.

Täna 25 aastat tagasi

.. seisid kaks noort inimest Pärnus põkslevate südametega linnaametniku ees ja ütlesid selge ja kõlava häälega "Jah", andsid allkirjad, vahetasid sõrmused ja said kätte abielutunnistuse. Nad ise mäletavad vast väga hästi seda päeva. Ma olin küll 1 aasta ja 4 kuune, kuid ma ei tea sellest päevast midagi. Ma isegi ei tea, kus ja kellega ma olin. Kindlasti küsin kõik need asjad üle, kui märtsi lõpus Pärnusse neile külla läheme.


Igatahes-igatahes: Kallid ema ja isa, kaunist hõbepulmaaastapäeva teile!!!

Reis algas

DD läks eile puhkusele Tööstuse tänavale Siilide juurde ja meie suundume täna puhkusel Bulgaariasse. Hommik pole just meeldivalt alanud - kõigepealt haisev taksojuht ja siis üli ebameeldiva suhtumisega lennujaama turvakontrolli töötajad. Kuna algus nii kehv, siis ülejäänud puhkus tõotab tulla kindlasti suurepärane. Tallinna lennujaamast lendame Prahasse, sealt lend edasi Sofiasse ja siis bussiga (või nagu voucheril kirjas Individual Transport) Banskosse.
Kohapeal peaks saama olla 6 päeva mäel ja siis tagasi koju.
Kui aega ja netti on, siis kirjutan jooksvalt muljeid.

Barbie

Mees, kelle suurim mure on miks nii vähe langevarjuga hüpata, lohesurfi harrastada ja lumelauaga sõita saab.
Mees, keda ma pole veel kordagi näinud vihasena ja kes on üdini positivist.

I feel good

Tükk aega pole ma võtnud aega iseendale ja nüüd eilsest hakkasin jälle grossingus käima. Uskumatu, kui hea väsinud tunne oli pärast trenni. Rahvast oli kohal vähe ja siis sain ma kõlkuda kummidel nii palju kui jaksu oli. Salto ette ja taha, pea alaspidi lendamine ja uutele lihtsamate asjade ettenäitamine. Tuharad ja vöökoht oli täiesti ära unustanud kummid, kuid see ei heidutanud.
Pärast trenni arvas treener, et ma kargasin nii palju, et äkki nad ei näe mind nüüd jälle pikka aega. Aga ei, ma olen järgmine trenn kindlasti seal tagasi, sest nii palju on vaja meelde tuletada ja juurde õppida.
NB! Jane treenerid tervitavad sind ja soovivad palju õnne.

Enese harimine

Mõni ütleb vist, et ma olen hulluks läinud, sest viimase kuu jooksul olen kõvasti muutnud toitumisharjumusi ja eilsest alates käin ka homöopaatia algkursustel Tallinna Rahvaülikoolis. Vaatame, kas alternatiivmeditsiin (homöopaatia, refleksoloogia) ja toitumine suudavad lahendada mu probleemi või peab tõesti kasutama tavameditsiini ravimit, millel on väga jubedad kõrvalmõjud. Homöopaatia ravimeid muidugi omal käel ei võta, vaid oma õpetaja juhendamise järgi. Kursus on lihtsalt enese harimiseks.
Toitumises olen jätnud kõrvale kõik rafineeritud toidu (valge jahu, valge suhkur, valge riis jmt), kartuli, viinamarjad ja õunad ning tulemuseks on see, et mul pole enam olnud kõhuvalusid, mis enne hooti mind kimbutasid.

Lauatamas

Lauaga õppisin sõitma 2006. aasta talvel. Algus oli väga vaevaline - tagumiks ja põlved valutasid, nägu oli katki. Esimesed laskumised lauaga tegin Tallinnas lauluväljakul, siis käisime ÜK-ga Himosel pikal nädalavahetuse reisil ja peale seda sai nädal aega Austrias harjutatud. Eelmine aasta jäi lauatamises vahele ja nüüd möödunud nädalavahetusel olime firmaga talvepäevi Himosel pidamas. Mägi on muidugi masendavalt väike võrreldes alpidega, kuid sõidetud sai. Kaks päeva kannatas Himosel sõita, kuid kolmandal päeval oleks igav hakanud. Kindel on see, et oma raha eest sinna ei läheks. Kuna koera pärst jäi mul Itaalias käimata, siis märtsi alguses läheme kahekesi Bulgaariasse mägedesse lauatama.
Laua sõit on mul võrrelduna eelmiste kordadega kõvasti paranenud, polnudki ununenud nagu arvasin. Nüüd on vaja veel leida kuskilt julgus, et kiirust suuremaks saada ja siis saab vast asja veel paremaks.

