Ehitamise vahele kultuuri

Käisime eile vaatamas Viru Keskuse IV korruse teatrisaalis VAT Teatri etendust Meeste varjupaik.
Väga hea komöödia ja hästi mängivad näitlejad. Saal oli kujundatud Saku õllekastidest ja istusime pehme padjaga õllekastide otsas. Tegelaskujud meenutasid meie tutvusrindkonnast mõnd inimest (kindlasti mitte ELAK-i seltskonnast).
Hiljem mõtlesin, et mis pärast peaks üks naine iga laupäev käima poodides osturetkedel või asju vaatamas ja mille pärast peab ta nendele osturetkedele kaasa tassima oma meest. Kui mul tuleb kord kuus vajadus minna osturetkele, siis meeldib mul käia seal üksi või siis koos sõbrannaga ja võimalikult lühikest aega selleks kulutada. Mõned naised võtavad mehe kaasa poodidesse seetõttu, et keegi ju peab maksma asjade eest. Samas, kas pole õige, et naine ostab omale ikka neid asju, mis tema rahakott lubab. Ehk siis, kulutada võib ikka oma teenitud raha, mitte mehe raha.
Paraku olen ma veidi teistsorti naine, kui need, kes elavad mehe rahakotil, on vaimustuses iganädalastest osturetkedest, teavad peast kõvemate kaubamärkide tooteid, hindu ja uue partii saabumist. Seetõttu ei oska ma nende naiste seltskonnas tavaliselt midagi rääkida ja mul on seal igav. Ma võiks parem rääkida praegu kuidas ma kaks õhtut järjest olen Kalamaja korteris toa nurkades kipsplaatide, karkasside ja kruvidega jamanud ning Tiksile kivivilla Espakist toonud.

Leia mind pildilt

Istun kodus 2 ja uus kodu

Perearsti jutt reedel: "Teil on ikka veel palavik! Kas te ikka tegite rasedustesti ja see oli negatiivne? Teie proovide tulemused olid väga head ja me ei oska öelda, millest teil palavik. Huvitav. Oodake hetk, konsulteerin kolleegiga. .... Teate, me arvame, et anname teile saatekirja Merimetsa nakkuskeskusesse."

No vot sedasi saadetakse sind ühest kohast teise, kuid keegi ei oska midagi öelda. Kindel on see, et rase ma pole ja sinna nakkuskeskusesse ei lähe. Palavik on endiselt 37, enesetunne on hea ja seetõttu lõpetan esmaspäeval haiguslehe ning naasen tööle. Kodus on igav, mu tõbi pole nakkav ja tahaks juba tööd teha.


Kindel on Tiksi blogis kirjutatu: meil on nüüd uus kodu, mille kallal on vaja kõvasti tööd teha enne kui sinna soolaleivale saab tulla. Esimese asjana on vaja saada paika köögi ja vannitoa sisustuse plaan/joonis, siis saab korteris remonti edasi teha. Käib suur arutelu, kas teeme saunaga vannitoa või lihtsalt ruumika vannitoa (u 6,5m2). Kas teha kööginurk ühteseina või kahte?



Mõtted liiguvad vaikselt disaineri otsimise suunas, sest ise ei oska kõike nii näha, kui nemad seda näevad ja teavad võimalusi.

Istun kodus

Tänasest istun kodus, sest mul on miski väike palavik juba kuuendat päeva järjest ja enesetunne ka sihuke nörk. Muid tervisehädasid kallal ei ole. Eelnevad päevad olen üritanud tööl miskit teha, kuid kokkuvõttes on tehtud töö tulemus kasin ja enesetunne on tööpäeva lõpuks veel hullem. Lisaks hirmutasin töökaaslased ära oma kahvatu näoga. Perearst ei osanud miskit diagnoosi panna ja soovitas lihtsalt kodus mõned päevad puhata (st võimalikult palju magada ja süüa tervislikult). Eks siis puhkan ja liitun koduste-tõbiste grupiga.

Flygrossing

Juba eelmisel aastal kevadel tekkis soov minna proovima grossingut. Aasta sai läbi, kuid käimata oli seal ikka. No leppisime Janega kokku, et uuel aastal läheme. Kuna Jane istub hetkel metsas kinni, siis kutsusin Jaanuse kaasa ja käisime eile Lasnamäe Kergejõustikuhallis grossamas. Täitsa äge oli ja väsitab see päris korralikult. Esimese õhtuga õppisin tegema tagurpidi saltot, pea alaspidi kätepeale maanduma ja edaspidisaltot poolenisti. Tiks tegi saltosid edaspidi ja tagurpidi ning kindlast veel miskit, kuid ma ei jõudnud kõike jälgida. Juhendajad jäid meiega väga rahule, sest tegime esimese korraga ära need asjad, mida teised teevad 2.-4. trennis alles. Üritan nüüd vähemalt kord nädalas grossamas käia ja ehk saab Jane ka ükskord metsast välja ning liitub meiega.

