Kaheraudne

Kaheraudne jah. Sellise nime sain mina oma kallilt tulihingeliselt jahimehelt. Algul mõtlesin, et on teine tõsiselt põrutada või külma saanud Hiiumaal jahil olles, kuid lõpuks jõudis kohale miks just selline hüüdnimi mulle nüüd on pandud. Eks ma siis olen kaheraudne ja vaatab, mis härra järgmiseks välja mõtleb. Vaielda pole midagi, sest härral on õigus ja eks kaasosaline on ta ka ise selles.

Fotograafia

Mitte, et mul vähe hobisid ja muidu tegemisi oleks, aga õpin nüüd veidi ka seda pildistamise värki Eesti Fotos algajate kursusel. Selle hobi alguseks võib tegelt pidada mu 30. sünnipäeva, mil sain Jaanuselt kingituseks korraliku peegelkaamera ja no nadi on sellise kaameraga ainult automaadi programmis pildistada. Tahaks ju teha ikka ilusaid pilte ja osata neid kõiki nuppe õigel ajal õigesti kasutada. Esimesed 2 tundi räägiti ISO-st, säriajast, säritamisest, avast jmt ja mul on see asi peas nüüd päris segi ja vajab harjumist ning järgi proovimist saamaks siis just seda õige teravusega ja teravussügavusega pilti. Kusjuures seni on minu jaoks tähendanud ISO kvaliteedi juhtimissüsteemi, mille juhtimise kursused olen edukalt läbinud ja sain diplomeeritud.

Fotokoolis saime aga esimeseks ülesandeks teha erineva teravussügavusega pilt ja seda tuleb teha õues. Esimesed teravussügavuse katsetused tegin siiski nädalavahetusel Pärnus ema sünnipäeval, sest õues oli mu meelest liiga külm, et paljakäsi nuppe näppida ja kaamerat tundma õppida. Modellideks olid vennalapsed Ranar ja Rainis.

Rainist oli huvitav pildistada tema pidevalt vahelduva näoilme ja tegutsemise pärast, kuid ta sai mu peale vahepeal tigedaks pildistamise pärast ja jooksis minema.

Ranar on rahulik poiss ja juba nii suur, et kui näeb kellegi käes fotoaparaati, siis hakkab poseerima. Poseerivad lapsed (ja tegelt ka inimesed) pole nii ägedad pildistamise objektid.

Ise tulemustega rahul pole, sest ei saanud ikka kätte seda õiget teravussügavust, mida tahtsin. Kui see nädalavahetus kannatab, siis lähen ikkagi õue koolitööd tegema.

Meenutusi aastalõpu tegemistest

Pole ammu kirjutanud, aga annan siis vahepeal teada, et olen jätkuvalt elus ja terve. Peale mu eelmist postitust andis üks hea inimene vihje, et selline äkiline valu jalas võib olla põhjustatud trombist ja nii ma siis veetsin postitusele järgneva päeva arstide seltsis. Õnneks trombi ei tuvastatud, kuid noomida sain, et kohe kui põlv valu tegi EMO-sse näitama ei läinud. Tänud vihje eest ja järgmistel kordadel pöördun ikka EMO-sse, kui mõni valu on nii suur, et pilt hakkab eest minema. Sama soovitus ka teistele.

Lisaks arstide külastamisele käisime detsembri alguses külas Haapsalus ja tegime ka väikese jalutuskäigu promenaadil. Ristitütar kasvab meeletu kiirusega ja enam pole kaugel see aeg, kui ta mehele läheb :-)
Vilivere rahvast külastasime pühade ajal ja oli samuti üks mõnus õhtu väga hea söögiga. Jaanus veetis mõned tunnid ka Jüriga saunas ja leilitamise vahepeal keerutas õues selle vähese lume peal, mis tolleks õhtuks oli sadanud.

