Lubatud pilt

Juhtub

Miks on just nii, et kui su kaaslane on ära, siis juhtub igasuguseid nõmedaid asju? Imetlen naisi, kes saavad üksi kõigega hakkama ja tahaks teada, kust kohast nad selle jõu edasi särada võtavad. Ma saan asjadega hakkama, kuid iga uus nõmedus võtab jälle ühe tükikese naeratusest.

Kahekesi

Oleme DD-ga laupäeva õhtust alates kahekesi, sest Jaanus läks Itaaliasse lumelauaga sõitma. Algselt pidin mina ka minema, kuid kuna koera esimene kuu pärast operatsiooni on kõige olulisem taastumise seisukohalt, siis otsustasin temaga koju jääda ja härra Panga läks minu asemel.

Kurbus trügis hinge, kui neid laupäeval lennujaamas ära käisin saatmas. Lennujaamast sõitsime DD-ga otse arsti juurde niite välja võtma ja nüüd ei pea DD enam kraed kandma. Järgmine arstionu külastus on meil veebruari alguses. Seni jätkame ranget režiimi - trepist süles alla, lühike jalutus hoovis rihma otsas ja süles tuppa tagasi. Nii kolm-neli korda päevas ja ma saan tugevaks.

Igav meil kodus ei ole, sest ma seadsin omale eesmärgiks majandusruum korda seada. Seina värvisin pühapäeval ära, täna lähen ostan riiuliteks vajalikud jupid ja mingi õhtu saab nad vast seina ka. Kui kõik see õnnestub edukalt, siis saavad kõik Jaanuse tööristad omale õige koha ja ei pea enam mööda tuba laiali olema. Puuri ma kasutada oskan ja ehk saan kelleltki soovituse, millised tüüblid peaks seina panema, et riiulid ikka (kips)seinas seisaks. No ja kui keegi tahab appi tulla, siis see oleks eriti tore.
P.S. Jaanus ei tea riiuliasjast midagi ja ma usun, et see üllatab ja rõõmustab teda.

Update: Paar tundi ja riiulid said seina, kuigi ehituspoes müüjad andsid ikkagi mulle valed kruvid ja tüüblid. Eks järgminekord olen ise targem juba selles osas.

Nagu kaks tilka vett

DD sai krae sest ta arvas täna üksi koju jäädes, et niidid oleks jalast aeg välja võtta, kuid meie ja arstid arvame teisiti. Kuts oli täiega solvunud - esimesed 5 minutit seisis lihtsalt nagu kivikuju ja kui ma olin ta pikali pannud, siis magas 2 tundi liigutamata sabaotsagi. Siiski tuleb tal päeval, kui meie tööl, ja öösel leppida selle kraega, sest niitide väljavõtmise õige aeg on alles laupäeval.
Jaanus arvas, et krae on äge ja et tema kannab seda siis, kui DD seda kandma ei pea.

Taastub

Pesa on väikseks jäänud ja jalg on paljas.

Tegelt on DD taastumas päris hästi ja teeb jälle oma krutskeid. Täna varahommikul kiskus omal sideme pealt ära ja hekseldas selle peenikesteks tükkideks. Side pidanuks aga järgmise laupäevani peal olema. Õues tormaks mööda jääd igale linnule ja kassile järgi. Päris raske on koerale selgeks teha, et ta ei tohi mürada, hüpata ja joosta. Õnneks on ta selgeks saanud, et haava ei tohi ta ise puutuda ja laseb rahulikult meil enda kallal tohterdada.

Ise ja odavalt

Sisu valmistas meistrimees Jaanus ise ja uksed saime pm ühe lükanduste tehase prügikastist. Nati sättimist ja mõtlemist ning ilus riidekapp ongi olemas. Ei läinudki 30-40 000 krooni nagu eritellimuse hinnapakkumistel seisis.
Nüüd on veel põrandaliistud ja kaardinapuu paigaldada vaja ja vähemalt üks tuba on meil siis täitsa valmis.
Pea samas järgus on ka saun-vannituba, sest seal on panna veel viimased saunalava lauad ja üks elektrilahendus kappi. Poolikus saunas on osad meil juba käinud ja omamoodi käik oli see ka selles saunas.
Kummaline, et meil on nende saunadega pidevalt üks kiiks või erilisus. Kes käinud, need teavad:-)

Lõpp või algus

Täna käis DD operatsioonil. Lõuna paiku viisin ja õhtul sain tagasi. Hetkel on koer veel uimane ja nutab. Nii kurb on kuulata ja ei oska midagi teha tema lohutamiseks.