Isa ja poeg

Idiootsused ja vastuse

Mulle arusaamatutel põhjustel tegelevad mõned inimesed päevast päeva idiootsustega ja tundub, et see pakub neile rahuldust. Ometigi mulle näib see on mõtetu aja, tihti ka raha ja teiste närvide kulutamisega. Enne vihastasin selliste asjade peale, kuid nüüd vaatan lihtsalt kõrvalt ja muigan. Rabeleb ju mõttetuste tegija, mitte mina. Rabelemine tekitab rohkem probleeme, kui asjadel voolata laskmine. Ma pean veel kõvasti õppima selles voolata laskmise valdkonnas, kuid tundub, et olen teinud esimesed edusammud.

Eelmise ja üleeelmise nädala sündmused lõppesid minu jaoks väikese kellukese helisemisega ja hulgale küsimustele sai hetkega vastused. Vastused olid mulle väga lähedal, ma lihtsalt ei osanud neid näha. Inimestel võiks olla rohkem aega tegelda oma mõtete ja unistustega, sest unistused täituvad, kui neid väga soovida. Hea kui on olemas inimene, kes oskab juhtida su tähelepanu olulistele asjadele ja sa saad edukalt ise edasi minna ning võibolla ka kedagi teist samamoodi aidata.

Üks unistustest, mis mul viimase aasta jooksul täitus on Uus-Kalamaja korter. Mäletan nii hästi seda hetke, kui käisime praeguse kodu lähedal üht teist korterit vaatamas ja ütlesin Jaanusele: Vaata kui vägev korter seal on, seal oleks nii mõnus elada. See korter ei olnud müügis ja kõik mis edasi sealt toimus on tegelt üks uskumatu lugu. Täna me elame selles korteris, mis päev päevalt saab armsamaks, ilmekamaks ja on meie kolme soe kodu, kuhu kõik sõbrad on alati oodatud külla.

Lubatud pilt

Juhtub

Miks on just nii, et kui su kaaslane on ära, siis juhtub igasuguseid nõmedaid asju? Imetlen naisi, kes saavad üksi kõigega hakkama ja tahaks teada, kust kohast nad selle jõu edasi särada võtavad. Ma saan asjadega hakkama, kuid iga uus nõmedus võtab jälle ühe tükikese naeratusest.

Kahekesi

Oleme DD-ga laupäeva õhtust alates kahekesi, sest Jaanus läks Itaaliasse lumelauaga sõitma. Algselt pidin mina ka minema, kuid kuna koera esimene kuu pärast operatsiooni on kõige olulisem taastumise seisukohalt, siis otsustasin temaga koju jääda ja härra Panga läks minu asemel.

Kurbus trügis hinge, kui neid laupäeval lennujaamas ära käisin saatmas. Lennujaamast sõitsime DD-ga otse arsti juurde niite välja võtma ja nüüd ei pea DD enam kraed kandma. Järgmine arstionu külastus on meil veebruari alguses. Seni jätkame ranget režiimi - trepist süles alla, lühike jalutus hoovis rihma otsas ja süles tuppa tagasi. Nii kolm-neli korda päevas ja ma saan tugevaks.

Igav meil kodus ei ole, sest ma seadsin omale eesmärgiks majandusruum korda seada. Seina värvisin pühapäeval ära, täna lähen ostan riiuliteks vajalikud jupid ja mingi õhtu saab nad vast seina ka. Kui kõik see õnnestub edukalt, siis saavad kõik Jaanuse tööristad omale õige koha ja ei pea enam mööda tuba laiali olema. Puuri ma kasutada oskan ja ehk saan kelleltki soovituse, millised tüüblid peaks seina panema, et riiulid ikka (kips)seinas seisaks. No ja kui keegi tahab appi tulla, siis see oleks eriti tore.
P.S. Jaanus ei tea riiuliasjast midagi ja ma usun, et see üllatab ja rõõmustab teda.

Update: Paar tundi ja riiulid said seina, kuigi ehituspoes müüjad andsid ikkagi mulle valed kruvid ja tüüblid. Eks järgminekord olen ise targem juba selles osas.

Nagu kaks tilka vett

DD sai krae sest ta arvas täna üksi koju jäädes, et niidid oleks jalast aeg välja võtta, kuid meie ja arstid arvame teisiti. Kuts oli täiega solvunud - esimesed 5 minutit seisis lihtsalt nagu kivikuju ja kui ma olin ta pikali pannud, siis magas 2 tundi liigutamata sabaotsagi. Siiski tuleb tal päeval, kui meie tööl, ja öösel leppida selle kraega, sest niitide väljavõtmise õige aeg on alles laupäeval.
Jaanus arvas, et krae on äge ja et tema kannab seda siis, kui DD seda kandma ei pea.