Juhtub

Miks on just nii, et kui su kaaslane on ära, siis juhtub igasuguseid nõmedaid asju? Imetlen naisi, kes saavad üksi kõigega hakkama ja tahaks teada, kust kohast nad selle jõu edasi särada võtavad. Ma saan asjadega hakkama, kuid iga uus nõmedus võtab jälle ühe tükikese naeratusest.

Kahekesi

Oleme DD-ga laupäeva õhtust alates kahekesi, sest Jaanus läks Itaaliasse lumelauaga sõitma. Algselt pidin mina ka minema, kuid kuna koera esimene kuu pärast operatsiooni on kõige olulisem taastumise seisukohalt, siis otsustasin temaga koju jääda ja härra Panga läks minu asemel.

Kurbus trügis hinge, kui neid laupäeval lennujaamas ära käisin saatmas. Lennujaamast sõitsime DD-ga otse arsti juurde niite välja võtma ja nüüd ei pea DD enam kraed kandma. Järgmine arstionu külastus on meil veebruari alguses. Seni jätkame ranget režiimi - trepist süles alla, lühike jalutus hoovis rihma otsas ja süles tuppa tagasi. Nii kolm-neli korda päevas ja ma saan tugevaks.

Igav meil kodus ei ole, sest ma seadsin omale eesmärgiks majandusruum korda seada. Seina värvisin pühapäeval ära, täna lähen ostan riiuliteks vajalikud jupid ja mingi õhtu saab nad vast seina ka. Kui kõik see õnnestub edukalt, siis saavad kõik Jaanuse tööristad omale õige koha ja ei pea enam mööda tuba laiali olema. Puuri ma kasutada oskan ja ehk saan kelleltki soovituse, millised tüüblid peaks seina panema, et riiulid ikka (kips)seinas seisaks. No ja kui keegi tahab appi tulla, siis see oleks eriti tore.
P.S. Jaanus ei tea riiuliasjast midagi ja ma usun, et see üllatab ja rõõmustab teda.

Update: Paar tundi ja riiulid said seina, kuigi ehituspoes müüjad andsid ikkagi mulle valed kruvid ja tüüblid. Eks järgminekord olen ise targem juba selles osas.

Nagu kaks tilka vett

DD sai krae sest ta arvas täna üksi koju jäädes, et niidid oleks jalast aeg välja võtta, kuid meie ja arstid arvame teisiti. Kuts oli täiega solvunud - esimesed 5 minutit seisis lihtsalt nagu kivikuju ja kui ma olin ta pikali pannud, siis magas 2 tundi liigutamata sabaotsagi. Siiski tuleb tal päeval, kui meie tööl, ja öösel leppida selle kraega, sest niitide väljavõtmise õige aeg on alles laupäeval.
Jaanus arvas, et krae on äge ja et tema kannab seda siis, kui DD seda kandma ei pea.

Taastub

Pesa on väikseks jäänud ja jalg on paljas.

Tegelt on DD taastumas päris hästi ja teeb jälle oma krutskeid. Täna varahommikul kiskus omal sideme pealt ära ja hekseldas selle peenikesteks tükkideks. Side pidanuks aga järgmise laupäevani peal olema. Õues tormaks mööda jääd igale linnule ja kassile järgi. Päris raske on koerale selgeks teha, et ta ei tohi mürada, hüpata ja joosta. Õnneks on ta selgeks saanud, et haava ei tohi ta ise puutuda ja laseb rahulikult meil enda kallal tohterdada.

Ise ja odavalt

Sisu valmistas meistrimees Jaanus ise ja uksed saime pm ühe lükanduste tehase prügikastist. Nati sättimist ja mõtlemist ning ilus riidekapp ongi olemas. Ei läinudki 30-40 000 krooni nagu eritellimuse hinnapakkumistel seisis.
Nüüd on veel põrandaliistud ja kaardinapuu paigaldada vaja ja vähemalt üks tuba on meil siis täitsa valmis.
Pea samas järgus on ka saun-vannituba, sest seal on panna veel viimased saunalava lauad ja üks elektrilahendus kappi. Poolikus saunas on osad meil juba käinud ja omamoodi käik oli see ka selles saunas.
Kummaline, et meil on nende saunadega pidevalt üks kiiks või erilisus. Kes käinud, need teavad:-)

Lõpp või algus

Täna käis DD operatsioonil. Lõuna paiku viisin ja õhtul sain tagasi. Hetkel on koer veel uimane ja nutab. Nii kurb on kuulata ja ei oska midagi teha tema lohutamiseks.

Operatsioonil selgus, et õnneks on menisk terve ja põlve üks side on osaliselt katki ja veninud. Pandi plaat ja nii 2 kuu pärast peaks kõik olema endine. Kõik koerasõbrad peavad nüüd ootama kevadet, sest siis saame jälle joosta ja mürada nendega. Esimesed nädalad võime käia ainult õues korra ädal, edasi vaikselt jalutuskäigud rihmaotsas ja vaikselt, kui kõik korras, siis jooksma hakata. Meie jaoks on vast esimene kuu kõige raskem ja minu jaoks esimene nädal, sest teen tööd ja tohterdan koera kodus ning õue pean 27 kg koera süles trepist ülesse ja alla tassima.

Täiendus: Öö möödus suht rahulikult. Eilsest õhtust praeguseni on koer peaaegu kogu aeg maganud. Täna korra kalpsas kolmel jalal, sõi, käis pissil ja läks tagasi magama samasse kohta kus enne magas. Vast antibiootikum ja valuvaigisti on selle põhjus. Oma õnnetuseks või õnnes saime teada, et meil on nii hästi õpetatud koer - isegi haigena ei tee tuppa (ajalehele) vaid seisab vaeseke kolmel jalal keset tuba ja annab häälega märku, et kohe kiire-kiire on juba välja minekuga.

29.12.2007

... olin mina Hispaanias Barcelonas kui Pärnus sündis vennapoeg mõõtudega 3750 g ja 50 cm. Vaatamas käisime väikemeest ja noori vanemaid aasta esimesel päeval. Täitsa uhke tunne on olla tädi ja veel parem tunne oli väikemeest süles hoida ja vestelda temaga.
Eelmine aasta oli palju halba, kuid õnneks aasta viimastel päevadel hakkas paremini minema ja ma südamest loodan, et uus aasta tuleb igati parem kui eelmine.

DD uus sõber

DD-l on uus sõber Hilda, kellega käis eile mängimas. Sõber on küll pisikene veel (3 kuune), kuid väga tragi ja natuke ülbe. Uriseb palju, habad on väga teravad ja iseloomult on kaval. Müttasid teised hoovis pea tunnikese ja DD-l "lohises keel mööda asfalti" koju minnes. Hea, et kodutee pikk ei olnud:-)

Jõulukingitus

Oli see vist septembri kuu, kui käisime külas, kus DD sai omasugusega mängida. Samal õhtul oli koeral jalg kange. Mõtlesin, et no ju on lihased haiged, sest jooksis nii palju. Kuna miski kuu hiljem koer ikka veel lonkas jalga, siis pöördusime arstile. Tänaseks oleme seal oma neli-viis korda käinud käppa näitamas ja kolmel korral on ka narkoos koerale tehtud, sest muidu ei saa pilti luudest ja narkoosis olles saab arst käppa paremini vaadata. Arst on muhe mees, ta ei räägi palju, kuid räägib asjast nii nagu on ja jätab usaldusväärse mulje. Kuu tagasi käisime eelmine kord ja siis öeldi, et vist tuleb põlve lõigata, kuid kindla otsuse ütleks detsembri keskpaigas.

Eile oligi see detsembri keskpaiga päev käes. Väliselt põlves muutusi ei ole, kuid pildilt on näha kerge artriidi algus. Lisaks kinnistus arsti kahtlus, et ka põlve menisk on katki. Mis täpselt põlves katki või terve, saab teada siis, kui lahti lõigatud. Lõikust on aga vaja, sest muidu läheb asi hullemaks. Lõikus tehakse jaanuari alguses ja koos kõigi rohtude ja asjadega on hinnaks üks korralik soojamaa reisipakett ühele.

Vot sihuke ilus jõulukingitus siis arstilt mulle. Ei lõppe otsa need halvad uudised ja jääb vaid küsimus, kas see oli täpp i-le või tuleb veel see aasta midagi.

Ja kõik kritiseerijad teemal "no näed kui kulukaks koer läheb, temaga on palju muret ja tüli, vot on paberitega koerad nõrgemad jne" hoidku oma suu kinni. Selline õnnetus võib juhtuda su oma lapsega, sinu endaga või ükskõik millise koduloomaga.

Ootusärevus

Suur ärevus on sees ja nii kui telefoni helisedes näen ema, isa või venna numbrid, käib peast läbi mõte, et kas nüüd läksid juba. Tegelikult on veel väikesel Ossil aega mõnuleda, sest tähtaeg on 14. detsember ja võib ju juhtuda, et ta otsustab mõnuleda pikemalt. Ma tõesti loodan, et ta sünnib enne meie Hispaaniasse minekut ja ma saan teda kasvõi korra süles hoida. Ikkagi laps, kes teeb mu esmakordselt tädiks ja mu vanemad vanavanemateks.

Lambaada

Jõulukuu algas Niitvälja Golfiklubi restoranis ühe toreda logistikafirma jõulupeoga. Kõik oli hästi organiseeritud ja teatud hetkel puges kurbus hinge, et meil ei ole asjad sedasi korras. Inimesed selles ettevõttes on tõesti üks suur sõbralik pere ja kellegi peale ei vaadata viltu, keegi ei kakelnud kellegagi, keegi ei rõhutanud oma positsooni ettevõttes ja keegi ei olnud maani täis.
Söömise taustaks esines jazzi viljelev muusikute kollektiiv ja tantsuks mängis hiljem 2 Quick Start. Tundus, et kõigil pani see bänd jala tatsuma ja erilise tänu sai naissoost soolotrummar. Tants aga ei lõppenud bändi lahkumisega, vaid kestis viimase minutini enne bussi lahkumist.
I-le pani punkti kaunis lumesadu varahommikuses Tallinnas, millest keskpäevaks polnud midagi alles.
Sellised peod panevad pikemaks ajaks näo särama ja annavad energiat juurde.

Oodata veel üks kuu

Mul on kaks asja mida oodata - üks on hea ja teine halb.

Halb on see, et käisime eile DD-ga arstil käppa näitamas ja kuna ta ikka veel lonkab kergelt ja katsudes paistab tal see põlv valus olevat, siis anti veel üks kuu aega paranemiseks ja kasvamiseks. Kui siis ikka veel lonkab ja põlve katsuda ei lase, tehakse vist operatsioon. Seniks jätkame oma kehtestatud ravimeetodiga - DD ei saa teiste koertega mängida seni, kuni üldse pole terve nädal lonkanud. Üksi võib joosta nii palju kui hing ihkab.

Hea on see, et nii umbes kuu pärast sünnib vennapoeg, kelle ma olen ristinud Väikseks Ossik. Temale mõeldes tuleb ärevus hinge ja ma ei suuda siiani ette kujutada, et minu väike venna saab isaks ja minu vanemad vanavanemateks.


Aasta siis oli 85 ....

Uus aastaring algas suure nohuga, kuid ilus päev oli siiski.
Torti said need, kes tulid. Kedagi ei kutsutud, kuid kõik olid oodatud. Meil on alati nii, et kõik külalised on oodatud ja kui ette teatatakse oma tulekust, siis saab kooki ka. Aa kala võib jälle kappi jääda, kui seda ei küsita ...
Kõige esimene õnnesoov tuli kallimalt, esimene sõnum tuli ollilt ja eilse päeva kõige viimane ja pikem kõne oli Hispaaniast Eestit olümpial esindavalt noormehelt:-)
Suured tänud kõigile!