Operatsioonil selgus, et õnneks on menisk terve ja põlve üks side on osaliselt katki ja veninud. Pandi plaat ja nii 2 kuu pärast peaks kõik olema endine. Kõik koerasõbrad peavad nüüd ootama kevadet, sest siis saame jälle joosta ja mürada nendega. Esimesed nädalad võime käia ainult õues korra ädal, edasi vaikselt jalutuskäigud rihmaotsas ja vaikselt, kui kõik korras, siis jooksma hakata. Meie jaoks on vast esimene kuu kõige raskem ja minu jaoks esimene nädal, sest teen tööd ja tohterdan koera kodus ning õue pean 27 kg koera süles trepist ülesse ja alla tassima.

Täiendus: Öö möödus suht rahulikult. Eilsest õhtust praeguseni on koer peaaegu kogu aeg maganud. Täna korra kalpsas kolmel jalal, sõi, käis pissil ja läks tagasi magama samasse kohta kus enne magas. Vast antibiootikum ja valuvaigisti on selle põhjus. Oma õnnetuseks või õnnes saime teada, et meil on nii hästi õpetatud koer - isegi haigena ei tee tuppa (ajalehele) vaid seisab vaeseke kolmel jalal keset tuba ja annab häälega märku, et kohe kiire-kiire on juba välja minekuga.

29.12.2007

... olin mina Hispaanias Barcelonas kui Pärnus sündis vennapoeg mõõtudega 3750 g ja 50 cm. Vaatamas käisime väikemeest ja noori vanemaid aasta esimesel päeval. Täitsa uhke tunne on olla tädi ja veel parem tunne oli väikemeest süles hoida ja vestelda temaga.
Eelmine aasta oli palju halba, kuid õnneks aasta viimastel päevadel hakkas paremini minema ja ma südamest loodan, et uus aasta tuleb igati parem kui eelmine.

DD uus sõber

DD-l on uus sõber Hilda, kellega käis eile mängimas. Sõber on küll pisikene veel (3 kuune), kuid väga tragi ja natuke ülbe. Uriseb palju, habad on väga teravad ja iseloomult on kaval. Müttasid teised hoovis pea tunnikese ja DD-l "lohises keel mööda asfalti" koju minnes. Hea, et kodutee pikk ei olnud:-)

Jõulukingitus

Oli see vist septembri kuu, kui käisime külas, kus DD sai omasugusega mängida. Samal õhtul oli koeral jalg kange. Mõtlesin, et no ju on lihased haiged, sest jooksis nii palju. Kuna miski kuu hiljem koer ikka veel lonkas jalga, siis pöördusime arstile. Tänaseks oleme seal oma neli-viis korda käinud käppa näitamas ja kolmel korral on ka narkoos koerale tehtud, sest muidu ei saa pilti luudest ja narkoosis olles saab arst käppa paremini vaadata. Arst on muhe mees, ta ei räägi palju, kuid räägib asjast nii nagu on ja jätab usaldusväärse mulje. Kuu tagasi käisime eelmine kord ja siis öeldi, et vist tuleb põlve lõigata, kuid kindla otsuse ütleks detsembri keskpaigas.

Eile oligi see detsembri keskpaiga päev käes. Väliselt põlves muutusi ei ole, kuid pildilt on näha kerge artriidi algus. Lisaks kinnistus arsti kahtlus, et ka põlve menisk on katki. Mis täpselt põlves katki või terve, saab teada siis, kui lahti lõigatud. Lõikust on aga vaja, sest muidu läheb asi hullemaks. Lõikus tehakse jaanuari alguses ja koos kõigi rohtude ja asjadega on hinnaks üks korralik soojamaa reisipakett ühele.

Vot sihuke ilus jõulukingitus siis arstilt mulle. Ei lõppe otsa need halvad uudised ja jääb vaid küsimus, kas see oli täpp i-le või tuleb veel see aasta midagi.

