Minu 5 sekundit

Laupäeval sain hakkama HART-iga ja järgmisena tuli ette võtta redelist esimesed 5 sekundit ja käsiavamine. Enne lennukisse minekut uurisin ikka korduvalt, lõpuks vist juba tüütavalt, et kuidas ja mis ikka teha tuleb ning kas kõigest sain ikka korralikult aru. Lennukis oli hirm suur ja mõelda jõudsin kõigest. Üks mõttekäik oli näiteks selline: kui ma ikkagi ei julge hüpata ja tahan lennukisse jääda, siis tuleb avamisautomaat keerata OFF asendisse ja siis peab vari paar tundi maapeal seisma ja teised ei saa minu pärast hüpata ning seda ma ei taha ning järelikult pean ikkagi hüppama. Kui hüppan ja ei jõua avada ise, siis avamisautomaat avab varju minu eest. ... Ja veel hästi palju nõmedaid mõtteid ning korratud sai korduvalt varuvarju avamisprotseduur, padja ja sanga asukoht, avamisrõnga asukoht ja see, mida ma pean tegema, kui lennukist välja hüppan.

Uksel seistes oli mul ikka päris suur hirm ja arvatavasti väljendus see mu näoilmes ka (täpsemalt oskab öelda hüppeinstruktor R). Uksel vastasin R tavapärasele küsimusele "kas oled valmis?" ebalevalt "jah" ja hüppasin. Painutus ja luuletuse lugemine algas. Luuletus ei tahtnud kohe üldse kostuda, kuigi karjusin seda kõvasti. Pea täiesti tühi, tegelesin ühe asjaga korraga. Luuletus läbi, vasak käsi üles ja parem alla avamisrõnga juurde. Sain kohe avamisrõnga pihku ja tõmbasin. Asi peos ja ootasin, peas mõte - avaneb, ei avane, palun avane. Aeg oli lühike, kuid siiski jõudsin sedasi mõelda. Ajataju on sellistes olukordades teine, palju pikem tundub olevat viis sekundit ja varju väljumine kotist. Pauhh, vari hakkas lahti minema. Rõõm oli meeletu ja karjusin rõõmust nii, mis jaksasin. Järgnes sellele kohe kõrguse, varju juhitavuse ja ümbruse kontroll. Lendlesin platsi kohal ja olin õnnelik, et ei jätnud siiski jonni ja ronisin oma hirmudaga ikka ja jälle lennukisse ning ei tulnud lennukiga alla tagasi. Tuli meelde, et vabalangemine on see, mille pärast tasub (tasus) pingutada. Poleks olnud julgustajaid ja tagantutsitajaid, siis jäänukski asi pooleli.

Õhtul ei saanud voodis magama jääda, sest kui sulgesin silmad, tekkis tunne, et olen vabalangemises, kuid ranitsat pole seljas. Esimene iseseisev vabalangemine suutis sellise emotsiooni tekitada.

Nii see oli ...

Neli aastat järjest sain ma tänasel päeval kiita. Mul oli hea meel, et inimestele meeldis see, mida ma neile tegin ja et kunagi ei jäänud midagi sellest järgi. Enne, kui nad asja kallale asusid, oli alati hirm, kas ikka tuli välja ja kas ikka meeldib, sest tegin alati midagi uut ja huvitavat.
See aasta ja järgmised aastad ei saa enam need samad inimesed mind samal päeval kiita, kuid loodan, et minu asemele tuleb peagi keegi teine, keda nad saavad kiita.
Igatahes soovin tänastele sünnipäevalastele (tean 3 inimest, kellel on täna) PALJU ÕNNE!

