...

Sind oodati väga ... kõik oli valmis su tulekuks. Sa tulid, kuid lahkusid pea kohe ... Noore ema pisarad voolavad ja voolavad, neil poleks nagu lõppu tulemas ... Sinu voodike jääb tühjaks ja külmaks ... Küsimusi on nii palju, kuid teha ei anna enam miskit ... Tahaks aidata ja lohutada, kuid ei oska ... ei oska isegi ette kujutada ema kurbust ... Sügav kaastunne kogu teie perele...

Pääsukesed

Meil on Tiduveres 2 pääsukeste pesa: üks räästa all ja teine kuuris tala küljes.
Kaks nädalat tagasi siutsus Räästa pesakond ja ema-isa linnukestel oli kibe kiire. Siuh pesasse ja enne kui sa jõuad silmagi pilgutada on tal pojad toidetud ja uuel ringil. Ja juba läheneb teine pesale... siuh sisse ja kiiresti välja uuele ringile. "Tala pesakonnas" oli olukord suht rahulik. Üks linnukestest istus aegajalt pesal ja soojendas mune, teine istus eemal eletrijuhtmel, jälgis olukorda ja ükshetk tõi pesast munakoore. Lendas sellega eemale ja lasi nokast lahti. Tuul kandis koore keldri katusele. Linnuke tõi selle seal ära ja lasi uuesti lahti. Nüüd kukkus koor rohu sisse ja rahulolev linnuke istus juhtmele laulma. Teine käis ikka aegajalt pesal istumas ja mune ja ühte koorunud pojukest soojendamas.
Eelmine nädal laupäeval vaatas Räästa pesast neli pojukest inimeste tegutsemist ja ootas ema-isa, kes olid süüa toomas. Pühapäeval ei paistnud enam kedagi Räästa pesas, kuid hoovis oli pääsukesi varasemast rohkem. Järelikult Räästa pesakond oli juba nii suur, et õppisid lendama ja iseseisvat elu. "Tala" pesast kuuldus siutsumist ja ema-isa linnul kibe kiire pojakeste toitmisega.
Nii ma olen pea iga nädalavahetus võtnud aja maha ja jälginud mõned minutid nende linnukeste tegemisi. Ja siis tuligi meelde, et kui lindudel on pojad piisavalt suured ja tugevad, alustavad nad lendu lõunasse ja meile tuleb sügis - vihm, tuul ja külm. Hommikuti Tiduveres ärgates ei ole siis enam kuulda lindude laulu. Tuleb vahepeal aeg, kus pole eriti midagi võimalik väljas teha.

Tuju läks ära

Kui reedel hüppama minnes oli veel peas plaan hüpata ka laupäeval või pühapäeval, siis mõne inimese käitumine suutis selle kustutada. Miks peaks inimene laiemalt mõtlema või miks peaks käituma vastavalt kõigile kehtestatud reeglite kohaselt? Ei, ta vaatab enda nina all vasakule ja paremale ja teeb otsuse, keegi teine ei vaja seda kama ja ma võin sellega reede õhtul kodus passida. Lennuväljal seisis aga õnnetu varjur, kes oleks väga tahtnud selle varjuga hüpata, sest just sel õhtul ei olnud sellele varjule järjekorda. Viha ja nördimus suur. Milleks mina käitun vastavalt reeglitele ja arvestan pidevalt teistega? Sellepärast, et oleme klubi ja klubikaaslased. Selleks, et kui keegi ei arvestaks kellegagi ja ei peaks reegleid millekski, siis ei oleks klubil enam mõtet, poleks hinge.

Kõik me teeme vigu, kuid mõned ei õpi ei enda ega teiste vigadest ja raiuvad omasoodu edasi.

Lohesurf vol2

Pole lennukeid ja pole hüppamist ja An 2 ei kutsu eriti, sest suudab südame korralikult läikima ajada. Egas muud, kui tuleb leida uusi huvitavaid hobisid. Valituks osutus lohesurf, sest õpetaja koos varustusega omast käest võtta:-)
Esimene arglik lohe lennutamise õppetund sai tehtud juba talvel Hiiumaal, kuid eile käisime Stromka rannas. Loheks oli 16,5m2 Cabrinah High aspect (Jaanuse esimene lohe). Talvel tahtis see sama lohe mind ära lennutada ja tekitas hirmu, kuid nüüd olin mina peremees ja sain õhina sisse. Õpetaja Jaanus hoidis algul seljatagant trapetsist kinni, et mul lihtsam ja kindlam oleks, sest jalad ei tahtnud kuidagi stabiilselt maapeal olla. Alguses oli ikka päris hirmutav, kui lohe mind õhku tõstis või kuhugi poole sikutas. Pärast muutus asi põnevamaks, sest õppisin tundma lohe käitumist. Juhtimine käib poomiga ja suurt keerulist pole seal midagi. Lihtsalt tuleb rahulikult paremale või vasakule poomi alla kallutada ja kui soovid, et lohel tugevam jõud oleks, siis tõmbad poomi täitsa alla. No ja siis on veel nüansse, kuid neid kõiki ma eile veel järgi proovida ei jõudnud (tuul vaibus ära). Õppetunni hindeks pandi 5+.
Treener pole mulle veel öelnud, mis järgmine kord õpetab, kuid arvan, et pean veel maapeal lohe lennutamist harjutama enne kui saan vette veelauale lohega sõitma.

Lihtsalt muhedad pildid

Lõpuks ka pildid

Saija talu pererahva ja abiliste tegemised

Kuidas on läinud

Kreetal (täpsemalt Georgioupolis) oli mõnus - päike, tuul ja vesi olid mu sõbrad kolmekesi. Seitsmest päevast üks oli tuuline ja vihmane, ülejäänud päevadel sooja 27-30 kraadi. Kusjuures sel on nii, et hommikul võib tuulevaikne olla ja õhtul on liivatormid Esimesel päeval suutsin ennast tagant poolt korralikult ära põletada ja tulemus oli see, et õhtul ja järgmisel päeval oli päris raske istuda või selili olla. Minu sellistele reisidele sobib reisikaaslaseks inimene, kes suudab samuti lihtsalt rannas lesida või leiab ise tegevust rannas või ranna lähedal. Ekskursioonidele ma ei kipu, arvan, et sinna võib minna koos lastega või vanemas eas. Teistele hoiatuseks - kui reisi peakorraldaja on Estour, siis võib juhtuda, et kõik reisil toimuv suhtlus on venekeelne ja üldse on nad kehvad korraldajad.

Eelmisest esmaspäevast alates olen siis uues kohas tööl juristina. Ettevõte tegeleb peamiselt külmutatud ja jahutatud liha ja lihasaaduste impordi ja hulgimüügiga. Ettevõtte kontoritöötajad tunduvad esmapilgul täitsa normaalsed. Eks mul ole vaja nendega harjuda ja neil minuga ning siis saab alles öelda, kuidas tegelik olukord on. Ülemused tegelevad autorallispordiga ja tunduvad sihuksed rahulikumad mehed olevat. Tänase päeva seisuga on peetud mõlema ülemuse sünnipäevad ja täna veel ühe töötaja sünnipäev, olen vormistanud mõned töölepingu lõpetamise teated/kokkulepped, kutsunud võlglasi korrale ja viinud ennast kurssi ettevõtte varasema juriidikaga. Suurem kiire sai eelmine nädal ära tehtud ja see nädal on lastud rahulikult sisse elada. Kuna inimesed ja nende töövõtted on erinevad, siis tuleb arvatavasti varsti mõned asjad oma käe järgi ümber sättida (nt dokumendi haldus). Ma ei taha vastutada lepingute korrasoleku eest, kui mul ei ole ülevaadet nende üle. Hetkel olen rahul oma otsusega, uue tööandja ja tööga. Ma saan tegeleda sellega, mida olen õppinud ja mis mind huvitab.

Saija talus on tehtud palju eeltööd, et saaks inimese moodi jaanipäeva seal pidada. Suur au ja kiitus selle eest läheb barbiele, kes on suurema osa tööst ära teinud. Abimeesteks on talle olnud sõber Kalle, isa Harri ja sõber Meelis. Mina, nagu naised varem, olen hoolitsenud tule, koristamise ja söögitegemise eest. Kusjuures söök valmib alati lõkkes ja põhiroaks on tuhakartul või ja soolaga. Vorstid või liha on kõrvalpala:P. Esimese talus ööbimise tegime eelmine reede vastu laupäeva ja te ei kujuta ette, kui mõnus on hommikul unisena pool alasti oma hoovis ringi jalutada, kuulata looduse häält, hingata värsket õhku, tunda päikese soojust ja niisket muru. See on nii mõnus, et tahaks kohe iga hommik sellist tunnet.

Küsimus, millele ei teagi kuidas vastata

Lennuki/firma omanik: Kristi, kas sa ei tahaks minna lenduriks õppima?
Kristi: no see ei ole ühepäevaga selgeks õpitav asi ja nõuab suurt-paksu rahakotti.
Lennuki/firma omanik: aa äkki sa ikkagi mõtled selle peale?
Kristi: .....

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Ajab kohe tigedaks

Täiesti uskumatu, kui tige võib inimene enda peale olla. Pidevalt tuleb uusi ideid ja lahendusi, kuid nii rakse on otsustada, milline neist see kõige õigem on. Ja kui mõtled mõne peale ja pead seda õigeks ning hakkad vaikselt peas lihvima, siis tuleb veel juurde üks lahendus või idee. Ja nii edasi ja edasi. Mõtlemist ei saa järgi ka jätta, sest lahenduseta ei saa see olukord jääda (olukorra lahenduseta jätmine võib tekitada palju pahandust). Minu viga on vist järjekordselt see, et üritan saavutada olukorda, mis on kõigile (kaasaarvatud mulle endale) vastuvõetav.