Ja kõik kritiseerijad teemal "no näed kui kulukaks koer läheb, temaga on palju muret ja tüli, vot on paberitega koerad nõrgemad jne" hoidku oma suu kinni. Selline õnnetus võib juhtuda su oma lapsega, sinu endaga või ükskõik millise koduloomaga.

Ootusärevus

Suur ärevus on sees ja nii kui telefoni helisedes näen ema, isa või venna numbrid, käib peast läbi mõte, et kas nüüd läksid juba. Tegelikult on veel väikesel Ossil aega mõnuleda, sest tähtaeg on 14. detsember ja võib ju juhtuda, et ta otsustab mõnuleda pikemalt. Ma tõesti loodan, et ta sünnib enne meie Hispaaniasse minekut ja ma saan teda kasvõi korra süles hoida. Ikkagi laps, kes teeb mu esmakordselt tädiks ja mu vanemad vanavanemateks.

Lambaada

Jõulukuu algas Niitvälja Golfiklubi restoranis ühe toreda logistikafirma jõulupeoga. Kõik oli hästi organiseeritud ja teatud hetkel puges kurbus hinge, et meil ei ole asjad sedasi korras. Inimesed selles ettevõttes on tõesti üks suur sõbralik pere ja kellegi peale ei vaadata viltu, keegi ei kakelnud kellegagi, keegi ei rõhutanud oma positsooni ettevõttes ja keegi ei olnud maani täis.
Söömise taustaks esines jazzi viljelev muusikute kollektiiv ja tantsuks mängis hiljem 2 Quick Start. Tundus, et kõigil pani see bänd jala tatsuma ja erilise tänu sai naissoost soolotrummar. Tants aga ei lõppenud bändi lahkumisega, vaid kestis viimase minutini enne bussi lahkumist.
I-le pani punkti kaunis lumesadu varahommikuses Tallinnas, millest keskpäevaks polnud midagi alles.
Sellised peod panevad pikemaks ajaks näo särama ja annavad energiat juurde.

Oodata veel üks kuu

Mul on kaks asja mida oodata - üks on hea ja teine halb.

Halb on see, et käisime eile DD-ga arstil käppa näitamas ja kuna ta ikka veel lonkab kergelt ja katsudes paistab tal see põlv valus olevat, siis anti veel üks kuu aega paranemiseks ja kasvamiseks. Kui siis ikka veel lonkab ja põlve katsuda ei lase, tehakse vist operatsioon. Seniks jätkame oma kehtestatud ravimeetodiga - DD ei saa teiste koertega mängida seni, kuni üldse pole terve nädal lonkanud. Üksi võib joosta nii palju kui hing ihkab.

Hea on see, et nii umbes kuu pärast sünnib vennapoeg, kelle ma olen ristinud Väikseks Ossik. Temale mõeldes tuleb ärevus hinge ja ma ei suuda siiani ette kujutada, et minu väike venna saab isaks ja minu vanemad vanavanemateks.


Aasta siis oli 85 ....

Uus aastaring algas suure nohuga, kuid ilus päev oli siiski.
Torti said need, kes tulid. Kedagi ei kutsutud, kuid kõik olid oodatud. Meil on alati nii, et kõik külalised on oodatud ja kui ette teatatakse oma tulekust, siis saab kooki ka. Aa kala võib jälle kappi jääda, kui seda ei küsita ...
Kõige esimene õnnesoov tuli kallimalt, esimene sõnum tuli ollilt ja eilse päeva kõige viimane ja pikem kõne oli Hispaaniast Eestit olümpial esindavalt noormehelt:-)
Suured tänud kõigile!

Kiiresti läheb

Juuli

September

Ma pole hetkegi kahetsenud seda otsust. Kõik näritud nurgad, porised püksid, varajased tõusmised ja sinised silmad on seda väärt. Sellest saavad vist tõeliselt aru ainult loomaomanikud.
Koer on mulle õpetanud rohkelt kannatlikkust ja pannud mind rohkem liikuma (jalutan päevas u 2,5-3 tundi).
Mul on kahju, et ta ruttu kasvab ja ma ei saa temaga nii palju koos olla kui tahaks.