Lennukis

See aasta oma mõlemale hüppele minnes olen lennukis istudes mõelnud: no mille krt pärast ma jälle siia ronisin, palju rahulikum oleks mu hing teisi taevast alla tulemas näha ning luban endale, et see jääb viimaseks. Varjuga õnnelikult maale jõudes on tunne vastupidine - tahaks kohe uuesti üles minna. Kummalgi korral pole see õnnestunud minust mitteolenevatel asjaoludel. Kadunud on see entusiasm, mis oli esimestel hüpetel ja olen ise selle pärast päris õnnetu.

Kohuke

Laupäeval sai must kohuke ja asi pole paranenud tänaseks. Laupäeval ajas asi naerma, kuid täna sain küll enda peale selle pärast pahaseks. Eraelus on kohuke lubatud, kuid tööl ei tohi kohuke olla. Peaks vist ütlema tere kõigile kaaskohukestele ja lootma (tegutsema selle nimel), et lahkun peagi teie seltsist.

Vanemad

Kui ma vanematele rääksisin oma muljeid motikaga sõitmas käimisest, vaatasid nad mõlemad mulle otsa ja ütlesid kui ühest suust:" Kas juba ei aita nendest ekstreemsustest?" Endal käis peast läbi mõte, aa ma pole ju midagi ekstreemset teinudki. Varasemalt on vanemad vaikides kuulanud mu muljeid, kuid seekord pani nende küsimus mul suu kinni ja ma mõistsin, et iga nädalavahetus nad ju loodavad, et ehk ei juhtu minuga midagi.

Miks mehed on lihtsalt õnnelikud inimesed?

Järgnev ei ole minu kirjutis, leidsin selle ükspäev oma postkastist, kuid see on lõbus:


Miks mehed on lihtsalt õnnelikud inimesed?
Aga mida sa tahadki selliselt lihtsalt olevuselt?
Perekonnanimi on kogu aeg sama.
Garaaž on ainult sinu päralt.
Pulmapeo ettevalmistused sujuvad iseenesest.
Šokolaad on lihtsalt üks suupiste.
Sinust võib saada president.
Sa ei jää kunagi rasedaks.
Sa võid käia pargis ilma T-särgita.
Automehaanikud ei valeta sulle.
Terve maailm on sinu pissuaar - sa ei pea kunagi sõitma järgmisse bensiinijaama sellepärast, et siinne peldik on öäkk.
Sa ei pea mutri keeramise suuna üle mõneks ajaks mõttesse vajuma.
Sama töö, rohkem palka.
Kortsud lisavad omapära.
Pruudikleidi laenutus 5000 krooni, ülikonna laenutus 200 krooni.
Inimesed ei jõllita sinu rindu, kui sa nendega räägid.
Vahetevahel on üks hästi-ajastatud röhitsus lausa ette nähtud.
Uued kingad ei mulju, hõõru ja moonda sinu jalgu.
Telefonikõned lõpevad enne kolmekümnendat sekundit.
Sa tead nii mõndagi tankidest.
Viiepäevane puhkus vajab vaid ühte kohvrit.
Sa suudad ise oma purgid lahti keerata.
Väikseimgi arukuse väljendus annab sulle ekstra plusspunkte.
Kui keegi unustab sind külla kutsuda võib ta ka edaspidi sinu sõber olla. Sinu aluspesu maksab 30 krooni 4-ne pakk.
Kolm paari jalatseid on rohkem kui küll.
Sul puudub võime näha kortse oma riietel.
Kogu sinu nägu on ühte värvi.
Üks soeng on sobiv aastateks, võib-olla aastakümneteks.
Sa pead raseerima ainult nägu ja kaela.
Sa võid kogu oma elu mänguasjadega mängida.
Tavaliselt varjab kõht sinu laiad puusad.
Sa võid kanda lühikesi pükse hoolimata sinu säärte väljanägemisest.
Oma küünte eest hoolitsemiseks piisab sulle taskunoast.
Sul on vuntside kasvatamisel valikuvabadus - jah või ei.
Sa suudad osta 25 sugulase jõulukingid 24. detsembril 25 minutiga.
Pole siis ime, et mehed on õnnelikumad!'