Ja Eesti riik ei oska mind varsti enam üldse üllatada. Nimelt võivad lasteaia kasvatajatena töötada kõik inimesed, kes on õppinud õpetajaks ja nad saavad suuremat palka, kui need kes on spetsialiseerunud väikelaste õpetajaks (kasvatajaks) ning teinud oma tööd juba aastaid ja pidevalt täienduskursustel osalenud. Kas teie tahaksite, et teie lapse kasvataja oleks üks noor inimene, kes on õppinud füüsikat või keemiat või ma ei tea veel mida ning tal pole mingeid teadmisi väikelaste õpetamisest (tal on lihtsalt kõrgharidus). Erivajadustega laste lasteaedadesse ja koolidesse saadetakse vanemaid ja lapsi nõustama lastepsühholoogid, kes pole tundigi tegelenud selliste lastega. Nad on näinud selliseid lapsi ainult videotreeningutel või lugenud neid raamatus. Oma teadmatusega on nad põhjustanud/põhjustavad veel suuremad traumad nendele lastele ja vanematele. No krt küll, kas tõesti ei tule piiri ministeeriumite lollustel. Kas varsti lubame kasvatajateks autoremondiluksepad ja/või doktorikraadiga õigusteadlased? Miks ei hinnata neid inimesi, kes on aastaid seda tööd teinud ja pidevalt arenenud ja täiendanud oma teadmisi. Inimesi, kes on südamega asja juures.

Algab otsast

Uus koht, uued inimesed, tuttav olukord (st kõigega on vaja ennast kiiresti kurssi viia, harjuda teistega) ja huvitav suvi on ees ning teatud plaanid lükkuvad taaskord edasi ja mõni üritus võib jääda minu osavõtuta (sama kahtlus oli ka eelmine aasta pea samal ajal:p), kuid arvan, et kõik see on seda väärt.

Nüüd vaja veel sõprandena lahku minna, sest tülitsemiseks ma ei näe põhjust. Ise põhjustasid selle olukorra. Hinge kraabib teadmatus, kuidas peamine edasi toimib - keegi teine ei oska seda korraldada.

Saija talu

Eelmisel laupäeval tuli meie õuele üks vanaproua koerakesega, kes olevat meie majas üles kasvanud, ja rääkis talust järgnevat:
Peremees ehitas talu u 1882. aastal. Taluõuel oli suur rehetalu, mille küljes tall 30-le hobusele, kahekambriline ait, viljahoidla, väike laut lammastele ja muudele loomadele. Peremees lasti küüditamise päevil oma koduõues naise ja kolme lapse silme all maha. Naine ja lapsed jäeti elama ja ei küüditatud, sest naine oli tavaline talutüdruk, kes käis mõisas teenijaks. Talu sai nime perenaise ametist, sest nimede panemise ajal küpsetas perenaine mõisale talu reheahjus saiju. Pesemas käidi ahju taga, kus oli spetsiaalne linaga eraldatav koht ja isegi leiliviskamise koht. Vesi olla voolanud lihtsalt palkide alla tehtud avast välja. Tütred läksid mehele, kolisid uude tallu ja ainuke perepoeg jäi tallu elama ning suri u 3-4 aastat tagasi.

Töövestlustel

Te olete 25, järelikult hakkate varsti (pisi)peret looma.

Ja kindlasti on teil oma kinnisvara olemas kus elada.

Te paistate väga arg ja tagasihoidlik inimene olevat. (öeldakse paari minutise vastaspoole jutuvadina lõpuks)

Meil on väga palju tööd ja pidevalt on kiire. (hommikul kell 9 ei paistnud antud kohas kellelgi kiiret olema, kuigi alustasid oma tööpäeva juba kell 8)

Vot sihukesi imekspandavaid lauseid kuulen ma töövestlustel ning tahaks karjuda appi. Tööandjaid ei huvita su oskused, vaid varasemad töökohad (mida tegid, miks ära tulid, palju palka said) ja perekonnaelu.

Mina olin essa:-)

Lisaks sellele kalale jäi õngekonksu otsa ka üks vähipoiss.
Kala pandi soola ja kuivama, vähipoiss viidi Hiiumaal vendade Tikkade salajasse vähkide kasvatuskohta suuremaks kasvama ja populatsiooni arendama.
Nädalavahetuse kalapüügi kokkuvõte: kalad ei ole veel näljased (targemad ütlesid, et järelikult pole veel kudenud ja õige püügiaeg on alles ees).

Lapsed ja kingitused

Minu "väike õde" saab 6. mail kaheksaseks. Täitsa lõpp, alles oli mähkmetes ja kärus, nüüd juba väike preili. Hoidnud ja hellitanud olen ma teda alates tema 2. elukuust nii tihti kui võimalik (viimased aastad küll paraku vast kord kuus on olnud aega kohtuda, suhtleme iga nädal). Lapse elus toimunud olulisi sündmusi (sünnipäevad, jõulud, lasteaia lõpupidu, koolitee algus jmt) pole ma vahele jätnud kordagi ja alati üritanud teha huvitavaid kingitusi. Nii tore on vaadata õnneliku lapse nägu, kui ta paki avab ja kui ta seda asja hiljem ka korduvalt kasutab. Siiani on mul selliste kingituste tegeminekorda läinud, kuid iga aastaga läheb kingituste valimisega raskemaks.
Nüüd siis olengi jälle küsimuse ees, mida 8-seks saavale neiule kinkida. Ta ju täitsa väike preili juba, enam ei kõlba põnevad mänguasjad. Samas ma tean, et ta ootab "suurelt õelt" midagi uut, huvitavat ja meeldejäävat.

Tühjus

Piisab ühest kõnest, et järgmised kuu aega olla õnnetu ja oodata vastust, milliseks su tulevik võib kujuneda. Kõik tehtud plaanid lükkuvad teadmatuks ajaks edasi. Tahaks keerata aega edasi, kuid paraku pole see võimalik ja nii need päevad venivad. Ei tea, mida mõelda või öelda, lihtsalt ootad ...

Väike sõber käis külas

Mängis kõigega, mis kätte sai. Minu ülesanne oli ainult korjata ohtlikud asjad ohutusse kõrgusesse. Teisel korrusel roomas ringi, naeris, kilkas ja ütles "äitäh-äitäh-äitäh". Ei mingit jonni ega kisa. Pärast külaskäiku jäi autos juba Kristiine ristmikul magama ja kohe päris mehe moodi nohises:-)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Värsked lihapirukad otse meie ahjust. Homme jagatakse Tiduveres Saija talus neid ja kaneelikaid ka kõigile töökatele kätele. Tikka pugis juba täna õhtul kõhu punni ja magab nüüd:-)

Kord peab olema

Mulle meeldib kui asjad on omal kohal, kui laud on korras, kui riided on sirged ja neil pole plekke, kui on kord ja kontroll asjade üle. Kõik vastupidine häirib. Jube raske on, kui igapäevaselt mind ümbritsevad inimesed ei saa sellest aru ja ei suuda korda pidada. Kui võetakse mingi asi kuskilt, siis see pannakse sinna samasse kohta tagasi, mitte ei jäeta kuhugi ripakile. Palju lihtsam on ju endal, kui iga asi on omal kohal - ei pea kulutama mõttetult aega otsimaks, kuhu sa ta viimati suskanud oled. Ma ei kaaguta inimeste kallal, kui nad jätavad asjad ripakile, vaid võtan ja panen nad tagasi omale kohale, kuid samas kirun endamisi seda inimest. Ma olen vist väikestviisi korra- ja kontrollifriik.

Ei jää muud üle

Kui jurist-assistendi tööülesanded on muutunud sekretäri tööks, siis ei jää muud üle, kui asuda uut töökohta otsima. Palk ja seltskond võivad ju head olla, kuid tahaks ikkagi teha juriidilist laadi tööd ja tunda selles valkonnas oma saavutuste üle rõõmu (eriti huvitavad on töö- ja perekonnaõigus). Ma ei õppinud 5 aastat ülikoolis ja omandanud õigusteaduste magistrikraadi selleks, et vastata telefonile, saata kirju, hoolitseda kontoritehnika korrasoleku eest, tellida lilli jne, vaid ikka selleks, et süübida paragrahvi kõverustesse. Ma arvan, et nende tööülesannetega, millega ma praegu tegelen, saab ka keskkooli haridusega inimene hakkama.

Igatahes otsingud on alanud:-)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Tikkal on täna (pühapäeval) juhtimisõigus ainult sellele vahendile.

Soovitage

Soovitage ettevõtteid, kes suudavad korraldada ühed lõbusad ja sportlikud suvepäevad 20-25 inimesele augusti alguses Eestis.

Ürgmees

Eelmine neljapäev etendus Venus Clubis viimane etendus Ürgmehest, esitajaks Jan Uuspõld. Emotsioonid olid ainult positiivsed ja müts maha inimese ees, kes suudab 1,5 tundi inimesi naerutada.
Etenduse sisuks meeste ja naiste vahelistest erinevustest, võrreldi tänapäeva inimest ürgaja inimesega ning järelduseks see, et ajaga pole miskit muutunud. Mehed on ikka küttijad ja naised korilased. Seetõttu on mehed konsentreerujad (kes ei räägi eriti, vajadusel arutlevad) ja naised on info kogujad ja edasiandjad (pidevalt vajavad uut informatsiooni ja koheselt annavad selle edasi)... Meestel on oda ja naistel on korv:-)
Miks mees telekat vaadates ei kuule, mida naine räägib või mis tema ümber toimud? Vastus: ta on konsentreerunud (tänapäeva jahil).
Väga palju äratundmisrõõmu, et aa kuule meil on ju ka selliseid situatsioone olnud.

