Hea ja halb

Trenni tegemisel on kaks head ja üks halb külg.
Head: lihased muutuvad ilusamaks ja energiat tuleb juurde (minul vähemalt küll).
Halb: õhtul peale trenni ja järgmisel päeval on kõht pidevalt tühi. Kuna minu pahe on söömine, siis on raske mitte süüa. Ma lausa naudin neid päevi, kui mul ei ole söögi isu. Kahjuks aga juhtub seda harva.

Mees, kes saab kõigega hakkama

Võitluses küttesüsteemiga, tuli laupäeval võitjaks Tikka. Seega tuleb kraanist jälle sooja vett ja toad on soojad.

Nüüd on aga küsimus, kas pahteldada lõhutud sein või mitte. Pole ju teada, kui kaua seekord asi töötab.

NB! Klienditeeinduses ja ettevõtete töömeestes olen ma endiselt väga pettunud.

Üks õnnetu kuu

No ei ole nii halba kuud, kui meil on olnud. Kõik algas peale reisilt tulekut ja järjekord on olnud järgmine:

1) trepi klaas vajus alla (ja on senini sellises asendis);

2) jäin haigeks (pea nädal kodus ilma hääleta);

3) lennuki saba läks vastu angaari ust ja katki ning tööl inimestel suhtlusprobleemid (mõni tibi ei suutnud ülemusele teatada, et viisa saab paar päeva hiljem kätte, sest passi ta hilines passi sisseviimisega. Pähe sain selle eest mina, mitte see tibi);

4) (gaasiga)küttesüsteem otsustas lõpetada sooja andmise. Töömehi ootasime 2 nädalat;
5) külmkapp lõpetas oma tegevuse;

6) uue külmkapi toomisel määriti esiku sein korralikult ära;
7) Tikka suutis oma jope voodri roosaks pesta;

8) Hiiumaal olles keeras ilm nii ära, et õues ei saanud midagi teha, jäätee sulgeti ja tagasi tuli tulla praamiga;
9) eile oli majal nr 4 mingi kanalisatsiooni probleem ja meie maja (4a) haises nagu solgiauk;

10) (nagu sellest solgihaisust oleks vähe) läks küttesüsteem jälle katki ja seekord lausa nii, et mingid kraanid tilkusid. Ei sooja toas ega sooja vett kraanist.

Mis järgmisena juhtub? Kas lastakse töölt lahti või hakkab asi lõpuks ikka paremaks ka minema?

Update: Kui ühte vidinat laos pole, siis oleme külmas ja sooja veeta 2 nädalat.

Allahindlus langevarjuritele

AS Tallinna Lennujaama Kasutustingimuste punkt 8.4.7 kohaselt tehakse alates 01. aprill 2006 50% allahindlust reisijatasust langevarjusportlastele vastava taotluse alusel.
Ons see hea või mitte, st kas enne maksime 100% reisijatasu või ei maksnud üldse?

Kaasapidajad koolitusele

Päris sageli teeb meie pere sisseoste Merimetsa Selverist. Üldiselt kipuvad need sisseostud olema õhtuti hilja ja siis avaneb poes selline pilt: 6 või 7 kassast töötavad 2, järjekorrad pikad ja kassapidajad on üliaeglased (igat läbilöödavat kaupa uuritakse ja puuritakse). Olen ennast alati rahustada üritanud, et nad ka inimesed ja ehk on tõesti väsinud jne. Täna kella 16.30 paiku külastasin jälle seda poodi ja mõtlesin, et võtan ainult sidrunid ja kaua see ikka aega võtab. Uskuge või mitte 2 sidruni pärast olin ma poes pool tundi. Inimeste korvidesse vaadates sain aru, et enamus (mehed) on tulnud täna varem töölt ja otsustanud enne kojuminekut poest torti ja sampust osta. Rahvast oli tõesti palju, kuid töötavaid kassasid oli ainult kolm ja neist ühes oli müüja õpilane, kes oli arvatavasti esimesi tunde kassas. Vahepeal oli kange tahtmine kassapidajale öelda, et tal on kaks kätt ja iga kauba pealt ei pea lugema, mis see on ja palju kaloreid annab.

