Nädalavahetus

Laupäeva õhtul käisime LNA ja NSO-ga MKP juures naistekal. MKP räägis väga põnevaid lugusid ja näitas pilte oma Alaska ja Tervamägede reisidest. Ma imetlen inimesi, kel on julgus minna üksi kaugele tundmatusse kohta pikemaks ajaks. Mul selline julgus ja tahtmine puudub.
Pühapäeval hoidsime Jaanusega Katat ja Jaksi. Tegevust oli terveks päevaks nii meil, kui ka DD-l. Viimane on uskumatult armukade, kui mul väikesed lapsed süles on ja samas väga kannatlik, kui lapsed temaga mängivad. Laste lahkudes oli DD väga väsinud.
Teisipäeval selgub, kas läheme plaanitud suusareisile Austriasse või jääb see ära Jaanuse põlvevigastuse tõttu.

2008. aasta lõpp

autor LNA

Nädalavahetus Pärnus

Jõulud

Ma ei saa aru jõulude siginast-saginast, rohketest kingituste ostmisest ja kodu jõuluehetega ehtimisest. Kõige selle tulemusel on jõulud üks osa aastast, mis mulle üldse ei meeldi. Inimesed on muutunud kui ostuhulluks sel ajal. Minu arust peaks jõulud olema selline rahu aeg. Kas tõesti ei võiks lihtsalt olla pere ja sõpradega koos päeval looduses, siis koos süüa teha ja õhtul kõik koos seda nautida. Ok, ma saan aru, et lastele on hästi oluline jõuluvana ja kingitused, kuid milleks peavad täiskasvanud inimesed seda sama tähtsaks ja mõni vaat et tähtsamakski. Või on neisse jäänud seda osa lapsest ja minust on see täiesti välja pugenud. Ma ootan nii väga, et meil saaks Saijatalu soojustatud ja saaksime jõulude ja aastavahetuse ajal rahulikult seal olla. Mõnus oleks sealse rahu ja vaikuse keskel olla ning täiuslik oleks asi siis, kui ka paksu lund sajaks.

Leivaküpsetamine

autor Liis Narusk
Üritan suvest saati küpsetada ise juuretisega leiba. Pidevalt oli tunne, et teen miskit selles valesti ja keegi ei osanud õpetada ka. Puht juhuslikult leidsin sellise vahva koha nagu Toiduakadeemia, kus just oli tulemas Leiva küpsetamise koolitus. Koht ise oli ilus ja armas ning koolitus sai maksimumpunktid minult. Tuleb välja, et ma kergitasin pidevalt üle tainast ja küpsetasin ka valesti.
Koolitusel käidud, oli vaja proovida ise järgi uued nipid. Laupäeva öösel, kui tulime hooaja lõpupeolt koju, panin taigna kerkima. Päeval lisasin jahu ja seemneid ning panin taigna vormi ja lasin uuesti kerkida. Kerkis vägevalt ja sai õigel ajal ahju pistetud. Tulemus oli tõesti palju parem kui eelmised korrad. Värsket leiba said proovida Kalamaja parasemud ja Liis-Panga, kes olid tulnud tormisel talveõhtul meile sauna.
Jõulupühade ajal proovin lisaks tavalisele leivale teha ka lihaleiba ja jõululeiba.
Leiva küpsetamine ei ole muide üldse raske, selleks on lihtsalt aega ja tahtmist vaja. Maitse see eest on igati parem kõigist poes müüdavatest leibadest ja seisab ta ka kauem (st ei lähe hallitama).

Suve üks kauneim pilt

Vabandan, kuid pildi autori nimi ei tule meelde hetkel.
... ja võib vist öelda, et pilt on tehtud ühes armsaimas pulmas, kus käidud siiani.

Sügispäev

Laupeäval toimus kuldsete sügispäev, kus me DD-ga õppisime näitusel seismist ja esinemist, tegime kaasa mitteamatlikul näitusel ja kuulasime paljugi muud õpetlikku teistel kuldsete kasvatajatelt. DD-l oli üks vahva päev, sest sai koos 30 sõbraga joosta ja ujumas käia. Õhtuks oli ta täitsa läbi. Näituse seismisel näitas ta mulle muidugi iseloomu - laseb ennast lötsakile minu jalale, istub maha või sätib sätitud esijalad nii nagu talle sobib.


Samas teiste sättimisel seisab nagu kullapai.


DD, kes on kahe jahikoera järglane, kardab ikka täiega püssipauku ja mitte miski ei tööta tema tähelepanu hirmu kõrvalejuhtimiseks. Samas parte ajaks ta kasvõi Toompea pargis taga ja mina lohisegu siis rihma otsas järgi nagu märg kalts.

Hiiumaal

Eelmine nädal möödus kiiresti, kuigi esmaspäev oli DD igatsus nii suur, et laenasime Yip'i Kadrilt ja käisime temaga jalutamas. Kodu on aga siiski täiesti elutu, kui koera pole.
Reedel Kärdlasse jõudes ei teadnud DD kumma juurde joosta - siblis edasi tagasi minu ja Jaanuse vahel. Kosunud on ta juba korralikult ja naudib täiega õues olemist. Toas on nõus olema ainult öösel. Päeval toimetavad Kellyga koos hoovis - mängivad, jalutavad, kaevavad, nuusivad, magavad. Isegi vihmaga ei lähe koridori, vaid toimetab õues edasi.
DD üllatas meid ka oma uue käitumisega. Nimelt kui ta närib konti ja Kelly julgeb tulla nuusutama, et mida ta sööb, siis DD lõriseb, näitab hambaid ja haugub ka kui asi väga tõsiseks läheb. Tundub, et meie koerapiiga hakkab suureks saama.
Tegime Jaanusega laupäeval ja pühapäeval õunamahla ja küpskilu. Õunamahla saime 60 liitrit, osa sellest läks värskelt pudelitesse ja osa kuumutasime läbi. Järgmine aasta teeme kindlasti oma õunapuude õuntest mahla, sest see on nii lihtne ja kiire töö.

Sõber on puhkusel

foto autor LNA
DD on alates reedest puhkusel Hiiumaal. No tegelikult oli plaan, et ta läheb sinna alles see nädalavahetus, sest me sõidame 14. minema. Jaanuse ema arvas, et kui ta juba on neil seal, siis pole mõtet sõita linna ja siis uuesti nädala pärast tagasi, et jäägu parem kohe sinna. Eks DD-l ole Hiiumaal lõbus koos Kellyga (Jaanuse vanemate koer) ja õues on koeral vast parem kui toas. No ja ümaramaks saab ta ka kindlasti, sest ema Milvi hoolitseb selle eest hästi.
Linnas on kodu aga nii tühi ilma DD-ta ja ma tunnen juba puudust hommikustest ja õhtustest jalutuskäikudest.

Kanamaksa pasteet

Otsustasin teha natuke kanamaksapasteeti. Kuna polnud ammu teinud, siis panin kogustega mööda ja sai "niiii natuke" seda. Ühesõnaga kallid naabrid tulge meile pasteeti ja saia sööma. Sai küpseb samuti meie ahjus.

Barbie ja Ken :-)

Enesekriitika

...on igati teretulnud. Kuid millegi pärast on seda mõnel inimesel liiga palju ja mõnel täiesti puudub. Isegi kui tead, et oled mõnes asjas liiga kriitiline enese suhtes, siiski on väga raske ennast muuta ja suhtuda leebemalt asjasse. Vastupidi - pidevalt suurendad hoopis enda kriitika piiri ja üks hetk avastad, et oled enda vastu nii karm ja ei oskagi enam midagi teha. Kõik tundub mõttetu ja tundud täielik läbikukkuja. Küsimus ongi, kuidas tulla tagasi normaalsusesse või üldse, mis on normaalne. Või on kõik hoopis see, et oled mõelnud välja mis peaks olema olemas ja kuidas asjad minema ja kui ei lähe nii, siis variseb maailm kokku ja ei oskagi midagi teha.