Hea ja halb

Trenni tegemisel on kaks head ja üks halb külg.
Head: lihased muutuvad ilusamaks ja energiat tuleb juurde (minul vähemalt küll).
Halb: õhtul peale trenni ja järgmisel päeval on kõht pidevalt tühi. Kuna minu pahe on söömine, siis on raske mitte süüa. Ma lausa naudin neid päevi, kui mul ei ole söögi isu. Kahjuks aga juhtub seda harva.

Mees, kes saab kõigega hakkama

Võitluses küttesüsteemiga, tuli laupäeval võitjaks Tikka. Seega tuleb kraanist jälle sooja vett ja toad on soojad.

Nüüd on aga küsimus, kas pahteldada lõhutud sein või mitte. Pole ju teada, kui kaua seekord asi töötab.

NB! Klienditeeinduses ja ettevõtete töömeestes olen ma endiselt väga pettunud.

Üks õnnetu kuu

No ei ole nii halba kuud, kui meil on olnud. Kõik algas peale reisilt tulekut ja järjekord on olnud järgmine:

1) trepi klaas vajus alla (ja on senini sellises asendis);

2) jäin haigeks (pea nädal kodus ilma hääleta);

3) lennuki saba läks vastu angaari ust ja katki ning tööl inimestel suhtlusprobleemid (mõni tibi ei suutnud ülemusele teatada, et viisa saab paar päeva hiljem kätte, sest passi ta hilines passi sisseviimisega. Pähe sain selle eest mina, mitte see tibi);

4) (gaasiga)küttesüsteem otsustas lõpetada sooja andmise. Töömehi ootasime 2 nädalat;
5) külmkapp lõpetas oma tegevuse;

6) uue külmkapi toomisel määriti esiku sein korralikult ära;
7) Tikka suutis oma jope voodri roosaks pesta;

8) Hiiumaal olles keeras ilm nii ära, et õues ei saanud midagi teha, jäätee sulgeti ja tagasi tuli tulla praamiga;
9) eile oli majal nr 4 mingi kanalisatsiooni probleem ja meie maja (4a) haises nagu solgiauk;

10) (nagu sellest solgihaisust oleks vähe) läks küttesüsteem jälle katki ja seekord lausa nii, et mingid kraanid tilkusid. Ei sooja toas ega sooja vett kraanist.

Mis järgmisena juhtub? Kas lastakse töölt lahti või hakkab asi lõpuks ikka paremaks ka minema?

Update: Kui ühte vidinat laos pole, siis oleme külmas ja sooja veeta 2 nädalat.

Allahindlus langevarjuritele

AS Tallinna Lennujaama Kasutustingimuste punkt 8.4.7 kohaselt tehakse alates 01. aprill 2006 50% allahindlust reisijatasust langevarjusportlastele vastava taotluse alusel.
Ons see hea või mitte, st kas enne maksime 100% reisijatasu või ei maksnud üldse?

Kaasapidajad koolitusele

Päris sageli teeb meie pere sisseoste Merimetsa Selverist. Üldiselt kipuvad need sisseostud olema õhtuti hilja ja siis avaneb poes selline pilt: 6 või 7 kassast töötavad 2, järjekorrad pikad ja kassapidajad on üliaeglased (igat läbilöödavat kaupa uuritakse ja puuritakse). Olen ennast alati rahustada üritanud, et nad ka inimesed ja ehk on tõesti väsinud jne. Täna kella 16.30 paiku külastasin jälle seda poodi ja mõtlesin, et võtan ainult sidrunid ja kaua see ikka aega võtab. Uskuge või mitte 2 sidruni pärast olin ma poes pool tundi. Inimeste korvidesse vaadates sain aru, et enamus (mehed) on tulnud täna varem töölt ja otsustanud enne kojuminekut poest torti ja sampust osta. Rahvast oli tõesti palju, kuid töötavaid kassasid oli ainult kolm ja neist ühes oli müüja õpilane, kes oli arvatavasti esimesi tunde kassas. Vahepeal oli kange tahtmine kassapidajale öelda, et tal on kaks kätt ja iga kauba pealt ei pea lugema, mis see on ja palju kaloreid annab.

Selliseid müüjaid on kindlasti ka mujal poodides ja ma saadaksin nad kõik Keila Säästumarketi kassapidajate juurde õppima, kuidas kauba sisestamisel kasutada kahte kätt korraga ja samal ajal veel ostjatega paarsõna juttu ajada ning neile viisakalt naeratada. Järjekorrda liiguvad seal poes kiiresti ja kes ei usu, mingu proovigu. Minul on küll väga kahju, et selliseid müüjaid Tallinna poodides pole kohanud.

Ärge tulgu keegi ütlema, et kõik see pole õpitav. Olen olnud suvehooaja müüja taolises poes ja kiire kassapidaja töö õpib paari-kolme tunniga ära, kui selleks vaid tahtmist on.

Kadunud

Peale toredat Austria reisi käisime pühapäeval Tiduveres koristamas. Palju sodi sai lõkkes ära põletatud ja suure reheahju korrasolek kontrollitud. Õhtul, enne äratulekut, küpsetasime lõkkel vorstikesi ja lõkke ääres istudes, tundsin, et varbad on märjad. Õhtul kodus polnud häda kedagi, kuid esmaspäeva õhtuks hakkas külmetus tunda andma. Nüüd on asi nii kaugel, et istun kodus palaviku, tatise ninaga ja hääleta. Lõbus ei ole, sest päris valus on hingata ja neelata. Perearstile sain aja homseks, eks näis ehk oskab ikka aidata. Registratuuri tädike oli päris üllatunud, kui kuulis, et ma olen kõik abinõud kasutusele võtnud (Sudafed, Saialille-astelpaju õli, rohkelt vedelikku jne).
Tundub, et mul jääb sulgpalli turniiril osalemata, kuigi valmistusime selleks kõvasti - ostetud sai reketid ja trennigi tehtud.
Lennuki osakonnast halb uudis - lennuki saba jäi öösel (angaari) uksevahele ja remondimehed on teel siia.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Uskumatu, kuidas suudab inimene nendel mägedel ära väsida vaid 5 tunniga. Eile õhtul olid kõik võimalikud lihased pehmod. Inimesed on siin väga lahked ja lõbusad. Täna aftersky Lehmatallis:-)

Austrias

Homsest alates olen nädal aega Austrias Ischgl´is lauatamas. Töö asjad lõpetatud, reisiärevus sees ja asjad koos, puudu veel sini-must-valge sall, mida lähen Kadri algatusel Kaubamajast otsima.

Äge on, et saab taas lennukiga sõita (ja ka maanduda) ja tervelt 6 päeva kõrgel mäel lumes mütata. Käia esimest korda ära Austrias ja kui õnnestub, siis piiluda ka veidike Sveitsi.

Töökõnedele ei vasta, kui tõeline häda käes, eks saadavad sõnumi. No ja mis hullu siin ikka juhtuda saab, kõik suured inimesed ju ja minu hoolealune lennuk läheb nädalaks korralisse hooldusse. Ja kui kohviaparaat neile tõesti keeldub kohvi andmast (mida ta paraku vahel nendega teeb), eks siis loevad ka lõpuks juhendit või toovad 6. korruselt kohvi:-)

Ise suutsin täna suures reisiärevuses HP3015 kombaini meie seatud seaded kõik kustutada, kuid taastada ei osanud enam. Peamine probleem on see, et faksil oli mälus kohustus ise null ette valida väljahelistamisel, kuid see on nüüdseks kadunud:-) Nalja hakkab tööl saama, kui töötajatel ei jäänud meelde, et null tuleb käsitsi ette valida.

Juhu II

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

... ja mõned esimesed lauaga hüpped sai ka tehtud. Igatahes väärt nädalavahetus oli ja nüüd loen päevi Austriasse sõidu alguseni.

Juhuuu

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Kes ütles, et lauaga sõitmiseks peab mäele minema? Jäätunud lumisel lahel köiega Niva taga oli palju ägedam sõita. Kui mina Niva roolis olin harjutas Tikka hüppeid ja ma üritasin ta sõitu võimalikult huvitavaks teha ning eks see õnnestus ka, sest lumelaua saabastega oli gaasipedaali tunnetamine kohati päris raske. Tikka on vanakoolimees oma Niva roolis ja sõitis rahulikult, nii et ma sain õppida lauaga auto taga sõitmist ja ...

Jäätee Heltermaa-Rohuküla

FW:
Originally uploaded by kiisukrissu.

... pole küll ametlikult avatud veel, kuid Hiiumaale saime seekord 25 minutiga ja ilma 1,5 h praamis loksumiseta. Minu jaoks oli see esmakordne sõit jääteed mööda mandrilt saarele ja tagasi. Sinna minnes oli väga vastik tunne sees. Õhtul rääkisid hiidlased uskumatuid lugusid jääteel sõitmisest.

95 ja 24

Minu hoidja

Minu hoidja sai täna 95 aastaseks. Suurimad õnnesoovid on läkitatud teele ja veel suuremad saab üle anda laupäeval koos kallistustega.

Kes ta siis selline on? Ta ei ole sugulane, kuid on hõimlane (täpsemalt vanaonu ämm). Minu jaoks on ta olnud kui üks vanaema ja hüüan teda tänaseni Väikevanaks. Minu esimesed mälestused temast on väga hägused. Kõigil sugulastel on aga meeles järgmine seik: Väike K ja ema lähevad lasteada ja keset Tammsaare tänavat teatab väike K, et ta ei pea sinna minema, sest keegi hoidjatest on ikka kodus ja nõus teda hoidma ning järgmiseks teatab kõva häälega - ma tean, Väikevana on alati kodus ja nõus mind hoidma. Emal ei jäänudki muud üle, kui mind Karja tänavale viia (seal elas ja elab praegugi Väikevana).