Jõuluõhtu veetsime Pärnus minu vanemate ja venna perega ning läbi astus ka jõulumees. Ranar ja Rainis on täiesti erineva käitumisega lapsed. Ranar näiteks poeb vaikselt sülle ja palub, et sa raamatut temaga loeksid. Rainis seevastu tegutseb pidevalt kuskil ja ei ole hetkegi, kui ta istuks kuskil rahulikult. Kõige vaiksem oli ta siis, kui piilus mind laua alt ja seda käis ta iga poole tunni tagant tegemas.
Ja aastavahetus möödus Kohilas Parasiilide juures langevarjurite seltsis, kus DD oli terve õhtu hämmingus, sest Parasiilide kass ei jooksnud tema eest ära ja käis terve õhtu DD nina ees keerutamas.

Igor Mangi aastahoroskoop lubas mulle edukat aastat ja loodan, et see seda ka tuleb.

Kapsas

Ärkasin eile hommikul kell 5 selle peale, et vasaku jala põlv valutas meeletult ja ei saanud seda peaaegu üldse liigutada. Vähkresin paar tundi voodis, sest uni oli, aga valu ei lasknud eriti magada. Lõpuks tõusin ülesse ja tualeti jõudes taipasin, et hakkan minestama suurest valust (pilt läks uduseks, kõrvus kohises, üle kere läksin higiseks). Istusin kiiresti maha ja peas keerles mõte, et mis nüüd saab, kui ma üksi kodus olles teadvuse kaotan. Õnneks läks veidi paremaks ja kooserdasin elutuppa pikali. Peale paari tundi pikali olemist oli olemine juba parem ja kannatas püsti tõusta. Valu põlves oli endiselt ja põlv täiesti paistes. Panin Jaanuse põlvesideme peale ja koperdasin tööle. Poolest pävast koperdasin koju tagasi, sest see valu põlves oli jätkuvalt nii suur, et süda oli pidevalt paha sellest.
Üks hea tuttav soovitas panna kapsalehed külmkappi ja siis mähkida külmad kapsalehed ümber põlve mähiseks. Pool päeva oli põlv kapsa mähises ning valu ja paistetus peaaegu läinud. Ei mingeid rohtusid (mürke), vaid piisab lihtsalt kapsapeast põletikust lahtisaamiseks.
Varasemalt olen kapsalehti kasutanud köha puhul - kapsalehed rinnale ööseks.

Arsi majas

Otsustasin keraamika sõpradega tähistada oma juubelit veidi teisiti ja Tiina abil sai organiseetitud üks vahva õhtu Arsi majas keraamik Erko juures. Arsi majast ja keraamikast sai küsitud ja nähtud kõike, mida oskasime. Ääretult kahju on, et kõik see võimas keraamikatööstus seisab kasutult ja järgi on jäänud üksikud, kes sellest midagi teavad.
Kõik osaliseld said proovida kedra peal saviga asjade tegememist ja mulle tundus, et Jaanus oli kõikse innustunud õpilane. Õhtu lõppedes olid kõik kindlal veendumuse, et see ei jäänud viimaseks Erko külastamiseks.
Kedra nurk
Jaanus tegelemas oma uue hobiga.

Tehtud tööd, mis peavad nüüd 2 nädalat kuivama ja siis lähme neid glasuurima.

Täidan soove

Sõbranna soovis võitoosi. Ma tegin neid üksõhtu kaks ja mõlemad tulid omamoodi armsad ning nüüd on raske otsustada, kumb läheb kingituseks.

Sõbrad

Tundub, et teatud ikka jõudes on mul hakanud sõpru vähenema ja alles on jäänud vaid tõelised sõbrad. Neile olen ma väga tänulik.
Laud oli eile kaetud, kuid läbi julges tulla vaid paar sõpra ning meeles pidasid mind vähesed, keda sõbraks olen pidanud. Ju tuleb nüüd sügavalt enda sisse vaadata, et mis valesti on läinud nende asjadega ja järgmistel aastatel ei ole vaja enam nii palju torti teha ega kalamarja hankida.
Vot selliselt algasid minu neljakümnendad :-)

Põdra maks ja keel

Vahelduseks keraamikale ka veidi kokkamist. Minu tubli jahimees Jaanus tõi eelmise nädalavahetuse saagi koju ja seekord oli seal rohkelt koerale lihajääke ja konte ning meile söögiks põdra keel, maks ja süda. Keelest tegin kuuseriisika-keele kastme ja maksast tegid Jaanus ja Käba eile maksakastet ja praadisid Vana Tallinnaga. Südamega peab veel midagi ette võtma. Retseptid siis ka.