Kiiresti läheb

Juuli

September

Ma pole hetkegi kahetsenud seda otsust. Kõik näritud nurgad, porised püksid, varajased tõusmised ja sinised silmad on seda väärt. Sellest saavad vist tõeliselt aru ainult loomaomanikud.
Koer on mulle õpetanud rohkelt kannatlikkust ja pannud mind rohkem liikuma (jalutan päevas u 2,5-3 tundi).
Mul on kahju, et ta ruttu kasvab ja ma ei saa temaga nii palju koos olla kui tahaks.

See ei ole enam normaalne

Riiklikes raviasutustes pole töötajatel motivatsiooni ja paremad töötajad on kõik läinud erakliinikutesse tööle. Riikliku raviteenust kasutav patsient peab ise oskama panna omale diagnoosi ning oskama nõuda erinevate analüüside võtmist. Kui sa seda ei tee, siis ei leita ka põhjust ja lahendust su murele. Arsti kabinetis räägid sa nagu ise endale, mis muutused on toimunud ja mis mure on. Surutakse peale ravimeid ilma veendumata, et sul neid ikka vaja on. Lähed siis selle retseptiga apteeki ja apteekri proua vaatab sulle otsa ja küsib, et olete te kindel et teil seda vaja on. Küsib lisaks, et kas seda ja teist uuringut on ikka enne nende rohtude määramist tehtud. Ja siis vaatad lolli punastava näoga talle otsa, sest mitte midagi neist pole tehtud. Apteekri soe soovitus on mitte võtta neid. Hinges kripeldab ja küsin nõu perearstilt. Õnneks olen suutnud valida väga toreda ja targa perearsti, kes alati on valmis välja selgitama, milles on probleem ja laseb teha kõik võimalikud analüüsid. Rääkides talle ära, mis mulle määrati ja mis toimub, küsib ta kõik samad küsimused mis apteekergi ja ei suuda ära imestada, et kuidas oma ala spetsialist (st eriarst) nii hoolimatult on käitunud.
Mille ... pärast makstakse siis minu eest sotsiaalmaksu. See ei ole mitte väike summa ja kuhu kõik see raha läheb? Kuhu me sedasi jõuame, kui sa ei saa usaldada enam riiklikes raviasutustes töötavaid arste? Kui sul pole endal piisavalt raha, siis ei saa sa ka abi oma probleemidele.

Igaüks omamoodi

Äripäev on läbi loetud

Puberteet

(foto autor Viktor)

Olude sunnil elame hetkel jälle Tulikas ja koer meiega ühes. Täna hommikul kell 5 arvas neiu, et kuna tal sai uni täis, siis tuleb ka kõik teised mängima kutsuda. Mina jällegi arvasin algul, et ta tahab pissile ja tormasin koer kaenlas õue. Pissimine oli õues teisejärguline, tähtsam oli kõik muu. Lõpuks sai DD vajalikud toimetused tehtud ja suutsin selgeks teha, et ikka peaks veel paar tundi magama.
Kui hommikul kell 7 mina ärkasin, ei arvanud neiuke ärkamisest midagi ja õues viskas igal võimalikul hetkel pikali. Üldse armastab ta viimasel ajal jalutades teha paar sammu ja siis jälgida pikemat aega ümbrust - inimesi, puu lehti, vareseid. Kui teda edasi tirida, siis võtab kätte ja viskab selili.

Täna läheme näitusekoolitusele. Eks näis, kas läheme ka kunagi näitustele.

Lihtsalt mõtlesin

Romantika meeldib vast enamus naistele, kuid kõigil on sellest oma nägemus. Üks arvab, et peab olema rohkelt lilli, kaunis vaikne muusika, ilus kohakene .... ehk siis nö "lilleline ja roosa". Teine jälle arvab, et hea suur telekas, paar pudelit õlud ja jäähoki finaalmängude jälgimine koos kallimaga on see kõige romantilisem. Need on kaks äärmust ja eks igaüks teab tegelt ise, mis on just tema jaoks see romantiline. Meestel on ikka päris raske korraldada naistele romantilist õhtut, sest ei tea ju täpselt, mis on just selle naise jaoks see õige ja ega mehed vist ise pole eriti selle romantika nautijad. Samuti võib mehe ja naise arusaam romantikast olla erinev.Selleks, et nüüd kallim oskaks korraldada seda õiget romantilist koosviibimist, peab ta teist poolt päris hästi tundma. Tundma õppimine on pikaldane protsess, sest iga päev avastad enda või teise juures midagi uut.
Kõige ilusamad on aga hetked, mis on tulnud spontaalselt ja mida mõlemad naudivad. Sa lihtsalt oled koos kallimaga ja tunned, et hea on olla koos. See on isegi parem, kui korraldatud romantikaõhtu. Lihtsalt peab vahel olema aega teineteisele.

DD tegemisi

Kuna Tallinna liiklus reedesel pärastlõunal on teada ja soov on jõuda normaalsel ajal Hiiumaale, siis võtsin lõunast koera tööle kaasa. DD nuusutas kõik toad ja inimesed üle ning heitis minu tuppa pikali ja jäi rahulikult magama. Mitte ükski telefon ega kingaklõbistamine ei seganud.

Esmaspäeval käisime kasvataja juures sööki ostmas ja ühtlasi sai DD Lissiga (4 päeva noorem kuldne retriiver) mängida. Mäng oli lõbus ja tundus lõputu, kuid kuna DD saab nii vähe omaealistega mängida, siis juhtus väike vigastus. Ma ei pööranud sellele algul tähelepanu ja kolmapäeval kutsikakoolis mängides sai käpp vist uuesti haiget. Nüüd on meil lonkav koer ja kasvataja soovitusel ei tohiks DD 5-7 päeva joosta, vaid peab rahulikult jalutama. Hea, kui on kasvataja, kes oskab soovitusi anda ja vastab kõigile su tobedatele küsimustele. Arsti juures oleks ma lisaks selle soovitusele saanud mitmesaja või isegi tonnise arve.

Jälle grossamas

Jätkan eelmine aasta alustatud grossinguga. See hooaeg pean üks käima, sest trennikaaslane Jane ei saa mõnda aega sellega nüüd tegelda.

Kaks ja pool kuud oli paus, kuid võtted ei olnudki selle ajaga meelest läinud. Ainult taguots oli ära unustanud grossingutraksid ja seetõttu muutus esimese 10 minutiga taguots väga valusaks. Ette salto on selge, kuid nüüd on vaja see saada ka väljanägemiselt ilusaks. Tagurpidi salto puhul peab lahti saama käte abist ja siis samuti lihvima väljanägemist. Alustasin hundiratta õppimist - selg ja jala tagumised lihased on nõrgad ja hundiratas tuli välja nagu käkk.

Peale trenni venitusharjutusi tehes jälgisin silmanurgast lastega tegelevaid vanemaid. Meelde tuli, kui ma isaga koos käisin korvpallisaalis. Mehed mängisid ja ma ootasin pingsalt vaheaega ja mängu lõppu, sest siis õpetas isa mind korvpalli viskama ja põrgatama. Lastele on nii oluline, kui vanemad nendega tegelevad ja sellest jääb kindlasti postiivne mälestus.

Pesupäev

Väike Oss

Vend ja vennanaine käisid eile Ida-Tallinna Keskhaiglas 3D ultrahelis ja peale seda tulid ka mulle lapse pilte näitama. Täitsa poiss mis poiss on ja kuna tal veel nime pole, siis ma hüüan seni teda väikeseks Ossiks. Väikesel Ossil olid kõik kümme sõrme ja kümme varvast olemas ja no see meeste värk ka, kuigi nii tillu. Pisipõnnil on veel u 14 nädalat aega mõnnada oma pesas ja teised kõik valmistuvad seni tema tulekuks. Vend teeb öötundideni remonti äsja ostetud majas ja plaan on neil enne lapse sündi sisse kolida. Ema ja vennanaine ostavad lapsele asju ja arutavad, mis veel vaja. Minagi vaikselt olen mõned sipukad ostnud, sest no ei saa niisama minna tite asjadest mööda kui on teada, et üks väikemees vajab neid varsti. Ikkagi ma saan ju tädiks ja oi kui uhke ma selle üle olen. Ja noored ise olid ka uhked, kui nad mulle Ossi pilte näitasid. Ema Rita arvas, et Väike Oss on venna nägu, kui minu arust on nad kõik ultrahelipiltidel ühesugused ja üldse on iga laps oma nägu ja tegu.

Ei tea, ei oska, ei taha ...

Kõik tundus algul ilus ja olin rahul, kuid nüüd ei tea kuidas või kas edasi minna. Millegi pärast tundub, või isegi on, kõik nii negatiivne ja ma olen väsinud sellest, et igat oma sõna ja hääletooni tuleb väga täpselt kontrollida. See on üks lõputu näitemäng, kust iga kuu lahkub keegi pisarad silmis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Vaikselt mõtled - kes on järgmine, ega ometi mitte mina. Looduses saaks ilma tugeva karjajuhita kari hukka või asuks tugevam isiksus karja juhtima, kuid paraku inimeste maailmas võidutseb raha, ahnus ja silmakirjalikkus.
Hing ihkab midagi muud kui praegune olukord, kuid ma ei tea mis see muu õige oleks. Ma olen sellest väsinud ja läheks kohe terveks kuuks ajaks maale üksindusse puhkama ja mõtetes selgusele saama. Ma kadestan inimesi, kes elavad maal ja saavad iga päev nautida looduse ilusid ja võlusid. Eriti praegu, sügisel, kus loodusel on iga päev teistsugune ilme.
Õnneks on homme reede ja saab Tiduveresse sõita.

Hing

"Paistab, et ühe koera sisse ongi kolinud võõramaine poeet, kuna ta ei mõista eestikeelseid korraldusi. Teisel on vist külas mõni vana kaevur." - K.Port Hingede otsingul. 31. augusti 2007. a Äripäeva Visiooni lk 50.

Kuidagi pani mõtlema kogu artikkel ja eriti jäi hinge tsiteeritud lõik...Ei oskagi seda lühidalt kirjeldada või selgitada, mis tundeid see tekitab. Teatud mõttes tekkis isegi äratundmise rõõm, et näe keegi mõtleb veel nii ja oskas sõnad õigesti seada selle väljaütlemiseks.
.....

Teemaväline: meie koer on mõlemakäpaline - käppa küsides annab kord vasakut ja kord paremat. Täpselt nii kuida tahtmine on. Ja jätkuvalt teeb asju siis ja nii kuidas tema seda soovib. Ta on ju koer, kes pidavat olema kergesti õpetatav-kasvatatav. Ma ei kujuta ette, mis vaeva vanemad näevad oma laste õpetamise-kasvatamisega.

Köök paigas

Tellisime pasasummeri ajal K-Konstruktorist köögimööbli (ilma tehnikata) ja lubati, et augusti lõpuks septembri alguseks saab valmis. Eelmine nädal teatati, et on valmis ja nad tuleksid paigaldama. Me siis kiiruga ostsime tehnika kööki, kuigi ega see pole kergete killast otsimine-ostmine. Teenindus K-Konstruktoris algusest lõpuni 5+.
Autojuht, kes mööbli ära tõi, helistas eelmine õhtu ja tuletas meelde, et ta tuleb. Paigaldajad olid eile hommikul pool tundi varem kohal ja pidid nati meie järgi ootama, sest ma olin parasjagu tegemas köögivalamu ostu Espakis. Paigaldajad olid sõbralikud, tublid ja hoolsad töömehed, kes koristasid iga natukese aja tagant enda järel ja tegid üldse väga korralikku tööd.
Täna hommikul kohvi köögis keetes tundsin, et köök ja selle sisustus on mulle ikka üks olulistest asjadest ja ma naudin köögis toimetamist.
Pildi panen köögist ehk hiljem või kui ei pane ja huvi on, tulge ise vaatama.