Pohlad

Nädalavahetusel olime Hiiumaal ja enne äratulekut käisime Jaanuse vanematega metsas. Mehed läksid kindla sihiga seenele, kuid meie Jaanuse emaga pohlale. Mõnes kohas metsaalune punetas pohladest ja pohlad olid nii valmis, et vart puudutades pudenesid kõik marjad maha. Pidid ainult käe õigel ajal alla saama. Seeni said mehed suht vähe, kuid jagasime võrdselt ja mõlemad pered said pannitäie seenekastet. Meie tegime oma seenekaste esmaspäeva õhtul ja eile õhtul vaaritasin enamus korjatud pohlad pohla-õunamoosiks. Kuna mul miskit eriti suurt potti pole, siis pidin mitu potitäit tegema ja lõpuks sai jaks otsa ja pistsin osad pohlad sügavkülma. Äkki tuleb talvel mõni hea idee, mis nende külmutatud marjadega teha. Lisaks pohlamoosile
podises eile ahjupotis lambaliha-hapukapsa supp.
Mulle ikka nii meeldib kokata ... äkki peaks tõesti tõsisemalt sellega tegelema hakkama. Vanaemalt saadud pisik on ikka väga tugev ja mul on vahel kokates tunne, et vanaema juhendab mind, kuigi teda pole juma ammu meie seas. Kummaline, kuid peab asja üle järgi mõtlema ...

Muutuste aeg

Suvel toimus väga meeleolukas ja meeldejääv üritus. Sellele järgnes kahjuks üks ebameeldiv uudis, mis on toonud kaasa väga suured muudatused ja rohked küsimärgid. Tuleb vaid kannatlikult oodata ja mitte langeda masendusse. Rabeleda pole mõtet, sest kasulikum on hetkel oodata. Õppetund on korralik ja õnneks on hakatud veel rohkem kokku hoidma. Tekkinud on suurepäraseid ideid, kui oleks vaid julgust need kõik ellu viia. Hetkel elame päeva korraga ja teeme endast kõik oleneva, et asjad läheks meile sobivalt.
Mul keerleb aga pidevalt peas küsimus: kas kõik need eelnevad sündmused tähendavad seda, et olen valel teel ja tuleb teha lõpuks see otsustav samm, mida olen päris pikalt kaalunud.

Päevakild

"Mina olen siin uus kunn"
Lause autor ei ole mina, vaid seda öeldi mulle ja ei teagi, kas see iseloomustab lause autorit või üritas ta nalja visata.

Vahvad suvepäevad

Djur-Husset kommuun

T-särgi võistlus

Village People

Juhuuu

Sõber Tõnu võitis koos Jüriga olümpial hõbemedali ja tõesti nad võitsid selle. Nii hea meel on kui oma sõbral läheb hästi. Palju-palju õnne talle ja Jürile!!!

Kõik on hästi

Täna võin julgelt öelda, et olen rahul oma töökoha ja töökaaslastega. Nad on ühed vahvamad töökaaslased, kes mul kunagi on olnud. Töö on ka lõpuks see, mida mulle tõesti meeldib väga teha. Lisaks tööle olen veel teisigi põnevaid väljakutseid vastu võtnud ja tundub, et neid on tulemas veel.
Elus ikka käivad asjad ülesse ja alla mäge ning tundub, et mul hakkavad vast asjad vaikselt ülesse minema peale suurt langust. Tormata ja muretseda pole vaja, kõik mis peab tulema tuleb kunagi ikka.

Suvised tegemised

foto autor LNA
Reedel saatsime langevarjurist sõbra viimsele teele ja peale seda sõitsime ise Hiiumaale suvitama. Laupäeva veetsime peamiselt Luidja rannas, kus oli parme ja natuke tuult. Tuule vähesuse tõttu eriti lohetada Jaanus ei saanud. Õhtul käisime Suursadamas vaatamas Tallinna Linnateatri etendust Murdlainetus. Väga raju etendus oli ja soovitan seda kõigil vaatama minna. Peale etendust esines Raadio Maria ja selle bändi liikmed tõesti nautisid seda mida nad tegid. Muusikal on kohe teine kõla, kui muusika tegijad teevad asja selle pärast, et see neile meeldib, mitte selleks et on vaja esineda. Kunagi paar aastat tagasi üks tuttav parasemu rääkis pidevalt, et bänd peab mängima seda mida ta ise naudib, mitte seda mida rahvas ootab. Ma ei saanud toona sellest aru, kuid nüüd saan. Kui kohtan seda parasemu, siis ütlen talle, et saan alles nüüd aru mida ta mõtles ja tal on õigus.
Pühapäeval kiirustasime hommikul randa, sest tuult lubas, kuid tegime natuke vale valiku ranna osas. Nimelt Lehtmas vaibus paari tunni pärast tuul ja Jaanus ei saanudki eriti kaua sõita ega Panga õppida lohesurfi. Siiski veetsime rannas jälle oma 5-6 tundi ja olime õhtuks kõik ära põlenud. Enne koduteele asumist tegime väikese kiire grilli Kooli tänaval ja Jaanus tõi ka suitsetatud tuulehaugi külameeste käest. Kala on ikka hea söök ja seda võiks rohkem olla meie toidulaual.

pildi autor LNA
See nädal me ei hüppa töökorras lennukist 3500 m kõrguselt välja ega naudi maaelu Tiduveres, vaid läheme Hiiumaale lohesurfama, päevitama, ujuma ja kultuuri nautima koos sõpradega. DD saab seal 2 päeva järjest Kellyga mürada ja võibolla ka oma esimese öö õues magada. Eks näis kohapeal, kas ma julgen lohesurfi uuesti proovida või ei. Mul lähevad halvad mälestused ja kogemused rakselt meelest ära.

Auh!

DD on hakanud haukuma ja just siis, kui ta ei saa seda mida tahab. Näiteks täna hommikul kell 6 kui ta avastas, et ei saa magamistoast minna teise tuppa, sest tuuletõmbusega oli öösel uks kinni läinud, ja me Jaanusega kumbki ei viitsinud ennast liigutada tema vaikse märguandmise peale, sai DD kurjaks ja tegi kõva häälega "Auh". Kuna tean, et sellistele asjadele ei tohi reageerida, sest muidu jääbiki nii tegema, siis viivitasin veel veidi ukse avamisega.
Huvitav, kust ta selle käitumise õppinud on. Ta pole ühtegi koera näinud, kes haukumisega saaks midagi ja me ise pole ka omateada sellist käitumist heaks kiitnud.

Seekord tuli selline leib

Saaremaal

Täna Saaremaale. Pole seal oma 5 aastat käinud ja tööalaselt pole üldse käinud. Seekord siis Pärnu maakohtu Kuressaare kohtumajja pankrotimenetluse eelistungile võlausaldaja esindajana. Huvitav, kas see hirm kohtus esindamise ees jääb alatiseks või kaob see mul kunagi ära ka. Ma ju tean täpselt mis tegema peab ja mis juhtuda võib. Seekord on vastutus suurem, sest eelmised korrad on vaidlusalused summad olnud neljakohalised, kuid nüüd on seitsmekohaline. Ja selliseid esindamisi tuleb mul veel. Karm on see, et iga väiksemgi eksimus võib tähendada esindatavale selle summa vähenemist või üldse kaotamist ja vastutan asja eest mina.

Puhkus

Eelmine nädal puhkasin. Puhkusele läksin mõttega, et olen terve nädala maal, loen raamatut, võtan päikest, treenin koera ja toitun tervislikult. Plaan läks aga täiega uppi. Selle asemel käisin Parasummeril hüppamas, sõitsin veelauda, vedelesin niisama, saunatasime ja vaatasime vihmasel päeval igasuguseid filme. Raamatut ei avanud ma puhkuse ajal kordagi ja tervislik toitumine (sh alkoholi mitte joomine) jäi tahaplaanile.
Ööbisime enamasti maal ja mulle täitsa sobib maal elamine. Raske südamega pakkisin asju kokku maal ja kolisime linna tagasi. Õnneks peab 5 päeva tööd tegema ja siis saab jälle maale. DD saab seni ennast välja puhata:-)

Leib ja sai

Värske pehme soe sai võiga hommikukohvi juurde on üks mõnus nauding hommikust. Varsti pea pool aastat ei ole meie kodus olnud poest ostetud saia ja nüüd varsti saab nii ka leivaga. Saiaga on lihtne: leivaküpsetusmasinasse tuleb panna 250 ml vett, 700 ml Veski Mati mitmeviljajahu, 1 tl kuivpärmi ja natuke võid. Seadistad programmid ja taimeri ning ongi hommikuks sinu soovitud kellaajaks värske sai valmis. Segab ja küpsetab masin ise.