Aga kas ikka on nii ;-)

Ei tea

Ei tea kas nutta või naerda, olla pahane või tunda head meelt? Inimesed on vahel ikka täiesti mõttetud ja haiglase mõttemaailmaga. .....

.... APPI, kus on normaalsed inimesed?

Dieedil

Dieedil
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vanamees määrati eilsest dieedile ja 2 kuuga peab saama 6 kg kergemaks. Täna otsustas härra hoopiski mitte süüa, sest uus dieettoit ei maitse talle kohe üldse.

Hooaja algus

Ma ei tea mis see oli. Mitu nädalavaheutst hingasin kergendatult, kui hüppamine ära jäeti, kuigi teisi oleks hea meelega hüppamas näinud. Omal olid kõik asjad korratud, eksamid Liisule tehtud ja pakkiminegi selgeks saanud.

Pühapäeval oli mittehüppamise tahe veel suurem. Mingi väga kummaline tunne oli sees ja läks veel kummalisemaks kui nägid kuidas järjest tuldi varudega alla (päeva lõpuks 3). Lõpuks siiski otsustasin, et EI, sellest peab ju kuidagi üle saama. Panin ennast varju järjekorda ja sain viimasele tõusule. Süda puperdas, käed värisesidveel hullemini sees kui oma esimesel hüppel ja külmavärinad olid. End ümbritsevaid inimesi ei pannud pea üldse tähele. Ei raugenud selline olukord ka lennukis. Viimase mudilasena uksele jõudes oli kindel soov veel enne JAH-i lausumist vaadata enda alla. Tuuli vuhises, aga palju vaiksemalt kui varasematel hüpetel. Vaatasin instruktorile otsa lennuki uksel ja ka väljudes nägin pikalt tema naeratavat nägu ja pöidlad püsti käsi lennuki uksel. Kuidagi palju mõnusam ja kõige mõnusam väljahüpe oli see minu hüpte ajaloos (5 hüpet). Langemise tunne oli nii hea ja tuju hakkas paremaks minema. No siis tuli meelde varju kontroll jm vajalikud asjad. Lennuvälja otsimisega läks veidi aega, kuid olin juba suutnud mõelda välja varuväljaku enda jaoks. Kusjuures, millele laisk inimene mõtleb varuplatsi otsimise juures - ma pean ju nii palju siis jalutama vari kaenlas. Lõpuks siiski leidsin ja hinge puges jälle mingi kripeldav paha tunne. Peas käis sada kümme mõtet maandumise kohta ja pidevalt jälgisin, et oleksin ikka vastutuult. Ja nagu ikka minu viga, suutsin fleeri liiga kõrgel teha. Pots ja käpuli. Jalad kindlalt maapinnal, süda tagus kolma korda kiiremini ja jalad nagu süldid all.

Kusjuures õhtul mõtlesin välja, miks kõik nii oli. Esiteks mul oli paha tunne, et midagi halba juhtub või mingi halb uudis on tulemas. Peale hüppepäeva saingi halva uudise (vanemate koeral tagajalad ei liigu). Teiseks kartsin vast sellepärast, et hooaja viimane hüpe lõppes veidi õnnetult minu jaoks ja valu hirm oli. Loodan, et nüüd sain oma maandumishirmudest üle.

uisud

uisud
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vot sellised on minu uued uisud. Nendega hakkan alates järgmisest nädalast iga õhtu uisutamas käima. Rattasoit jääb ära, sest ratas on Keilas ja Tallinnas ei ole mul seda kuskil hoida. Lisaks on ratas pea 7 aastat vana ja võiks auga minna pensionile.

Juhus

Vahel ei ole vaja midagi erilist teha selleks, et sul läheks hästi. Asi tuleb lihtsalt ise sulle kätte, kui oled piisavalt julge ja võtad väikese riski ette. Lisaks on plussiks ka õigel ajal õiges kohas olemine. Kõik võõrad inimesed ei olegi nii hirmsad, valelikud ja petised.