Eelmine aasta oli igati rahuldav. Mälestusi on rohkelt ning tekkinud on arusaam, et mida rohkem inimene maailma näeb, seda enam ta seda näha tahab ja mõistab nii mõndagi asja paremini. Muutuvad ka proriteedid. Elu saab elada lihtsalt, seda tuleb lihtsalt osata ja tahta.

Eelmise aastaga sain enamvähem selgeks lumelauasõidu ja sukeldumise, käisin Soomes Himosel, Austrias Ischglis, Kreetal ja Tais. Peaaegu pooled nädalavahetused veetsime maal Tiduveres tööd tehes ja no nii mõnigi tore pidu seal peetud ning inimestele veidi ebatavalist sauna pakutud. Suve algul vahetasin töökohta ja hetkel olen selle tööga ja kollektiiviga väga rahul. Sügisel võtsin omale panga ees ühe kohustuse ja tänu sellele on mul nüüd neljarattaline sõber.

Lisaks trullile-trallile on meil käsil või peatselt algust saav nii mõnigi tähtis projekt. Loodame, et oleme ikka elusad, terved ja koos, kui kõik need projektid on lõpule viidud. Kõiki neid välja tooma ei hakka, sest miskit peab saladuseks ka jääma, kuid üheks (vanemaks) on endiselt Tiduvere saun ja maja ning uueks on "Nukkudele uus kodu". JAH, keda huvitab, siis Tulika korter on müügis ja otsime pea samasse kanti uut. Ennetavalt ütleme: "EI süldilauda ei tule".

Igatahes, olen rahul tehtuga ja ei kahetse enam ühtegi otsust, mis kunagi olid kaheldavad. Olen endiselt armunud ja õnnelik ...

Lapsed laulmas

Meie Reelika on beebist peale käinud laulmas. Algul Musamaris, siis tädi Kadri juures Salme Kultuurikeskuses ja nüüd Meero Muusikus. Ma olen neis kõigis kohtades vähemalt korra käinud temaga kaasas või kuulamas ning alati on see nii armas olnud (õnnepisar ei ole kordagi jäänud tulemata).

Seekord käisime Reelit kuulamas Salme Kultuurikeskuses, kus laulsid Meero Muusik laululapsed. Lapsed olid vanuses 2-18 ja kõige vahvamad olid ikka 2-5 aastased põnnid. Nad on nii armsad ja käituvad laval hoopis vabamalt, kui suuremad lapsed. Ja oi kui tähtsad nad on pärast esinemist:-) Kujutan ette, milline sigimine-sagimine toimus lavataga, sest ega need põnnid pole tuimad tükid, kes ühe koha peal rahulikult suudavad istuda. Au ja kiitus juhendajatele, sest korraldus oli väärt.

Ilusat õhtut Salmes häirisid veidi vanemad saalis, kes kräunutasid oma lapsi ja segasid sellega teistel kontserdi jälgimist. Arumaeisaa sellistest.

Käidud

Tallinn-Copenhagen-Bangkok-Samui-Phuket (ja Similanid)-Bangkok-Copenhagen-Tallinn.
Jäime reisiga igati rahule ja oleks tahtnud sinna veel kauemaks jääda. Puhkus oli aktiivne ning sai liiga kiiresti otsa. Elamusi oli erinevaid.

Bangkok oli kole suur linn, kus nüüd on käidud ja kuhu tagasi enam ei läheks - sudune, miski lehk üleval, päikest ei näe, maja-majas kinni.

Samui on saar, kus mina oleks terve puhkuse veetnud. Eriti kaunis oli meie peatumispaik, kus nägi toa aknast vaadet pildid. Sõitsime saarel motorolleritega ringi ja külastasime ka kohalikku tai-poksi turniiri, mis oli omaette elamus (kõik see lõhn, inimeste kaasaelamine, kihlveod).