Rõõmurull

Meie väike kuldne on kasvanud päris kõvasti. Saabudes kaalus ta 9 kg ja mahtus mulle ilusti sülle. Nüüd 5 nädalat hiljem on ta juba 13 kg ja minu süli hakkab väikseks jääma. Jaanus on DD-le selgeks õpetanud käskluse istu, lama ja koht, kuid kõike neid teeb ta ikkagi siis, kui sul on käes maius ja tal on tahtmist. Mänguhoos ei kuule ta mitte midagi ehk siis tal on valikuline kuulmine. Mul on käsil käpa andmise õpetus. Hommikuti ja õhtuti on tal omad hellushood, kus kindlasti peab sülle saama ja käe sõbralikult oma lõugade vahele saama. Tuppa pissimisega on nii ja naa, kuid asi tundub paranevat (rohkem jõuab õue ja ajalehele, kui vaibale).


Sõbraks on ta saanud omale Alfi (12 aastane isane kokerspanniel-krants), Kelly (8 aastane emane hundi ja kolli segu), Popsi (2 aastane emane taks) ja Drysili (6 aastane emane kuldne retriiver). Alfi ei viitsi temaga mängida ja jookseb tal lihtsalt eest seni kuni jaksu on. Kellyga mürati nii, et Kelly karvu oli terve hoov täis ja kumbki ei lasknud teisel puhata. Pops õpetas lollusi ja õpetas, et kõigiga ei jagata oma sööki-jooki. Kusjuures Pops on nüüd õnnetu, sest DD kaevas kõik ta peidetud kondid välja. Drysil oli kõige suurem sõber, kellega koos joosti, mürati ja mängiti liivahunnikus pea 2 tundi järjest.

Hoidjateks on olnud juba ema Rita ja tädi Mann. Mamburi pulmade ajal oli DD tädi Manni juures ka öömajal ja talle meeldis seal väga, sest seal sai kaisus magada:-)

5. septembril läheme DD-ga kooli.

Seiklused mööbliga

Tellisime miski kolm nädalat tagasi Järvel asuvast Aatriumist esikusse metallist nagi ja jalatsiteriiuli. Mõlemad laiusega 1 meeter. Eelmine nädal helistati ja teatati, et võite tulla siia (st Järve Aatriumisse) kaubale järele. Ja siis algas seiklus... Kauplusesse jõudes teatati, et kaup on hoopis laos ja ladu asub Silikaadi tänaval (nii 3 km eemal kauplusest). Lao leidmine oli tegu omaette, sest polnud ühtegi silti Silikaadi lõpus asuval ladude platsil ja laopoiss ei osanud seletada, milline on just Aatriumi ladu. Lao leidmiseks läks meil oma pool tundi kindlasti. Laos kaupa üle vaadates selgus aga, et ei osata teha asju tellimuse järgi. Üks riiul oli 1 m pikkune, nagu tellitud, teine aga oli 1,2 m. Keegi ei osanud seletada, kust selline viga - kõigil paberitel kirjas meie tellitud mõõdud, kuid kaup vales mõõdus. Jätsime kauba sinna ja küsisime kauplusest raha tagasi. Kusjuures kui telefoni teel soovisime selgitusi ja ütlesime, et soovime raha tagasi, siis neitsik vastas, et saatke meile kiri info@aatrium.ee. Tundub, et töötajatel Aatriumis on täiesti ükskõik klientidest. Aatrium on nüüd üks mööblipoodidest, kuhu ma pikemat aega oma jalga ei tõsta.

Teine kogemus mööblieseme soetamisel oli aga palju meeldivam. Stroma madratsi valisin välja poode külastades, siis helistasin Stroma otsemüüjale, arve faksiti mulle kontorisse, me faksisime maksekorralduse vastu ja kaup toodi juba järgmine päev koju. Väga meeldiv teenindus oli ja isegi hinnaalandust sain. Enam ei pea magama kummimadratsil, mis ei hinga ja krudiseb iga liigutuse ajal.

Köögimööbel peaks tulema nüüd järgmisel või ülejärgmisel nädala. Eks näis kui hästi sellega läheb.

Rannas

Hea ja vaikne

Oleme nüüd üle nädala elanud uues kohas ja ma olen väga rahul, sest seal on hea ja vaikne. Hommikuti kell 7 koeraga hoovis jalutades kuulen Toompealt tulevat hümni ja õhtuti on kuulda laevade tuututamist. Selles korteris tekkis kohe kodu tunne. See on tunne, mida ei oska kirjeldada. See lihtsalt kas on või ei ole. Isegi DD-le meeldib Kalamaja korteris rohkem kui Tulikas.

DD tegemistest võiks pajatada lõputult. Ta on üks suur rõõmukera ja hunnik vallatust ning tal on omad hetked, kus ta tahab hellust.

Eile üritasime DD-ga minna Avele Köie tänavale külla seni kuni Jaanus palki vannitoas lihvis, kuid Ave juurde me ei jõudnud. Ma nimelt loobusin Köie tn teises otsas, sest muidu 5 minuti tee võttis meil DD-ga aega 30 minutit. Kõik oli talle võõras ja hirmutav ja seetõttu oli liikumiskiirus meeletult aeglane. Me oleks Köie teise otsa veel oma pooltunnikest jalutanud. Kodutee oli kiirem, sest kõik oli juba tuttav. Järgmisest nädalast hakkame rohkem tänavatel ja pargis jalutama, sest täna saab DD teise vaktineerimise ja loa jalutada koertealadel.

Ahjaa. Lennuväli sai ka DD-le eelmine pühapäev ära näidatud ning lennuk ei olnud asi, mis teda häirib.

Kolime

Alustasime vaikselt kolimist. Esialgu pole meil uues korteris muud, kui neli seina ja lagi, st kõik mööbel jääb hetkel Tulikasse. Köögi mööbel peaks saabuma augusti lõpus või septembri alguses. Muu mööbli otsustasime hetkel jätta Tulikasse, sest kui korterit ei saa müüdud, siis paneme ta varsti üürile. Asjadest võtame esialgu kaasa peamiselt riided ja mõned muud vajalikumad asjad. Muu toome hiljem tasapisi järgi.

Stiilinäide

Esimene öö

Kirjutan kommentaaridele vastukaja siia.
Kutsume hetkel teda nii DD-ks, Darbyks kui ka kutsik. Peab kiiremas korras endale selgeks tegema, et mis siis jääb. Aga see DD tuli alles eile blogides:-)

Esimene öö möödus väga rahulikult. Ei nutmist ega midagi. Hommikul 4 paiku oli toas väga palav ja ärkasin selle peale, et DD otsis omale jahedamat kohta ja lõõtsutas. Tegin teise akna ka lahti ja asi läks paremaks. Ma hetsin voodisse tagasi ja DD jäi mulle lolli näoga otsa vaatama "Kas sa ei mängigi minuga praegu". Tuli siis voodi kõrvale oma asemele ja jäi ilusti magama. Mingi hetk sai tal jälle uni täis, kuid ta ootas ilusti vaikselt meie ärkamist. Iga mu liigutuse peale tõusis püsti ja oli valmis teretama, kuid heitis siis uuesti pikali kui miskit ei toimunud.

Hommikul oli ta ikka palju aktiivsem ja julgem kui eile. Sõime, pissisime, mängisime ja käisime teisel korrusel veelkord olukorraga tutvumas. Täna jooksis juba ringi. Lemmikuks osutusid kõik mu lilled (mis nüüd on kolinud põrandalt kappidele) ja ämma kingitud lambavillast väike vaip (mis on nüüd samuti ära korjatud maast). Trepile tuleb miskit ette teha, siis saab ehk järgmise öö juba üleval korrusel veeta.

Katsikule võib tulla kasvõi homsest, kuid soovitavalt esialgu paari-kolme kaupa.

Kodus

Täna kell 13.30 käisin ja tõin meie kutsi Darby Darnley koju. Kuna Jaanus oli firma suvepäevadel, siis kutsusin tädi Manni autojuhiks. Üksi oleks päris jamaks läinud, sest koos koeraga soetasin ka suure kotitäie koeratoitu ja teel koju hakkas kutsil nii 500 m enne kodu paha ja ta oksendas. Õnneks oli Mannil autos kalts olemas ja jõudsin selle õigel hetkel õigesse kohta panna nii, et auto jäi puhtaks.

Kodus sortsutas DD vaibale mitu loiku ja 1,5-2 tundi mängis, nuttis ja tukastas vahelduva eduga. Hetkel magab DD õndsat und.

Puhkuuuus

Viimased nädalad tööl olid hullumeelsed, sest toimus majandustarkvara vahetus ja nii juhataja kui müügi-turundusdirektor olid mõlemad puhkusel. Ma olin kõigi arvates see, kellel on kõigele lahendus ja vastus olemas. Nüüd nädal aega kavatsen täiesti välja lülitada ennast töölt, sest ka mina pean puhkama. Järgmist nädalat tööl ma vastu poleks pidanud. Nüüd siis nädal puhkust, siis neli päeva tööl, langevarjusõprade pulmad ja veel nädal puhkust.

Päikesekiir töistel päevadel oli toetav mees ja väike kutsikas. Viimast käisime esmaspäeval vaatamas. Ta on kõvasti kasvanud ja nüüdseks ka kiibistatud ja vaktsineeritud. Kutsid olid ões ja oi kus neil oli seal tegemist. Nii palju on ju vaja kaevata ja siis teineteisega mängida ja mida kõike veel teha. Eemal õdedest-vendadest neil ei meeldi olla. Hirmsasti kippus tagasi aeda ja oma kurbust väljendas ta haukumisega. Loodan, et ta ei hakka korteris haukuma. Pildid on koos eelmistega siin.
Koju võiks kutsi juba täna (08.juuli) tuua, kuid kuna on Parasummer ja veel muid segavaid faktoreid, siis võtsime vastu otsuse, et peale A ja W pulmi toome kutsi koju. Teine puhkuse nädal möödub ehk uues kodus ja kindlasti kutsiga koos.

Käisime kutsikatel külas. Nädalaga on nad kõvasti kasvanud ja veel vallatumaks muutunud.
Tegime nende tegemistest pilte ja Jaanus filmis.

Peipsi ääres

Nädalavahetuse veetsime Peipsi ääres Tudulinnas, kus aitasime sõber Kallel maja värvida. Tänutäheks saime Peipsil veesuuskade ja -laudadega sõita. Maru vahva on kihutada suusad jalas kaatri taga laintes ja üritada teha hüppeid lainte kaasabil. Peale korralikku sõitu on kondid pehmed ja järgmistel päevadel on nüüd enamus käe- ja seljalihased haiged.
Nii reede kui laupäeva õhtul külastasime sealkandi noorte kõvemat peokohta/ööklubi Prowints Iisakus. See on koht, kuhu tavalistes vabaaja pükstes ja rannaplätudes sisenedes muutuvad su vabaaja rõivad kõige kõvemaks ööklubi rõivasteks. Kaine peaga seal eriti pikalt ei kannata olla. Klubis klaaritakse kõik kes-kellega-käib asjad ja ega rusikavõitluski ei jäänud nägemata. Võõrana on seda kohalike elu päris naljakas vaadata ja mõtled samas, et kui teistmoodi ja lihtsam on elu maal.