Keelekaste
Keeda keel sibula ja porgandiga poolpehmeks, võta keeduveest välja ja pane külma vee alla, et oleks lihtsam keel puhtaks koorida nahast. Puhastatud keel lõika viiludeks. Seejärel prae kergelt pannil või sees läbi sibul ja küüslauk. Sibulat ja küüslauku pane oma maitse järgi, aga ma panin neid võrdselt ja ei koonerdanud. Praetud sibulale ja küüslaugule lisa keele viilud ja kõige peale kuuseriisikad. Mina praen seened kohe peale korjamist, jahutan ja siis panen sügavkülma, nii et seekrod oli mul vaja need ainult külmast välja võtta ja sulatada. Vala kõigele peale keeva vett, nii et oleks keel kaetud. Hauta kuni keel on täitsa pehme, siis maitsesta soola, pipra ja tüümianiga. Lase veel veidi haududa ja ongi valmis, kui ei taha seenekastet püreestada. Mina püreestasin saumiksriga, kui olin keele viilud välja võtnud. Peale püreestamist panin keeleviilud tagasi. Nämm tuli ja retsepti sain ühe jahimehe kokaraamatust.

Maks
Maksakastet ma ei tea, kuidas poisid tegid, kuid ega seal midagi keerulist pole ja ei hakka oma tegemist kirjeldama. Samas uus ja huvitav oli minu jaoks jahimehe kokaraamatust leitud retsept maksa praadimiseks. Praed maksa tükid mõlemalt poolt läbi, lisad soola ja pipra ning törtsu Vana Tallinnat. Kaas pannile peale ja 2 min lased seista. Supper hea.
Kusjuures, ma varem ei söönud maksa (va maksapasteet ja maksakastme kaste ilma maksa tükkideta). Nüüd kui olen ise tegema hakanud, siis hakkab see asi mulle üha rohkem meeldima.

Ikka tuleb kätetööd

Ahjuvorm

Piimakann

Ei teagi kuidas seda nimetada, aga söögi tegemise ajal on hea sinna toiduseid lusikaid ja pannilabidaid toetada ning kapipealne jääb puhtaks.

Kingitus

Suur tänu emale ja isale kingituse eest!
Tegelt olen üle aasta käinud seda poes vaatamas ja selle kohta uurinud. Masinale saab osta juurde ka igast lisavidinaid ja esmalt ostsin juurde hakklihategemise vidina ja tellisin ära riivimise vidinad. Nüüd saab meil tihedamini pärmitaigna saiakesi, sest ma ei viitsinud enne käsitsi tainast kloppida nii palju kui vaja oleks, aga nüüd teeb selle töö masin.

Igast tegemist

Pole ammu kirjutanud ega pilte näidanud, aga lihtsalt on nii kiire olnud. Nüüd siis veidi pikemalt.
Suvi läks siuhhti mööda ja palju plaanitut jäi tegemata ja oli hoopis teistsugune suvi üle pika aja. Avastasin, et ei ole poole aasta jooksul maal isegi kangastelgedele lõimi peale saanud, rääkimata siis kaltsuvaiba kudumisest. Selle eest on väga armsaks saanud keraamika. Keraamika tunnid on alati nädala parim õhtu hea seltskonna ja tegevusega. Viimase aja kaunimad tööd, mis käes, on alloleval kahel pildil. Nii mõnigi läheb jõuluvana kingikotti, kuid mul ikka süda endiselt haige, kui miskit ära kingin. Samas, täna vaatan esimesi töid ja mõtlen, et mis käkerdise olen ikka kunagi teinud :-)
Siin siis kruus (läikiv must ja tšilli punane), suhkrutoos (oraanž), küünla- ja seebialused (üks on tsilli punane, kuid teisi ei mäleta). Need kaks alumist laigulist ei ole glasuuridega selliseks tehtud, vaid on kahe saviga ja tehnika nimetus oli nerikoomi (kui ma nüüd jälle õigesti mäletan ja kirjutan). Glasuuride nimetused hakkavad vaikselt sassi minema, sest Tiinal see valik aina suureneb. Lihtsam on tavaliselt Tiinale öelda, et no tead seda glasuuri tahan millega see või too asi on tehtud :-)

See on salvrätikute hoidja (glasuuriks arsi pruun) ja jääb omale koju, sest ma olen alati kodus peolauda kattes tundnud puudust sellisest asjandusest.