Leiba olen üritanud korduvalt teha leivaküpsetajas, kuid kõik need leivad on siiani läinud otse masinast prügikasti. No ei olnud seda õiget retsepti. Õigemini usaldasin pimesi kõiki retsepte. Eile siis eirasin veidi retsepti ja no leib mis leib oli hommikul laual. Nati tuleks veel kohendada seda retsepti oma käe järgi ja siis saab vast veel parema leiva.

Eks näis kas parem on leivaküpsetusmasinas küpsetatud leib või juuretisega ahjus küpsetatud leib. Viimase panin eile kerkima ja täna peaks ahju küpsema panema. Kui kõik õnnestub, siis võin jagada retsepti ja juuretist.

Tegelikult on mul alati kokkamisega see, et kui järgin täpselt retsepti, siis ei kõlba asi kuhugi (väikesed erandid küll on). Söögitegemisele tuleb ikka läheneda loominguliselt.

Update: Leib tuli hea, kuid veidi hapukam kui harjunud sööma. Väiksed märkused endale: osta vorm, siis saab parema kujuga leiva; juuretist mitte üle 1 dl panna, sest muidu leib liiga hapu (ma arvan, et sellest see hapukus); peale 1 h küpsemist vaata leiva küpsust.

DD suudab nädalavahetustel ennast energiast nii tühjaks joosta-kaevata-ujuda, et poole päeva pealt on vaja üks uinak teha. Uinak tehakse aga turvalises kohas - seal kus pererahvas silma paotades alati näha oleks - ehk siis üldiselt keset teerada või keset tuba. Samas nädalavahetuse hommikuti tõuseb ta ikka 7-8 paiku ja tuleb meid ülesse ajama. Üritame DD-le nüüd selgeks saada, et maal olles tuleb hiljem tõusta või toimetada omaette toas seni, kuni teised magavad.
Kui mul oleks võimalik, siis ma puhkaks terve suve maal. Kasvataks omale maasikaid, loeks raamatuid, päevitaks ja käiks koeraga jõeääres. Lugemist ootavate raamatute nimekiri aina kasvab, kuid loetud raamatute nimekiri ei taha kuidagi kasvada.

Hea meel

Mul pole kunagi olnud midagi selle vastu, kui kaaslasel on hobid. Mul on hoopis hea meel, kui inimene ei istu kodus teleka ees õlle/siidripurk käes, vaid tegeleb teda huvitavate spordialadega. Nii tore on vaadata kuidas ta lendab lohega või hüppab täiesti tervest lennukist välja. Eriti kui seda tehakse suure entusiastiga ja asja nauditakse. Näha kõrvalt tema tegemiste arengut ja tunda koos temaga rõõmu uute saavutuste üle, see on omaette postiivne energialaeng. Need on tema isiklikud saavutused. Ma ei oota medaleid, vaid seda et ta ise oleks õnnelik ja rahul oma tegemiste juures. Ma üritan teda toetada nii palju kui oskan ja mitte viriseda, kui ta jälle on merel või õhus.
Rootsi mindi selleks, et saada selgeks head down ja muu mitte kõhuli lendamine:-). Jaanuse üks Rootsi video

Kõige suurem joodik

Olen kõige suurem veejoodik meie korrusel. Nimelt käib meie korrusel veejoomise võitslus ja seekord võidsin selle mina. Asi toimub nii, et seinal on tabel ja kui võtad klaasitäie vett, siis teed ruutu ristikese. Kellel enne 50 klaasi täis saab, see on võitja. Puhtalt aususe peale toimub võistlus. Oma 50 klaasi olen ära joonud viie nädalaga ja see teeb siis umbes 2 klaasi päevas. Vähe tegelikult. Tuleks vähendada kohvijoomist ja panna suuremat rõhku veele.
Mulle meeldivad sellised tervislikud võistlused:-)

Tegemistest

Käisime eelmine laupäev Jaanuse sõbra pulmas Maardu mõisas. Väga romantiline ja meeldejääv pulm oli. Osad küll virisesid, et kell 16 alanud pulm sai kell 23 läbi, kuid minu arust selles pulmas just nii pidigi olema. Jäi kõik see võlu ja ilu, mis oli tekitatud. Ja üldse, pulm ei ole pidu mis peaks lõppema "nägu süldikausis".
DD oli terve laupäeva ja osa pühapäevast tädi Manni juures külas ja nautis seal hellistamist ja lastega mängimist.

Eelmine nädal tegi silmaarst DD-le silmauuringud ja silmad on tal väga heas korras. Eile käisime Billy kliinikus põlve näitamas ja tehti ära ka puusa ja küünarliigeste pildid. Viimased on arsti arvates väga heas korras, kuid paremal puusal on düsplaasia ja arvatavasti kas C või D variant. Pildid saadetakse Eesti Kennelliitu ja nemad siis annavad ametliku dokumendi puusa ja küünarliigeste seisundi kohta. Põlv on väga hästi paranenud ja ei tohiks talle enam muret teha. Kehakaal on DD-l eelmiste kordadega võrreldes langenud ja eks ta langebki, kui korralikult ei sööda ja palju ringi joostakse.

Täna õhtust alates oleme siis nädala kahekesi kodus, sest Jaanus sõidab Rootsi hüppama. Homme päeval manifestime Kuusikul ja õhtul sõidame sealt maale. Natuke õudne on koeraga kahekesi maal öösel olla, kuid vast elame üle. Pühapäeval puhkame maal päikese käes ja järgmine nädal vaatame jooksvalt millega tegeleme õhtuti.

Nii palju

Nii palju on mõtteid mida tahaks kirja panna, veel rohkem on asju mida tahaks arutada ja nii palju on seda, mida ei või rääkida. Ühesõnaga elu on praegu kiire, kuid põnev. Mulle meeldib tegutseda.
Mulle meeldivad ülereedesed kohtumised vahvate, elukogenud ja veidike teistsuguse ellusuhtumisega inimestega. Nad on õpetanud nii mõndagi ja näidanud, et saab ka teise nurga alt asju näha. Kõige tähtsam on enda vaimne ja füüsiline tervis ning pere.
Naistel peaks olema seadusejärgselt töönädala pikkus ainult 32 tundi (tööl esmaspäevast neljapäevani) - see on keset töist nädalat keset töist tööpäeva 4. korruse tagumiste tubade naiste arutelu tulemus:-)

Lemmik pilt

Autor KKK

Aastane

Mõtteid, mis kõlguvad peas

Kas tõesti on mõnel vesi paksem kui veri ja mis nii edasi neist saab?
Kas mu sisetunne inimeste osas on ka seekord õige?
Kas ma peaks muretsema, kui mu peale ollakse vihane oma nõmeduste pärast?
Kui tahad vihma, siis kasta rõdulilli või pane pesu kuivama.
Millal ma kõigest sellest uuest uues kohas sotti saan ja kas ma suudan oma tööd nende vääriliselt teha?
Naisteõhtuid peaks olema vähemalt kord kuus ja kindlasti ka suvel.
Maal on nii palju teha, et ei teagi kust jälle alustada.
Kui koeraga kuulekustrenni ei tee, siis muutub ta isepäiseks.
DD on üks korralik sõnn - tal võivad kõik asjad selged olla, kuid kui tal tuju ei ole, siis ta ei kuula su käsklust.
Kuhu ja miks kadus hüppeisu?
Kas loobuda või jätkata võitlust?
Palju mõelda selliseid asju pole kasulik, sest kõik läheb ikka oma rada.
Usalda rohkem oma sisetunnet.

Tihe võtt

Kahe päevaga püüdsime Hiiumaal 507 särge: mina 251 ja Jaanus 256.

Kevad Tiduveres

DD märtsis jões

Väike koristamine maal ja esimene grill sellel hooajal. Nii vahva on vaadata, mida mööda on loomad meie maal käinud ja kuidas linnukesed toimetavad.
DD kaevas, ujus, jooksis, kaevas, ujus, jooksis ja nii terve päev. Maja taga asuva tiigi ujus ta igat pidi läbi ja nautis seda täiega (jõkke seekord ei jõudnud). Koju jõudes läks koer kohe kotttooli magama ja ma arvan, et magab ühte jutti hommikuni välja.
Maal on nii hea rahulik ja kohe vägisi paneb mõtlema, kuidas arendada seda suurt lauta ja kõike muud nii, et ei peakski enam linna tulema.