Väikevana on:
- see, kes õpetas mind sööma kohupiima ja tema retsept on senini minu lemmik.
- see, kellele kartsin kõige rohkem rääkida lahutusest, kuid kes kõige positiivsemalt selle vastu võttis. Nimelt teatas ta, et väga õieti tehtud otsus, kui ikka ei ole ise rahul. Elada tuleb nii, et ise oleksid õnnelik ja rahul.
- alati terve ja positiivse ellusuhtumisega. Ta ei salli ravimeid ja arste ning on haige olnud alles nüüd kõrges vanuses. Ise ütleb ta selle kohta, et masin väsib.

Tema kohta võiks öelda ainult positiivset, sest ma pole kunagi kuulnud, et ta karjuks kellegi peale või hädaldaks millegi üle. Alati kui kahtlen, kas minna Karjasse või mitte, siis mõeldes temale lähen ikka, sest olgem ausad - see võib jääda viimaseks korraks.

Vahvaaaaa:-)

Akrobaatika on asi, millega sai neljapäeva õhtul Audentese spordibaasis tegeldud. Tund aega kargamist ja minul olid lihased pehmed, riided, juuksed ja nägu poroloonitükke täis ning nägu naerul. Tegevus toimus batuudil, hoolaual, trampetil ja borolooniaugus (viimane on 2 meetrit sügav). Treener oli tore sell, kes suutis tegeleda kõigi 10 inimesega (meie olime algajad, kuid teised olid juba kogenumad sellid). Kõik mahtusid sõbralikult sellele suht väikesele alale ära. Mina tegelesin peamiselt kukerpallidega, sest mul ei tahnud need esialgu kuidagi välja tulla. Peale treeneri olid lahkelt õpetussõnu jagamas ka kogenumad sellid. Üks neist (vanust oli tal vast 15) teatas peale mu ühte kukerpalligahüpet:" Tead, ega sa mingi baleriin ei ole, võta mehiselt põlvedest kinni."
Nalja sai palju ja kindlasti ei jäänud see trenn esimeseks ega viimaseks korraks.
Lisaks on plaanis lähitulevikus proovida Lasnamäe kergejõustikuhallis flygrossingut.

Kohvi

Kõige parema kohvi saad siis, kui röstid ise oad, paned 2 teelusikatäit kohvi kruusi põhja ja kallad kuuma vee peale. Lased natuke seista, segad ja jood ilma suhkru ja kooreta.
Isegi presskannus ei saa nii head kohvi.
Sellist kohvi hüütakse sekretäri ja/või mustlase kohviks

Kohe

Alati kui keegi ütleb kohe, tuleb mul meelde Tibineni küsimus selle peale - "Kas emme kohe või minu kohe?"
Tõlgendus asjale oli midagi sellist:
* emme kohe - läheb veel aega;
* minu (st Tibineni) kohe - saapad jalga ja minema.

Kus te olite augustis?

Meie lennuk A registreeriti augustis 2005 Eesti tsiviillennukite registrisse. Samal ajal nõudis lennuamet veel mitmeid dokumente, mis olid vajalikud enne lennuloa saamist. Dokumentide nimekiri oli EÜ määrustes ja sealt aeti siis näpuga järge. Kõik paberimajandus aetud ja lennuk lubati lendama.

Täna sain kõne, et 8. juuni 2005 võeti vastu uus määrus, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2006 peab isikutel, kellel on õhusõiduk mittetulunduslikel eesmärkidel, olema mittetulundusliku lennutegevuse registreerimistunnistus. Selle tunnistuse saamiseks on esiteks vaja meil põhikirja muuta (määruse kohaselt peab põhikirjas olema märgitud üheks tegevusalaks õhusõidukite käitamine) ja teiseks peab täiesti arusaamatu lennutegevuse käsiraamatu koostama.

Ma ei kujuta ette kes selle raamatu valmis teeb, sest piloot on pidevalt lennus ja minul jääb kõvasti puudu teadmisi. Raamat on aga vaja valmis teha ja võimalikult kiiresti.

Lisaks. Kus oli Lennuamet varem? Ega see määruse sisu saanud neile teatavaks täna, pool aastat hiljem. Nad oleks pidanud juba siis teatama, et näe, uuest aastast sihuke värk ja hakake asjaga tegelema.

Lauatamas

Elusa ja tervena Himose mäelt tagasi. Kolm tõsist lauatamise päeva oli ja väsimus on kehas ka täna alles. Enne olin lauaga lauluväljakul ja Hiiumaal ühel künkal harjutanud. Korralikku mäesõitu sain nüüd Himosel. Esimese ja kolmanda päeva veetsime Lääne-Himose nõlvadel, teise päeva Põhja-Himose nõlval. Muide, Põhja-Himose lastemägi on parem Lääne-Himose lastemäest. Lääne-Himosel lauatasin enamus ajast sinistel radadel (nr 18 ja 19) ning Põhja-Himosel oli kõige parem minu jaoks algul lasterada (nr 6) ja siis üks punane rada (nr 5).
Kukkusin päris palju ja enamjaolt millegipärast põlvedele. Kui poleks olnud põlvekaitsmeid, siis oleks põlved päris korralikult paistes. Riided ja saapad pidasid ilusti vastu ja kinnituse sai arvamus, et jopel peavad olema aasadega trukid, milledega saab jope alumise ääre kinnitada pükste külge. Kuna mul neid ei olnud, siis pidin peale kukkumist peoga lund jopest välja võtma.

Lauatamise õpetaja on mul väga hea. Ütlen ainult kiidusõnu ja julgen teistelegi soovitada. Alguses olid tõstukid ja lauaga pööramine mulle hirmutavad, kuid esimese päeva lõpuks said need asjad mul selgeks ja võisin töökaaslasi juba vaikselt juhendada. Kõige parem oli õppida üksi mäel ukerdades, siis vahepeal uusi õpetussõnu kuulata ja nende järgi jälle sõita. Päris selge nüüd lauatamine veel pole ja õpetajal on juba järgmised harjutused Austria mägedeks valmis mõeldud. Samas sai õpetaja kinnituse, et võib mind julgelt üksi mäele jätta Austrias ja ise puudrit otsima minna:-)

NB! Lahti tuleb saada "hirmustruudus" - seljatagant tulevad suusatajad ja lauatajad.

Otsustamine

Vahel suudad mõne asja otsustamisel ennast ikka täieliku lollina tunda. Paned asja plussid ja miinused ritta, kuid eks kae, neid on ühepalju. Kindel on aga see, et otsustama pead ise. Mõte püsib peas ja ei taha sealt kuhugi minna.

Lisaks kipub veel tekkima kahtlus, et kas on ikka õige aeg ja koht. Kui ei ole täna ega homme, siis millal ta tuleb või kas üldse tuleb?

Varasemalt tehtud otsuseid on olnud nii õigeid kui valesid. On neid mida kahetsed, kuid oled neist üle saanud ja üritanud vigadest õppida. Viimasel ajal (st eelmise 1,5 a) tehtud otsused on olnud vägagi õiged ja ma ei kahetse neist ühtegi, kuigi nende tagajärjel sain ise tunda ja mõnele teisele tekitada palju valu.

Lohetamas

Peale jõulupühi olime Tikkaga Hiiumaal ja ühel tuulisemal päeval käisime lohet lennutamas, no seda kite´i. Tikkal õnnestub see asi ikka väga hästi - lumelaud all sõitis mööda jääd ikka edasi ja tagasi. Kadedaks tegi. Kange tahtmine on ise ka asja osata ja alustasin lihtsalt lohe lennus hoidmisega. Päris raske oli - jalad olid ikka korduvalt maast lahti. Lõpuks olin kõhuli maas ja lohele sai SOS tehtud (veidi sarnaneb põhivarju äralaskmisega). Nüüd pean ootama mõnd tuulevaiksemat nädalavahetust, et taas saaks proovida.

Puhkus

Reede on selle aasta viimane tööpäev. Jõulud veedame Pärnus, siis vahepeale tädi manni juubel (peo ettevalmistusel olen korralduste andja rollis) ja 26. põrutame Hiiumaale puhkama. Minema siit linnamelust, kohtuma talvise ja rahuliku Hiiumaaga. Plaanis on kindlasti mitu head saunaõhtut, pahla-Jansa pahlakilud ja rohkesti viibimisi looduses.
Aastavehtuse vastuvõtmise koht ja seltskond pole veel kindel ja ma ei tahagi sellele mõelda, sest mulle ei meeldi aastavahetused. Vot jah, osadele ei meeldi jõulud, aga mulle ei meeldi aastavahetus. No ei saa ma sellest aastavahetuse melust aru ja ei oska ka rõõmu tunda. Nuhtlused on need aastavahetused minu jaoks.

Nädalavahetus

Nädalavahetus algas reede õhtul meie juures krevetiõhtu nimeall. Kümme inimest suutis ära süüa ainult 8 kg koorimata krevette, mida Tikka vaaritas. Üritust peab millaski kordama, sest järgi jäi 5 kg.
Laupäeval sai pool päeva magatud, siis 1,5 tunnine jalutuskäik Tabasalu looduses ja õhtul oli ülemuse sünnipäev. Sünnipäev algas sulgpalli võistlusega Zelluloosis. Naiste arvestuses jäin eelviimaseks, kuid mäng meeldis ja tekkis mõte mõnel vabamal õhtul veelkord mängima minna. Jätkus sünnipäev Villemi pubis ja südaööl ööklubis Amigo, kus esines Singer Vinger. Ei saa neid mehi mitte laita...
Pühapäeva peaaegu magasime maha - asjalikumaks sai hakatud alles peale kella nelja õhtul.

Talveriided olemas

Pika otsimise ja proovimise peale on nüüd siis lõpuks olemas ka varustus lauaga mäele minekuks. Puudu on veel saapad, kuid need peaks täna ostetud saama.