Vahepeal otsustasime jälle väikese pausi tööst teha ja alustasime puhkust nädalavahetusel maal õunamahla teoga. Algul arvasin küll, et saame sellega valmis alles pühapäeva õhtuks, sest keegi ei saanud appi tulla, kellelt küsisime. Keski aga nägi, et vajame abi ja Jaanuse venna pere tuli meile täiesti juhuslikult appi. Nii saimegi u 100 liitrit õunamahla juba laupäeva õhtuks õuntest välja pressitud ja kuumutatud mahla purkidesse. Õhtu lõpetasime metssea (Jaanuse selle aasta värske jahisaak) ribi praega ja kuuma saunaga. Pühapäeval jäi seega aega üle ja korjasime metsanotsudele tammetõrusid, sest meil see aasta uputab maal tammetõrudest. Juba praegu oli niipalju neid maas, et ühelgi sammul ei jäänud alla 5 tõru talla alla. Puu otsast paistab aga vähemalt 5 korda sama palju tõrusid veel alla tulemas olevat.

Pühapäeva õhtul pakkisime asjad ja suundusime Hiiumaale sügist veetma. Teepeal juhtus tõrudega õnnetus (vaata pilti) ja DD polnud eriti õnnelik selle üle. Küll ta andestas meile meie kehva auto komplekteerimise, kui jõudsime Paju tänavale ja talle jõudis kohale, et jälle saab mingi aeg terved päevad õues olla, söögiks on tema vaieldamatu lemmik kaerahelbe puder kanakaeltega ja peremees-perenaine on koos temaga.

Töökaaslased

Mul on töökogemust juristina alates aastast 2004, kui alustasin advokaadibüroost ja tänaseks olen börsil oleva ettevõtte (täpsemalt selle tütarettevõtte) jurist. Nende aastate vahepeale on jäänud 2 täiesti erinevat ettevõtet ja väga erinevad kollektiivid ja juhid. Kõik nad on õpetanud mind oi-oi kui palju, on olnud naeru ja pisaraid, aga ükski neist ei saa nii palju kiidusõnu, kui tänane juht ja töökaaslased. Lahe on hommikul tõusta ja rõõmuga tööle minna isegi siis, kui tead, et tööd on ülepea ja nii mõnigi asi ajab südame pahaks. See on uskumatu, kui palju tähtsust omab sind päevas 8-10 tundi ümbritsevate inimeste suhtumised ja iseloomud selleks, et ettevõttes oleks sisekeskkond 5+. Meeskonnatöös on oluline kokkulepitud reeglite järgimine ja väga palju aitab kaasa ausus ja avatus (st räägime suud puhtaks ja leiame ühise lahenduse).
Ja ülemus - väljapoole seisab oma töötajate eest, seespoolt räägib otse asjad selgeks, mitte ei sõima ega vallanda vigade pärast.
Tegelt pole sel juristi tööl nii väga vigagi ja ma matan nüüd mõneks ajaks maha plaani ametit vahetada :-)

Vaas

Savist kokku panna oli seda vaasi lihtne, kuid glasuurimiseks kulus oma 3,5 tundi. Ma nüüd ei tee mõnda aega sellist mitmevärvilist asja, sest no mulle ei meeldi glasuurimine. Glasuurimisega on lihtsalt see, et sul on oma kujutluspilt milline asi peaks tulema ja siis kui ta ahjust välja tuleb, siis nii mõnigi kord olen ma veidi pettunud. Ei jaga veel glasuuride käitumist.

Puhkan

Puhkuse esimene päev möödus küll enamasti töötades, kuid õnneks jõudsin õhtul ikka Tallinn- Kärdla lennule ja 30 minutiga olingi kohal. Üksi tulles on lennukiga sõit puhas aja ja rahaline võit. Esimene õhtu saime siin rohkelt vihma, äikest, müristamist, päikest ja nägime vikerkaari. Seega ilm pole eriti suvitamiseks soodne, kuid ehk järgnevad päevad on kaunimad ja ma saan ikka rullitama, randa ujuma ja metsa mustikale. Jäid ju kallid töökaaslased ootama, et ma puhkuselt naasen mustikakoogiga.