Rõõmukera

DD käis eelmine nädal arsti juures ja arst ütles, et kõik on väga heas korras. Praegu on opist möödas 2,5 kuud, kuid lõpliku otsuse paranemise kohta teeb ta alles mai lõpus. Seni lidugu koer nii kui jaksab ringi ja kasvatagu lihast.

Joosta mööda põlde ja metsa lasime juba enne, kuid nüüd on siis DD saanud jälle oma sõpradega mängida. Kõige suurem sõber on Hilda. Lisaks sai DD sõbraks Katariina kai juures ühe emase kuldsega ja isase hagijasega, kes elavad meie lähedal Noole tänaval.

3 kuud ja 564 kuud

Pühad veetsime Hiiumaal ja see nädalavahetus veedame Pärnus vanemate juures.
Hiiumaal sai käidud härra Janno juubelil, söödud pahlakilu, käidud saunas ja söödud rohkelt kala. Lisaks tegid Jaanuse vennalapsed Liisa (5. a) ja Laura (3. a) mulle väga vahva soengu pärast saunas käiku ning DD sai rohkelt joosta ja mängida Kellyga.

Pärnus on plaanis tähistada kahte sünnipäeva - väikesel Ranaril saab laupäeval täis 3 elukuud ja isa Harril saab esmaspäeval täis 564 elukuud. Väikemees on kõvasti kasvanud selle kolme kuuga ja teeb juba päris vahvaid nägusid. DD on alati kadedus ruudus, kui ma Ranari sülle võtan ja ta ei tea mida kõik ära teha, et ma selle vääksuga ei tegeleks.

Täna 25 aastat tagasi

.. seisid kaks noort inimest Pärnus põkslevate südametega linnaametniku ees ja ütlesid selge ja kõlava häälega "Jah", andsid allkirjad, vahetasid sõrmused ja said kätte abielutunnistuse. Nad ise mäletavad vast väga hästi seda päeva. Ma olin küll 1 aasta ja 4 kuune, kuid ma ei tea sellest päevast midagi. Ma isegi ei tea, kus ja kellega ma olin. Kindlasti küsin kõik need asjad üle, kui märtsi lõpus Pärnusse neile külla läheme.


Igatahes-igatahes: Kallid ema ja isa, kaunist hõbepulmaaastapäeva teile!!!

Reis algas

DD läks eile puhkusele Tööstuse tänavale Siilide juurde ja meie suundume täna puhkusel Bulgaariasse. Hommik pole just meeldivalt alanud - kõigepealt haisev taksojuht ja siis üli ebameeldiva suhtumisega lennujaama turvakontrolli töötajad. Kuna algus nii kehv, siis ülejäänud puhkus tõotab tulla kindlasti suurepärane. Tallinna lennujaamast lendame Prahasse, sealt lend edasi Sofiasse ja siis bussiga (või nagu voucheril kirjas Individual Transport) Banskosse.
Kohapeal peaks saama olla 6 päeva mäel ja siis tagasi koju.
Kui aega ja netti on, siis kirjutan jooksvalt muljeid.

Barbie

Mees, kelle suurim mure on miks nii vähe langevarjuga hüpata, lohesurfi harrastada ja lumelauaga sõita saab.
Mees, keda ma pole veel kordagi näinud vihasena ja kes on üdini positivist.

I feel good

Tükk aega pole ma võtnud aega iseendale ja nüüd eilsest hakkasin jälle grossingus käima. Uskumatu, kui hea väsinud tunne oli pärast trenni. Rahvast oli kohal vähe ja siis sain ma kõlkuda kummidel nii palju kui jaksu oli. Salto ette ja taha, pea alaspidi lendamine ja uutele lihtsamate asjade ettenäitamine. Tuharad ja vöökoht oli täiesti ära unustanud kummid, kuid see ei heidutanud.
Pärast trenni arvas treener, et ma kargasin nii palju, et äkki nad ei näe mind nüüd jälle pikka aega. Aga ei, ma olen järgmine trenn kindlasti seal tagasi, sest nii palju on vaja meelde tuletada ja juurde õppida.
NB! Jane treenerid tervitavad sind ja soovivad palju õnne.

Enese harimine

Mõni ütleb vist, et ma olen hulluks läinud, sest viimase kuu jooksul olen kõvasti muutnud toitumisharjumusi ja eilsest alates käin ka homöopaatia algkursustel Tallinna Rahvaülikoolis. Vaatame, kas alternatiivmeditsiin (homöopaatia, refleksoloogia) ja toitumine suudavad lahendada mu probleemi või peab tõesti kasutama tavameditsiini ravimit, millel on väga jubedad kõrvalmõjud. Homöopaatia ravimeid muidugi omal käel ei võta, vaid oma õpetaja juhendamise järgi. Kursus on lihtsalt enese harimiseks.
Toitumises olen jätnud kõrvale kõik rafineeritud toidu (valge jahu, valge suhkur, valge riis jmt), kartuli, viinamarjad ja õunad ning tulemuseks on see, et mul pole enam olnud kõhuvalusid, mis enne hooti mind kimbutasid.

Lauatamas

Lauaga õppisin sõitma 2006. aasta talvel. Algus oli väga vaevaline - tagumiks ja põlved valutasid, nägu oli katki. Esimesed laskumised lauaga tegin Tallinnas lauluväljakul, siis käisime ÜK-ga Himosel pikal nädalavahetuse reisil ja peale seda sai nädal aega Austrias harjutatud. Eelmine aasta jäi lauatamises vahele ja nüüd möödunud nädalavahetusel olime firmaga talvepäevi Himosel pidamas. Mägi on muidugi masendavalt väike võrreldes alpidega, kuid sõidetud sai. Kaks päeva kannatas Himosel sõita, kuid kolmandal päeval oleks igav hakanud. Kindel on see, et oma raha eest sinna ei läheks. Kuna koera pärst jäi mul Itaalias käimata, siis märtsi alguses läheme kahekesi Bulgaariasse mägedesse lauatama.
Laua sõit on mul võrrelduna eelmiste kordadega kõvasti paranenud, polnudki ununenud nagu arvasin. Nüüd on vaja veel leida kuskilt julgus, et kiirust suuremaks saada ja siis saab vast asja veel paremaks.

Isa ja poeg

Idiootsused ja vastuse

Mulle arusaamatutel põhjustel tegelevad mõned inimesed päevast päeva idiootsustega ja tundub, et see pakub neile rahuldust. Ometigi mulle näib see on mõtetu aja, tihti ka raha ja teiste närvide kulutamisega. Enne vihastasin selliste asjade peale, kuid nüüd vaatan lihtsalt kõrvalt ja muigan. Rabeleb ju mõttetuste tegija, mitte mina. Rabelemine tekitab rohkem probleeme, kui asjadel voolata laskmine. Ma pean veel kõvasti õppima selles voolata laskmise valdkonnas, kuid tundub, et olen teinud esimesed edusammud.

Eelmise ja üleeelmise nädala sündmused lõppesid minu jaoks väikese kellukese helisemisega ja hulgale küsimustele sai hetkega vastused. Vastused olid mulle väga lähedal, ma lihtsalt ei osanud neid näha. Inimestel võiks olla rohkem aega tegelda oma mõtete ja unistustega, sest unistused täituvad, kui neid väga soovida. Hea kui on olemas inimene, kes oskab juhtida su tähelepanu olulistele asjadele ja sa saad edukalt ise edasi minna ning võibolla ka kedagi teist samamoodi aidata.

Üks unistustest, mis mul viimase aasta jooksul täitus on Uus-Kalamaja korter. Mäletan nii hästi seda hetke, kui käisime praeguse kodu lähedal üht teist korterit vaatamas ja ütlesin Jaanusele: Vaata kui vägev korter seal on, seal oleks nii mõnus elada. See korter ei olnud müügis ja kõik mis edasi sealt toimus on tegelt üks uskumatu lugu. Täna me elame selles korteris, mis päev päevalt saab armsamaks, ilmekamaks ja on meie kolme soe kodu, kuhu kõik sõbrad on alati oodatud külla.

Lubatud pilt

Juhtub

Miks on just nii, et kui su kaaslane on ära, siis juhtub igasuguseid nõmedaid asju? Imetlen naisi, kes saavad üksi kõigega hakkama ja tahaks teada, kust kohast nad selle jõu edasi särada võtavad. Ma saan asjadega hakkama, kuid iga uus nõmedus võtab jälle ühe tükikese naeratusest.