Selliseid müüjaid on kindlasti ka mujal poodides ja ma saadaksin nad kõik Keila Säästumarketi kassapidajate juurde õppima, kuidas kauba sisestamisel kasutada kahte kätt korraga ja samal ajal veel ostjatega paarsõna juttu ajada ning neile viisakalt naeratada. Järjekorrda liiguvad seal poes kiiresti ja kes ei usu, mingu proovigu. Minul on küll väga kahju, et selliseid müüjaid Tallinna poodides pole kohanud.

Ärge tulgu keegi ütlema, et kõik see pole õpitav. Olen olnud suvehooaja müüja taolises poes ja kiire kassapidaja töö õpib paari-kolme tunniga ära, kui selleks vaid tahtmist on.

Kadunud

Peale toredat Austria reisi käisime pühapäeval Tiduveres koristamas. Palju sodi sai lõkkes ära põletatud ja suure reheahju korrasolek kontrollitud. Õhtul, enne äratulekut, küpsetasime lõkkel vorstikesi ja lõkke ääres istudes, tundsin, et varbad on märjad. Õhtul kodus polnud häda kedagi, kuid esmaspäeva õhtuks hakkas külmetus tunda andma. Nüüd on asi nii kaugel, et istun kodus palaviku, tatise ninaga ja hääleta. Lõbus ei ole, sest päris valus on hingata ja neelata. Perearstile sain aja homseks, eks näis ehk oskab ikka aidata. Registratuuri tädike oli päris üllatunud, kui kuulis, et ma olen kõik abinõud kasutusele võtnud (Sudafed, Saialille-astelpaju õli, rohkelt vedelikku jne).
Tundub, et mul jääb sulgpalli turniiril osalemata, kuigi valmistusime selleks kõvasti - ostetud sai reketid ja trennigi tehtud.
Lennuki osakonnast halb uudis - lennuki saba jäi öösel (angaari) uksevahele ja remondimehed on teel siia.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Uskumatu, kuidas suudab inimene nendel mägedel ära väsida vaid 5 tunniga. Eile õhtul olid kõik võimalikud lihased pehmod. Inimesed on siin väga lahked ja lõbusad. Täna aftersky Lehmatallis:-)

Austrias

Homsest alates olen nädal aega Austrias Ischgl´is lauatamas. Töö asjad lõpetatud, reisiärevus sees ja asjad koos, puudu veel sini-must-valge sall, mida lähen Kadri algatusel Kaubamajast otsima.

Äge on, et saab taas lennukiga sõita (ja ka maanduda) ja tervelt 6 päeva kõrgel mäel lumes mütata. Käia esimest korda ära Austrias ja kui õnnestub, siis piiluda ka veidike Sveitsi.

Töökõnedele ei vasta, kui tõeline häda käes, eks saadavad sõnumi. No ja mis hullu siin ikka juhtuda saab, kõik suured inimesed ju ja minu hoolealune lennuk läheb nädalaks korralisse hooldusse. Ja kui kohviaparaat neile tõesti keeldub kohvi andmast (mida ta paraku vahel nendega teeb), eks siis loevad ka lõpuks juhendit või toovad 6. korruselt kohvi:-)

Ise suutsin täna suures reisiärevuses HP3015 kombaini meie seatud seaded kõik kustutada, kuid taastada ei osanud enam. Peamine probleem on see, et faksil oli mälus kohustus ise null ette valida väljahelistamisel, kuid see on nüüdseks kadunud:-) Nalja hakkab tööl saama, kui töötajatel ei jäänud meelde, et null tuleb käsitsi ette valida.

Juhu II

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

... ja mõned esimesed lauaga hüpped sai ka tehtud. Igatahes väärt nädalavahetus oli ja nüüd loen päevi Austriasse sõidu alguseni.

Juhuuu

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Kes ütles, et lauaga sõitmiseks peab mäele minema? Jäätunud lumisel lahel köiega Niva taga oli palju ägedam sõita. Kui mina Niva roolis olin harjutas Tikka hüppeid ja ma üritasin ta sõitu võimalikult huvitavaks teha ning eks see õnnestus ka, sest lumelaua saabastega oli gaasipedaali tunnetamine kohati päris raske. Tikka on vanakoolimees oma Niva roolis ja sõitis rahulikult, nii et ma sain õppida lauaga auto taga sõitmist ja ...

Jäätee Heltermaa-Rohuküla

FW:
Originally uploaded by kiisukrissu.