Muud uudised:
* maaler teeb viimasid pahteldusi ja hakkab varsti värvima. Vast peale jaani on korter värvitud ja saab hakata põranda, elektri jmt tegelema ning valmistuma kolimiseks.
* trepimees tuleb peale jaani ja võtab koridoris meie korrusele viiva trepi üless ja meisterdab uue asemele.
* Tulika korter on nüüd juba 1,7-ga müügis, kuid huvi puudub endiselt. Ei tea, mis tegema peaks, et korter müüdud saaks.
* puhkuseni ja parasummerini on jäänud 19 päeva.
* homme läheme kutsiga mängima, ta on kindlasti kõvasti kasvanud nädalaga.

Kaks titte

Väike vennaraas sai mul asjaga hakkama ja selle tulemusel saan ma 6 kuu pärast tädiks. Jõulud veedame siis see aasta kindlasti Pärnus, sest tädikohuseid peab ikka varakult täitma hakkama:-) Eile näidati vanavanematele juba esimest beebi pilti, kuid meie olime samal ajal Kadri ja Jaanusega Nõmmel Ingridi juures oma beebit vaatamas. Meie beebi sai täna 1 kuuseks ja on Yip´i ja Alys´i tütar. Nii raske on valida 4 vallatu tüdruku seast välja seda oma, sest nad on enamvähem ühtemoodi. Lõpuks sai siiski valik tehtud ja ka nimi kutsile pandud - Cayring Darby Darnley. Koju saame ta tuua alates 10. juulist, kuid perenaine lubas teda vahepeal veel külastada ja isegi soovitas seda.

Pildi autor Kadri. Ülejäänud tema tehtud kutsikate pildid siin

Kaks kasti

Õpilane1: Tere, tahaks oma esimest hüpet tegema minna.
Manifest norib: Kast:-)
Õpilane1: Mis see tähendab?
Manifest selgitab koos näidetega, millal võib Elakis nõuda kasti.
Õpilane1: Selge siis.
Õpilane sai varju järjekorda ja ligi astus õpilase sõber ehk õpilane2.
Õpilane2: Tere! Mina ka esimesele hüppele.
Manifest (norib järgmist): kast:-)
Õpilane1 räägib siis õpilasele2 manifestilt kuuldut. Saab ka õpilane2 varju järjekorda. Läheb aega mööda ja õpilane1 sõidab autoga manifesti juurde ja küsib: kuhu ma need panen.
Manifest vaatab suurte silmadega otsa ja küsib: Mis asjad?
Õpilane1: Ei no need kastid.
Õpilane avab auto pakiruumi ja tõstab sealt välja kaks kasti õlut...
Vot sihuksed lõbusad mudilased olid eile lennuväljal. Oleks vaid selliseid õpilasi rohkem.

Väike Morten

Käisime kolmapäeval külas Piretil ja Margusel, kes said 14. mail vanemateks. Neile sündis väike poisslaps Morten. Väike kutt (2 nädalane) on praegu ikka nii tillu veel ja mõnus nohiseha. Võtad sülle ja ta nohiseb-kägiseb ja mõne hetke pärast tukastab. Peale väikest tukastust läks aga kõht tühjaks ja siis demonstreeris mehisemat häält ka.
Beebide elu on ikka lihtne - söövad, magavad, kägisevad.

Viirused

Eelmise nädala kokkuvõte - kõhugripist sain lahti, kuid vastu sain töökaaslastelt kurguviiruse (häält praktiliselt pole) ja Tuukrilt nohu.
Kõhugripp on neist kolmest kõige rõvedam. Kõhus on meeletud valud, wc-d külastad päeva jooksul nii 10-20 korda ja see peab olema lähedal ja vaba. Kõht ei kannata oodata hetkegi, kui ta on andnud märku kergendamise vajadusest. Hullematel päevadel külastab ka kõrge palavik. Kerge iiveldus on veel lisaks kõigele.
Mis siis järgmine viirus on, mis ringleb ja mida ma veel pole külge saanud?

Vana tagasi

Alates 25. aprillist kannan ma nüüd siis jälle neiupõlve nime - Oskar. Ma ei tea, miks ma seda kohe ei teinud ja miks hiljem asjaga venitasin. Otsus oli kindel juba mõnda aega. Arvan, et isa perekonnanime on mõistlikum kanda, kui nüüdseks võõra mehe nime.

Jõmmid

Tutvustan viimaseaja suurimat leidu. Härra nimi on külmhoone Jõmm. Jõmm on pikka kasvu ja suure kehaehitusega meesterahvas, vanuses u 35. Ennast tutvustama ta teile ei vaevu ja härrasmehelikkus on sellest mehest suure kaarega mööda käinud. Jõmm on kindlal veendumusel, et kui mõni inimene käitub valesti ja temale mittesobivalt, siis võib tema lihtsalt sellele inimesele vastu lõugu anda ja nii ongi õige. Kusjuures vastu lõgu ta ka andis endast kehaehituselt väiksemale noormehele keset päist päeva ja täiesti tühise asja eest. Jõmm arvas, et kui inimene suitsetab seal, kus ei tohi, siis sellega tekitatakse Jõmmile nii suurt vaimset vägivalda, et ta tunneb ennast ohustatuna ja Jõmm võib vastata füüsilise vägivallaga (kusjuures need on tema enda sõnad).

Jõmm on kindlal veendumusel, et ta on maailma naba ja kõik teised on teenrid tema ümber. Mul oli temaga kohtumisel päris raske hoida naeru tagasi ja kuna Jõmm tundis, et ta ei saanud ennast minu suhtes piisavalt kehtima panna, siis on ta järgnevatel päevadel mulle teiste inimeste kaudu teateid saatnud ja reedel julges ka ise juba helistada.

Huvitav, kes on sellele inimesele kunagi niimoodi haiget teinud, et ta käitub praegu selliselt. Kas ta on koolis või kodus olnud ise peksukott ja alandatud ning elab kõike seda nüüd teiste peale välja. Mul on kahju kui inimene ennast selliselt kehtestab ja ennast maailmanabaks peab. Paraku pean ma veel ja veelkord tegelema selle Jõmmiga, sest külmhoonete laopindade osas valitseb defitsiit.

Ootame

Ehitus on nüüd nii kaugel, et mõned kruvid on veel lakke vaja lasta ja luuk paigaldada ning jääme ootama mai keskpaika, mil lubas tulla maaler pahteldama ja värvima. Tema peaks oma tööga saama valmis üks kuuga ja siis polegi muud, kui põrandad korda ja võib hakata mõlgutama sissekolimise mõtteid.
Kiirustanud me kolimisega pole, sest Tulika korter on endiselt müügis. Seni kuni pole korter müüdud, ei saa paraku aga uude korterisse uut mööblit tellima ja ostma hakata. Ühesõnaga me võtame nüüd veidi rahulikumalt Uus-Kalamaja korteri ehituses ja jätkame töid Tiduveres, kus on pooleli sauna ehitus.

Võlgnikud

Täiesti uskumatu, kui süüdimatult inimesed käituvad. Ostetakse kaupa suurtes kogustes, jäetakse arved tasumata ja kaotakse minema või likvideeritakse ettevõte. Kusjuures ettevõttel ei ole üldjuhul mingit oma vara, vaid ta rendib seda kolmandatelt isikutelt. Jõuetud on võlausaldajad, pankrotihaldurid ja kohtunikud, sest mitte midagi ei saa selliste ettevõtte omanikega teha. Nad lähevad ja asutavad (või on selleks ajaks juba asutanud) uue ettevõtte ja jätkavad samas vaimus. Uus ettevõte ei pruugi muidugi olla nende endi nimel, vaid kellegi kolmanda nimel. Juhatuse liikme rasket juhtimisviga või hooletust on aga suht võimatu kohtus kolmandatel isikutel/võlausaldajatel tõendada. Jaa nii peabki võlausaldaja pea kord kvartalis mõne võlgniku võlgnevuse kahjumisse kandma. Odavam on isegi teha seda kohe, mitte kulutada raha ja aega inkassode, advokaatide ja kohtus käimise peale.
Meie riik on vargaid ja sulisid täis. Masendav.

Vaja (sisekujundaja) nõu

Seni olen arvanud, et saame kõige kujundamisega ise hakkama. Nüüd aga jooksid mõtted ummikusse. Hetkel on kaks probleemi. Esiteks kas teha esikusse kapp või lihtsalt nagid. Kapp oleks hea, sest sinna saab kõik väliriided ja jalanõud panna ilusti ära. Miinuseks on jällegi ruumi vähenemine esikus ning sissekolimisel oleks probleem mööbli korterisse saamisega. Nagid jätaks esikust avarama mulje ja liikumisruumi oleks rohkem, kuid mulle ei meeldi eriti, kui üleriided ripuvad nagis ja jalatsid on esiku põrandal maas. Teine kiiresti lahenudst vajav on laevalgustus elutoas ja (avatud) köögis. Kui leiad miski hea idee elutuppa, ei leidu jällegi samat stiili jätkavaid lampe kööki ja vastupidi. Juhtmed tuleb aga enne kipsi panekut lae all ära vedada ja seega on mul aega väga vähe jäänud.
Ülejäänud pilidid siin

Mitte mõelda

Kerge on öelda, et ära mõtle (sellele asjale). Raske on jällegi toestada mitte mõtlemist. Üldsegi ei saa ma aru, miks osadele on kõik nii lihtne ja teistel ei õnnestu kohe üldse. Äkki ei õnnestu seetõttu, et inimene mõtleb sellele liiga palju ja tekitab seetõttu tahtmatult mitteõnnestumise.

Sügavustes sukeldudes oli lihtne - lõdvestusid ja keskendusid oma hingamisele, ei muid mõtteid. Võisid unustada kõik maapeal toimuva. Hingasid rahulikult ja hõljusid ülesse või alla, täpselt nii kuis soovisid.

Õige mees pidavat 8. märtsil koju saabuma niimoodi

(autor mulle teadmata)

Juubilar

... keda sõbrad üllatasid juba laupäeval ja seetõttu me ei jõudnud Vabriku uulitsasse presidendi vastuvõtule.

Mõnus vastlapäev Iru Linnuses

Kelgutama minek. Autor Tiina Tuurmaa


Kelgutamas. Autor Peep Kallaste

Õppetund ehituselt

Telli oma kaup võimalikult varakult, sest siis on suurem tõenäosus, et ehitusmeeste saabudes on kõik vajalik ja õige asi kohal ja mehed saavad takistamatult tööd teha. Kauba vastuvõtmisel jälgi rida-realt tellimust, saatelehte ja tegelikku kaupa.

Meie ei järginud seda ja nüüd on vitsad käes:
* vannituppa läks kitsam ukseleng, majandusruumi ukselengi andis veel ümber vahetada;
* köögi põranda plaatimine on poolik, sest tellitud 11,16 m2 tuli kohale ainult 7,2 ja mitte keegi ei kõssanud, et plaate on tellitust vähem. Poodide programmid näitavad, et igas poes on 3-8m2 olemas, kuid tegelikult neid plaate pole kuskil. Tellides läheb aega kuni 3 nädalat.

Õnneks on meil töömehed väga head ja kiired. Mul on lausa häbi nende ees, et ei suuda vajalikku materjali neile õigeaegselt kätte anda. Kui kõik materjal oleks tulnud nii nagu tellitud ja õigeaegselt, siis oleks järgmise nädala alguseks meil valmis vannituba, osaliselt majandusruum, köögi ja esikupõrand plaaditud.