Kahekesi

Oleme DD-ga laupäeva õhtust alates kahekesi, sest Jaanus läks Itaaliasse lumelauaga sõitma. Algselt pidin mina ka minema, kuid kuna koera esimene kuu pärast operatsiooni on kõige olulisem taastumise seisukohalt, siis otsustasin temaga koju jääda ja härra Panga läks minu asemel.

Kurbus trügis hinge, kui neid laupäeval lennujaamas ära käisin saatmas. Lennujaamast sõitsime DD-ga otse arsti juurde niite välja võtma ja nüüd ei pea DD enam kraed kandma. Järgmine arstionu külastus on meil veebruari alguses. Seni jätkame ranget režiimi - trepist süles alla, lühike jalutus hoovis rihma otsas ja süles tuppa tagasi. Nii kolm-neli korda päevas ja ma saan tugevaks.

Igav meil kodus ei ole, sest ma seadsin omale eesmärgiks majandusruum korda seada. Seina värvisin pühapäeval ära, täna lähen ostan riiuliteks vajalikud jupid ja mingi õhtu saab nad vast seina ka. Kui kõik see õnnestub edukalt, siis saavad kõik Jaanuse tööristad omale õige koha ja ei pea enam mööda tuba laiali olema. Puuri ma kasutada oskan ja ehk saan kelleltki soovituse, millised tüüblid peaks seina panema, et riiulid ikka (kips)seinas seisaks. No ja kui keegi tahab appi tulla, siis see oleks eriti tore.
P.S. Jaanus ei tea riiuliasjast midagi ja ma usun, et see üllatab ja rõõmustab teda.

Update: Paar tundi ja riiulid said seina, kuigi ehituspoes müüjad andsid ikkagi mulle valed kruvid ja tüüblid. Eks järgminekord olen ise targem juba selles osas.

Nagu kaks tilka vett

DD sai krae sest ta arvas täna üksi koju jäädes, et niidid oleks jalast aeg välja võtta, kuid meie ja arstid arvame teisiti. Kuts oli täiega solvunud - esimesed 5 minutit seisis lihtsalt nagu kivikuju ja kui ma olin ta pikali pannud, siis magas 2 tundi liigutamata sabaotsagi. Siiski tuleb tal päeval, kui meie tööl, ja öösel leppida selle kraega, sest niitide väljavõtmise õige aeg on alles laupäeval.
Jaanus arvas, et krae on äge ja et tema kannab seda siis, kui DD seda kandma ei pea.

Taastub

Pesa on väikseks jäänud ja jalg on paljas.

Tegelt on DD taastumas päris hästi ja teeb jälle oma krutskeid. Täna varahommikul kiskus omal sideme pealt ära ja hekseldas selle peenikesteks tükkideks. Side pidanuks aga järgmise laupäevani peal olema. Õues tormaks mööda jääd igale linnule ja kassile järgi. Päris raske on koerale selgeks teha, et ta ei tohi mürada, hüpata ja joosta. Õnneks on ta selgeks saanud, et haava ei tohi ta ise puutuda ja laseb rahulikult meil enda kallal tohterdada.

Ise ja odavalt

Sisu valmistas meistrimees Jaanus ise ja uksed saime pm ühe lükanduste tehase prügikastist. Nati sättimist ja mõtlemist ning ilus riidekapp ongi olemas. Ei läinudki 30-40 000 krooni nagu eritellimuse hinnapakkumistel seisis.
Nüüd on veel põrandaliistud ja kaardinapuu paigaldada vaja ja vähemalt üks tuba on meil siis täitsa valmis.
Pea samas järgus on ka saun-vannituba, sest seal on panna veel viimased saunalava lauad ja üks elektrilahendus kappi. Poolikus saunas on osad meil juba käinud ja omamoodi käik oli see ka selles saunas.
Kummaline, et meil on nende saunadega pidevalt üks kiiks või erilisus. Kes käinud, need teavad:-)

Lõpp või algus

Täna käis DD operatsioonil. Lõuna paiku viisin ja õhtul sain tagasi. Hetkel on koer veel uimane ja nutab. Nii kurb on kuulata ja ei oska midagi teha tema lohutamiseks.

Operatsioonil selgus, et õnneks on menisk terve ja põlve üks side on osaliselt katki ja veninud. Pandi plaat ja nii 2 kuu pärast peaks kõik olema endine. Kõik koerasõbrad peavad nüüd ootama kevadet, sest siis saame jälle joosta ja mürada nendega. Esimesed nädalad võime käia ainult õues korra ädal, edasi vaikselt jalutuskäigud rihmaotsas ja vaikselt, kui kõik korras, siis jooksma hakata. Meie jaoks on vast esimene kuu kõige raskem ja minu jaoks esimene nädal, sest teen tööd ja tohterdan koera kodus ning õue pean 27 kg koera süles trepist ülesse ja alla tassima.

Täiendus: Öö möödus suht rahulikult. Eilsest õhtust praeguseni on koer peaaegu kogu aeg maganud. Täna korra kalpsas kolmel jalal, sõi, käis pissil ja läks tagasi magama samasse kohta kus enne magas. Vast antibiootikum ja valuvaigisti on selle põhjus. Oma õnnetuseks või õnnes saime teada, et meil on nii hästi õpetatud koer - isegi haigena ei tee tuppa (ajalehele) vaid seisab vaeseke kolmel jalal keset tuba ja annab häälega märku, et kohe kiire-kiire on juba välja minekuga.

29.12.2007

... olin mina Hispaanias Barcelonas kui Pärnus sündis vennapoeg mõõtudega 3750 g ja 50 cm. Vaatamas käisime väikemeest ja noori vanemaid aasta esimesel päeval. Täitsa uhke tunne on olla tädi ja veel parem tunne oli väikemeest süles hoida ja vestelda temaga.
Eelmine aasta oli palju halba, kuid õnneks aasta viimastel päevadel hakkas paremini minema ja ma südamest loodan, et uus aasta tuleb igati parem kui eelmine.

DD uus sõber

DD-l on uus sõber Hilda, kellega käis eile mängimas. Sõber on küll pisikene veel (3 kuune), kuid väga tragi ja natuke ülbe. Uriseb palju, habad on väga teravad ja iseloomult on kaval. Müttasid teised hoovis pea tunnikese ja DD-l "lohises keel mööda asfalti" koju minnes. Hea, et kodutee pikk ei olnud:-)

Jõulukingitus

Oli see vist septembri kuu, kui käisime külas, kus DD sai omasugusega mängida. Samal õhtul oli koeral jalg kange. Mõtlesin, et no ju on lihased haiged, sest jooksis nii palju. Kuna miski kuu hiljem koer ikka veel lonkas jalga, siis pöördusime arstile. Tänaseks oleme seal oma neli-viis korda käinud käppa näitamas ja kolmel korral on ka narkoos koerale tehtud, sest muidu ei saa pilti luudest ja narkoosis olles saab arst käppa paremini vaadata. Arst on muhe mees, ta ei räägi palju, kuid räägib asjast nii nagu on ja jätab usaldusväärse mulje. Kuu tagasi käisime eelmine kord ja siis öeldi, et vist tuleb põlve lõigata, kuid kindla otsuse ütleks detsembri keskpaigas.

Eile oligi see detsembri keskpaiga päev käes. Väliselt põlves muutusi ei ole, kuid pildilt on näha kerge artriidi algus. Lisaks kinnistus arsti kahtlus, et ka põlve menisk on katki. Mis täpselt põlves katki või terve, saab teada siis, kui lahti lõigatud. Lõikust on aga vaja, sest muidu läheb asi hullemaks. Lõikus tehakse jaanuari alguses ja koos kõigi rohtude ja asjadega on hinnaks üks korralik soojamaa reisipakett ühele.

Vot sihuke ilus jõulukingitus siis arstilt mulle. Ei lõppe otsa need halvad uudised ja jääb vaid küsimus, kas see oli täpp i-le või tuleb veel see aasta midagi.

Ja kõik kritiseerijad teemal "no näed kui kulukaks koer läheb, temaga on palju muret ja tüli, vot on paberitega koerad nõrgemad jne" hoidku oma suu kinni. Selline õnnetus võib juhtuda su oma lapsega, sinu endaga või ükskõik millise koduloomaga.

