Kadunud

Peale toredat Austria reisi käisime pühapäeval Tiduveres koristamas. Palju sodi sai lõkkes ära põletatud ja suure reheahju korrasolek kontrollitud. Õhtul, enne äratulekut, küpsetasime lõkkel vorstikesi ja lõkke ääres istudes, tundsin, et varbad on märjad. Õhtul kodus polnud häda kedagi, kuid esmaspäeva õhtuks hakkas külmetus tunda andma. Nüüd on asi nii kaugel, et istun kodus palaviku, tatise ninaga ja hääleta. Lõbus ei ole, sest päris valus on hingata ja neelata. Perearstile sain aja homseks, eks näis ehk oskab ikka aidata. Registratuuri tädike oli päris üllatunud, kui kuulis, et ma olen kõik abinõud kasutusele võtnud (Sudafed, Saialille-astelpaju õli, rohkelt vedelikku jne).
Tundub, et mul jääb sulgpalli turniiril osalemata, kuigi valmistusime selleks kõvasti - ostetud sai reketid ja trennigi tehtud.
Lennuki osakonnast halb uudis - lennuki saba jäi öösel (angaari) uksevahele ja remondimehed on teel siia.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Uskumatu, kuidas suudab inimene nendel mägedel ära väsida vaid 5 tunniga. Eile õhtul olid kõik võimalikud lihased pehmod. Inimesed on siin väga lahked ja lõbusad. Täna aftersky Lehmatallis:-)

Austrias

Homsest alates olen nädal aega Austrias Ischgl´is lauatamas. Töö asjad lõpetatud, reisiärevus sees ja asjad koos, puudu veel sini-must-valge sall, mida lähen Kadri algatusel Kaubamajast otsima.

Äge on, et saab taas lennukiga sõita (ja ka maanduda) ja tervelt 6 päeva kõrgel mäel lumes mütata. Käia esimest korda ära Austrias ja kui õnnestub, siis piiluda ka veidike Sveitsi.

Töökõnedele ei vasta, kui tõeline häda käes, eks saadavad sõnumi. No ja mis hullu siin ikka juhtuda saab, kõik suured inimesed ju ja minu hoolealune lennuk läheb nädalaks korralisse hooldusse. Ja kui kohviaparaat neile tõesti keeldub kohvi andmast (mida ta paraku vahel nendega teeb), eks siis loevad ka lõpuks juhendit või toovad 6. korruselt kohvi:-)

Ise suutsin täna suures reisiärevuses HP3015 kombaini meie seatud seaded kõik kustutada, kuid taastada ei osanud enam. Peamine probleem on see, et faksil oli mälus kohustus ise null ette valida väljahelistamisel, kuid see on nüüdseks kadunud:-) Nalja hakkab tööl saama, kui töötajatel ei jäänud meelde, et null tuleb käsitsi ette valida.

Juhu II

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

... ja mõned esimesed lauaga hüpped sai ka tehtud. Igatahes väärt nädalavahetus oli ja nüüd loen päevi Austriasse sõidu alguseni.

Juhuuu

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Kes ütles, et lauaga sõitmiseks peab mäele minema? Jäätunud lumisel lahel köiega Niva taga oli palju ägedam sõita. Kui mina Niva roolis olin harjutas Tikka hüppeid ja ma üritasin ta sõitu võimalikult huvitavaks teha ning eks see õnnestus ka, sest lumelaua saabastega oli gaasipedaali tunnetamine kohati päris raske. Tikka on vanakoolimees oma Niva roolis ja sõitis rahulikult, nii et ma sain õppida lauaga auto taga sõitmist ja ...

Jäätee Heltermaa-Rohuküla

FW:
Originally uploaded by kiisukrissu.

... pole küll ametlikult avatud veel, kuid Hiiumaale saime seekord 25 minutiga ja ilma 1,5 h praamis loksumiseta. Minu jaoks oli see esmakordne sõit jääteed mööda mandrilt saarele ja tagasi. Sinna minnes oli väga vastik tunne sees. Õhtul rääkisid hiidlased uskumatuid lugusid jääteel sõitmisest.

95 ja 24

Minu hoidja

Minu hoidja sai täna 95 aastaseks. Suurimad õnnesoovid on läkitatud teele ja veel suuremad saab üle anda laupäeval koos kallistustega.

Kes ta siis selline on? Ta ei ole sugulane, kuid on hõimlane (täpsemalt vanaonu ämm). Minu jaoks on ta olnud kui üks vanaema ja hüüan teda tänaseni Väikevanaks. Minu esimesed mälestused temast on väga hägused. Kõigil sugulastel on aga meeles järgmine seik: Väike K ja ema lähevad lasteada ja keset Tammsaare tänavat teatab väike K, et ta ei pea sinna minema, sest keegi hoidjatest on ikka kodus ja nõus teda hoidma ning järgmiseks teatab kõva häälega - ma tean, Väikevana on alati kodus ja nõus mind hoidma. Emal ei jäänudki muud üle, kui mind Karja tänavale viia (seal elas ja elab praegugi Väikevana).