Peab tõega nõustuma G.J.G. Marquez'i ühe tõega elust:

Ära pinguta kõvasti,

parimad asjad juhtuvad ootamatult.

Vaktsineerimine

Eile sai tehtud puugivastane vaktsineerimine ja järjekordselt veendutud, et Eesti riiklike raviasutuste arstid on ikka nii tuimad ja ükskkõiksed vanad kuivikud. Algul mingi paberimajandus (kus küsiti, ega muna vastu allergiat pole ja anti vaktsiinipass) ja siis löödi vaktsiin kätte, plaaster peale ja minema. Ei räägitud pea sõnakestki seda, mis kõrvalnähud võivad tekkida. Ainuke mida mainiti oli, et täna võib tekkida palaviku tunne, aga see on normaalne. Samas need vähesed korrad, mil olen juhtunud erakliinikuid külastama, seal sellist suhtumist inimestesse (patsientidesse/klientidesse) ei kohta. Inimestel on suunurgad ülespoole ja suhtumine sõbralik. Sinuga vesteldakse rahulikult, seletatakse kogu protseduuri ja kõike sellega kaasnevat ning üldse on sealt väljudes palju parem tunne, kui riiklikest raviasutustest. Kõige selle põjuseks on RAHA, mis paneb tõesti rattad liikuma.

Õhtul ei olnud J-l midagi, minul aga tugev peavalu ja peale kosutavat und tuli välja, et ei oleks tohtinud süsti tehtud käe peal magada, sest käsi hakkas valutama selle tulemusel. Täielik sandi tunne peale ühte väikest vaktsineerimist. Muidugi ei ole ma 100% kindel, et see vaktsineerimisest oli, aga kindlasti enne seda polnud mul midagi viga.

Kahjuks pean seda raviasutust kuu aja pärast (mitte 2 nädala, nagu süstija tädike teatas) uuesti külastama ja loodan, et siis läheb paremini.

Multimedia Message

Selline oli laupäeval enamus ajast taevas Pärnu lennuvälja kohal. Kurb oli vaadata teades, et näljasemad oleks saanud oma esimese suurema nälja kustutada.

Ükskõiksus

Ärgem olgem nii ükskõiksed. Olgu, et ilmad on kehvad ja seetõttu tuju ei ole ja kõik käivad näod mossis peas ringi. Kaklevad, sõimavad ja kõigehullem, suhtuvad paljudesse asjadesse, mis võiks just pakkuda veidikegi rõõmu, ükskõikselt. Olgu, tõesti, kui miskit hakkab sitasti minema, siis läheb ta vahel päris pikalt ja põhjalikult. Aga kas selle pärast peab siis väikestesse asjadesse, mis suudaksid natukegi rõõmu tuua, suhtuma ükskõikselt. Nõme on kuulata ja ka teada, et kui keegi natukegi pingutab asja paremaks muutmisek ja teine (teised) ütlevad:" Ah ma ei viitsi pingutada, mul ükskõik." Tuleks ju hoopis võtta ja püüda seda väikest rõõmu nautida ning kui seda koos heade semudega teha, siis muutub see väike rõõm suuremaks ja lihtsamalt saab üle sellest sitaseisust. Ükskord väsivad ka need praegused asja eestvedajad. Mida ükskõiksemalt asjadesse suhtud, seda sitemaks asi hakkab minema. Ma ei kujuta ette, mis siis saaks, kui kõik inimesed maailams suhtuksid ükskõikselt kõigesse. Selle tulemuseks oleks vist väga suur kaos.

Näod naerule, käed tegevust täis ja küll siis päike tuleb välja, et meie naerul nägudele oma päikesekiired särama lasta.

.