Modell: kes muu, kui barbie:-)

Kingitus

Sõbrad, teie kingitus on nüüd lõpuks mul käepeal. Valik oli raske, sest erinevaid variante on nii palju. Kui kokku saame, siis küsige näha:-)
Suured tänud teile.

Austria Alpid

Umbes kuu aega oleme üritanud panna paika mingit suusa/lauareisi. Algselt oli plaan minna Norra, kuid seal ööbimised majakestes ja see tähendab, et mõttekam minna suurema seltskonnaga. Paraku aga paljudel on juba tehtud reisiplaanid ja osadega ei klappinud mineku ajad, osadel pole raha ja kõike muud (nt mõned inimesed ei suutnud otsustada, mida nad teevad või tahavad). Seega, et asi edasi liiguks, otsustasime valida sihtkohaks mäed, kuhu saab ka kahekesi minna. Valituks osutus Slovakkia, kuid sinna kõik lendudega reisid broneeritud, bussiga ei taha minna (mõttetu aja raiskamine). Järgmisena võtsime ette Austria. Ja ets kae, täitsa olemas. Nüüd siis tehtud broneering reisile 18.-25. veebruar 2006 ja kohaks on Ischgli suusakeskus. Kui kellelegi huvi pakub, siis seltsilised on alati oodatud.
Kui reisikaaslasi ei tule, siis saab nalja - Tikka karmimatel radadel sõitmas ja mina kuskil õpilasradadel ukerdamas:-)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Jurmala Spa hotell. Päris ilus:)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Jurmala ootab! Siiani 1 vaba koht. Veel j6uate!

Tähelepanu seltismehed!!!

Pakkuda üks koht Jurmala hotellis see nädalavahetus. Start laupäeva hommikul 8.00 Tallinnast ja 9.30 Pärnust. Tagasi pühapäeva õhtul. Laupäeval plaanis külastada Jurmala veekeskust ja pühapäeval Siguldas tuuletunnelit ja muud huvitavat.
Tuba hotellis jagate ühe meeldiva noormehega, kes ei hammusta ega haugu.
Helistage või kirjutage kohe täna (st reedel), kui pakub huvi.

Inimesi oli kokku 22,5:-). Jaanuse kaameraga tehtud pildid üritusest siin

Kõige vastikum asi ...

Kõige vastikum asi on valetamine. Tööalaselt kohtab seda päris palju. Nt: saadad inimesele meili ja faksi palvega midagi teha. Sa tead, et ta ootab seda ja nädal aega hiljem helistades ütleb ta sulle, et pole saanud seda kätte. Kuigi võid kindel olla, et see kiri on tal postkastis loetuna olemas ja faks seisab lauanurgal. Inimene pole lihtsalt sinu asjaga tegelenud. Vale tuleb osade inimeste suust kuidagi väga kergelt välja. Päris sageli oled fakti ees, kas seda inimest, kes sulle midagi selgitab või kellega sa koostööd pead tegema, võib ikka usaldada. Kas ta räägib tõtt või valetab seekord?

No ei ole siiani aru saanud miks inimesed valetavad. Enamus valed tulevad ju siiski ilmsiks. Palju parem oleks otse välja öelda: vabanda ma unustasin või vabanda ma pole jõudnud, mitte valetada: ei ma pole sinu kirja, faksi vmt kätte saanud.

Kui keegi küsib sult arvamust, siis ütle ausalt, kuid viisakalt, sest ta ju küsibki Sinu arvamust antud asjast. Valega võid tekitada paksu pahandust, palju probleeme ja häbistada ennast.

Juba küllaltki väikestel lastel võib täheldada valetamist. Kui nüüd vanemad ei pane tähele lapse valetamist ning ei piira/keela seda, siis valetamine süveneb ja sellest väikesest armsast põngerjast võib tulla üks vastik valelik inimene. Kust aga lapsed õpivad valetamist? Või on valetamine algselt nende jaoks mäng? Miks valetamist on ühiskonnas üha rohkem? Kas selle pärast, et üha vähem on vanematel aega pöörata tähelepanu oma lastele või ühiskonna käitumine õpetab neid? Kui põhjus on selles, mis siis praeguses tempos jätkates varsti saab. Kas mingi aja möödudes valetavad kõik, sest kõik teevad ju nii?

Üllatus

Laupäev, mõnus hommik ja sellele järgnes suuremat moodi poodide külastus ja kino ("Peab armastama koeri" - tõeliselt hea komöödia). Kodust lahkusime kaheteistkümne paiku ja naasime peale seitset. Astusime uksest sisse ja Tikkal hirmus kiire ülesse. "Ei no oota, ma tahan wc-s ära käia." "Ei-ei lähme kohe ülesse." Kummaline, mis tal sellega nüüd nii kiire on. Olles poolele trepile jõudnud jäi suu lahti, sest lagi oli täis punaseid ja kollaseid õhupalle. Ja siis tuli välja, et me polegi kahekesi. Rahvast oli kohe kõvasti ja seinapeal oli plakat ja kõik söögid-joogid olid olemas ja ... ühesõnaga üks tore sünnipäevapidu võis alata.

Hehh sõbrad:-) See oli tõesti suur üllatus. Hea, et ma trepist alla ei kukkunud. Suured tänud teile kõigile selle sünnipäevapeo eest:-)

Olin tore öömaja pakkuja

Enne pidu lubasin ollile ja jänesele vajadusel öömaja pakkuda. Ise lahkusin peolt poole kahe paiku, pugesin kohe voodisse jalülitasin telefoni hääletule, et saaks hommikul rahulikult magada seni kuni und jätkub. Oll ja jänes olid meelest läinud.

Öösel ärkasin ülesse hirmsa prõmmimise peale. Keegi tagus vastu ust. Võtsin teki ümber ja hiilisin trpist alla, et no äkki on midagi juhtunud majas. Piilusin silmaaugust - seisab meesterahvas uksetaga. No, arvatavsti oma maja inimene, sest võõrad ei tohiks sisse saada. Süda sees pekslemas avan ukse. Meesterahvas teatab: "Vabandage, õuse on üks neiu ja noormes, nad on vist teie külalised ja tahavad sisse saada. Kas ma lasen nad alt sisse?" Unesegune nagu ma olin, käis peast läbi ainult mõte: ei, mulle ei peaks küll keegi tulema öösel kell 5. Kindlameelselt keelasin naabril neid sisse lasta ja läksin akna peale piiluma. Nii kui ma neid seal all õues nägin, tuli ka meelde kes ja miks. Viskasin neile aknast võtmed ning öömajalised said öömajale ja altnaaber jälle rahus magama.

Vot nii

Trükid Neti otsingusse sõna Kiiev ja esimeseks tulemuseks saad selle.
Esimese hooga lööb pahviks ja siis ajab naerma, mille kõigega inimesed ka ei tegele ja mille kõige otsa sa internetis ringi liikudes sattuda võid. Kas nimetatud link peaks nüüd iseloomustama Kiievit või annab see mulle mingit informatsiooni? Enne otsima asumist arvasin küll, et esimeste variantide seast leian reisibüroode pakkumisi.

Pläta-pläta

Ihii. Eile õhtul pani ta kaks viimast kihti lakki põrandale ja täna hommikul sai seal põrandal palja jalu käia ja pläta-pläta teha. Lisaks sai aknast ka hommikust Toompead kiigatud.

Seega asi on nüüd nii kaugele jõudnud, et juba täna tuleks välja mõelda, mis värvi seinad teha, homme kõik seinad-laed tolmust puhtaks ja värvima. Õnneks lubasid PP-d laupäeval appi tulla.

Nad haisevad

Vanemaealisi inimesi (vanus üle 60) on kõikjal - ühistransportides, polikliinikutes, poodides, treeningsaalides (isegi ka body-pump trennis) jne. Mul ei ole selle vastu midagi, tore, kui nad ei istu ainult kodus teleka ees, kuid mille krt pärast nad haisevad. Enamjaolt haisevad nad kuse järgi, kuid on ka kõiki muid ebameeldivaid lõhnu.
Ma ei mäleta küll, et minu vanaema või vanavanaema või mõni vanem sugulane oleks haisenud. Tänapäeval, kus enamus korterites on olemas vesi (ka soevesi), ei oska vanemad inimesed millegi pärast enda ja oma riiete puhtuse eest hoolitseda. Kas tõesti kokkuhoid on see, mis ei lase seda teha? Ei tahaks uskuda. Loomulikult võib osadel olla meditsiinilise probleeme, kuid kas kõigil neil haisejatel? Selles ma kahtlen.

Äkki on neil kuri plaan nooremad inimesed haisuga "välja süüa" poodidest, ühistranspordist, treeningsaalidest jm?

Kultuursemaks

Nii, seekord tahaks minna vaatama balletti Pähklipureja või Luikede järv , mis etenduvad Rahvusooperis Estonia detsembris ja jaanuaris.

Kuna minu eelmised teatrikaaslased teatasid, et neid ei huvita ballett ja nemad minuga seda vaatama ei tule, siis otsin omale kaaslasi. Kas lugejatest keegi on huvitatud või pean tõesti üksi minema?

Kas minna ...?

Neljapäeva õhtuks pean otsustama, kas lennata kaasreisijana Oslosse või mitte. Hommikul kell 7 ( utc järgi 0400) EETN ja 11 (utc 0900) ENGM.
Asjal on omad plussid ja miinused. Esiteks oleks äge lõpuks proovitud ka üle pika aja, kuida on lennukis olles maandumine ja teiseks saaks enda opereeritava lennukiga lendu proovida. Kolmandaks, oleks tore külastada linna (isegi riiki), kus pole varem käinud. Miinus - mida krt ma teen hommikul nii vara Oslos.

Update: Keegi teine otsustas minu eest - lendu ei toimu.