Väikevana on:
- see, kes õpetas mind sööma kohupiima ja tema retsept on senini minu lemmik.
- see, kellele kartsin kõige rohkem rääkida lahutusest, kuid kes kõige positiivsemalt selle vastu võttis. Nimelt teatas ta, et väga õieti tehtud otsus, kui ikka ei ole ise rahul. Elada tuleb nii, et ise oleksid õnnelik ja rahul.
- alati terve ja positiivse ellusuhtumisega. Ta ei salli ravimeid ja arste ning on haige olnud alles nüüd kõrges vanuses. Ise ütleb ta selle kohta, et masin väsib.

Tema kohta võiks öelda ainult positiivset, sest ma pole kunagi kuulnud, et ta karjuks kellegi peale või hädaldaks millegi üle. Alati kui kahtlen, kas minna Karjasse või mitte, siis mõeldes temale lähen ikka, sest olgem ausad - see võib jääda viimaseks korraks.

Vahvaaaaa:-)

Akrobaatika on asi, millega sai neljapäeva õhtul Audentese spordibaasis tegeldud. Tund aega kargamist ja minul olid lihased pehmed, riided, juuksed ja nägu poroloonitükke täis ning nägu naerul. Tegevus toimus batuudil, hoolaual, trampetil ja borolooniaugus (viimane on 2 meetrit sügav). Treener oli tore sell, kes suutis tegeleda kõigi 10 inimesega (meie olime algajad, kuid teised olid juba kogenumad sellid). Kõik mahtusid sõbralikult sellele suht väikesele alale ära. Mina tegelesin peamiselt kukerpallidega, sest mul ei tahnud need esialgu kuidagi välja tulla. Peale treeneri olid lahkelt õpetussõnu jagamas ka kogenumad sellid. Üks neist (vanust oli tal vast 15) teatas peale mu ühte kukerpalligahüpet:" Tead, ega sa mingi baleriin ei ole, võta mehiselt põlvedest kinni."
Nalja sai palju ja kindlasti ei jäänud see trenn esimeseks ega viimaseks korraks.
Lisaks on plaanis lähitulevikus proovida Lasnamäe kergejõustikuhallis flygrossingut.

Kohvi

Kõige parema kohvi saad siis, kui röstid ise oad, paned 2 teelusikatäit kohvi kruusi põhja ja kallad kuuma vee peale. Lased natuke seista, segad ja jood ilma suhkru ja kooreta.
Isegi presskannus ei saa nii head kohvi.
Sellist kohvi hüütakse sekretäri ja/või mustlase kohviks

Kohe

Alati kui keegi ütleb kohe, tuleb mul meelde Tibineni küsimus selle peale - "Kas emme kohe või minu kohe?"
Tõlgendus asjale oli midagi sellist:
* emme kohe - läheb veel aega;
* minu (st Tibineni) kohe - saapad jalga ja minema.

Kus te olite augustis?

Meie lennuk A registreeriti augustis 2005 Eesti tsiviillennukite registrisse. Samal ajal nõudis lennuamet veel mitmeid dokumente, mis olid vajalikud enne lennuloa saamist. Dokumentide nimekiri oli EÜ määrustes ja sealt aeti siis näpuga järge. Kõik paberimajandus aetud ja lennuk lubati lendama.

Täna sain kõne, et 8. juuni 2005 võeti vastu uus määrus, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2006 peab isikutel, kellel on õhusõiduk mittetulunduslikel eesmärkidel, olema mittetulundusliku lennutegevuse registreerimistunnistus. Selle tunnistuse saamiseks on esiteks vaja meil põhikirja muuta (määruse kohaselt peab põhikirjas olema märgitud üheks tegevusalaks õhusõidukite käitamine) ja teiseks peab täiesti arusaamatu lennutegevuse käsiraamatu koostama.

Ma ei kujuta ette kes selle raamatu valmis teeb, sest piloot on pidevalt lennus ja minul jääb kõvasti puudu teadmisi. Raamat on aga vaja valmis teha ja võimalikult kiiresti.

Lisaks. Kus oli Lennuamet varem? Ega see määruse sisu saanud neile teatavaks täna, pool aastat hiljem. Nad oleks pidanud juba siis teatama, et näe, uuest aastast sihuke värk ja hakake asjaga tegelema.