Nuta või naera

Vaatan enda ümber inimesi ja ei suuda vahel ära imestada, kuidas mõne ego on nii suur, et ta kohe üldse ei taha teiste inimeste sekka "ära mahtuda" ilma neile haiget tegemata. Kõrvalt vaadata on seda päris naljakas, kuid kui millegi pärast pead selle inimesega koostööd tegema, siis ... No sry kohe üldse ei taha siis asi edeneda, sest ta ei saa aru, et parema koostöö nimel on vaja kõigil teha omapoolseid järeleandmisi ja osata kuulata ning aru saada ka teiste ideedest. Ei nad arvavad, et nende ideed on kõige paremad ja proovi sa midagi soovitada või maha laita tema idee juures. Sellisel juhul oled sa tema silmis mõrtsukas ja ta otsib kohe võimalust, kuidas sulle selle eest mitmekordselt tagasi teha. Teine võimalus on see, et ta solvub selle peale ja jalutab minema, lootes ja sageli ka teades, et talle tullakse järlele ja anutakse ta tagasitulemist ja lubatakse kõike teha nii nagu talle meeldib. Ja tehaksegi.

Olgu, ma saan aru, vahest on vaja olla veidi karmim teiste suhtes, et oma ideed ja tahtmist läbi suruda, kuid see ei pea olema nii päevast-päeva iga asjaga. Millegi pärast on nii, et kui seltskonnas on selline inimene, siis mul ei olegi tahtmist enam oma ideid ja mõtteid avaldada, sest mille krt pärast pean ma taluma selle ego kättemaksu hiljem. Öelge nüüd, et olen laisk inimene, kes lihtsalt läheb teiste mõtetega kaasa viitsimata ise midagi teha ja võidelda. Vaidlen vastu, ei ole laisk, vaid üritan säästa oma närve. Ma ei pea vajalikuks raisata aega selleks, et lõputult vaielda egoga, kes ei tee nii kui nii omapoolset järeleandmist. Kusjuures sageli läheb see ego tegelikust vaidlusest eemale ja asub isikliku solvamise kallale. Mulle meeldib töötada (suhelda) inimestega, kus kõik suudavad üksteist ära kuulata, kaasa mõelda teiste mõtetele ja mitte teha koheselt maatasa teise ideed. Koostöö laabub siis palju paremini ja asi saab tehtud kiiremini, sest inimestele meeldib teha seda, mis on kõigile meelepärane, mitte ühele meelepärane.

Samas kindlasti peab igal inimesel olema ka väike oma ego, et mitte olla tuhvlialune, kuid teatud piirini. Milline on see piir? Vat sellele ei oska vastata. See on tunnetuse küsimus.

Ja lõpetuseks väike mõtlemine kõigile - mis saab siis, kui kaks väga suurt ego peavad koostööd tegema.:-) Mina ei taha seal läheduses siis olla ja arvan, et sellest koostööst ei tule midagi välja, vaid kumbki teeb ise, olles eelnevalt nii kapitaalselt kui veel võimalik oamvahel tülli läinud.

Änn-änn

Oli see vist 6. aprill, kui lõpuks üks tore inimene mu motikaga sõitma viis. Viimati sõidutati umbes 5 aastaselt isa külgkorvi motikaga ning tookord olla ma enne sõitu nühkinud valgete sukkpükstega ja kleidiga kõik torud läikima. Ise ma mälean tollest ajast ainult seda, kuidas me sõitsime kuskil teel ja mina olin külgkorvis katte all ema süles. Praeguseks on see motikas kodus keldris ja ootab, millal vennal tekib jälle huvi ta vastu ja kokku paneb (eelmise huvi korral suutis ta selle laiali lammutada).