Phuket on armas seal, kus on vähem turistidele orienteeritud. Meie olime Rawai ranna kandis, kuid külastasime ka Patongi (sai meie poolt nimeks Põrgu), Karonit ja Katat. Ringi seiklemiseks jäi meil Jaanusega ainult mõned päevad, sest käisime kuuel päeval sukeldumas. Läbisime kahe Eesti poisi, kes kolisid Phuketile 2 a tagasi, käe all sukeldumiskursused NDL koolkonna õpetuste kohaselt. Esimesed juhised saime paadis, kui suundusime sukeldumiskohta nimega Racha Yai (tõlkes Suur Kuningas). Panime ise asjad kokku ja vette, 6,7m sügavusse 34 minutiks. Tegime vajalikud harjutused (st õppisime hõljumist ja tasakaalustamist jmt) ja koralle ning kalu vaatama. Järgmise sukeldumise tegime paari tunni pärast uuesti ja samasse kohta, kus jälle vajalikud hajutused ja ringi liikumine. Sügavuseks saime 7,9 ja 46 minutit. Esimene kursus (PADI mõistes OWD) oli 3 päeva ja iga sukeldumise eel saime uusi juhiseid, all tegime harjutusi ja suundusime üha sügavamale. Kuna asi tundus väga tore, siis otsustasime võtta ka järgmise taseme kursuse kohe otsa. Seal sai juba käidud vrakil (King Cruiser, 29.6 m) ja koopas (Koh Dok Mai, 20 m). Oma 8. ja 9. sukeldumisel nägime leopard haisid. Viimased 7 sukeldumist tegime Similanidel: Shark Fin-Reef (28,3m), Anita´s Reef (22,5m), East of Eaden (18,2m), öösukelumine, Elephant Head Rock (34m), Deep Six (31,4m) ja Beacon point (21,3m). Mida rohkem sukeldusid, seda mõnusamaks asi läks. Kokku on nüüd käidud veeall 16 korda, maksimum sügavuseks saime 34 ja pikim aeg oli 46 minutit. Veealune maailm on hea rahulik ja ilus. Sukeldumise käigus nägime nii palju erinevaid isendeid, kuid erilisemad olid veemadu, moreeni, (white deep reef)haid, barrakuuda ja krabi. Tunda sai ka tugevaid hoovusi, milles ujumine oli ikka tegu omaette.

Eksam - iga kursuse eest tuli mask peas ja snorgeldamistoru suus juua 1 pudel õlut (st õlu kallati ülevalt toru otsast sisse). Te ei usu, aga isegi Jaanus jõi oma õlled ära. Loodetavasti saabub veel selle aasta sees ka meie sukeldumiskaart, millel on siis kirjas Universal diver/Advanced OWD.

Inimesed Tais on sõbralikud, abivalmis ja naeratavad. Liiklus (vasakpoolne muide) on rahumeelne ja kõik tahavad turvaliselt oma sihtkohta jõuda. Ilm oli soe (30-33 kraadi), päikesepaisteline, mõni õhtu lõi välku ja sadas nii 10 min. Vesi oli seal soolane, kuid kuuendaks sukeldumispäevaks olime sellega täitsa ära harjunud.

Järgmisena võiks minna Vietnami ja/või Lõuna-Ameerikasse.

Pildid

Puhkama

Käes on kaua oodatud aeg - puhkus 16 päeva. Kõik tööasjad lõpetatud, vajalikud viimased tegemised said eile tehtud ja läks kiiremini ja valutumalt, kui ma oleks arvanud. Ja no tegelt oli eile õhtul lõbus, aitas hoida eemal reisimõtetest, ning mulle sai selgeks, et kassid tahavad ikka käia omapäi.

Puhkuse teekond on järgmine:
22. november kell 18.10-18.45 Tallinn Copenhagen (Boeing 737-500) ja edasi kell 22.45-15.25 Copenhagen Bankok (Airbus Industrie A340-300). Muide ma sõidan esimest korda airbus´iga ja mul ei ole hetkel ettekujutust, mihuke see lennuk on või kas sellega sõites on kuidagi teine tunne.
23. november kuni u 26. november oleme Bankokis, siis Samuile ja sealt 5 tundi laeva ja bussisõitu ning olemegi Phuketis 28. november. Soe päike, liiv, vesi, värsked puuviljad jne - mmmmmm tõeliselt mõnus. Suursündmuseks saab siis sukeldumiskursused ja sukeldumine. Eks näis, kas mulle meeldib rohkem kõrgus või sügavus.
08. detsember Phuket - Bankok - Copenhagen - Tallinn. Kodumaa pinnale peaks meie jalad jõudma 09. detsember u kell 14.00.

Reisikaaslasi on meil 10.

Loodan, et tagasi jõudes on meil rohkelt häid elamusi, oleme pruunid ja õnnelikemast õnnelikumad. Reisielamustest üritan tagasi jõudes siia kirjutada.