Lauatamas

Elusa ja tervena Himose mäelt tagasi. Kolm tõsist lauatamise päeva oli ja väsimus on kehas ka täna alles. Enne olin lauaga lauluväljakul ja Hiiumaal ühel künkal harjutanud. Korralikku mäesõitu sain nüüd Himosel. Esimese ja kolmanda päeva veetsime Lääne-Himose nõlvadel, teise päeva Põhja-Himose nõlval. Muide, Põhja-Himose lastemägi on parem Lääne-Himose lastemäest. Lääne-Himosel lauatasin enamus ajast sinistel radadel (nr 18 ja 19) ning Põhja-Himosel oli kõige parem minu jaoks algul lasterada (nr 6) ja siis üks punane rada (nr 5).
Kukkusin päris palju ja enamjaolt millegipärast põlvedele. Kui poleks olnud põlvekaitsmeid, siis oleks põlved päris korralikult paistes. Riided ja saapad pidasid ilusti vastu ja kinnituse sai arvamus, et jopel peavad olema aasadega trukid, milledega saab jope alumise ääre kinnitada pükste külge. Kuna mul neid ei olnud, siis pidin peale kukkumist peoga lund jopest välja võtma.

Lauatamise õpetaja on mul väga hea. Ütlen ainult kiidusõnu ja julgen teistelegi soovitada. Alguses olid tõstukid ja lauaga pööramine mulle hirmutavad, kuid esimese päeva lõpuks said need asjad mul selgeks ja võisin töökaaslasi juba vaikselt juhendada. Kõige parem oli õppida üksi mäel ukerdades, siis vahepeal uusi õpetussõnu kuulata ja nende järgi jälle sõita. Päris selge nüüd lauatamine veel pole ja õpetajal on juba järgmised harjutused Austria mägedeks valmis mõeldud. Samas sai õpetaja kinnituse, et võib mind julgelt üksi mäele jätta Austrias ja ise puudrit otsima minna:-)

NB! Lahti tuleb saada "hirmustruudus" - seljatagant tulevad suusatajad ja lauatajad.

Otsustamine

Vahel suudad mõne asja otsustamisel ennast ikka täieliku lollina tunda. Paned asja plussid ja miinused ritta, kuid eks kae, neid on ühepalju. Kindel on aga see, et otsustama pead ise. Mõte püsib peas ja ei taha sealt kuhugi minna.

Lisaks kipub veel tekkima kahtlus, et kas on ikka õige aeg ja koht. Kui ei ole täna ega homme, siis millal ta tuleb või kas üldse tuleb?

Varasemalt tehtud otsuseid on olnud nii õigeid kui valesid. On neid mida kahetsed, kuid oled neist üle saanud ja üritanud vigadest õppida. Viimasel ajal (st eelmise 1,5 a) tehtud otsused on olnud vägagi õiged ja ma ei kahetse neist ühtegi, kuigi nende tagajärjel sain ise tunda ja mõnele teisele tekitada palju valu.

Lohetamas

Peale jõulupühi olime Tikkaga Hiiumaal ja ühel tuulisemal päeval käisime lohet lennutamas, no seda kite´i. Tikkal õnnestub see asi ikka väga hästi - lumelaud all sõitis mööda jääd ikka edasi ja tagasi. Kadedaks tegi. Kange tahtmine on ise ka asja osata ja alustasin lihtsalt lohe lennus hoidmisega. Päris raske oli - jalad olid ikka korduvalt maast lahti. Lõpuks olin kõhuli maas ja lohele sai SOS tehtud (veidi sarnaneb põhivarju äralaskmisega). Nüüd pean ootama mõnd tuulevaiksemat nädalavahetust, et taas saaks proovida.

Puhkus

Reede on selle aasta viimane tööpäev. Jõulud veedame Pärnus, siis vahepeale tädi manni juubel (peo ettevalmistusel olen korralduste andja rollis) ja 26. põrutame Hiiumaale puhkama. Minema siit linnamelust, kohtuma talvise ja rahuliku Hiiumaaga. Plaanis on kindlasti mitu head saunaõhtut, pahla-Jansa pahlakilud ja rohkesti viibimisi looduses.
Aastavehtuse vastuvõtmise koht ja seltskond pole veel kindel ja ma ei tahagi sellele mõelda, sest mulle ei meeldi aastavahetused. Vot jah, osadele ei meeldi jõulud, aga mulle ei meeldi aastavahetus. No ei saa ma sellest aastavahetuse melust aru ja ei oska ka rõõmu tunda. Nuhtlused on need aastavahetused minu jaoks.