Valimised

No ei saa ma sellest kirjutamata jätta.
Käisin minagi pühapäeval kohalikus omavalitsuses hääletamas (nb! endiselt olen registreeritud Pärnu maakonda) ja pidin käpuli kukkuma, kui nägin kandidaatide nimekirja. Korduvalt võis kohata nimekirjas kohalikku pätti või joodikut. Erakondi oli kolm: Eestimaa Rahvaliit, Viljaveski ja Eesti Keskerakond.
Tulemused: R 7 kohta, V 4 kohta ja K 2 kohta. Mulle selline tulemus meeldib:-) Vähemalt minu kodukandis ei valitse K.

Sõnumeid Itaaliast

Nii, eile nad siis startisid EETN lennuväljalt kell 06.00 UTC ja Meduus on veidi kajastanud teekonda. Mina edastada tema poolt saadetud uudiseid ja teateid.

13.10.2005 hommikul 07.19 saabunud sõnum: Milano Centrale raudejaam. Kell on 6.15 kohaliku aja järgi ja istun peldikus luku taga, uks ei tule enam lahti. tundub, et tuleb põnev reis.

Ajakirjandus

Tuleb välja, et Eesti ajakirjanikel ei ole enam millestki huvitavast kirjutada või ei viitsi nad midagi asjalikku kirjutada. Varsti on nii, et mõnel miljonäril lõhkeb autokumm tööle sõites ja see uudis satub mõne "järjest rohkem allakäiva ajalehe" päevauudiseks.
No hallo, kuhu me sedasi jõuame.
Lisaks suudavad nad alati infot moonutada või selles kõvasti eksida.
Ajalehed ei ole enam asjalikud, vaid koomiksid, mida lugedes saad hea kõhutäie naerda, kui tead asja tegelikku tausta.

Kultuurielamus

Etendus "Kõik armastavad ..." on väga hea komöödia. Näitlejad Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak, Merle Palmiste, Peeter Oja, Tõnu Mikiver, Aleksander Eelma ja kass Miku olid tasemel. Mikul oli kõige raskem osa:p. Soovitan kõigil, kes tahavda hea kõhutäie naerda, seda vaatama minna.
.....
OPAAL* (oma kassi kohta): Ta pole kunagist ea välja näinud. Ma ei tea, misjauss ma säändse kassi üldse majja võtsin. Ju ma tahtsin tema kõrval esi paremb välja näha.

OPAAL: Mehed hindavad kolme asja naise juures - pikad ripsmed, suured rinnad ja hea söök.
.....
* Opaal on prügimäe kõrval üksi elav naisterahvas, kes on väga hea inimene ja kelle headusest soovivad kasu lõigata kolm pätti.

valikud

Kunagi oli probleem, et kõik asjad olid ühesugused. Naabriga oli samasugune mööbel, nõud ja riided. Ei oldud eriti rahul.
Nüüd - valik on nii suur, et ei oska valida. Üks on ilusam/parem kui teine. Poes läheb alati kaua aega, sest valida on raske.
Sama on telefonioperaatoritega - tahaks valida uut ja odavamat, kuid kuida saada teada, milline neist kõigist vastab mu ootustele. Jällegi selleks peab külastama nende kaupluseid või kodulehte, mis omakorda võtab aega.
Kauplejad ajavad inimeste pead sassi - odavamad hinnad, suurem valik, hinnasoodustused jne.
Aja kokkuhoiu mõttes on lihtsam mitte käia poes ja tarvitada vanu asju. Või siis kodus välja mõelda, mida sa konkreetselt ja millist tahad, minna poodi otse müüja juurde, esitada oma soov, tasuda arve ja lahkuda (muidugi siinjuures on oluline, et müüja oleks hea).
Jah, kuid nüüd jälle küsimus - kas alati on seal poes seda ja sellist mida sina tahad? Seega tekib omakorda küsimus, kas siis üldse on hea midagi konkreetset soovida. Konkreetne soov võib sind veel rohkem hulluks ajada poodide vahet jooksmisega?

HEI SINA, ELA OMA ELU

kui sul jääb midagi enda eraelust puudu või on midagi valesti, ei ole vaja seda kompenseerida teiste eraellu nina toppimisega või teatud asjade kõigile avalikuks tegemisega. kui asjaosalised tahavad teatud fakte, pilte või sündmusi teistega jagada, siis seda ka üldjuhul tehakse.

Alaealine

Hiiumaa, Veski tall, sünnipäev ja varvastekastmine, kell 23 kanti ja rahvast üle 15 inimese. Astub sisse sinises vormis tädi, tuleb otse tahakambrisse (kus käis meie pidu) vaatab mulle otsa ja küsib isikuttõendavat dokumenti. Kuna mul seda pole, palutakse nendega koos välja minna ja sinise-valge kirjusse autosse istuda. Andmete kontroll: mina ütlen sünniaja ja elukoha (nii rahvastiku registri järgse kui ka tegeliku), tädi küsib raadiosaatja teel minu sünniaega ja elukohta. Kõik õige ja nende üllatuseks ei olegi ma alaealine. Vabandavad, soovivad head peo jätku ja sõidavad minema.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

... ja selle masinaga sõidan mööda Hiiumaa metsateid

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Metsa seenele, auu-auu

Teatrisse

Ahaa. Pole ammu käinud teatris ja temaga pole me üldse koos sinna jõudnud. Nüüd siis asjad nii kaugel, et neli Draamateatri piletit kodus lauapeal ja ootavad 28. septembrit. Etenduseks on Kõik armastavad .... (komöödia).
Tulemas on külm sügis ja talv ning enda ja teiste meelte värskendamiseks üritan veel erinevaid kultuuri ja vabaaja üritusi organiseerida:-)

Nohu

Peale seda nädalavahetust olen täiesti kindel, et enam ma nohuga (isegi väikesega) lennukisse ei roni. Rõve on olla, kui kõrv on pool päeva lukus ja sa ei kuule selle kõrvaga midagi ning järgmised kaks päeva ta lihtsalt praksub aegajalt. Lisaks muutus see väike nohu veidi suuremaks.
Ei oska muud öelda, kui et vigadest õpitakse.

Kadedus

Vahest kuulad teiste lugusid või vaatad kõrvalt nende elu ja tunned, kuidas väike kadeduseuss tahab hakata tekkima. Nii on tegelikult meil kõigil. Samas, milleks kadestada, kui tegelikult on sul endal samuti kõik ilus ja hea eluks vajalik olemas. Tuleb ainult osata neid näha ja nendest rõõmu tunda, mitte kibestuda ja soovida olla teistega samasugune või parem.

Ja kui sul ikkagi ei ole midagi sellist, mida teisel on ja ise väga tahaksid, siis mõtle, et järelikult ei ole praegu õige aeg selle saamiseks või sul ei ole seda tõesti nii väga vaja.

Kadedad inimesed on vastikud, sest nad tahavad teistele halba. Nad usuvad, et siis hakkab neil hea või tunneb teine ennast samuti halvasti.

Kõrgemale-kõrgemale, et näeks kaugemale.

Terve nädal on möödumas kolides ja alates homsest olen tervelt neli korrust kõrgemal (praegu 11. korrus, homme 15.). Vaade aknast ei ole võrreldav vaatega vabalangemises, kuid ikkagi lähemale taevale ja päikesele ning parem vaade merele.

Lenniku on ka lõpuks, peale mitmeid viperusi, lendu saanud ja on juba teinud tiirud St. Peterburis, Kiievis ja homme läheb Luksemburgi.

Tundub, et eelmise nädalavahetuse ilmategemine mõjub sellele nädalavahetusele ja on lootust 4000 m kõrguselt vabalangemisse hüpata.

Ja ikka ei õnnestunud

Olen mitu kuud selle pärast jooksnud ja pead valutanud. Üritanud ennast selle valdkonnaga nii palju kui võimalik sellise lühikese ajaga kurssi viia.(tegelt tunnen ennast täiesti lollina, sest ikka veel ei jaga mõhkugi). Eile tegid kiiremaid liigutusi peale minu lõpuks ka teised inimesed ja jõudsimegi nii kaugele, et õhtul pidi ta rattad Eesti maapinnalt õhku tõusma. Kahjuks see ikkagi ei juhtunud, sest oli tekkinud mingi tehniline rike. Täna siis Pariisist mehhaanikud kohal ja putitavad, et ikkagi saaks uuel töönädalal temaga lendama.

Loodan, et minu jaoks saabub nüüd selle projektiga rahu ja saab muuga edasi tegelema hakata, sest ma ikkagi ei jaga seda lennukite värki ja jätaks sellega tegelemise teistele. Minule meeldib istuda lennukis, sõita sellega 4000 m kõrgusele, vari seljas lennukist välja hüpata ja nautida vabalangemist.

Kui on kiire, siis on ülikiire. Aega jääb kogu aeg väheks ja kiiresti tegemist vajavad tööd tuleb aina juurde. Kui aga kõik see kiire töö saab tehtud, siis tekib hetk, kus polegi nagu midagi teha. Ometi tead, et väiksed mitte nii kiired asjad on veel teha ja teedki neid siis, kui on viitsimist neid teha.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Pühapäeval maandusin pildil olevate tegelaste seltsi:-)

Igatsus

Igatsus tekib seda rutem, mida kaugemal igatsetav. Igatsus kasvab iga päevaga ja muudab taaskohtumise omamoodi eriliseks. Selliseid aegu on vaja, sest see õpetab hindama koosveedetuid hetki ja teineteist.

Unenäod langevarjutamisest

Unenägu nr 1 (nägin hooaja alguses)
Lennukist välja ja vabalangemisse. Kõik äge ja mõnus, kuni varju avamiseni. Ei saa ise hakkama, mingi ilge jama (millegi pärast tuli varju avada padjast tõmmates). Pusserdan ja pusserdan. vx lendab kõrval ja tahab aitata. Käratan talle: "Kao eemale, sul endal seal veel suurem jama. Ära minu pärast muretse." (vx-il väga pikk meduusipael ümber keha). Langen ja langen, üritades ikka veel varju avada... Ärkasin ehmatusega üles.