No tegin siis ka selle Personal DNA testi, kuigi ma ei usu selliseid teste mitte üks teps. Kõik ju sõltub su hetke tujust ja mõtetest. Ma olen täiesti kindel, et kui teeksin selle testi mingi hetk uuesti, siis oleks tulemus hoopis teine.

Minu tulemuseks oli Considerate Leader

Kiidusõnad

Vaatan ja võrdlen ikka aegajalt (tite)mammasid endaümber ning minu suured kiidusõnad lähevad kõigile ELAKI noortele emadele. Teie tegemiste, toimetamiste ja suhtumist vaadates "silm ja närv puhkab". Teie kohta ei saa öelda tüüpilised titemammad või kanaemad, vaid te olete emad, kes suhtuvad lapsesse kui inimesesse ja olen kindel, et teie lapsed on seetõttu võimekamad, kui kanaemade lapsed. Kanaematsemine on nõme ja lisaks muudab see ümbritsevate inimeste (töökaaslased ja sõbrad) asjaajamised raskemaks ja keerulisemaks. Ma loodan, et ma pole tulevikus kanaema või titemamma ning luban kõigil teha mulle kohe märkuse, kui hakkan kalduma sinna poole.
NB! Esiteks palun juba ette vabandust, kui solvasin kedagi, kuid see ei olnud sihipärane. Teiseks ennetan teie tekkida võivat küsimust ja ütlen, et ma ei oota beebit.

Lihtsalt nii lähebki

Vahepeal on olnud nii hääd, kui halba. Õnneks hea kaalub üle halva. Kõige halvem ja kurvem on see, et minu tädiks saamine lükkub teadmata ajaks edasi. Lihtsalt selle põnni aeg ei olnud veel õige. Loodan, et noortel läheb järgmine kord paremini. Väike venna aga ütles selle peale, et vanem õde peab ikka ennem asjaga hakkama saama ja näitama, kuida asi käib. Seda me veel vaatame, sest ma olen avastanud, et mul on lõpuks ometi väga meeldiv töökoht ja mõnusad töökaaslased. Mulle meeldib, mis seal toimub ja et ma olen oluline ettevõtte jaoks. Õige aja leidmine ei ole mitte teps kõige lihtsam:-) ja kahekesi olla on ka omad võlud.

Tööl käimist ja muid asjaajamisi lihtsustab nüüd mu uus sõber MEJ, mis viib mu tööle, koju ja sinna kuhu just hing ihaldab. Väljalaske aasta on 2004 ja mootor on 1,6-ne. Täitsa minu enda oma, mitte ettevõtte oma.

Ootan väga 22. novembrit, mil me sõidame Jaanuse ja 10 sõbraga Taisse puhkama ja naaseme alles 9. detsember. Plaan on külastada päälinna ja sealt suunduda Samuisse ja Pukhetisse. Viimases oleme kõige kauem ja üritame läbida ka sukeldumiskursused ja sukelduda kaunisse veealusesse maailma. Saab puhata, nautida sooja päikest ja lihtsalt olla.

Küpskilu

Meisterkokk Pahlajansa pakkus eile Saija talus küpskilu, mille juurde käib võiga leib. Küpskilu retsepti peate küsima meistrilt eneselt:-)

Kõige parem uudis

Kõige parem uudis ei ole olnud see, et saad ametikõrgendust või auto või palgatõus või ... See loetelu oleks lõputu.
Kõige parem uudis on see, mis on seotud perekonna ja lähedastega. Eriti äge on, kui sa oled esimene (v.a asjaosalised ise) kellele asjast räägitakse. Uudis, et saan nii umbes 35 nädala pärast tädiks on olnud KÕIGE parem uudis. Õnneks on mul aega harjuda mõttega, et ta saab isaks ja nemad saavad vanavanemateks ja mina saan täidks. Hästi uhke tunne on igatahes küll.

Kui küsisin peale ultraheli, et noh, kuida oli, siis asjaosaline vastas, et üks väike täpike oli (hääletoonis väike nördimus). Seepeale tuli mulle kohe meelde seik, mis juhtus u 18 aastat tagasi. Kodus räägiti, et lähme onu Tiidu poissi vaatama, kes oli paar nädalat tagasi sündinud. Vend oli mul 3 aastane ja hästi õhinas, et saab uue poisiga tutvuda. Jõudsime siis külla ja oh-sa-sade mihuke pettumus oli venna silmades, kui ta seda beebit nägi. Vend vaatas emale otsa ja küsis nördinult: "Kus siis poiss on, see on ju üks titt."

Kummal on õigus

A: Sõites ühesuunalisel tänaval pead/võid sa sõita keset teed (keset rada) ja enne pööred pead siis kas vastavalt vasakule või paremale äärde tõmbama ja vajaliku pöörde tegema.