Nädalavahetus

Nädalavahetus algas reede õhtul meie juures krevetiõhtu nimeall. Kümme inimest suutis ära süüa ainult 8 kg koorimata krevette, mida Tikka vaaritas. Üritust peab millaski kordama, sest järgi jäi 5 kg.
Laupäeval sai pool päeva magatud, siis 1,5 tunnine jalutuskäik Tabasalu looduses ja õhtul oli ülemuse sünnipäev. Sünnipäev algas sulgpalli võistlusega Zelluloosis. Naiste arvestuses jäin eelviimaseks, kuid mäng meeldis ja tekkis mõte mõnel vabamal õhtul veelkord mängima minna. Jätkus sünnipäev Villemi pubis ja südaööl ööklubis Amigo, kus esines Singer Vinger. Ei saa neid mehi mitte laita...
Pühapäeva peaaegu magasime maha - asjalikumaks sai hakatud alles peale kella nelja õhtul.

Talveriided olemas

Pika otsimise ja proovimise peale on nüüd siis lõpuks olemas ka varustus lauaga mäele minekuks. Puudu on veel saapad, kuid need peaks täna ostetud saama.

Modell: kes muu, kui barbie:-)

Kingitus

Sõbrad, teie kingitus on nüüd lõpuks mul käepeal. Valik oli raske, sest erinevaid variante on nii palju. Kui kokku saame, siis küsige näha:-)
Suured tänud teile.

Austria Alpid

Umbes kuu aega oleme üritanud panna paika mingit suusa/lauareisi. Algselt oli plaan minna Norra, kuid seal ööbimised majakestes ja see tähendab, et mõttekam minna suurema seltskonnaga. Paraku aga paljudel on juba tehtud reisiplaanid ja osadega ei klappinud mineku ajad, osadel pole raha ja kõike muud (nt mõned inimesed ei suutnud otsustada, mida nad teevad või tahavad). Seega, et asi edasi liiguks, otsustasime valida sihtkohaks mäed, kuhu saab ka kahekesi minna. Valituks osutus Slovakkia, kuid sinna kõik lendudega reisid broneeritud, bussiga ei taha minna (mõttetu aja raiskamine). Järgmisena võtsime ette Austria. Ja ets kae, täitsa olemas. Nüüd siis tehtud broneering reisile 18.-25. veebruar 2006 ja kohaks on Ischgli suusakeskus. Kui kellelegi huvi pakub, siis seltsilised on alati oodatud.
Kui reisikaaslasi ei tule, siis saab nalja - Tikka karmimatel radadel sõitmas ja mina kuskil õpilasradadel ukerdamas:-)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Jurmala Spa hotell. Päris ilus:)

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Jurmala ootab! Siiani 1 vaba koht. Veel j6uate!

Tähelepanu seltismehed!!!

Pakkuda üks koht Jurmala hotellis see nädalavahetus. Start laupäeva hommikul 8.00 Tallinnast ja 9.30 Pärnust. Tagasi pühapäeva õhtul. Laupäeval plaanis külastada Jurmala veekeskust ja pühapäeval Siguldas tuuletunnelit ja muud huvitavat.
Tuba hotellis jagate ühe meeldiva noormehega, kes ei hammusta ega haugu.
Helistage või kirjutage kohe täna (st reedel), kui pakub huvi.

Inimesi oli kokku 22,5:-). Jaanuse kaameraga tehtud pildid üritusest siin

Kõige vastikum asi ...

Kõige vastikum asi on valetamine. Tööalaselt kohtab seda päris palju. Nt: saadad inimesele meili ja faksi palvega midagi teha. Sa tead, et ta ootab seda ja nädal aega hiljem helistades ütleb ta sulle, et pole saanud seda kätte. Kuigi võid kindel olla, et see kiri on tal postkastis loetuna olemas ja faks seisab lauanurgal. Inimene pole lihtsalt sinu asjaga tegelenud. Vale tuleb osade inimeste suust kuidagi väga kergelt välja. Päris sageli oled fakti ees, kas seda inimest, kes sulle midagi selgitab või kellega sa koostööd pead tegema, võib ikka usaldada. Kas ta räägib tõtt või valetab seekord?

No ei ole siiani aru saanud miks inimesed valetavad. Enamus valed tulevad ju siiski ilmsiks. Palju parem oleks otse välja öelda: vabanda ma unustasin või vabanda ma pole jõudnud, mitte valetada: ei ma pole sinu kirja, faksi vmt kätte saanud.

Kui keegi küsib sult arvamust, siis ütle ausalt, kuid viisakalt, sest ta ju küsibki Sinu arvamust antud asjast. Valega võid tekitada paksu pahandust, palju probleeme ja häbistada ennast.