See ei ole enam normaalne

Riiklikes raviasutustes pole töötajatel motivatsiooni ja paremad töötajad on kõik läinud erakliinikutesse tööle. Riikliku raviteenust kasutav patsient peab ise oskama panna omale diagnoosi ning oskama nõuda erinevate analüüside võtmist. Kui sa seda ei tee, siis ei leita ka põhjust ja lahendust su murele. Arsti kabinetis räägid sa nagu ise endale, mis muutused on toimunud ja mis mure on. Surutakse peale ravimeid ilma veendumata, et sul neid ikka vaja on. Lähed siis selle retseptiga apteeki ja apteekri proua vaatab sulle otsa ja küsib, et olete te kindel et teil seda vaja on. Küsib lisaks, et kas seda ja teist uuringut on ikka enne nende rohtude määramist tehtud. Ja siis vaatad lolli punastava näoga talle otsa, sest mitte midagi neist pole tehtud. Apteekri soe soovitus on mitte võtta neid. Hinges kripeldab ja küsin nõu perearstilt. Õnneks olen suutnud valida väga toreda ja targa perearsti, kes alati on valmis välja selgitama, milles on probleem ja laseb teha kõik võimalikud analüüsid. Rääkides talle ära, mis mulle määrati ja mis toimub, küsib ta kõik samad küsimused mis apteekergi ja ei suuda ära imestada, et kuidas oma ala spetsialist (st eriarst) nii hoolimatult on käitunud.
Mille ... pärast makstakse siis minu eest sotsiaalmaksu. See ei ole mitte väike summa ja kuhu kõik see raha läheb? Kuhu me sedasi jõuame, kui sa ei saa usaldada enam riiklikes raviasutustes töötavaid arste? Kui sul pole endal piisavalt raha, siis ei saa sa ka abi oma probleemidele.

Igaüks omamoodi

Äripäev on läbi loetud

Puberteet

(foto autor Viktor)

Olude sunnil elame hetkel jälle Tulikas ja koer meiega ühes. Täna hommikul kell 5 arvas neiu, et kuna tal sai uni täis, siis tuleb ka kõik teised mängima kutsuda. Mina jällegi arvasin algul, et ta tahab pissile ja tormasin koer kaenlas õue. Pissimine oli õues teisejärguline, tähtsam oli kõik muu. Lõpuks sai DD vajalikud toimetused tehtud ja suutsin selgeks teha, et ikka peaks veel paar tundi magama.
Kui hommikul kell 7 mina ärkasin, ei arvanud neiuke ärkamisest midagi ja õues viskas igal võimalikul hetkel pikali. Üldse armastab ta viimasel ajal jalutades teha paar sammu ja siis jälgida pikemat aega ümbrust - inimesi, puu lehti, vareseid. Kui teda edasi tirida, siis võtab kätte ja viskab selili.

Täna läheme näitusekoolitusele. Eks näis, kas läheme ka kunagi näitustele.

Lihtsalt mõtlesin

Romantika meeldib vast enamus naistele, kuid kõigil on sellest oma nägemus. Üks arvab, et peab olema rohkelt lilli, kaunis vaikne muusika, ilus kohakene .... ehk siis nö "lilleline ja roosa". Teine jälle arvab, et hea suur telekas, paar pudelit õlud ja jäähoki finaalmängude jälgimine koos kallimaga on see kõige romantilisem. Need on kaks äärmust ja eks igaüks teab tegelt ise, mis on just tema jaoks see romantiline. Meestel on ikka päris raske korraldada naistele romantilist õhtut, sest ei tea ju täpselt, mis on just selle naise jaoks see õige ja ega mehed vist ise pole eriti selle romantika nautijad. Samuti võib mehe ja naise arusaam romantikast olla erinev.Selleks, et nüüd kallim oskaks korraldada seda õiget romantilist koosviibimist, peab ta teist poolt päris hästi tundma. Tundma õppimine on pikaldane protsess, sest iga päev avastad enda või teise juures midagi uut.
Kõige ilusamad on aga hetked, mis on tulnud spontaalselt ja mida mõlemad naudivad. Sa lihtsalt oled koos kallimaga ja tunned, et hea on olla koos. See on isegi parem, kui korraldatud romantikaõhtu. Lihtsalt peab vahel olema aega teineteisele.