Ootusärevus

Suur ärevus on sees ja nii kui telefoni helisedes näen ema, isa või venna numbrid, käib peast läbi mõte, et kas nüüd läksid juba. Tegelikult on veel väikesel Ossil aega mõnuleda, sest tähtaeg on 14. detsember ja võib ju juhtuda, et ta otsustab mõnuleda pikemalt. Ma tõesti loodan, et ta sünnib enne meie Hispaaniasse minekut ja ma saan teda kasvõi korra süles hoida. Ikkagi laps, kes teeb mu esmakordselt tädiks ja mu vanemad vanavanemateks.

Lambaada

Jõulukuu algas Niitvälja Golfiklubi restoranis ühe toreda logistikafirma jõulupeoga. Kõik oli hästi organiseeritud ja teatud hetkel puges kurbus hinge, et meil ei ole asjad sedasi korras. Inimesed selles ettevõttes on tõesti üks suur sõbralik pere ja kellegi peale ei vaadata viltu, keegi ei kakelnud kellegagi, keegi ei rõhutanud oma positsooni ettevõttes ja keegi ei olnud maani täis.
Söömise taustaks esines jazzi viljelev muusikute kollektiiv ja tantsuks mängis hiljem 2 Quick Start. Tundus, et kõigil pani see bänd jala tatsuma ja erilise tänu sai naissoost soolotrummar. Tants aga ei lõppenud bändi lahkumisega, vaid kestis viimase minutini enne bussi lahkumist.
I-le pani punkti kaunis lumesadu varahommikuses Tallinnas, millest keskpäevaks polnud midagi alles.
Sellised peod panevad pikemaks ajaks näo särama ja annavad energiat juurde.

Oodata veel üks kuu

Mul on kaks asja mida oodata - üks on hea ja teine halb.

Halb on see, et käisime eile DD-ga arstil käppa näitamas ja kuna ta ikka veel lonkab kergelt ja katsudes paistab tal see põlv valus olevat, siis anti veel üks kuu aega paranemiseks ja kasvamiseks. Kui siis ikka veel lonkab ja põlve katsuda ei lase, tehakse vist operatsioon. Seniks jätkame oma kehtestatud ravimeetodiga - DD ei saa teiste koertega mängida seni, kuni üldse pole terve nädal lonkanud. Üksi võib joosta nii palju kui hing ihkab.

Hea on see, et nii umbes kuu pärast sünnib vennapoeg, kelle ma olen ristinud Väikseks Ossik. Temale mõeldes tuleb ärevus hinge ja ma ei suuda siiani ette kujutada, et minu väike venna saab isaks ja minu vanemad vanavanemateks.


Aasta siis oli 85 ....

Uus aastaring algas suure nohuga, kuid ilus päev oli siiski.
Torti said need, kes tulid. Kedagi ei kutsutud, kuid kõik olid oodatud. Meil on alati nii, et kõik külalised on oodatud ja kui ette teatatakse oma tulekust, siis saab kooki ka. Aa kala võib jälle kappi jääda, kui seda ei küsita ...
Kõige esimene õnnesoov tuli kallimalt, esimene sõnum tuli ollilt ja eilse päeva kõige viimane ja pikem kõne oli Hispaaniast Eestit olümpial esindavalt noormehelt:-)
Suured tänud kõigile!

Kiiresti läheb

Juuli

September

Ma pole hetkegi kahetsenud seda otsust. Kõik näritud nurgad, porised püksid, varajased tõusmised ja sinised silmad on seda väärt. Sellest saavad vist tõeliselt aru ainult loomaomanikud.
Koer on mulle õpetanud rohkelt kannatlikkust ja pannud mind rohkem liikuma (jalutan päevas u 2,5-3 tundi).
Mul on kahju, et ta ruttu kasvab ja ma ei saa temaga nii palju koos olla kui tahaks.

See ei ole enam normaalne

Riiklikes raviasutustes pole töötajatel motivatsiooni ja paremad töötajad on kõik läinud erakliinikutesse tööle. Riikliku raviteenust kasutav patsient peab ise oskama panna omale diagnoosi ning oskama nõuda erinevate analüüside võtmist. Kui sa seda ei tee, siis ei leita ka põhjust ja lahendust su murele. Arsti kabinetis räägid sa nagu ise endale, mis muutused on toimunud ja mis mure on. Surutakse peale ravimeid ilma veendumata, et sul neid ikka vaja on. Lähed siis selle retseptiga apteeki ja apteekri proua vaatab sulle otsa ja küsib, et olete te kindel et teil seda vaja on. Küsib lisaks, et kas seda ja teist uuringut on ikka enne nende rohtude määramist tehtud. Ja siis vaatad lolli punastava näoga talle otsa, sest mitte midagi neist pole tehtud. Apteekri soe soovitus on mitte võtta neid. Hinges kripeldab ja küsin nõu perearstilt. Õnneks olen suutnud valida väga toreda ja targa perearsti, kes alati on valmis välja selgitama, milles on probleem ja laseb teha kõik võimalikud analüüsid. Rääkides talle ära, mis mulle määrati ja mis toimub, küsib ta kõik samad küsimused mis apteekergi ja ei suuda ära imestada, et kuidas oma ala spetsialist (st eriarst) nii hoolimatult on käitunud.
Mille ... pärast makstakse siis minu eest sotsiaalmaksu. See ei ole mitte väike summa ja kuhu kõik see raha läheb? Kuhu me sedasi jõuame, kui sa ei saa usaldada enam riiklikes raviasutustes töötavaid arste? Kui sul pole endal piisavalt raha, siis ei saa sa ka abi oma probleemidele.

Igaüks omamoodi

Äripäev on läbi loetud

Puberteet

(foto autor Viktor)

Olude sunnil elame hetkel jälle Tulikas ja koer meiega ühes. Täna hommikul kell 5 arvas neiu, et kuna tal sai uni täis, siis tuleb ka kõik teised mängima kutsuda. Mina jällegi arvasin algul, et ta tahab pissile ja tormasin koer kaenlas õue. Pissimine oli õues teisejärguline, tähtsam oli kõik muu. Lõpuks sai DD vajalikud toimetused tehtud ja suutsin selgeks teha, et ikka peaks veel paar tundi magama.
Kui hommikul kell 7 mina ärkasin, ei arvanud neiuke ärkamisest midagi ja õues viskas igal võimalikul hetkel pikali. Üldse armastab ta viimasel ajal jalutades teha paar sammu ja siis jälgida pikemat aega ümbrust - inimesi, puu lehti, vareseid. Kui teda edasi tirida, siis võtab kätte ja viskab selili.

Täna läheme näitusekoolitusele. Eks näis, kas läheme ka kunagi näitustele.

Lihtsalt mõtlesin

Romantika meeldib vast enamus naistele, kuid kõigil on sellest oma nägemus. Üks arvab, et peab olema rohkelt lilli, kaunis vaikne muusika, ilus kohakene .... ehk siis nö "lilleline ja roosa". Teine jälle arvab, et hea suur telekas, paar pudelit õlud ja jäähoki finaalmängude jälgimine koos kallimaga on see kõige romantilisem. Need on kaks äärmust ja eks igaüks teab tegelt ise, mis on just tema jaoks see romantiline. Meestel on ikka päris raske korraldada naistele romantilist õhtut, sest ei tea ju täpselt, mis on just selle naise jaoks see õige ja ega mehed vist ise pole eriti selle romantika nautijad. Samuti võib mehe ja naise arusaam romantikast olla erinev.Selleks, et nüüd kallim oskaks korraldada seda õiget romantilist koosviibimist, peab ta teist poolt päris hästi tundma. Tundma õppimine on pikaldane protsess, sest iga päev avastad enda või teise juures midagi uut.
Kõige ilusamad on aga hetked, mis on tulnud spontaalselt ja mida mõlemad naudivad. Sa lihtsalt oled koos kallimaga ja tunned, et hea on olla koos. See on isegi parem, kui korraldatud romantikaõhtu. Lihtsalt peab vahel olema aega teineteisele.

DD tegemisi

Kuna Tallinna liiklus reedesel pärastlõunal on teada ja soov on jõuda normaalsel ajal Hiiumaale, siis võtsin lõunast koera tööle kaasa. DD nuusutas kõik toad ja inimesed üle ning heitis minu tuppa pikali ja jäi rahulikult magama. Mitte ükski telefon ega kingaklõbistamine ei seganud.