Juba küllaltki väikestel lastel võib täheldada valetamist. Kui nüüd vanemad ei pane tähele lapse valetamist ning ei piira/keela seda, siis valetamine süveneb ja sellest väikesest armsast põngerjast võib tulla üks vastik valelik inimene. Kust aga lapsed õpivad valetamist? Või on valetamine algselt nende jaoks mäng? Miks valetamist on ühiskonnas üha rohkem? Kas selle pärast, et üha vähem on vanematel aega pöörata tähelepanu oma lastele või ühiskonna käitumine õpetab neid? Kui põhjus on selles, mis siis praeguses tempos jätkates varsti saab. Kas mingi aja möödudes valetavad kõik, sest kõik teevad ju nii?

Üllatus

Laupäev, mõnus hommik ja sellele järgnes suuremat moodi poodide külastus ja kino ("Peab armastama koeri" - tõeliselt hea komöödia). Kodust lahkusime kaheteistkümne paiku ja naasime peale seitset. Astusime uksest sisse ja Tikkal hirmus kiire ülesse. "Ei no oota, ma tahan wc-s ära käia." "Ei-ei lähme kohe ülesse." Kummaline, mis tal sellega nüüd nii kiire on. Olles poolele trepile jõudnud jäi suu lahti, sest lagi oli täis punaseid ja kollaseid õhupalle. Ja siis tuli välja, et me polegi kahekesi. Rahvast oli kohe kõvasti ja seinapeal oli plakat ja kõik söögid-joogid olid olemas ja ... ühesõnaga üks tore sünnipäevapidu võis alata.

Hehh sõbrad:-) See oli tõesti suur üllatus. Hea, et ma trepist alla ei kukkunud. Suured tänud teile kõigile selle sünnipäevapeo eest:-)

Olin tore öömaja pakkuja

Enne pidu lubasin ollile ja jänesele vajadusel öömaja pakkuda. Ise lahkusin peolt poole kahe paiku, pugesin kohe voodisse jalülitasin telefoni hääletule, et saaks hommikul rahulikult magada seni kuni und jätkub. Oll ja jänes olid meelest läinud.

Öösel ärkasin ülesse hirmsa prõmmimise peale. Keegi tagus vastu ust. Võtsin teki ümber ja hiilisin trpist alla, et no äkki on midagi juhtunud majas. Piilusin silmaaugust - seisab meesterahvas uksetaga. No, arvatavsti oma maja inimene, sest võõrad ei tohiks sisse saada. Süda sees pekslemas avan ukse. Meesterahvas teatab: "Vabandage, õuse on üks neiu ja noormes, nad on vist teie külalised ja tahavad sisse saada. Kas ma lasen nad alt sisse?" Unesegune nagu ma olin, käis peast läbi ainult mõte: ei, mulle ei peaks küll keegi tulema öösel kell 5. Kindlameelselt keelasin naabril neid sisse lasta ja läksin akna peale piiluma. Nii kui ma neid seal all õues nägin, tuli ka meelde kes ja miks. Viskasin neile aknast võtmed ning öömajalised said öömajale ja altnaaber jälle rahus magama.

Vot nii

Trükid Neti otsingusse sõna Kiiev ja esimeseks tulemuseks saad selle.
Esimese hooga lööb pahviks ja siis ajab naerma, mille kõigega inimesed ka ei tegele ja mille kõige otsa sa internetis ringi liikudes sattuda võid. Kas nimetatud link peaks nüüd iseloomustama Kiievit või annab see mulle mingit informatsiooni? Enne otsima asumist arvasin küll, et esimeste variantide seast leian reisibüroode pakkumisi.

Pläta-pläta

Ihii. Eile õhtul pani ta kaks viimast kihti lakki põrandale ja täna hommikul sai seal põrandal palja jalu käia ja pläta-pläta teha. Lisaks sai aknast ka hommikust Toompead kiigatud.

Seega asi on nüüd nii kaugele jõudnud, et juba täna tuleks välja mõelda, mis värvi seinad teha, homme kõik seinad-laed tolmust puhtaks ja värvima. Õnneks lubasid PP-d laupäeval appi tulla.

Nad haisevad

Vanemaealisi inimesi (vanus üle 60) on kõikjal - ühistransportides, polikliinikutes, poodides, treeningsaalides (isegi ka body-pump trennis) jne. Mul ei ole selle vastu midagi, tore, kui nad ei istu ainult kodus teleka ees, kuid mille krt pärast nad haisevad. Enamjaolt haisevad nad kuse järgi, kuid on ka kõiki muid ebameeldivaid lõhnu.
Ma ei mäleta küll, et minu vanaema või vanavanaema või mõni vanem sugulane oleks haisenud. Tänapäeval, kus enamus korterites on olemas vesi (ka soevesi), ei oska vanemad inimesed millegi pärast enda ja oma riiete puhtuse eest hoolitseda. Kas tõesti kokkuhoid on see, mis ei lase seda teha? Ei tahaks uskuda. Loomulikult võib osadel olla meditsiinilise probleeme, kuid kas kõigil neil haisejatel? Selles ma kahtlen.