B: Sõites ühesuunalisel tänaval pead sõitma kas vasakul või paremal pool teed (rada).

Selle peale on sõlmitud kihlvedu, kuid pooled ei jõudnud kokkuleppele, kummal on õigus liikluseeskirja järgi. Seal nimelt ei ole konkreetselt ühesuunalisel teel sõitmisest juttu, vaid tuleb osata veidi tõlgendada ja loogikat kasutada. Aga noh, juristiga pidavat ju olema mõtetu vaielda ja seetõttu ootaks teilt arvamusi.

Nädalavahetus

Kolmepäevane suhtluskoolitus, mille tulemusel tekkis palju ideid ja pealehakkamise tuhin. Nüüd tuleks kiiresti ära kasutada seda tuhinat.
Teispool Eestimaa otsas õppisime paremini tundma töökaaslasi ja ennast, saime väikese veinikoolituse, lõbutsesime kohalikus ööklubis ning nautisime iluprotseduure. Ideaalne oleks, kui suudaks kõike õpitud edaspidi kasutada õigesti.
Kui enne olin mõnes asjas täiesti kindel, siis hetkel tunnen, et nädalavahetuse tulemusel on see otsus kõvasti kõikuma löönud ja tulemuse saavutamine lükkub mõned kuud ja ka võibolla aastad edasi. Samas sain kinnitust, et mõned eesmärgid on täiesti õigesti püstitatud ja tuleb jätkata nende saavutamist. Inimene peab olema võimeline muutuma, olema võimalikult paindlik, kuid mitte eesmärgitu ja tegutsema läbimõtlematult.
Sellised üritused (ja väljasõidud) annavad väga palju positiivset energiat.

NB! Ükskõik kuhu Eestimaa otsa sa ka lähed, võid kindel olla, et kohtad mõnd ELAK´i liiget.

Ihhiiiii

Aasta siis oli 1995, ma oli 14 ja üks noormeeste bänd oli suur pubekate lemmik. Ühtegi nende etteastet Pärnus ei jäetud vahele ja toimus tihe trügimine lava ette. Kassetti kuulati seni, kuni ta venima hakkas ja laulusõnad olid loomulikult peas. Meie Meelest olid kõik pildid välja lõigatud ja laua sahtlis või paremal juhul (kui ema lubas) seinale kleebitud.

Täna, aastal 2006, on üks selle bändi liige meie uus müügidirektor...

Lumehelbed

Kui kellelgi on pakkuda korralikku lumehelbe/lumehelveste näidet sellisel kujul, et ma saaks kujundajale näidata õiget lumehelvest, siis anna mulle teada kristi@arktik.ee. Nimelt meie logo üritatakse värskenada ja kaasajastada, kuid kujundaja ei suuda teha õigeid lumehelbeid. Seekord meenutavad lumehelbed juba karikakart või mõnd muud 6 kroonlehega lillekest.

Eelmine nädal lahkus teise ettevõttesse tegevdirektoriks meie müügidirektor. Korraldasime väikese seltskonnaga talle neljapäeval väikese üllatuspeo ühes täitsa timm kohas ja tegime talle vot sellise kingi.

Seltskond on siin täitsa tore - noori, vanu (st ka vanaemasid), mehi ja naisi. Nalja saab ja ka muresid on. Tunnen, et olen mõne probleemi (ettevõtte sisese) lahendamiseks või arusaamiseks liiga kogenematu ja õhukese nahaga. Elu oleks palju lihtsam, kui ma ei võtaks kõike südamesse ja oskaks koju minnes töömured unustada. Aaa kes ütles, et elu peab lihtne olema ja kõike kohe oskad.

Ma olen võibolla veidi napakas, aga mulle, kui suurele õele, meeldib kui mu väikevenna (minust 4 a noorem) on armunud. Suure õhinaga ootan, et ehk on seekord tal see õige neiu ja ehk saan ma varsti tädiks. Ma niiii tahaks olla väikevenna lastele tädi. Tahaks näha, millised on mu vanemad vanavanematena. Ma ju tean, et nemadki ootavad iga päevaga üha enam uudist, et üks meist (mina või vend) teataks neile seda rõõmustavat uudist. Paraku mõlemad me ootame seda õiget aega, kuid kumbki ei tea, millal on see õige aeg. Õige aeg siis, kui ta on käes. Millal see juhtub, ei tea meist keegi. Nii ei jäägi muud üle, kui meil kõigil oodata - minul tädiks saamist, vennal onuks saamist ja vanematel vanavanemateks saamist.