Seekord ei sõidutatud mind enam külgkorvis:-) Tegelt oli päris kihvt sõit, kui jätta tuul, vihm ja mustad riided kõrvale. Kõige jubedam oli ikka algus (linnavahel), sest ega ei teadnud ju kuida see asi toimib ja kõik teised liiklusvahendid olid koletult suured ja hirmutavad. Hiljem, kui jagasid matsu välja, muutus asi juba nauditavaks. Aa siis avastasin, et jope kapuuts tahab minema lennata ja kohe tõsine mure oli, kuida teda kinni hoida. Esimeses peatuses võtsin ta üldse küljest ja panin põue. Edasi läks kõik juba minu jaoks muretult - mind ei seganud vihm ega tuul, kuigi eks ilma nendeta ja soojema ilma korral võib asi veel mõnusam olla. Änn-änn ...

Neiu läheb koolitusele

Täna on siis see õhtu, kus neiu S läheb kauaoodatud IAD koolitusele. Juba mitu päeva esitab ta igasuguseid küsimusi ja eriti rohkelt tuleb neid täna. Need ei ole küsimused koolitusest, vaid peamiselt tunnetest esimesel hüppel. Tema küsimustega tuleb meelde enda olukord enne esimest hüpet ja see paneb küll näo särama ja viib mõtted tagasi sellele päevale.

Kurb on muidugi, et vaeseke on nii kaua oodanud oma esimest hüpet, kuid paraku ei ole sellel nv võimalik langevari seljas töökorras lennukist välja hüpata. Kui hästi lähe, siis lubas S oma tunnetest ja mõtetest ise siia paar rida peale koolitust kirjutada.

Vat mis on juhtunud

Vahepeal on toimunud ristsed. Ei mingit pikka pidu ega kedagi. Lihtsalt ükspäev teatati üle klubi, et ma pidavat nüüd Ken olema :-) Ei oska rõõmustada ega kurvastada, vaid paneb muigama.
.

Mis siis nüüd lahti on????

Just hakkasin terveks saama - köha ja nohu olid pea olematud, kuid nagu kiuste täna hommikul ärkasin tugeva kurguvaluga ja kehva enesetundega. Eelmine kord teadsin täpselt, millest tõbi tuli, kuid seekord pole õrna aimu ka. Enesetunne kõigub päeva jooksul - kord on suured külmavärinad ja siis on kõik ok. Arumaeisaa ja jube tigedaks teeb, sest no mille kuradi pärast see kurgutõbi nüüd siis tulema pidi. Kas tõesti sellest, et eelmise tõve ajal ei konsulteerinud arstiga ega jätnud tööl käimist või sai enda immuunsüsteem kannatada tänu veebruarikuus bronhiidi raviks tarbitud antibiootikumidele?

Oleks siis ainult kurguvalu ja külmavärinad. Ei-ei. Lisaks on veel eilsest pakkimisest kõik võimalikud lihased kanged.

Eile

Eile jäi mul järjekordselt veepall vahele, kuid seekord ei olnud põhjuseks õppimine või tervis, vaid käisin Jahu3-s pakkimist õppimas. Õpetajaid oli mul kolm inimest korraga ja L jälgis ka asja kõrvalt.

Algul tundub pakkimine olevat päris keeruline, kuid kui oled korra ise proovinud, siis on asi juba kõrvalt vaadates loogisem ja lihtsam. Pakkimise juures oli kõige kergem esimene osa, kus tuleb tropid korda saada ja kõige nõmedam oli eelviimane osa (ranitsa klappide sulgemine). Sikutamisest tulitas käsi terve õhtu ja täna hommikulgi on veidi veel kerget valu tunda. Päris ise ma seda ei saanudki lõplikult kinni, vaid tugevad õpetajad aitasid asja lõpuni viia.

Pakkimine nüüd selle ühe korraga selgeks ei saanud ja kõik meelde ei jäänud, kuid eks harjutamine teeb meistriks:-) Vähemalt olen algust teinud asjaga ja ei pea enam suvel ootama, millal keegi varju ära pakib, et ma hüppama saaks.