Äkki on neil kuri plaan nooremad inimesed haisuga "välja süüa" poodidest, ühistranspordist, treeningsaalidest jm?

Kultuursemaks

Nii, seekord tahaks minna vaatama balletti Pähklipureja või Luikede järv , mis etenduvad Rahvusooperis Estonia detsembris ja jaanuaris.

Kuna minu eelmised teatrikaaslased teatasid, et neid ei huvita ballett ja nemad minuga seda vaatama ei tule, siis otsin omale kaaslasi. Kas lugejatest keegi on huvitatud või pean tõesti üksi minema?

Kas minna ...?

Neljapäeva õhtuks pean otsustama, kas lennata kaasreisijana Oslosse või mitte. Hommikul kell 7 ( utc järgi 0400) EETN ja 11 (utc 0900) ENGM.
Asjal on omad plussid ja miinused. Esiteks oleks äge lõpuks proovitud ka üle pika aja, kuida on lennukis olles maandumine ja teiseks saaks enda opereeritava lennukiga lendu proovida. Kolmandaks, oleks tore külastada linna (isegi riiki), kus pole varem käinud. Miinus - mida krt ma teen hommikul nii vara Oslos.

Update: Keegi teine otsustas minu eest - lendu ei toimu.

Valimised

No ei saa ma sellest kirjutamata jätta.
Käisin minagi pühapäeval kohalikus omavalitsuses hääletamas (nb! endiselt olen registreeritud Pärnu maakonda) ja pidin käpuli kukkuma, kui nägin kandidaatide nimekirja. Korduvalt võis kohata nimekirjas kohalikku pätti või joodikut. Erakondi oli kolm: Eestimaa Rahvaliit, Viljaveski ja Eesti Keskerakond.
Tulemused: R 7 kohta, V 4 kohta ja K 2 kohta. Mulle selline tulemus meeldib:-) Vähemalt minu kodukandis ei valitse K.

Sõnumeid Itaaliast

Nii, eile nad siis startisid EETN lennuväljalt kell 06.00 UTC ja Meduus on veidi kajastanud teekonda. Mina edastada tema poolt saadetud uudiseid ja teateid.

13.10.2005 hommikul 07.19 saabunud sõnum: Milano Centrale raudejaam. Kell on 6.15 kohaliku aja järgi ja istun peldikus luku taga, uks ei tule enam lahti. tundub, et tuleb põnev reis.

Ajakirjandus

Tuleb välja, et Eesti ajakirjanikel ei ole enam millestki huvitavast kirjutada või ei viitsi nad midagi asjalikku kirjutada. Varsti on nii, et mõnel miljonäril lõhkeb autokumm tööle sõites ja see uudis satub mõne "järjest rohkem allakäiva ajalehe" päevauudiseks.
No hallo, kuhu me sedasi jõuame.
Lisaks suudavad nad alati infot moonutada või selles kõvasti eksida.
Ajalehed ei ole enam asjalikud, vaid koomiksid, mida lugedes saad hea kõhutäie naerda, kui tead asja tegelikku tausta.

Kultuurielamus

Etendus "Kõik armastavad ..." on väga hea komöödia. Näitlejad Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak, Merle Palmiste, Peeter Oja, Tõnu Mikiver, Aleksander Eelma ja kass Miku olid tasemel. Mikul oli kõige raskem osa:p. Soovitan kõigil, kes tahavda hea kõhutäie naerda, seda vaatama minna.
.....
OPAAL* (oma kassi kohta): Ta pole kunagist ea välja näinud. Ma ei tea, misjauss ma säändse kassi üldse majja võtsin. Ju ma tahtsin tema kõrval esi paremb välja näha.

OPAAL: Mehed hindavad kolme asja naise juures - pikad ripsmed, suured rinnad ja hea söök.
.....
* Opaal on prügimäe kõrval üksi elav naisterahvas, kes on väga hea inimene ja kelle headusest soovivad kasu lõigata kolm pätti.