2 aastat tagasi ja täna

Täna 2 aastat tagasi oli reede õhtu ja pärast ELAK´i koolitust istusid Scotland Yard pubis wolli, rase alice, Lauri, Jaanus, aatomik, parasiil ja Kristi. Mu elu oli sassis ja veel rohkem ta sassi läks, kuid nüüdseks olen väga rahul, et tol õhtul kõik nii sassi läks.

Täna maadlesime ehitusprobleemidega: ukselengid toodi valed ja avastasime siis, kui töömehel lengid seina pandud; plaate on vähem, kui tellisime ja avastasime siis, kui töömehel põrandat plaatides plaate puudu tuli ja kui Tartu kaupluse laos veel on, siis saab nädalalõpuks juurde, kui pole, siis ootame kuni 3 nädalat; vann tuleb 3 päeva hiljem, kui algselt lubati; saarepuust korralikke uksepakke ei leidnud ja plaatidele on õiget vuugisegu väga raske valida. Vaatamata kõigele sellele olen õnnelik, sest mul on armastav, mõistev ja hooliv elukaaslane.

Jaanus on olnud tubli

Pea iga õhtu on mees peale tööd Uus-Kalamajas ja teeb remonti. Töömehed on ka olnud kärmed ja tundub, et märtsi alguseks saavad nad tõesti oma töö tehtud (vannituba plaaditud, esiku, köögi ja majandusruumi põrnad plaaditud ja elutoas must põrand maas). Mõned pildid hetkeseisust Uus-Kalamaja korterist. Tulika korter on endiselt müügis, kuid ostjate tormijooksu pole veel kohanud. Otsisime veel ühe maakleri, kes jättis eelmisest esmamulje parema.
Mul pole hetkel seal miskit teha ja tegelt pole ka jõudu. Viimasel ajal on täiesti väsimus ja vajadust võimalikult palju rahus olla. Otsisin midagi head ja mõtteid selgineda aitavat raamatut ja soovitati Megre omasid. Hetkel siis alustasin Megre raamatuga Anastasia.

Ehitamise vahele kultuuri

Käisime eile vaatamas Viru Keskuse IV korruse teatrisaalis VAT Teatri etendust Meeste varjupaik.
Väga hea komöödia ja hästi mängivad näitlejad. Saal oli kujundatud Saku õllekastidest ja istusime pehme padjaga õllekastide otsas. Tegelaskujud meenutasid meie tutvusrindkonnast mõnd inimest (kindlasti mitte ELAK-i seltskonnast).
Hiljem mõtlesin, et mis pärast peaks üks naine iga laupäev käima poodides osturetkedel või asju vaatamas ja mille pärast peab ta nendele osturetkedele kaasa tassima oma meest. Kui mul tuleb kord kuus vajadus minna osturetkele, siis meeldib mul käia seal üksi või siis koos sõbrannaga ja võimalikult lühikest aega selleks kulutada. Mõned naised võtavad mehe kaasa poodidesse seetõttu, et keegi ju peab maksma asjade eest. Samas, kas pole õige, et naine ostab omale ikka neid asju, mis tema rahakott lubab. Ehk siis, kulutada võib ikka oma teenitud raha, mitte mehe raha.
Paraku olen ma veidi teistsorti naine, kui need, kes elavad mehe rahakotil, on vaimustuses iganädalastest osturetkedest, teavad peast kõvemate kaubamärkide tooteid, hindu ja uue partii saabumist. Seetõttu ei oska ma nende naiste seltskonnas tavaliselt midagi rääkida ja mul on seal igav. Ma võiks parem rääkida praegu kuidas ma kaks õhtut järjest olen Kalamaja korteris toa nurkades kipsplaatide, karkasside ja kruvidega jamanud ning Tiksile kivivilla Espakist toonud.

Leia mind pildilt

Istun kodus 2 ja uus kodu

Perearsti jutt reedel: "Teil on ikka veel palavik! Kas te ikka tegite rasedustesti ja see oli negatiivne? Teie proovide tulemused olid väga head ja me ei oska öelda, millest teil palavik. Huvitav. Oodake hetk, konsulteerin kolleegiga. .... Teate, me arvame, et anname teile saatekirja Merimetsa nakkuskeskusesse."

No vot sedasi saadetakse sind ühest kohast teise, kuid keegi ei oska midagi öelda. Kindel on see, et rase ma pole ja sinna nakkuskeskusesse ei lähe. Palavik on endiselt 37, enesetunne on hea ja seetõttu lõpetan esmaspäeval haiguslehe ning naasen tööle. Kodus on igav, mu tõbi pole nakkav ja tahaks juba tööd teha.


Kindel on Tiksi blogis kirjutatu: meil on nüüd uus kodu, mille kallal on vaja kõvasti tööd teha enne kui sinna soolaleivale saab tulla. Esimese asjana on vaja saada paika köögi ja vannitoa sisustuse plaan/joonis, siis saab korteris remonti edasi teha. Käib suur arutelu, kas teeme saunaga vannitoa või lihtsalt ruumika vannitoa (u 6,5m2). Kas teha kööginurk ühteseina või kahte?



Mõtted liiguvad vaikselt disaineri otsimise suunas, sest ise ei oska kõike nii näha, kui nemad seda näevad ja teavad võimalusi.

Istun kodus

Tänasest istun kodus, sest mul on miski väike palavik juba kuuendat päeva järjest ja enesetunne ka sihuke nörk. Muid tervisehädasid kallal ei ole. Eelnevad päevad olen üritanud tööl miskit teha, kuid kokkuvõttes on tehtud töö tulemus kasin ja enesetunne on tööpäeva lõpuks veel hullem. Lisaks hirmutasin töökaaslased ära oma kahvatu näoga. Perearst ei osanud miskit diagnoosi panna ja soovitas lihtsalt kodus mõned päevad puhata (st võimalikult palju magada ja süüa tervislikult). Eks siis puhkan ja liitun koduste-tõbiste grupiga.

Flygrossing

Juba eelmisel aastal kevadel tekkis soov minna proovima grossingut. Aasta sai läbi, kuid käimata oli seal ikka. No leppisime Janega kokku, et uuel aastal läheme. Kuna Jane istub hetkel metsas kinni, siis kutsusin Jaanuse kaasa ja käisime eile Lasnamäe Kergejõustikuhallis grossamas. Täitsa äge oli ja väsitab see päris korralikult. Esimese õhtuga õppisin tegema tagurpidi saltot, pea alaspidi kätepeale maanduma ja edaspidisaltot poolenisti. Tiks tegi saltosid edaspidi ja tagurpidi ning kindlast veel miskit, kuid ma ei jõudnud kõike jälgida. Juhendajad jäid meiega väga rahule, sest tegime esimese korraga ära need asjad, mida teised teevad 2.-4. trennis alles. Üritan nüüd vähemalt kord nädalas grossamas käia ja ehk saab Jane ka ükskord metsast välja ning liitub meiega.

Eelmine aasta oli igati rahuldav. Mälestusi on rohkelt ning tekkinud on arusaam, et mida rohkem inimene maailma näeb, seda enam ta seda näha tahab ja mõistab nii mõndagi asja paremini. Muutuvad ka proriteedid. Elu saab elada lihtsalt, seda tuleb lihtsalt osata ja tahta.

Eelmise aastaga sain enamvähem selgeks lumelauasõidu ja sukeldumise, käisin Soomes Himosel, Austrias Ischglis, Kreetal ja Tais. Peaaegu pooled nädalavahetused veetsime maal Tiduveres tööd tehes ja no nii mõnigi tore pidu seal peetud ning inimestele veidi ebatavalist sauna pakutud. Suve algul vahetasin töökohta ja hetkel olen selle tööga ja kollektiiviga väga rahul. Sügisel võtsin omale panga ees ühe kohustuse ja tänu sellele on mul nüüd neljarattaline sõber.

Lisaks trullile-trallile on meil käsil või peatselt algust saav nii mõnigi tähtis projekt. Loodame, et oleme ikka elusad, terved ja koos, kui kõik need projektid on lõpule viidud. Kõiki neid välja tooma ei hakka, sest miskit peab saladuseks ka jääma, kuid üheks (vanemaks) on endiselt Tiduvere saun ja maja ning uueks on "Nukkudele uus kodu". JAH, keda huvitab, siis Tulika korter on müügis ja otsime pea samasse kanti uut. Ennetavalt ütleme: "EI süldilauda ei tule".

Igatahes, olen rahul tehtuga ja ei kahetse enam ühtegi otsust, mis kunagi olid kaheldavad. Olen endiselt armunud ja õnnelik ...

Lapsed laulmas

Meie Reelika on beebist peale käinud laulmas. Algul Musamaris, siis tädi Kadri juures Salme Kultuurikeskuses ja nüüd Meero Muusikus. Ma olen neis kõigis kohtades vähemalt korra käinud temaga kaasas või kuulamas ning alati on see nii armas olnud (õnnepisar ei ole kordagi jäänud tulemata).

Seekord käisime Reelit kuulamas Salme Kultuurikeskuses, kus laulsid Meero Muusik laululapsed. Lapsed olid vanuses 2-18 ja kõige vahvamad olid ikka 2-5 aastased põnnid. Nad on nii armsad ja käituvad laval hoopis vabamalt, kui suuremad lapsed. Ja oi kui tähtsad nad on pärast esinemist:-) Kujutan ette, milline sigimine-sagimine toimus lavataga, sest ega need põnnid pole tuimad tükid, kes ühe koha peal rahulikult suudavad istuda. Au ja kiitus juhendajatele, sest korraldus oli väärt.

Ilusat õhtut Salmes häirisid veidi vanemad saalis, kes kräunutasid oma lapsi ja segasid sellega teistel kontserdi jälgimist. Arumaeisaa sellistest.

Käidud

Tallinn-Copenhagen-Bangkok-Samui-Phuket (ja Similanid)-Bangkok-Copenhagen-Tallinn.
Jäime reisiga igati rahule ja oleks tahtnud sinna veel kauemaks jääda. Puhkus oli aktiivne ning sai liiga kiiresti otsa. Elamusi oli erinevaid.

Bangkok oli kole suur linn, kus nüüd on käidud ja kuhu tagasi enam ei läheks - sudune, miski lehk üleval, päikest ei näe, maja-majas kinni.

Samui on saar, kus mina oleks terve puhkuse veetnud. Eriti kaunis oli meie peatumispaik, kus nägi toa aknast vaadet pildid. Sõitsime saarel motorolleritega ringi ja külastasime ka kohalikku tai-poksi turniiri, mis oli omaette elamus (kõik see lõhn, inimeste kaasaelamine, kihlveod).