Esmaspäeval käisime kasvataja juures sööki ostmas ja ühtlasi sai DD Lissiga (4 päeva noorem kuldne retriiver) mängida. Mäng oli lõbus ja tundus lõputu, kuid kuna DD saab nii vähe omaealistega mängida, siis juhtus väike vigastus. Ma ei pööranud sellele algul tähelepanu ja kolmapäeval kutsikakoolis mängides sai käpp vist uuesti haiget. Nüüd on meil lonkav koer ja kasvataja soovitusel ei tohiks DD 5-7 päeva joosta, vaid peab rahulikult jalutama. Hea, kui on kasvataja, kes oskab soovitusi anda ja vastab kõigile su tobedatele küsimustele. Arsti juures oleks ma lisaks selle soovitusele saanud mitmesaja või isegi tonnise arve.

Jälle grossamas

Jätkan eelmine aasta alustatud grossinguga. See hooaeg pean üks käima, sest trennikaaslane Jane ei saa mõnda aega sellega nüüd tegelda.

Kaks ja pool kuud oli paus, kuid võtted ei olnudki selle ajaga meelest läinud. Ainult taguots oli ära unustanud grossingutraksid ja seetõttu muutus esimese 10 minutiga taguots väga valusaks. Ette salto on selge, kuid nüüd on vaja see saada ka väljanägemiselt ilusaks. Tagurpidi salto puhul peab lahti saama käte abist ja siis samuti lihvima väljanägemist. Alustasin hundiratta õppimist - selg ja jala tagumised lihased on nõrgad ja hundiratas tuli välja nagu käkk.

Peale trenni venitusharjutusi tehes jälgisin silmanurgast lastega tegelevaid vanemaid. Meelde tuli, kui ma isaga koos käisin korvpallisaalis. Mehed mängisid ja ma ootasin pingsalt vaheaega ja mängu lõppu, sest siis õpetas isa mind korvpalli viskama ja põrgatama. Lastele on nii oluline, kui vanemad nendega tegelevad ja sellest jääb kindlasti postiivne mälestus.

Pesupäev

Väike Oss

Vend ja vennanaine käisid eile Ida-Tallinna Keskhaiglas 3D ultrahelis ja peale seda tulid ka mulle lapse pilte näitama. Täitsa poiss mis poiss on ja kuna tal veel nime pole, siis ma hüüan seni teda väikeseks Ossiks. Väikesel Ossil olid kõik kümme sõrme ja kümme varvast olemas ja no see meeste värk ka, kuigi nii tillu. Pisipõnnil on veel u 14 nädalat aega mõnnada oma pesas ja teised kõik valmistuvad seni tema tulekuks. Vend teeb öötundideni remonti äsja ostetud majas ja plaan on neil enne lapse sündi sisse kolida. Ema ja vennanaine ostavad lapsele asju ja arutavad, mis veel vaja. Minagi vaikselt olen mõned sipukad ostnud, sest no ei saa niisama minna tite asjadest mööda kui on teada, et üks väikemees vajab neid varsti. Ikkagi ma saan ju tädiks ja oi kui uhke ma selle üle olen. Ja noored ise olid ka uhked, kui nad mulle Ossi pilte näitasid. Ema Rita arvas, et Väike Oss on venna nägu, kui minu arust on nad kõik ultrahelipiltidel ühesugused ja üldse on iga laps oma nägu ja tegu.

Ei tea, ei oska, ei taha ...

Kõik tundus algul ilus ja olin rahul, kuid nüüd ei tea kuidas või kas edasi minna. Millegi pärast tundub, või isegi on, kõik nii negatiivne ja ma olen väsinud sellest, et igat oma sõna ja hääletooni tuleb väga täpselt kontrollida. See on üks lõputu näitemäng, kust iga kuu lahkub keegi pisarad silmis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Vaikselt mõtled - kes on järgmine, ega ometi mitte mina. Looduses saaks ilma tugeva karjajuhita kari hukka või asuks tugevam isiksus karja juhtima, kuid paraku inimeste maailmas võidutseb raha, ahnus ja silmakirjalikkus.
Hing ihkab midagi muud kui praegune olukord, kuid ma ei tea mis see muu õige oleks. Ma olen sellest väsinud ja läheks kohe terveks kuuks ajaks maale üksindusse puhkama ja mõtetes selgusele saama. Ma kadestan inimesi, kes elavad maal ja saavad iga päev nautida looduse ilusid ja võlusid. Eriti praegu, sügisel, kus loodusel on iga päev teistsugune ilme.
Õnneks on homme reede ja saab Tiduveresse sõita.

Hing

"Paistab, et ühe koera sisse ongi kolinud võõramaine poeet, kuna ta ei mõista eestikeelseid korraldusi. Teisel on vist külas mõni vana kaevur." - K.Port Hingede otsingul. 31. augusti 2007. a Äripäeva Visiooni lk 50.

Kuidagi pani mõtlema kogu artikkel ja eriti jäi hinge tsiteeritud lõik...Ei oskagi seda lühidalt kirjeldada või selgitada, mis tundeid see tekitab. Teatud mõttes tekkis isegi äratundmise rõõm, et näe keegi mõtleb veel nii ja oskas sõnad õigesti seada selle väljaütlemiseks.
.....

Teemaväline: meie koer on mõlemakäpaline - käppa küsides annab kord vasakut ja kord paremat. Täpselt nii kuida tahtmine on. Ja jätkuvalt teeb asju siis ja nii kuidas tema seda soovib. Ta on ju koer, kes pidavat olema kergesti õpetatav-kasvatatav. Ma ei kujuta ette, mis vaeva vanemad näevad oma laste õpetamise-kasvatamisega.

Köök paigas

Tellisime pasasummeri ajal K-Konstruktorist köögimööbli (ilma tehnikata) ja lubati, et augusti lõpuks septembri alguseks saab valmis. Eelmine nädal teatati, et on valmis ja nad tuleksid paigaldama. Me siis kiiruga ostsime tehnika kööki, kuigi ega see pole kergete killast otsimine-ostmine. Teenindus K-Konstruktoris algusest lõpuni 5+.
Autojuht, kes mööbli ära tõi, helistas eelmine õhtu ja tuletas meelde, et ta tuleb. Paigaldajad olid eile hommikul pool tundi varem kohal ja pidid nati meie järgi ootama, sest ma olin parasjagu tegemas köögivalamu ostu Espakis. Paigaldajad olid sõbralikud, tublid ja hoolsad töömehed, kes koristasid iga natukese aja tagant enda järel ja tegid üldse väga korralikku tööd.
Täna hommikul kohvi köögis keetes tundsin, et köök ja selle sisustus on mulle ikka üks olulistest asjadest ja ma naudin köögis toimetamist.
Pildi panen köögist ehk hiljem või kui ei pane ja huvi on, tulge ise vaatama.

Rõõmurull

Meie väike kuldne on kasvanud päris kõvasti. Saabudes kaalus ta 9 kg ja mahtus mulle ilusti sülle. Nüüd 5 nädalat hiljem on ta juba 13 kg ja minu süli hakkab väikseks jääma. Jaanus on DD-le selgeks õpetanud käskluse istu, lama ja koht, kuid kõike neid teeb ta ikkagi siis, kui sul on käes maius ja tal on tahtmist. Mänguhoos ei kuule ta mitte midagi ehk siis tal on valikuline kuulmine. Mul on käsil käpa andmise õpetus. Hommikuti ja õhtuti on tal omad hellushood, kus kindlasti peab sülle saama ja käe sõbralikult oma lõugade vahele saama. Tuppa pissimisega on nii ja naa, kuid asi tundub paranevat (rohkem jõuab õue ja ajalehele, kui vaibale).


Sõbraks on ta saanud omale Alfi (12 aastane isane kokerspanniel-krants), Kelly (8 aastane emane hundi ja kolli segu), Popsi (2 aastane emane taks) ja Drysili (6 aastane emane kuldne retriiver). Alfi ei viitsi temaga mängida ja jookseb tal lihtsalt eest seni kuni jaksu on. Kellyga mürati nii, et Kelly karvu oli terve hoov täis ja kumbki ei lasknud teisel puhata. Pops õpetas lollusi ja õpetas, et kõigiga ei jagata oma sööki-jooki. Kusjuures Pops on nüüd õnnetu, sest DD kaevas kõik ta peidetud kondid välja. Drysil oli kõige suurem sõber, kellega koos joosti, mürati ja mängiti liivahunnikus pea 2 tundi järjest.