valikud

Kunagi oli probleem, et kõik asjad olid ühesugused. Naabriga oli samasugune mööbel, nõud ja riided. Ei oldud eriti rahul.
Nüüd - valik on nii suur, et ei oska valida. Üks on ilusam/parem kui teine. Poes läheb alati kaua aega, sest valida on raske.
Sama on telefonioperaatoritega - tahaks valida uut ja odavamat, kuid kuida saada teada, milline neist kõigist vastab mu ootustele. Jällegi selleks peab külastama nende kaupluseid või kodulehte, mis omakorda võtab aega.
Kauplejad ajavad inimeste pead sassi - odavamad hinnad, suurem valik, hinnasoodustused jne.
Aja kokkuhoiu mõttes on lihtsam mitte käia poes ja tarvitada vanu asju. Või siis kodus välja mõelda, mida sa konkreetselt ja millist tahad, minna poodi otse müüja juurde, esitada oma soov, tasuda arve ja lahkuda (muidugi siinjuures on oluline, et müüja oleks hea).
Jah, kuid nüüd jälle küsimus - kas alati on seal poes seda ja sellist mida sina tahad? Seega tekib omakorda küsimus, kas siis üldse on hea midagi konkreetset soovida. Konkreetne soov võib sind veel rohkem hulluks ajada poodide vahet jooksmisega?

HEI SINA, ELA OMA ELU

kui sul jääb midagi enda eraelust puudu või on midagi valesti, ei ole vaja seda kompenseerida teiste eraellu nina toppimisega või teatud asjade kõigile avalikuks tegemisega. kui asjaosalised tahavad teatud fakte, pilte või sündmusi teistega jagada, siis seda ka üldjuhul tehakse.

Alaealine

Hiiumaa, Veski tall, sünnipäev ja varvastekastmine, kell 23 kanti ja rahvast üle 15 inimese. Astub sisse sinises vormis tädi, tuleb otse tahakambrisse (kus käis meie pidu) vaatab mulle otsa ja küsib isikuttõendavat dokumenti. Kuna mul seda pole, palutakse nendega koos välja minna ja sinise-valge kirjusse autosse istuda. Andmete kontroll: mina ütlen sünniaja ja elukoha (nii rahvastiku registri järgse kui ka tegeliku), tädi küsib raadiosaatja teel minu sünniaega ja elukohta. Kõik õige ja nende üllatuseks ei olegi ma alaealine. Vabandavad, soovivad head peo jätku ja sõidavad minema.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

... ja selle masinaga sõidan mööda Hiiumaa metsateid

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Metsa seenele, auu-auu

Teatrisse

Ahaa. Pole ammu käinud teatris ja temaga pole me üldse koos sinna jõudnud. Nüüd siis asjad nii kaugel, et neli Draamateatri piletit kodus lauapeal ja ootavad 28. septembrit. Etenduseks on Kõik armastavad .... (komöödia).
Tulemas on külm sügis ja talv ning enda ja teiste meelte värskendamiseks üritan veel erinevaid kultuuri ja vabaaja üritusi organiseerida:-)

Nohu

Peale seda nädalavahetust olen täiesti kindel, et enam ma nohuga (isegi väikesega) lennukisse ei roni. Rõve on olla, kui kõrv on pool päeva lukus ja sa ei kuule selle kõrvaga midagi ning järgmised kaks päeva ta lihtsalt praksub aegajalt. Lisaks muutus see väike nohu veidi suuremaks.
Ei oska muud öelda, kui et vigadest õpitakse.

Kadedus

Vahest kuulad teiste lugusid või vaatad kõrvalt nende elu ja tunned, kuidas väike kadeduseuss tahab hakata tekkima. Nii on tegelikult meil kõigil. Samas, milleks kadestada, kui tegelikult on sul endal samuti kõik ilus ja hea eluks vajalik olemas. Tuleb ainult osata neid näha ja nendest rõõmu tunda, mitte kibestuda ja soovida olla teistega samasugune või parem.

Ja kui sul ikkagi ei ole midagi sellist, mida teisel on ja ise väga tahaksid, siis mõtle, et järelikult ei ole praegu õige aeg selle saamiseks või sul ei ole seda tõesti nii väga vaja.

Kadedad inimesed on vastikud, sest nad tahavad teistele halba. Nad usuvad, et siis hakkab neil hea või tunneb teine ennast samuti halvasti.

Kõrgemale-kõrgemale, et näeks kaugemale.

Terve nädal on möödumas kolides ja alates homsest olen tervelt neli korrust kõrgemal (praegu 11. korrus, homme 15.). Vaade aknast ei ole võrreldav vaatega vabalangemises, kuid ikkagi lähemale taevale ja päikesele ning parem vaade merele.

Lenniku on ka lõpuks, peale mitmeid viperusi, lendu saanud ja on juba teinud tiirud St. Peterburis, Kiievis ja homme läheb Luksemburgi.

Tundub, et eelmise nädalavahetuse ilmategemine mõjub sellele nädalavahetusele ja on lootust 4000 m kõrguselt vabalangemisse hüpata.