... pole küll ametlikult avatud veel, kuid Hiiumaale saime seekord 25 minutiga ja ilma 1,5 h praamis loksumiseta. Minu jaoks oli see esmakordne sõit jääteed mööda mandrilt saarele ja tagasi. Sinna minnes oli väga vastik tunne sees. Õhtul rääkisid hiidlased uskumatuid lugusid jääteel sõitmisest.

95 ja 24

Minu hoidja

Minu hoidja sai täna 95 aastaseks. Suurimad õnnesoovid on läkitatud teele ja veel suuremad saab üle anda laupäeval koos kallistustega.

Kes ta siis selline on? Ta ei ole sugulane, kuid on hõimlane (täpsemalt vanaonu ämm). Minu jaoks on ta olnud kui üks vanaema ja hüüan teda tänaseni Väikevanaks. Minu esimesed mälestused temast on väga hägused. Kõigil sugulastel on aga meeles järgmine seik: Väike K ja ema lähevad lasteada ja keset Tammsaare tänavat teatab väike K, et ta ei pea sinna minema, sest keegi hoidjatest on ikka kodus ja nõus teda hoidma ning järgmiseks teatab kõva häälega - ma tean, Väikevana on alati kodus ja nõus mind hoidma. Emal ei jäänudki muud üle, kui mind Karja tänavale viia (seal elas ja elab praegugi Väikevana).

Väikevana on:
- see, kes õpetas mind sööma kohupiima ja tema retsept on senini minu lemmik.
- see, kellele kartsin kõige rohkem rääkida lahutusest, kuid kes kõige positiivsemalt selle vastu võttis. Nimelt teatas ta, et väga õieti tehtud otsus, kui ikka ei ole ise rahul. Elada tuleb nii, et ise oleksid õnnelik ja rahul.
- alati terve ja positiivse ellusuhtumisega. Ta ei salli ravimeid ja arste ning on haige olnud alles nüüd kõrges vanuses. Ise ütleb ta selle kohta, et masin väsib.

Tema kohta võiks öelda ainult positiivset, sest ma pole kunagi kuulnud, et ta karjuks kellegi peale või hädaldaks millegi üle. Alati kui kahtlen, kas minna Karjasse või mitte, siis mõeldes temale lähen ikka, sest olgem ausad - see võib jääda viimaseks korraks.

Vahvaaaaa:-)

Akrobaatika on asi, millega sai neljapäeva õhtul Audentese spordibaasis tegeldud. Tund aega kargamist ja minul olid lihased pehmed, riided, juuksed ja nägu poroloonitükke täis ning nägu naerul. Tegevus toimus batuudil, hoolaual, trampetil ja borolooniaugus (viimane on 2 meetrit sügav). Treener oli tore sell, kes suutis tegeleda kõigi 10 inimesega (meie olime algajad, kuid teised olid juba kogenumad sellid). Kõik mahtusid sõbralikult sellele suht väikesele alale ära. Mina tegelesin peamiselt kukerpallidega, sest mul ei tahnud need esialgu kuidagi välja tulla. Peale treeneri olid lahkelt õpetussõnu jagamas ka kogenumad sellid. Üks neist (vanust oli tal vast 15) teatas peale mu ühte kukerpalligahüpet:" Tead, ega sa mingi baleriin ei ole, võta mehiselt põlvedest kinni."
Nalja sai palju ja kindlasti ei jäänud see trenn esimeseks ega viimaseks korraks.
Lisaks on plaanis lähitulevikus proovida Lasnamäe kergejõustikuhallis flygrossingut.

Kohvi

Kõige parema kohvi saad siis, kui röstid ise oad, paned 2 teelusikatäit kohvi kruusi põhja ja kallad kuuma vee peale. Lased natuke seista, segad ja jood ilma suhkru ja kooreta.
Isegi presskannus ei saa nii head kohvi.
Sellist kohvi hüütakse sekretäri ja/või mustlase kohviks

Kohe

Alati kui keegi ütleb kohe, tuleb mul meelde Tibineni küsimus selle peale - "Kas emme kohe või minu kohe?"
Tõlgendus asjale oli midagi sellist:
* emme kohe - läheb veel aega;
* minu (st Tibineni) kohe - saapad jalga ja minema.

Kus te olite augustis?