Unenägu nr 2 (nägin täna öösel)
Elaki seltskond lumisel mäel. Alice titevankriga ja Kardi utsitavad: "Mine ikka lauaga sõitma, mis siis, et tugev nohu on. Mul läks sõitmisega nohu ära." Ja juba jooksevad enamus elaklasi helikopterile.
Lendame, kuid nüüd juba lennukiga ja kõigil varjud seljas. Lennukeid kaks. Meie lennukil (tundus L410 moodi algul) küljeuks ja tagaluuk ning mõlemad avatud. Kõrval lendab teine lennuk(samuti L-410 moodi) ja seetõttu ei saa küljeuksest välja hüpata. Väljun tagaluugist. Väga ilus vabalangemine. Mõtlen, yes, lõpuks saan hakkama ja ei pöörle enam kontrollimatult. Otsustan teha kompleksi ja ka see õnnestub. Kõrgust 1000 ja avan varju. Tunnen, et aeglane avanemine on. Vaatan üles. Roosa kuppel avaneb ja siis, olles pooleldi avanenud, hakkab kuppel ülespoole jääma ja mina allapoole vajuma. Krt, kes sedasi pakkis ja ei kinnitanud korralikult kolmikrõngaid. Mis siis muud, varuvari. Tõmban mitu korda, midagi ei juhtu. Sang ei liigu paigast. Lõpuks avaneb, kuid ka seekord sama probleem. Varuvari, mis on sinist värvi, tahab mu juurest lahkuda. Haaran vabaotstest kinni. Raske on hoida, kuid kahjuks pole kuhugi neid kinnitada. Põimin nad siis läbi käe ja alla vaadates selgub, et kohe tuleb maanduma hakata. All on täpselt punase katusega tivoli ja suured laiad puud. Maandun puuotsa. Vari on nüüd juba punast värvi. Veela tuleb juurde ja üleb:"Liiga viimasel minutil avasid varuvarju, püüa järgmine kord varem." Korjan kodinad kokku ja lähen klubi poole. Istun vaikselt ja nutan, sest jäin napilt ellu. Keegi ei saa aru, miks ma õnnetu olen ja kõnnivad lihtsalt mööda, nagu midagi poleks juhtunud. ...

Nimekaim

Pole varem kohanud nimekaimu, kuid täna leidsin tema siit.

Ei tea, kas kirjutada talle või mitte. Huvitav oleks ju teada, kes ta selline on ja millega tegeleb.

Ise oleks küll kummaline saada kiri, kus teatatakse: hei, meil on täpselt ühesugused ees ja perekonnanimed. Suhtuksin vast skeptiliselt sellesse ja ei vastaks.

Andestamine

Kas andestada sõbrale, kes on sind reetnud ja sellega päris korraliku probleemi tekitanud?

Andestada saab, kuid enne tahan teada, mis põhjustel see inimene sedasi tol hetkel käitus ning tegelikult ootan ka, et ta paluks andeks. Teatud asju ei ole võimalik lihtsalt peast välja visata ja teha nägu, nagu kõik oleks korras ja midagi pole olnud. Tahan teada, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Selleks oleks aga vaja koos kohvilaua taha istuda ja asjad läbi arutada.

Samas, kui andestad ja üritad sõprust jätkata endisel tasemel, ei või sa kunagi kindel olla, et asi ei kordu. Siit tekib jälle järgmine küsimus, kas inimene, kes sõbra reedab, väärib sinu sõprust.

Piloodi otsingud

... käivad juba mitu nädalat. Peamised tingimused on: lennutunde vähemalt 2000 ja suudaks organiseerida lennuki heaolu eest ja oleks nõus töötama vähemalt 5 a.
Väljaõppe konkreetsele lennukile kindlustatud (Ameerikas, tehase juures).
Nõudmised on vist liiga suured, sest tulemus on olnud väga kesine.

Pisik ringleb

Perekond sai pisiku. Mina hüppan, ema käis tandemhüppel ja isa läheb 5. august IAD-koolitusele. Venna tahab ka väga tulla koolitusele, kuid kuna on Soomes tööl, siis ei ole see aasta võimalik.
Lisaks perekonnale olen suutnud ka mitmeid tuttavaid nakatada - enamus muidugi soovivad ainult tandemit proovida.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Trumm turvavööga kinnitatud ja sõit parasummerile täies hoos. Ja üks punase autoga sell töllab sabas;-) mõned on näinud teda vaid segijuuatäispeaga valget viina joomas ja varukat peale nuusutamas

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Arvake ära kus ja kes. Igatahes äge on :-)

Parasummer

Eelmine aasta osalesin Parasummeril viimasel päeval, kus sooritasin tandemhüppe. Intruktoriks oli Peter Engström. Enne hüpet polnud ise pea üldse närvis, kuulasin, mida instruktor seletas ja seedisin pärast vaikselt omaette asja. Ühel hetkel tuli aga tookord meelde, et oi kurat, kuida me seal lennuki põrandal ukse poole liigume, kui mina tema küljes kinni olen. Uurisin langevarjuritelt, kes seal lähedal olid (vist olid vx, sepandi ja lohe) ja keegi ei osanud mulle seda öelda.

Lennukis toimus vx-ga väike kahekõne. Vx: kas oled närvis ka? K: kas peaks? Vx: no natuke ju võiks. K: närvis ei ole küll, instruktor teeb ju kõik ära ja eks tema taha ka elusalt ja tervelt maapeale saada.

Uks avanes ja rahvas läks ja läks ja ükshetk oligi meie kord. wolli kõõlus kaameraga juba uksepeal (ei tea siiani, millal ta sinna läks) ja meiegi olime uksel, jalad kõikusid lennukist välja. Vaatasin korra alla ja see tundusi nii mõnus olevat, mis tuleb. Kõik oli meeles, millal mida tegema pidin, Meelest läks ainult kaamerasse naeratamine, sest enda all avanev pilt oli nii äge, kuid Peter tuletas selle meelde. Seda esimest 1 minuti vabalangemist seal ei oskagi õieti kirjeldada, see on lihtsalt tunne, mis jääb meelde. Samas ei saa seda võrredla iseseisva esimese vabalangemisega.

Kui vari avanes oli veidi kurb tunne, sest oleks tahtnud veel vabalangemises olla. Varju all lennates ajasime Peteriga juttu ja imetlesin oma kodukanti, mis muutus iga hetkega üha suuremaks. Maandumine oli pehme ja jäime püsti.

Õnneliku näoga käisin ringi vist pea nädala ja kuna soov, veel vabalangemist kogeda, polnud lahkunud minu peast, siis olingi 23. juuli wolli kursusel ja kuulasin jahu2-s koolitust.

See aasta sooritan parasummeril juba ise oma hüpped ja naudin vabalangemist.

Üle koera saba

Koerast olin üle saanud ja täna sai siis lõpuks üle ka koera sabast.
Ja, et mitte endale mõttetut paberiajamist võtta ja mööda erinevaid ameteid joosta, jätsin nime samaks.
Tean, et keegi on selle teo võrra õnnelikum ja keegi õnnetum. Endal käivad peas mõtted oleks, poleks jne ning usk ja tahtmine, et edaspidi läheb paremini.

Nõme

Kõige suuremad vingujad ja parastajad on need, kes asjast ise midagi ei tea ja kes on kadedad, et ise ei julge/oska seda, mille kallal vinguvad või parastavad. Lisaks kõigele loetakse/kuuldakse asjast midagi natukene, mitte ei kuulata/loeta täpselt mis, kuidas, kunas jne.

Olen olnud arvamusel ja jään püsivalt sellele, et alati tuleb kõik teadaolev/kättesaadav informatsioon endale selgeks teha, siis mõelda asja üle (kas sul on õigus midag öelda) ja kui oled endas täiesti kindel, siis avaldad oma arvamust. Arvamuse avaldamine ei tohi olla parastamine, vaid tõesti asjast oma arvamuse selgekstegemine teistele, tuginedes kindlatele faktidele.

Paraku osad inimesed on nii julmad ja pahasoovlikud. See on nii nõme ja ajab südame pahaks.

Pikk nädalavahetus

Eelmine nädal oli täis pidusid. Teisipäeval blondi keskkooli lõpetamine ja (grill)pidu Harkus. Kolmapäeval venna kutsekooli (üldehituse eriala) lõpetamine ja pidu Pärnus kodus. Neljapäeval varahommikul autole hääled sisse ja Rohuküla sadama poole. Kell kolm 2aastase Laura sünnipäevale ja õhtu jaanituli J sugulaste juures, Tikka ranna lähedal. Reedel sai lesitud rannasm ja õhtul laulvatel liivadel jalutamas. Võrratult ilus päikeseloojang ja tühi rand, mida ei leia paraku siit Harjumaalt. Laupäeval algas tants ja trall hommiku vara, kui J asus isamehe kohustusi täitma. Pulmad olid armsad ja ilmaga vedas. Teatud tava jäi küll samal päeval järgimata, kuid seda tehti järgmine päev salaja ja asjast on teadlikud vaid neli inimest:-). Pühapäeval läksime jälle randa, kuid enamus rahvast vedeles rannas rohkem tekkide all, kui tekkide peal ja nii sai sealt suht kiiresti tagasi tuldud.

Tegelikult oli tore nädalavahetus, mis siis, et hüppama ei jõudnud. Aa lohutab see, et Parasummer on peagi ukseees ja siis saab paugutada.

Käskkiri sõnumina

Käskiri nr 1.
22. juuni 2005.
Meie firma töötajatel on ajavahemikul 01. juuli kuni 01. september reedeti tööl käimine vabatahtlik. NB! Tööülesanded peavad sellele vaatamata täidetud olema. Käskkiri teha teatavaks kõigile keda see puudutab. Häid pühi:-)

Vat siis kaasaegseid ülemusi:-)

Kus kohast?