Phuket on armas seal, kus on vähem turistidele orienteeritud. Meie olime Rawai ranna kandis, kuid külastasime ka Patongi (sai meie poolt nimeks Põrgu), Karonit ja Katat. Ringi seiklemiseks jäi meil Jaanusega ainult mõned päevad, sest käisime kuuel päeval sukeldumas. Läbisime kahe Eesti poisi, kes kolisid Phuketile 2 a tagasi, käe all sukeldumiskursused NDL koolkonna õpetuste kohaselt. Esimesed juhised saime paadis, kui suundusime sukeldumiskohta nimega Racha Yai (tõlkes Suur Kuningas). Panime ise asjad kokku ja vette, 6,7m sügavusse 34 minutiks. Tegime vajalikud harjutused (st õppisime hõljumist ja tasakaalustamist jmt) ja koralle ning kalu vaatama. Järgmise sukeldumise tegime paari tunni pärast uuesti ja samasse kohta, kus jälle vajalikud hajutused ja ringi liikumine. Sügavuseks saime 7,9 ja 46 minutit. Esimene kursus (PADI mõistes OWD) oli 3 päeva ja iga sukeldumise eel saime uusi juhiseid, all tegime harjutusi ja suundusime üha sügavamale. Kuna asi tundus väga tore, siis otsustasime võtta ka järgmise taseme kursuse kohe otsa. Seal sai juba käidud vrakil (King Cruiser, 29.6 m) ja koopas (Koh Dok Mai, 20 m). Oma 8. ja 9. sukeldumisel nägime leopard haisid. Viimased 7 sukeldumist tegime Similanidel: Shark Fin-Reef (28,3m), Anita´s Reef (22,5m), East of Eaden (18,2m), öösukelumine, Elephant Head Rock (34m), Deep Six (31,4m) ja Beacon point (21,3m). Mida rohkem sukeldusid, seda mõnusamaks asi läks. Kokku on nüüd käidud veeall 16 korda, maksimum sügavuseks saime 34 ja pikim aeg oli 46 minutit. Veealune maailm on hea rahulik ja ilus. Sukeldumise käigus nägime nii palju erinevaid isendeid, kuid erilisemad olid veemadu, moreeni, (white deep reef)haid, barrakuuda ja krabi. Tunda sai ka tugevaid hoovusi, milles ujumine oli ikka tegu omaette.

Eksam - iga kursuse eest tuli mask peas ja snorgeldamistoru suus juua 1 pudel õlut (st õlu kallati ülevalt toru otsast sisse). Te ei usu, aga isegi Jaanus jõi oma õlled ära. Loodetavasti saabub veel selle aasta sees ka meie sukeldumiskaart, millel on siis kirjas Universal diver/Advanced OWD.

Inimesed Tais on sõbralikud, abivalmis ja naeratavad. Liiklus (vasakpoolne muide) on rahumeelne ja kõik tahavad turvaliselt oma sihtkohta jõuda. Ilm oli soe (30-33 kraadi), päikesepaisteline, mõni õhtu lõi välku ja sadas nii 10 min. Vesi oli seal soolane, kuid kuuendaks sukeldumispäevaks olime sellega täitsa ära harjunud.

Järgmisena võiks minna Vietnami ja/või Lõuna-Ameerikasse.

Pildid

Puhkama

Käes on kaua oodatud aeg - puhkus 16 päeva. Kõik tööasjad lõpetatud, vajalikud viimased tegemised said eile tehtud ja läks kiiremini ja valutumalt, kui ma oleks arvanud. Ja no tegelt oli eile õhtul lõbus, aitas hoida eemal reisimõtetest, ning mulle sai selgeks, et kassid tahavad ikka käia omapäi.

Puhkuse teekond on järgmine:
22. november kell 18.10-18.45 Tallinn Copenhagen (Boeing 737-500) ja edasi kell 22.45-15.25 Copenhagen Bankok (Airbus Industrie A340-300). Muide ma sõidan esimest korda airbus´iga ja mul ei ole hetkel ettekujutust, mihuke see lennuk on või kas sellega sõites on kuidagi teine tunne.
23. november kuni u 26. november oleme Bankokis, siis Samuile ja sealt 5 tundi laeva ja bussisõitu ning olemegi Phuketis 28. november. Soe päike, liiv, vesi, värsked puuviljad jne - mmmmmm tõeliselt mõnus. Suursündmuseks saab siis sukeldumiskursused ja sukeldumine. Eks näis, kas mulle meeldib rohkem kõrgus või sügavus.
08. detsember Phuket - Bankok - Copenhagen - Tallinn. Kodumaa pinnale peaks meie jalad jõudma 09. detsember u kell 14.00.

Reisikaaslasi on meil 10.

Loodan, et tagasi jõudes on meil rohkelt häid elamusi, oleme pruunid ja õnnelikemast õnnelikumad. Reisielamustest üritan tagasi jõudes siia kirjutada.

No tegin siis ka selle Personal DNA testi, kuigi ma ei usu selliseid teste mitte üks teps. Kõik ju sõltub su hetke tujust ja mõtetest. Ma olen täiesti kindel, et kui teeksin selle testi mingi hetk uuesti, siis oleks tulemus hoopis teine.

Minu tulemuseks oli Considerate Leader

Kiidusõnad

Vaatan ja võrdlen ikka aegajalt (tite)mammasid endaümber ning minu suured kiidusõnad lähevad kõigile ELAKI noortele emadele. Teie tegemiste, toimetamiste ja suhtumist vaadates "silm ja närv puhkab". Teie kohta ei saa öelda tüüpilised titemammad või kanaemad, vaid te olete emad, kes suhtuvad lapsesse kui inimesesse ja olen kindel, et teie lapsed on seetõttu võimekamad, kui kanaemade lapsed. Kanaematsemine on nõme ja lisaks muudab see ümbritsevate inimeste (töökaaslased ja sõbrad) asjaajamised raskemaks ja keerulisemaks. Ma loodan, et ma pole tulevikus kanaema või titemamma ning luban kõigil teha mulle kohe märkuse, kui hakkan kalduma sinna poole.
NB! Esiteks palun juba ette vabandust, kui solvasin kedagi, kuid see ei olnud sihipärane. Teiseks ennetan teie tekkida võivat küsimust ja ütlen, et ma ei oota beebit.

Lihtsalt nii lähebki

Vahepeal on olnud nii hääd, kui halba. Õnneks hea kaalub üle halva. Kõige halvem ja kurvem on see, et minu tädiks saamine lükkub teadmata ajaks edasi. Lihtsalt selle põnni aeg ei olnud veel õige. Loodan, et noortel läheb järgmine kord paremini. Väike venna aga ütles selle peale, et vanem õde peab ikka ennem asjaga hakkama saama ja näitama, kuida asi käib. Seda me veel vaatame, sest ma olen avastanud, et mul on lõpuks ometi väga meeldiv töökoht ja mõnusad töökaaslased. Mulle meeldib, mis seal toimub ja et ma olen oluline ettevõtte jaoks. Õige aja leidmine ei ole mitte teps kõige lihtsam:-) ja kahekesi olla on ka omad võlud.

Tööl käimist ja muid asjaajamisi lihtsustab nüüd mu uus sõber MEJ, mis viib mu tööle, koju ja sinna kuhu just hing ihaldab. Väljalaske aasta on 2004 ja mootor on 1,6-ne. Täitsa minu enda oma, mitte ettevõtte oma.

Ootan väga 22. novembrit, mil me sõidame Jaanuse ja 10 sõbraga Taisse puhkama ja naaseme alles 9. detsember. Plaan on külastada päälinna ja sealt suunduda Samuisse ja Pukhetisse. Viimases oleme kõige kauem ja üritame läbida ka sukeldumiskursused ja sukelduda kaunisse veealusesse maailma. Saab puhata, nautida sooja päikest ja lihtsalt olla.

Küpskilu

Meisterkokk Pahlajansa pakkus eile Saija talus küpskilu, mille juurde käib võiga leib. Küpskilu retsepti peate küsima meistrilt eneselt:-)

Kõige parem uudis

Kõige parem uudis ei ole olnud see, et saad ametikõrgendust või auto või palgatõus või ... See loetelu oleks lõputu.
Kõige parem uudis on see, mis on seotud perekonna ja lähedastega. Eriti äge on, kui sa oled esimene (v.a asjaosalised ise) kellele asjast räägitakse. Uudis, et saan nii umbes 35 nädala pärast tädiks on olnud KÕIGE parem uudis. Õnneks on mul aega harjuda mõttega, et ta saab isaks ja nemad saavad vanavanemateks ja mina saan täidks. Hästi uhke tunne on igatahes küll.

Kui küsisin peale ultraheli, et noh, kuida oli, siis asjaosaline vastas, et üks väike täpike oli (hääletoonis väike nördimus). Seepeale tuli mulle kohe meelde seik, mis juhtus u 18 aastat tagasi. Kodus räägiti, et lähme onu Tiidu poissi vaatama, kes oli paar nädalat tagasi sündinud. Vend oli mul 3 aastane ja hästi õhinas, et saab uue poisiga tutvuda. Jõudsime siis külla ja oh-sa-sade mihuke pettumus oli venna silmades, kui ta seda beebit nägi. Vend vaatas emale otsa ja küsis nördinult: "Kus siis poiss on, see on ju üks titt."

Kummal on õigus

A: Sõites ühesuunalisel tänaval pead/võid sa sõita keset teed (keset rada) ja enne pööred pead siis kas vastavalt vasakule või paremale äärde tõmbama ja vajaliku pöörde tegema.

B: Sõites ühesuunalisel tänaval pead sõitma kas vasakul või paremal pool teed (rada).

Selle peale on sõlmitud kihlvedu, kuid pooled ei jõudnud kokkuleppele, kummal on õigus liikluseeskirja järgi. Seal nimelt ei ole konkreetselt ühesuunalisel teel sõitmisest juttu, vaid tuleb osata veidi tõlgendada ja loogikat kasutada. Aga noh, juristiga pidavat ju olema mõtetu vaielda ja seetõttu ootaks teilt arvamusi.

Nädalavahetus

Kolmepäevane suhtluskoolitus, mille tulemusel tekkis palju ideid ja pealehakkamise tuhin. Nüüd tuleks kiiresti ära kasutada seda tuhinat.
Teispool Eestimaa otsas õppisime paremini tundma töökaaslasi ja ennast, saime väikese veinikoolituse, lõbutsesime kohalikus ööklubis ning nautisime iluprotseduure. Ideaalne oleks, kui suudaks kõike õpitud edaspidi kasutada õigesti.
Kui enne olin mõnes asjas täiesti kindel, siis hetkel tunnen, et nädalavahetuse tulemusel on see otsus kõvasti kõikuma löönud ja tulemuse saavutamine lükkub mõned kuud ja ka võibolla aastad edasi. Samas sain kinnitust, et mõned eesmärgid on täiesti õigesti püstitatud ja tuleb jätkata nende saavutamist. Inimene peab olema võimeline muutuma, olema võimalikult paindlik, kuid mitte eesmärgitu ja tegutsema läbimõtlematult.
Sellised üritused (ja väljasõidud) annavad väga palju positiivset energiat.

NB! Ükskõik kuhu Eestimaa otsa sa ka lähed, võid kindel olla, et kohtad mõnd ELAK´i liiget.

Ihhiiiii

Aasta siis oli 1995, ma oli 14 ja üks noormeeste bänd oli suur pubekate lemmik. Ühtegi nende etteastet Pärnus ei jäetud vahele ja toimus tihe trügimine lava ette. Kassetti kuulati seni, kuni ta venima hakkas ja laulusõnad olid loomulikult peas. Meie Meelest olid kõik pildid välja lõigatud ja laua sahtlis või paremal juhul (kui ema lubas) seinale kleebitud.

Täna, aastal 2006, on üks selle bändi liige meie uus müügidirektor...

Lumehelbed

Kui kellelgi on pakkuda korralikku lumehelbe/lumehelveste näidet sellisel kujul, et ma saaks kujundajale näidata õiget lumehelvest, siis anna mulle teada kristi@arktik.ee. Nimelt meie logo üritatakse värskenada ja kaasajastada, kuid kujundaja ei suuda teha õigeid lumehelbeid. Seekord meenutavad lumehelbed juba karikakart või mõnd muud 6 kroonlehega lillekest.