Meie lennuk A registreeriti augustis 2005 Eesti tsiviillennukite registrisse. Samal ajal nõudis lennuamet veel mitmeid dokumente, mis olid vajalikud enne lennuloa saamist. Dokumentide nimekiri oli EÜ määrustes ja sealt aeti siis näpuga järge. Kõik paberimajandus aetud ja lennuk lubati lendama.

Täna sain kõne, et 8. juuni 2005 võeti vastu uus määrus, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2006 peab isikutel, kellel on õhusõiduk mittetulunduslikel eesmärkidel, olema mittetulundusliku lennutegevuse registreerimistunnistus. Selle tunnistuse saamiseks on esiteks vaja meil põhikirja muuta (määruse kohaselt peab põhikirjas olema märgitud üheks tegevusalaks õhusõidukite käitamine) ja teiseks peab täiesti arusaamatu lennutegevuse käsiraamatu koostama.

Ma ei kujuta ette kes selle raamatu valmis teeb, sest piloot on pidevalt lennus ja minul jääb kõvasti puudu teadmisi. Raamat on aga vaja valmis teha ja võimalikult kiiresti.

Lisaks. Kus oli Lennuamet varem? Ega see määruse sisu saanud neile teatavaks täna, pool aastat hiljem. Nad oleks pidanud juba siis teatama, et näe, uuest aastast sihuke värk ja hakake asjaga tegelema.

Lauatamas

Elusa ja tervena Himose mäelt tagasi. Kolm tõsist lauatamise päeva oli ja väsimus on kehas ka täna alles. Enne olin lauaga lauluväljakul ja Hiiumaal ühel künkal harjutanud. Korralikku mäesõitu sain nüüd Himosel. Esimese ja kolmanda päeva veetsime Lääne-Himose nõlvadel, teise päeva Põhja-Himose nõlval. Muide, Põhja-Himose lastemägi on parem Lääne-Himose lastemäest. Lääne-Himosel lauatasin enamus ajast sinistel radadel (nr 18 ja 19) ning Põhja-Himosel oli kõige parem minu jaoks algul lasterada (nr 6) ja siis üks punane rada (nr 5).
Kukkusin päris palju ja enamjaolt millegipärast põlvedele. Kui poleks olnud põlvekaitsmeid, siis oleks põlved päris korralikult paistes. Riided ja saapad pidasid ilusti vastu ja kinnituse sai arvamus, et jopel peavad olema aasadega trukid, milledega saab jope alumise ääre kinnitada pükste külge. Kuna mul neid ei olnud, siis pidin peale kukkumist peoga lund jopest välja võtma.

Lauatamise õpetaja on mul väga hea. Ütlen ainult kiidusõnu ja julgen teistelegi soovitada. Alguses olid tõstukid ja lauaga pööramine mulle hirmutavad, kuid esimese päeva lõpuks said need asjad mul selgeks ja võisin töökaaslasi juba vaikselt juhendada. Kõige parem oli õppida üksi mäel ukerdades, siis vahepeal uusi õpetussõnu kuulata ja nende järgi jälle sõita. Päris selge nüüd lauatamine veel pole ja õpetajal on juba järgmised harjutused Austria mägedeks valmis mõeldud. Samas sai õpetaja kinnituse, et võib mind julgelt üksi mäele jätta Austrias ja ise puudrit otsima minna:-)

NB! Lahti tuleb saada "hirmustruudus" - seljatagant tulevad suusatajad ja lauatajad.

Otsustamine

Vahel suudad mõne asja otsustamisel ennast ikka täieliku lollina tunda. Paned asja plussid ja miinused ritta, kuid eks kae, neid on ühepalju. Kindel on aga see, et otsustama pead ise. Mõte püsib peas ja ei taha sealt kuhugi minna.

Lisaks kipub veel tekkima kahtlus, et kas on ikka õige aeg ja koht. Kui ei ole täna ega homme, siis millal ta tuleb või kas üldse tuleb?

Varasemalt tehtud otsuseid on olnud nii õigeid kui valesid. On neid mida kahetsed, kuid oled neist üle saanud ja üritanud vigadest õppida. Viimasel ajal (st eelmise 1,5 a) tehtud otsused on olnud vägagi õiged ja ma ei kahetse neist ühtegi, kuigi nende tagajärjel sain ise tunda ja mõnele teisele tekitada palju valu.