Hoidjateks on olnud juba ema Rita ja tädi Mann. Mamburi pulmade ajal oli DD tädi Manni juures ka öömajal ja talle meeldis seal väga, sest seal sai kaisus magada:-)

5. septembril läheme DD-ga kooli.

Seiklused mööbliga

Tellisime miski kolm nädalat tagasi Järvel asuvast Aatriumist esikusse metallist nagi ja jalatsiteriiuli. Mõlemad laiusega 1 meeter. Eelmine nädal helistati ja teatati, et võite tulla siia (st Järve Aatriumisse) kaubale järele. Ja siis algas seiklus... Kauplusesse jõudes teatati, et kaup on hoopis laos ja ladu asub Silikaadi tänaval (nii 3 km eemal kauplusest). Lao leidmine oli tegu omaette, sest polnud ühtegi silti Silikaadi lõpus asuval ladude platsil ja laopoiss ei osanud seletada, milline on just Aatriumi ladu. Lao leidmiseks läks meil oma pool tundi kindlasti. Laos kaupa üle vaadates selgus aga, et ei osata teha asju tellimuse järgi. Üks riiul oli 1 m pikkune, nagu tellitud, teine aga oli 1,2 m. Keegi ei osanud seletada, kust selline viga - kõigil paberitel kirjas meie tellitud mõõdud, kuid kaup vales mõõdus. Jätsime kauba sinna ja küsisime kauplusest raha tagasi. Kusjuures kui telefoni teel soovisime selgitusi ja ütlesime, et soovime raha tagasi, siis neitsik vastas, et saatke meile kiri info@aatrium.ee. Tundub, et töötajatel Aatriumis on täiesti ükskõik klientidest. Aatrium on nüüd üks mööblipoodidest, kuhu ma pikemat aega oma jalga ei tõsta.

Teine kogemus mööblieseme soetamisel oli aga palju meeldivam. Stroma madratsi valisin välja poode külastades, siis helistasin Stroma otsemüüjale, arve faksiti mulle kontorisse, me faksisime maksekorralduse vastu ja kaup toodi juba järgmine päev koju. Väga meeldiv teenindus oli ja isegi hinnaalandust sain. Enam ei pea magama kummimadratsil, mis ei hinga ja krudiseb iga liigutuse ajal.

Köögimööbel peaks tulema nüüd järgmisel või ülejärgmisel nädala. Eks näis kui hästi sellega läheb.

Rannas

Hea ja vaikne

Oleme nüüd üle nädala elanud uues kohas ja ma olen väga rahul, sest seal on hea ja vaikne. Hommikuti kell 7 koeraga hoovis jalutades kuulen Toompealt tulevat hümni ja õhtuti on kuulda laevade tuututamist. Selles korteris tekkis kohe kodu tunne. See on tunne, mida ei oska kirjeldada. See lihtsalt kas on või ei ole. Isegi DD-le meeldib Kalamaja korteris rohkem kui Tulikas.

DD tegemistest võiks pajatada lõputult. Ta on üks suur rõõmukera ja hunnik vallatust ning tal on omad hetked, kus ta tahab hellust.

Eile üritasime DD-ga minna Avele Köie tänavale külla seni kuni Jaanus palki vannitoas lihvis, kuid Ave juurde me ei jõudnud. Ma nimelt loobusin Köie tn teises otsas, sest muidu 5 minuti tee võttis meil DD-ga aega 30 minutit. Kõik oli talle võõras ja hirmutav ja seetõttu oli liikumiskiirus meeletult aeglane. Me oleks Köie teise otsa veel oma pooltunnikest jalutanud. Kodutee oli kiirem, sest kõik oli juba tuttav. Järgmisest nädalast hakkame rohkem tänavatel ja pargis jalutama, sest täna saab DD teise vaktineerimise ja loa jalutada koertealadel.

Ahjaa. Lennuväli sai ka DD-le eelmine pühapäev ära näidatud ning lennuk ei olnud asi, mis teda häirib.

Kolime

Alustasime vaikselt kolimist. Esialgu pole meil uues korteris muud, kui neli seina ja lagi, st kõik mööbel jääb hetkel Tulikasse. Köögi mööbel peaks saabuma augusti lõpus või septembri alguses. Muu mööbli otsustasime hetkel jätta Tulikasse, sest kui korterit ei saa müüdud, siis paneme ta varsti üürile. Asjadest võtame esialgu kaasa peamiselt riided ja mõned muud vajalikumad asjad. Muu toome hiljem tasapisi järgi.

Stiilinäide

Esimene öö

Kirjutan kommentaaridele vastukaja siia.
Kutsume hetkel teda nii DD-ks, Darbyks kui ka kutsik. Peab kiiremas korras endale selgeks tegema, et mis siis jääb. Aga see DD tuli alles eile blogides:-)

Esimene öö möödus väga rahulikult. Ei nutmist ega midagi. Hommikul 4 paiku oli toas väga palav ja ärkasin selle peale, et DD otsis omale jahedamat kohta ja lõõtsutas. Tegin teise akna ka lahti ja asi läks paremaks. Ma hetsin voodisse tagasi ja DD jäi mulle lolli näoga otsa vaatama "Kas sa ei mängigi minuga praegu". Tuli siis voodi kõrvale oma asemele ja jäi ilusti magama. Mingi hetk sai tal jälle uni täis, kuid ta ootas ilusti vaikselt meie ärkamist. Iga mu liigutuse peale tõusis püsti ja oli valmis teretama, kuid heitis siis uuesti pikali kui miskit ei toimunud.

Hommikul oli ta ikka palju aktiivsem ja julgem kui eile. Sõime, pissisime, mängisime ja käisime teisel korrusel veelkord olukorraga tutvumas. Täna jooksis juba ringi. Lemmikuks osutusid kõik mu lilled (mis nüüd on kolinud põrandalt kappidele) ja ämma kingitud lambavillast väike vaip (mis on nüüd samuti ära korjatud maast). Trepile tuleb miskit ette teha, siis saab ehk järgmise öö juba üleval korrusel veeta.

Katsikule võib tulla kasvõi homsest, kuid soovitavalt esialgu paari-kolme kaupa.

Kodus

Täna kell 13.30 käisin ja tõin meie kutsi Darby Darnley koju. Kuna Jaanus oli firma suvepäevadel, siis kutsusin tädi Manni autojuhiks. Üksi oleks päris jamaks läinud, sest koos koeraga soetasin ka suure kotitäie koeratoitu ja teel koju hakkas kutsil nii 500 m enne kodu paha ja ta oksendas. Õnneks oli Mannil autos kalts olemas ja jõudsin selle õigel hetkel õigesse kohta panna nii, et auto jäi puhtaks.

Kodus sortsutas DD vaibale mitu loiku ja 1,5-2 tundi mängis, nuttis ja tukastas vahelduva eduga. Hetkel magab DD õndsat und.

Puhkuuuus

Viimased nädalad tööl olid hullumeelsed, sest toimus majandustarkvara vahetus ja nii juhataja kui müügi-turundusdirektor olid mõlemad puhkusel. Ma olin kõigi arvates see, kellel on kõigele lahendus ja vastus olemas. Nüüd nädal aega kavatsen täiesti välja lülitada ennast töölt, sest ka mina pean puhkama. Järgmist nädalat tööl ma vastu poleks pidanud. Nüüd siis nädal puhkust, siis neli päeva tööl, langevarjusõprade pulmad ja veel nädal puhkust.

Päikesekiir töistel päevadel oli toetav mees ja väike kutsikas. Viimast käisime esmaspäeval vaatamas. Ta on kõvasti kasvanud ja nüüdseks ka kiibistatud ja vaktsineeritud. Kutsid olid ões ja oi kus neil oli seal tegemist. Nii palju on ju vaja kaevata ja siis teineteisega mängida ja mida kõike veel teha. Eemal õdedest-vendadest neil ei meeldi olla. Hirmsasti kippus tagasi aeda ja oma kurbust väljendas ta haukumisega. Loodan, et ta ei hakka korteris haukuma. Pildid on koos eelmistega siin.
Koju võiks kutsi juba täna (08.juuli) tuua, kuid kuna on Parasummer ja veel muid segavaid faktoreid, siis võtsime vastu otsuse, et peale A ja W pulmi toome kutsi koju. Teine puhkuse nädal möödub ehk uues kodus ja kindlasti kutsiga koos.