DSCN4205
Originally uploaded by kiisukrissu.

Arva ��ra, kust avaneb selline vaade?

lõpetamine

lõpetamine
Originally uploaded by kiisukrissu.

Laupäeval ei olnud kahel langevarjuril seljas tunked ja ranits, vaid hoopis pildil nähtu. Põhjuseks - Akadeemia Nord õigusteaduskonna magistratuuri lõpuaktus.

Õnnetu

Pühapäeval varakult voodist välja ja otsejoones Pärnu lennuväljale. Kohale jõudsime 10.05 ja lahkusime mingi seitsme-kaheksa paiku. Minust mitteolenevatel põhjustel sain hüpata ainult ühe korra ja seegi oli kõige hullem eksit, mis üldse olnud on minu 14 hüppe jooksul. Ja siis, kui mudilaste lennuk peale viit Kuusikule tagasi lendas, olingi õnnetu - teed endast kõik oleneva, mida oskad, et saaksid hüpata, kuid ikkagi ei saa. Ja siis öeldakse veel korduvalt erinevat moodi, et pole ise piisavalt palju tahtnud ja teinud jne. Mida ma veel peaksin siis tegema? Minu mõistus ei võta enam kinni. Alati on nii, et kui tahad, siis endast mitteolenevatel põhjustel, ei saa.

Uni ja unes

Hommikuti ärgates ei mäleta ma kunagi, mida ma unes nägin, kuigi tean, et midagi põnevat oli. Samuti eristan seda, kas oli hea või halb unenägu.
Magades vahel inimesed räägivad, siputavad jalgu/käsi ja mõned isegi käivad.
Ema sõnade järgi pidavat ma juba lapsest saati öösel seletama ja päris selget juttu ajama. Seega võib juhtuda, et ma lobisen öösel mõne saladuse välja:-)))
Eile hommikul ja täna hommikul teatas aga mu voodikaaslane, et ma olla öösel itsitanud (naernud). Ise ei tea, mis asi mind naerma võis ajada.
Kas öösel magades "tegutsevad" need, kes magavad väga sügavalt või kõik ja mille kummalisega teised hakkama saavad?

Tõstan käed

Autojuhid ja liiklus on muutunud õudsaks. Enamus autojuhte tuleks saata tagasi autokooli ja siis veel aastake lasta neil sõita sõiduõpetaja järelvalve all, sest ei tunta liikluseeskirju ja liiklusmärke. Juhid on läinud meeletult lohakaks. Sa võid ju ise sõita ettevaatlikult ja kõike reegleid jälgides, kuid lambad suudavad sulle ikka sisse sõita või tekitada liiklusohtliku olukorra. Võibolla lihtsalt sattusin mina paljude lammaste ette/taha/kõrvale nädalavahetusel sõitma, kuid praegu on tõesti see tunne, et panen juhiload koju sahtlisse ja ei istu ühegi auto rooli. Sõidan parem taksoga, ühistranspordiga või kellegi kaasreisijana.

Lisaks mõtlesin sügavalt oma sõiduoskuste üle, kuid ise ei oska ju adekvaatset hinnangut anda.

Ou-jeee

Sain täna kahe tunnise koolituse CMA-s meile loodud kodulehe sisu hoolitsemise osas. Alguses tundus infot kuidagi palju ja isand Kristjan (kes oli väga unise näoga ja kelle juuksed olid püsti peas) seletas ka kuidagi jube kiiresti. Mina aga mõtlesin vaikselt omas tempos kaasa. Üllatav oli see, et hiljem tööjuures asja näppides oli enamvähem kõik meeles. Meelde ei jäänud vist need asjad, millest ta kiiresti üle vuristas ja minu mõttekäik ei suutnud seda kuulda ja salvestada. Ometi tunnen ennast hoopis targemana ja asi hakkas huvitama. Kõik küsimused on üles kirjutatud ja saavad varsti Kristjanile esitatud, sest ma pean ju kõike oskama. Olen ettevõttes ainuke, kes koolitust sai ja kodulehe sisu korrasoleku eest hoolitsema peab. Tekkis soov saada veel koolitust arvuti ja sellega töötamise osas, sest olen ikka suht võhik ning peaksin/võiksin osata rohkem. Nii läheks töö kiiremini ja lihtsamalt. Aega saaks kulutada tähtsamatele asjadele, kui "jalgratta leiutamisele".

Võiks arvata, et peale kooli lõpetamist on igasugune õppimise isu otsas, kuid mul on see hoopiski kasvanud. Tundub, et koolis õpitu on täielik jama ja eluks/tööks vajalikke teadmisi ei omandata koolist. Elu ja töö õpetavad ikka palju rohkem ja palju huvitavamaid asju. Kool on lihtsalt väike ettevalmistus kõigeks selleks. Kõik huvitav on alles ees ja kõike soovitavat on võimalik saavutada, kui vaid ise veidike pingutada. Oi kui tore on olla noor.

Uues kohas

Kes veel ei tea, siis alates tänasest (st 06.06.05) olen tööl AS Ühendatud Kapitalis, juristina. Hommikul tööle minnes oli selline esimesse klassi mineva lapse tunne - ärevus, hirm (äkki ei saa hakkama või on jälle nõme koht) ja uudishimu (mis inimesed seal ees juba on, mis töö mind ees ootab jne). Kodus läks sättimisega ikka päris korralikult aega, sest esimene välimine mulje tähendab palju ja kus sa siis tahad hommikul unine ja hoolitsematu uues kohas välja näha.

Kohale jõudsin õigel ajal. Töökoht asub City Plaza 11. korrusel, kus on ilus vaade üle linna. Kontoris toimus esmalt mitme tunnine ettevõtte tutvustamine ja pea ei suutnud kõike korraga kinni võtta. Hea, et töökaaslasi on 8 ja vähemalt nende nimed suutsin esimese poole tunniga meelde jätta. Kollektiiv tundub meeldiv olevat, kuid jällegi olen kollektiivis kõige noorem. Tööülesannetega otsustati mind see nädal mitte eriti koormata, vaid lastakse vaikselt harjuda mul uue kohaga ja neil minuga. Tööpäev möödus kiiresti, kuigi igat oma tehtud tööd kontrollisin 10 korda üle - ei taha esimesel päeval kohe mingi sitaga hakkama saada.

Homme algab jällegi tööpäev kell 10, kuid hoopiski koolitusega kuskil CMA-s. Nimelt tegid nemad kodulehe ja selle eest pean edaspidiselt hakkama hoolitsema mina. Väidetavalt pidi see lihtne olema ja 2 tunniga ära õpitav. Jeh - kas ka mina sellega hakkama saan või saab see koolitaja minuga veel korduvalt suhelda:-). Asi tundub põnev.

Samas olen ka veidi õnnetu, sest ei suuda leida omale inglise keele õpetajat, kes oleks nõus esialgu kolme kuu jooksul aitama inglise keele meelde tuletamises. Pole inglise keelt eriti aktiivselt pea kolm aastat kasutanud ja see on veidi rooste läinud. Kõik õpetajad pagevad puhkusele ja ei taha esialgu kuuldagi midagi eratundide andmisest. Samuti on enamus normaalsed keeltekoolid suvepuhkusel või kursused täis. Otsingud jätkuvad, sest ma ei jäta jonni - keegi peab ju kuskil olema. Lisaks võivad kõik mulle inglise keelseid huvitavaid raamatuid tuua lugemiseks, sest seegi peaks aitama inglise keelt meelde tuletada.

NB! Külla võite hiljem tulla, sest oma õige koha saan alles augustis kuna mööblitootja arvas selleks ajaks minu mööbli valmis saavat.

NB!! Ülemusega, kes paitab minu hobist huvitatud olevat, lõunal käies sain väikese lootuse, et saan töölt vabaks Parasummeri ajaks. Hoian pöialt:-)

Õpetuseks teistele mudilastele

Nii juhtus
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vari tuleb avada õiges asendis. Minu viga laupäeval oli see, et suutsin avamisel keha kallutada paremale ja sellest sain väikese mälestuse ja õppetunni.
Järgmisel hüppel ei kallutanud enam keha.

Lepingud

Nii, tänases päevas olid aktuaalsed kaks lepingut.

Esimene neist sõlmiti 05.04.2004 ja lõpetatakse 02.06.2005, poolteks olid füüsiline ja eraõiguslik juriidiline isik.

Teine sai sõlmitud 12.07.2003 ja lõpetatakse 06.07.2005, poolteks oli/on kaks füüsilist isikut.

Esimest sorti lepinuid on ka varem sõlmitud ja arvatavasti saab veel mitmeid sõlmitud.

Teine aga oli esimest korda minu allkirjaga ja praeguse seisuga ei soovi ma sellist enam lähema 10 aasta jooksul vast sõlmida. Ja üldse, kas seda lepingut ikka on vaja, saab ju väga hästi ka ilma selleta. Kus olid küll mu mõtted siis? Olin ikka liiga roheline. Hea, et millegi muuga hakkama ei saanud (st kaasanud kolmandat isikut, kelle õiguste eest peaks nüüd hea hakkama seisma) ja ei pea magistritöö teemat oma elus rakendama hakkama, vaid võin jätkuvalt teistele selles osas nõu anda ja vajalikke pabereid koostada.

Jah, ja homme kell 11.45 on siis see aeg, mil lõpuks ometi saab asuda kaitsma oma kirjatööd neljaliikmelise komisjoni ees. Loodan, et komisjon on samal arvamusel retsensendiga:-) ja õhtul põhjust tähistada ning 18.06 võib uhkusega võtta Estoonia kontserdisaalis oma diplom rektorilt vastu. Ning sellega on lõppenud veel üks leping.