Eelmine nädal lahkus teise ettevõttesse tegevdirektoriks meie müügidirektor. Korraldasime väikese seltskonnaga talle neljapäeval väikese üllatuspeo ühes täitsa timm kohas ja tegime talle vot sellise kingi.

Seltskond on siin täitsa tore - noori, vanu (st ka vanaemasid), mehi ja naisi. Nalja saab ja ka muresid on. Tunnen, et olen mõne probleemi (ettevõtte sisese) lahendamiseks või arusaamiseks liiga kogenematu ja õhukese nahaga. Elu oleks palju lihtsam, kui ma ei võtaks kõike südamesse ja oskaks koju minnes töömured unustada. Aaa kes ütles, et elu peab lihtne olema ja kõike kohe oskad.

Ma olen võibolla veidi napakas, aga mulle, kui suurele õele, meeldib kui mu väikevenna (minust 4 a noorem) on armunud. Suure õhinaga ootan, et ehk on seekord tal see õige neiu ja ehk saan ma varsti tädiks. Ma niiii tahaks olla väikevenna lastele tädi. Tahaks näha, millised on mu vanemad vanavanematena. Ma ju tean, et nemadki ootavad iga päevaga üha enam uudist, et üks meist (mina või vend) teataks neile seda rõõmustavat uudist. Paraku mõlemad me ootame seda õiget aega, kuid kumbki ei tea, millal on see õige aeg. Õige aeg siis, kui ta on käes. Millal see juhtub, ei tea meist keegi. Nii ei jäägi muud üle, kui meil kõigil oodata - minul tädiks saamist, vennal onuks saamist ja vanematel vanavanemateks saamist.

Õigus keelata

Kuidagi kummaline on kuulata, kui inimesed räägivad, et elukaaslane/abikaasa ei lubanud midagi teha või kuhugi minna. Minu arust ei ole elukaaslasel/abikaasal õigus teist poolt keelata või käskida. Suhtes tuleb olla mõistev ja rääkida asjadest. Kui mulle ei meeldi miskit, siis ma avaldan oma arvamust ja arutan kaaslasega läbi asjad, et miks mulle ei meeldi. Keelata midagi, see ei ole lihtsalt õige. Mida see annab? Toob tüli ja tegija teeb ikka seda, mida tahab ning keelajal on nägu mossis. Tekib suhtesse mõra ja kui neid mõrasid on palju, siis läheb see ükshetk katki, tuhandeks killuks, ja selle parandamine on üldjuhul võimatu. Kooselu/abielu ei ole sunduslik ja ei tähenda seda, et kaasad teevad ainult seda, mida teine pool lubab. Suhtes peab olema usaldust ja mõistmist.
Mulle jääb alatiseks meelde professor Toivo Niibergi loengus kõlanud lause: "Abielu (tänapäeval kooselu) on kooselamise kunst, mida tuleb osata koos nautida."

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Eelmise nädalavahetuse viimasel tõusul tehti beer-linei võistlus. Võitis korraldaja ja kasti omanik Willi. Pildil teisekoha omanik - 10 hüppega mudilane:-) vot sihuksed on selle aasta mudilased

Kuidas teie teete tööd?

Kui mulle antakse mingi tööülesanne või suudan selle ise omale tekitada, siis asun asjale kohe kallale ja ei lõpeta enne, kui ta on tehtud. Lepingute ja tähtsamate asjade puhul üritan järgmise päeva hommikul nad nö värske peaga üle vaadata ja siis edastan nad vajalikele inimestele. Nii teen ma vahel ületunde, kuid mõnel teisel päeval pole mul eriti midagi teha, sest ülemus arvab, et mul on niigi juba palju tööd. Njah, vist on see minu kehv töökorraldus, kuid ma ei oska panna asju lauasahtlisse ootama või lobiseda töökaaslastega teades, et keegi ootab, millal ma töö valmis saan. Mulle meeldib, kui on kõik tööd tehtud ja ma saan rahuliku südamega õhtul koju minna. Nii siis ongi, et paaril päeval nädalas mööduvad tööpäevad lennates ja ülejäänud päevadel venivad, sest ma olen kõik ära teinud.
Mõni ütleks, et ma olen loll, sest üritan hetkel mõelda välja omale mõnd tööülesannet või lisatööd, mis tõstaks mu töökoormust ja no loomulikult ka sissetulekut:-)
Tegelt aga on ju nii, et mida rohkem inimene teeb, seda rohkem ta tehtud saab ja aega jääb ikka üle.

Uudiseid Venemaalt

Tikka ja Co startisid Tallinnast reede õhtul u 16.30 paiku ja jõudsid Venemaale Kolomnasse (100 km Moskvast kaugus) laupäeva õhtul.
Pühapäeval läksid helikopteriga ülesse, kui tulid sama targalt alla, sest vihmapilv lõppes 300 m kõrgusel. Ülejäänud päeva vegeteerisid.
Täna tegid 10 hüpet ja üks neist (minu arvutuste kohaselt neljas) oli Tikkal 200-s ja tegid selle helikopterist 4-se sitfly´na. Elu pidi ilus olema:-) ja Kadrile lubati saata kalendri soovid sõnumina.

Värskelt õhus

Kuna mul ei õnnestu kohe mitte ühtegi pilti täna siia ülesse saada, siis vaadake siit, mida tegi 15 langevarjurit täna hommikul kella 7-8 vahel Botaanikaaias.
Ja kui tõusta hommikul kell 5.30, siis tundub päev palju pikem ja liiklus sujub linnas väääga hästi.

KUMU

8.-13. august on KUMUsse sissepääs kõigile tasuta. Käisime eile paari töökaaslasega asja kaemas. Hoone ise meeldis mulle väga - ruumikas ja huvitavate lahendustega. Kunstinäitused vaatasime kiiruga üle, sest rahvast oli palju ja töökaaslaseid ei olnud eriti huvitatud rahulikult näitusi vaatama. Mõnel vihmasel sügisõhtul või nädalavahetusel lähen kindlasti sinna tagasi ja vaatan omale meeldivas tempos näituseid uuesti.
Saalide jalutades mõtlesin, et kunstiajaloo õpetajatel on nüüd võimalus teha koolis kunstiajaloo tunnid palju huvitavamaks, sest täissuuruses maali vaatamine on hoopis teine asi, kui raamatust kehva pilti vaadata ja meelde jääb asi ka paremini. Samuti juurdlesin asja üle, et miks mõne inimese teost loetakse kunstiks ja teise oma mitte. Mis asi üldse on kunst? Paraku jääb see meile kõigile vist arusaamatuks.

Peipsi järvel

Tudulinna, Iisaku, Rannapungerja ja Peipsi järv said nädalavahetusel meie poolt külastatud. Päevad olid täis päikest ja naeru. Terve laupäev ja pühapäev veetsime järves ja sõitsime veelauda ja -suuska. Lained olid päris korralikud järvel (mõni mees ütles pühapäeva õhtuni järve kohta meri) ja algajal oli tükk tegemist, et end püsti saada. Sõidetud sai korralikult - jalad olid täitsa pehmed, kui suuskadelt maha sain. Arvan, et ma tegin suuri edusamme veesuusatamises ja järgmine kord on juba lihtsam. Tiks tegi veelaugaga sõidus kõigile ära ja ilus oli vaadata, kuidas ta sõitis.
Õhtul käisime kohalikus ööklubis Prowints ja vat see oli elamus. Teadjamate hoiatus, et kaine peaga seal eriti kaua ei kannata olla, vastab tõele, kuid kui satute sinna, siis läbi käia tasuks ikkagi.
Pühapäeva hommikul enne järvele minekut tuli teha ka üks väike töö - tammi kivid paika seada. Selle tegevuse juures sai näha korralikku külavaimu - üks töötab ja kümme õpetab kaldal õlled peos. Keegi ei saanud kellegi peale kurjaks, lõõbiti, visati nalja ja töö sai kiiresti ja korralikult tehtud.
Õhtul koju sõites mõtlesin, et vat see oli üks väärt nädalavahetus. Sai puhata, lõbutseda ja ka näha Eestimaad (ja uusi inimtüüpe). Peipsi kant on koht, kuhu võiks iga kell tagasi minna, sest nägemata jäi palju ja veesuuska sõidaks veel ja veel.
Üks väike seik ajab siiani näo naerule. Laupäev. Tuleme järvelt ja suundume Kalle vanemate majja, kus plaan minna kohe sauna sooja. Tereve tee sellest räägitud ja paigas plaan, et naise enne sauna ja siis mehed. Ma polnud jõudnudki sauna poole minema hakata, kui üks neiu tuli juba saunast tagasi ja teatas "Tead, ma ei tahagi sauna, ma tahan LIHTSALT dušši alla." Nimelt ei kujutanud neiu ette, et tavalises (vanemat tüüpi) saunas ei ole dušši, vaid pestakse ennast ju kaussi parajaks tehtud veega. Selline korraldus neiule aga ei sobinud. Sama neiu suutis veel mõned lambakillud visata ja tõestas sellega, et igasse seltskonda satub ikka mõni määäääää.

...

Sind oodati väga ... kõik oli valmis su tulekuks. Sa tulid, kuid lahkusid pea kohe ... Noore ema pisarad voolavad ja voolavad, neil poleks nagu lõppu tulemas ... Sinu voodike jääb tühjaks ja külmaks ... Küsimusi on nii palju, kuid teha ei anna enam miskit ... Tahaks aidata ja lohutada, kuid ei oska ... ei oska isegi ette kujutada ema kurbust ... Sügav kaastunne kogu teie perele...

Pääsukesed

Meil on Tiduveres 2 pääsukeste pesa: üks räästa all ja teine kuuris tala küljes.
Kaks nädalat tagasi siutsus Räästa pesakond ja ema-isa linnukestel oli kibe kiire. Siuh pesasse ja enne kui sa jõuad silmagi pilgutada on tal pojad toidetud ja uuel ringil. Ja juba läheneb teine pesale... siuh sisse ja kiiresti välja uuele ringile. "Tala pesakonnas" oli olukord suht rahulik. Üks linnukestest istus aegajalt pesal ja soojendas mune, teine istus eemal eletrijuhtmel, jälgis olukorda ja ükshetk tõi pesast munakoore. Lendas sellega eemale ja lasi nokast lahti. Tuul kandis koore keldri katusele. Linnuke tõi selle seal ära ja lasi uuesti lahti. Nüüd kukkus koor rohu sisse ja rahulolev linnuke istus juhtmele laulma. Teine käis ikka aegajalt pesal istumas ja mune ja ühte koorunud pojukest soojendamas.
Eelmine nädal laupäeval vaatas Räästa pesast neli pojukest inimeste tegutsemist ja ootas ema-isa, kes olid süüa toomas. Pühapäeval ei paistnud enam kedagi Räästa pesas, kuid hoovis oli pääsukesi varasemast rohkem. Järelikult Räästa pesakond oli juba nii suur, et õppisid lendama ja iseseisvat elu. "Tala" pesast kuuldus siutsumist ja ema-isa linnul kibe kiire pojakeste toitmisega.
Nii ma olen pea iga nädalavahetus võtnud aja maha ja jälginud mõned minutid nende linnukeste tegemisi. Ja siis tuligi meelde, et kui lindudel on pojad piisavalt suured ja tugevad, alustavad nad lendu lõunasse ja meile tuleb sügis - vihm, tuul ja külm. Hommikuti Tiduveres ärgates ei ole siis enam kuulda lindude laulu. Tuleb vahepeal aeg, kus pole eriti midagi võimalik väljas teha.