Juuli keraamika

Komplekt koos - tee/kohvikann, koorekann ja suhkrutoos. Nüüd vaja küpsetada juurde head koogid ja tee/kohviõhtu või hommik ära pidada.

Kommikauss auto, mis läks nati nässu. Tuleb mudelit veidi muuta või mitte rullida savi nii õhukeseks. Plaan oli selliseid isendeid rohkem teha ja ristipoegadele ja vennalastele need jõuluvana kotti pista.

Vaas makaronidega. Glasuurid on türkiis ja rapsi kollane. Nende samade glasuuridega sai ka üks kruus Jaanusele tehtud.

Ja nüüd sõbrad, mul on viimane aeg hakata teile jõulukinke tegema. Nele ja (väikse) Kata soove ma juba tean ja need on tegemisel. Teistel palun oma soovid koos glasuuri sooviga esitada, sest muidu jääte ilma või panen puusse oma töödega.

DD on Hiiumaal tervisevetel

Pärast väsitavat jaanimöllu ja nädalakest kuumas kodus viibimist otsustasime, et koeral on selliste ilmadega parem Hiiumaal Jaanuse vanemate juures veidike olla. Seal saab ta teise koeraga mängida, õues olla, pugeda jahedasse kohta ja no vast ujuma ka. Elu on tal seal ilus olnud ja peale 2 nädalat puhkust tuleb pühapäeval koju tagasi.

Aga seda pilti mäletate:

Selline oli meie preili 4 aastat tagasi, kui me ta koju tõime kasvataja juurest. 22. juuli 2007 oli see rõõmus päev. Nüüd on ta täitsa daame ja vana rahu ise, kes aeg-ajalt ikka üllatab mõne uue käitumisega.

Rainis sai aastaseks

Nädalavahetusel käisime vennalapse Rainise sünnipäeval. Väikemees on just paar nädalat tagasi hakanud kõndima, võõrastab, armastab õhupalle katki hammustada, söögiisu on väga hea ja muidu rahulik laps. Kaks kuud tagasi tuli julgelt mulle sülle ja mängis, kuid nüüd piilub eemalt ja naeratab (vt keskmist pilti), ei pea mind usaldusväärseks.

Must iludus

Selle tegemiseks kulus koos glasuurimisega kokku u 12 tundi :-)

Märgin lihtsalt enda jaoks ülesse

Peale Portugali reisi on väga kiire olnud, kuid täna on see päev, kus tunnen, et aeg seisab. Seisab juba hommikul kella 4-st, kui DD mind üles ajas. Minut ei ole minut, vaid tundub tunnina ja mõtteid ei suuda koondada. Jaanus on ka ära Venemaal Kolomnas hüppamas ja see tekitab eriti tühja ja nukra tunde täna.
PS! Postugalist kirjutan veidi hiljem. Kiire kokkuvõte on see, et reis oli väga lahe ja läheksin iga kell Portugali (ja ka Hispaaniasse) tagasi ning ka järgmine kord läheks sama korraldusega, st taskus ainult lennupiletid ja rendiauto bronn.

Mai keraamika

Minu näputöö, milles osad on tehtud kodus ja osad keraamikatunnis. Lemmik on must roosiga koorekann ja vussi läks londiste-teekann, sest sellel sulasid kannu ja kaane glasuurid kokku ja kaant ei saa pealt ära. Nüüd on lihtsalt iluvidin kapil, sest ära ei raatsi ka visata. Suured kohvikruusid on Jaanuse poolt ette antud mõõtude järgi tehtud ja neist on väga hea hommikukohvi juua. Paar asja siit on kingituseks mõeldud, kuid ei ole raatsinud veel ära kinkida :-)

Need kaks pitsi on Jaanuse näputöö. Tegi täitsa ise, kui ma kodus saviga mätsisin ja ma glasuurisin tema eest need keraamika tunnis.