Tuju läks ära

Kui reedel hüppama minnes oli veel peas plaan hüpata ka laupäeval või pühapäeval, siis mõne inimese käitumine suutis selle kustutada. Miks peaks inimene laiemalt mõtlema või miks peaks käituma vastavalt kõigile kehtestatud reeglite kohaselt? Ei, ta vaatab enda nina all vasakule ja paremale ja teeb otsuse, keegi teine ei vaja seda kama ja ma võin sellega reede õhtul kodus passida. Lennuväljal seisis aga õnnetu varjur, kes oleks väga tahtnud selle varjuga hüpata, sest just sel õhtul ei olnud sellele varjule järjekorda. Viha ja nördimus suur. Milleks mina käitun vastavalt reeglitele ja arvestan pidevalt teistega? Sellepärast, et oleme klubi ja klubikaaslased. Selleks, et kui keegi ei arvestaks kellegagi ja ei peaks reegleid millekski, siis ei oleks klubil enam mõtet, poleks hinge.

Kõik me teeme vigu, kuid mõned ei õpi ei enda ega teiste vigadest ja raiuvad omasoodu edasi.

Lohesurf vol2

Pole lennukeid ja pole hüppamist ja An 2 ei kutsu eriti, sest suudab südame korralikult läikima ajada. Egas muud, kui tuleb leida uusi huvitavaid hobisid. Valituks osutus lohesurf, sest õpetaja koos varustusega omast käest võtta:-)
Esimene arglik lohe lennutamise õppetund sai tehtud juba talvel Hiiumaal, kuid eile käisime Stromka rannas. Loheks oli 16,5m2 Cabrinah High aspect (Jaanuse esimene lohe). Talvel tahtis see sama lohe mind ära lennutada ja tekitas hirmu, kuid nüüd olin mina peremees ja sain õhina sisse. Õpetaja Jaanus hoidis algul seljatagant trapetsist kinni, et mul lihtsam ja kindlam oleks, sest jalad ei tahtnud kuidagi stabiilselt maapeal olla. Alguses oli ikka päris hirmutav, kui lohe mind õhku tõstis või kuhugi poole sikutas. Pärast muutus asi põnevamaks, sest õppisin tundma lohe käitumist. Juhtimine käib poomiga ja suurt keerulist pole seal midagi. Lihtsalt tuleb rahulikult paremale või vasakule poomi alla kallutada ja kui soovid, et lohel tugevam jõud oleks, siis tõmbad poomi täitsa alla. No ja siis on veel nüansse, kuid neid kõiki ma eile veel järgi proovida ei jõudnud (tuul vaibus ära). Õppetunni hindeks pandi 5+.
Treener pole mulle veel öelnud, mis järgmine kord õpetab, kuid arvan, et pean veel maapeal lohe lennutamist harjutama enne kui saan vette veelauale lohega sõitma.

Lihtsalt muhedad pildid

Lõpuks ka pildid

Saija talu pererahva ja abiliste tegemised

Kuidas on läinud

Kreetal (täpsemalt Georgioupolis) oli mõnus - päike, tuul ja vesi olid mu sõbrad kolmekesi. Seitsmest päevast üks oli tuuline ja vihmane, ülejäänud päevadel sooja 27-30 kraadi. Kusjuures sel on nii, et hommikul võib tuulevaikne olla ja õhtul on liivatormid Esimesel päeval suutsin ennast tagant poolt korralikult ära põletada ja tulemus oli see, et õhtul ja järgmisel päeval oli päris raske istuda või selili olla. Minu sellistele reisidele sobib reisikaaslaseks inimene, kes suudab samuti lihtsalt rannas lesida või leiab ise tegevust rannas või ranna lähedal. Ekskursioonidele ma ei kipu, arvan, et sinna võib minna koos lastega või vanemas eas. Teistele hoiatuseks - kui reisi peakorraldaja on Estour, siis võib juhtuda, et kõik reisil toimuv suhtlus on venekeelne ja üldse on nad kehvad korraldajad.

Eelmisest esmaspäevast alates olen siis uues kohas tööl juristina. Ettevõte tegeleb peamiselt külmutatud ja jahutatud liha ja lihasaaduste impordi ja hulgimüügiga. Ettevõtte kontoritöötajad tunduvad esmapilgul täitsa normaalsed. Eks mul ole vaja nendega harjuda ja neil minuga ning siis saab alles öelda, kuidas tegelik olukord on. Ülemused tegelevad autorallispordiga ja tunduvad sihuksed rahulikumad mehed olevat. Tänase päeva seisuga on peetud mõlema ülemuse sünnipäevad ja täna veel ühe töötaja sünnipäev, olen vormistanud mõned töölepingu lõpetamise teated/kokkulepped, kutsunud võlglasi korrale ja viinud ennast kurssi ettevõtte varasema juriidikaga. Suurem kiire sai eelmine nädal ära tehtud ja see nädal on lastud rahulikult sisse elada. Kuna inimesed ja nende töövõtted on erinevad, siis tuleb arvatavasti varsti mõned asjad oma käe järgi ümber sättida (nt dokumendi haldus). Ma ei taha vastutada lepingute korrasoleku eest, kui mul ei ole ülevaadet nende üle. Hetkel olen rahul oma otsusega, uue tööandja ja tööga. Ma saan tegeleda sellega, mida olen õppinud ja mis mind huvitab.

Saija talus on tehtud palju eeltööd, et saaks inimese moodi jaanipäeva seal pidada. Suur au ja kiitus selle eest läheb barbiele, kes on suurema osa tööst ära teinud. Abimeesteks on talle olnud sõber Kalle, isa Harri ja sõber Meelis. Mina, nagu naised varem, olen hoolitsenud tule, koristamise ja söögitegemise eest. Kusjuures söök valmib alati lõkkes ja põhiroaks on tuhakartul või ja soolaga. Vorstid või liha on kõrvalpala:P. Esimese talus ööbimise tegime eelmine reede vastu laupäeva ja te ei kujuta ette, kui mõnus on hommikul unisena pool alasti oma hoovis ringi jalutada, kuulata looduse häält, hingata värsket õhku, tunda päikese soojust ja niisket muru. See on nii mõnus, et tahaks kohe iga hommik sellist tunnet.

Küsimus, millele ei teagi kuidas vastata

Lennuki/firma omanik: Kristi, kas sa ei tahaks minna lenduriks õppima?
Kristi: no see ei ole ühepäevaga selgeks õpitav asi ja nõuab suurt-paksu rahakotti.
Lennuki/firma omanik: aa äkki sa ikkagi mõtled selle peale?
Kristi: .....

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Ajab kohe tigedaks

Täiesti uskumatu, kui tige võib inimene enda peale olla. Pidevalt tuleb uusi ideid ja lahendusi, kuid nii rakse on otsustada, milline neist see kõige õigem on. Ja kui mõtled mõne peale ja pead seda õigeks ning hakkad vaikselt peas lihvima, siis tuleb veel juurde üks lahendus või idee. Ja nii edasi ja edasi. Mõtlemist ei saa järgi ka jätta, sest lahenduseta ei saa see olukord jääda (olukorra lahenduseta jätmine võib tekitada palju pahandust). Minu viga on vist järjekordselt see, et üritan saavutada olukorda, mis on kõigile (kaasaarvatud mulle endale) vastuvõetav.

Ja Eesti riik ei oska mind varsti enam üldse üllatada. Nimelt võivad lasteaia kasvatajatena töötada kõik inimesed, kes on õppinud õpetajaks ja nad saavad suuremat palka, kui need kes on spetsialiseerunud väikelaste õpetajaks (kasvatajaks) ning teinud oma tööd juba aastaid ja pidevalt täienduskursustel osalenud. Kas teie tahaksite, et teie lapse kasvataja oleks üks noor inimene, kes on õppinud füüsikat või keemiat või ma ei tea veel mida ning tal pole mingeid teadmisi väikelaste õpetamisest (tal on lihtsalt kõrgharidus). Erivajadustega laste lasteaedadesse ja koolidesse saadetakse vanemaid ja lapsi nõustama lastepsühholoogid, kes pole tundigi tegelenud selliste lastega. Nad on näinud selliseid lapsi ainult videotreeningutel või lugenud neid raamatus. Oma teadmatusega on nad põhjustanud/põhjustavad veel suuremad traumad nendele lastele ja vanematele. No krt küll, kas tõesti ei tule piiri ministeeriumite lollustel. Kas varsti lubame kasvatajateks autoremondiluksepad ja/või doktorikraadiga õigusteadlased? Miks ei hinnata neid inimesi, kes on aastaid seda tööd teinud ja pidevalt arenenud ja täiendanud oma teadmisi. Inimesi, kes on südamega asja juures.

Algab otsast

Uus koht, uued inimesed, tuttav olukord (st kõigega on vaja ennast kiiresti kurssi viia, harjuda teistega) ja huvitav suvi on ees ning teatud plaanid lükkuvad taaskord edasi ja mõni üritus võib jääda minu osavõtuta (sama kahtlus oli ka eelmine aasta pea samal ajal:p), kuid arvan, et kõik see on seda väärt.

Nüüd vaja veel sõprandena lahku minna, sest tülitsemiseks ma ei näe põhjust. Ise põhjustasid selle olukorra. Hinge kraabib teadmatus, kuidas peamine edasi toimib - keegi teine ei oska seda korraldada.

Saija talu

Eelmisel laupäeval tuli meie õuele üks vanaproua koerakesega, kes olevat meie majas üles kasvanud, ja rääkis talust järgnevat:
Peremees ehitas talu u 1882. aastal. Taluõuel oli suur rehetalu, mille küljes tall 30-le hobusele, kahekambriline ait, viljahoidla, väike laut lammastele ja muudele loomadele. Peremees lasti küüditamise päevil oma koduõues naise ja kolme lapse silme all maha. Naine ja lapsed jäeti elama ja ei küüditatud, sest naine oli tavaline talutüdruk, kes käis mõisas teenijaks. Talu sai nime perenaise ametist, sest nimede panemise ajal küpsetas perenaine mõisale talu reheahjus saiju. Pesemas käidi ahju taga, kus oli spetsiaalne linaga eraldatav koht ja isegi leiliviskamise koht. Vesi olla voolanud lihtsalt palkide alla tehtud avast välja. Tütred läksid mehele, kolisid uude tallu ja ainuke perepoeg jäi tallu elama ning suri u 3-4 aastat tagasi.

Töövestlustel

Te olete 25, järelikult hakkate varsti (pisi)peret looma.

Ja kindlasti on teil oma kinnisvara olemas kus elada.

Te paistate väga arg ja tagasihoidlik inimene olevat. (öeldakse paari minutise vastaspoole jutuvadina lõpuks)

Meil on väga palju tööd ja pidevalt on kiire. (hommikul kell 9 ei paistnud antud kohas kellelgi kiiret olema, kuigi alustasid oma tööpäeva juba kell 8)

Vot sihukesi imekspandavaid lauseid kuulen ma töövestlustel ning tahaks karjuda appi. Tööandjaid ei huvita su oskused, vaid varasemad töökohad (mida tegid, miks ära tulid, palju palka said) ja perekonnaelu.

Mina olin essa:-)

Lisaks sellele kalale jäi õngekonksu otsa ka üks vähipoiss.
Kala pandi soola ja kuivama, vähipoiss viidi Hiiumaal vendade Tikkade salajasse vähkide kasvatuskohta suuremaks kasvama ja populatsiooni arendama.
Nädalavahetuse kalapüügi kokkuvõte: kalad ei ole veel näljased (targemad ütlesid, et järelikult pole veel kudenud ja õige püügiaeg on alles ees).