Ja ikka ei õnnestunud

Olen mitu kuud selle pärast jooksnud ja pead valutanud. Üritanud ennast selle valdkonnaga nii palju kui võimalik sellise lühikese ajaga kurssi viia.(tegelt tunnen ennast täiesti lollina, sest ikka veel ei jaga mõhkugi). Eile tegid kiiremaid liigutusi peale minu lõpuks ka teised inimesed ja jõudsimegi nii kaugele, et õhtul pidi ta rattad Eesti maapinnalt õhku tõusma. Kahjuks see ikkagi ei juhtunud, sest oli tekkinud mingi tehniline rike. Täna siis Pariisist mehhaanikud kohal ja putitavad, et ikkagi saaks uuel töönädalal temaga lendama.

Loodan, et minu jaoks saabub nüüd selle projektiga rahu ja saab muuga edasi tegelema hakata, sest ma ikkagi ei jaga seda lennukite värki ja jätaks sellega tegelemise teistele. Minule meeldib istuda lennukis, sõita sellega 4000 m kõrgusele, vari seljas lennukist välja hüpata ja nautida vabalangemist.

Kui on kiire, siis on ülikiire. Aega jääb kogu aeg väheks ja kiiresti tegemist vajavad tööd tuleb aina juurde. Kui aga kõik see kiire töö saab tehtud, siis tekib hetk, kus polegi nagu midagi teha. Ometi tead, et väiksed mitte nii kiired asjad on veel teha ja teedki neid siis, kui on viitsimist neid teha.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Pühapäeval maandusin pildil olevate tegelaste seltsi:-)

Igatsus

Igatsus tekib seda rutem, mida kaugemal igatsetav. Igatsus kasvab iga päevaga ja muudab taaskohtumise omamoodi eriliseks. Selliseid aegu on vaja, sest see õpetab hindama koosveedetuid hetki ja teineteist.

Unenäod langevarjutamisest

Unenägu nr 1 (nägin hooaja alguses)
Lennukist välja ja vabalangemisse. Kõik äge ja mõnus, kuni varju avamiseni. Ei saa ise hakkama, mingi ilge jama (millegi pärast tuli varju avada padjast tõmmates). Pusserdan ja pusserdan. vx lendab kõrval ja tahab aitata. Käratan talle: "Kao eemale, sul endal seal veel suurem jama. Ära minu pärast muretse." (vx-il väga pikk meduusipael ümber keha). Langen ja langen, üritades ikka veel varju avada... Ärkasin ehmatusega üles.

Unenägu nr 2 (nägin täna öösel)
Elaki seltskond lumisel mäel. Alice titevankriga ja Kardi utsitavad: "Mine ikka lauaga sõitma, mis siis, et tugev nohu on. Mul läks sõitmisega nohu ära." Ja juba jooksevad enamus elaklasi helikopterile.
Lendame, kuid nüüd juba lennukiga ja kõigil varjud seljas. Lennukeid kaks. Meie lennukil (tundus L410 moodi algul) küljeuks ja tagaluuk ning mõlemad avatud. Kõrval lendab teine lennuk(samuti L-410 moodi) ja seetõttu ei saa küljeuksest välja hüpata. Väljun tagaluugist. Väga ilus vabalangemine. Mõtlen, yes, lõpuks saan hakkama ja ei pöörle enam kontrollimatult. Otsustan teha kompleksi ja ka see õnnestub. Kõrgust 1000 ja avan varju. Tunnen, et aeglane avanemine on. Vaatan üles. Roosa kuppel avaneb ja siis, olles pooleldi avanenud, hakkab kuppel ülespoole jääma ja mina allapoole vajuma. Krt, kes sedasi pakkis ja ei kinnitanud korralikult kolmikrõngaid. Mis siis muud, varuvari. Tõmban mitu korda, midagi ei juhtu. Sang ei liigu paigast. Lõpuks avaneb, kuid ka seekord sama probleem. Varuvari, mis on sinist värvi, tahab mu juurest lahkuda. Haaran vabaotstest kinni. Raske on hoida, kuid kahjuks pole kuhugi neid kinnitada. Põimin nad siis läbi käe ja alla vaadates selgub, et kohe tuleb maanduma hakata. All on täpselt punase katusega tivoli ja suured laiad puud. Maandun puuotsa. Vari on nüüd juba punast värvi. Veela tuleb juurde ja üleb:"Liiga viimasel minutil avasid varuvarju, püüa järgmine kord varem." Korjan kodinad kokku ja lähen klubi poole. Istun vaikselt ja nutan, sest jäin napilt ellu. Keegi ei saa aru, miks ma õnnetu olen ja kõnnivad lihtsalt mööda, nagu midagi poleks juhtunud. ...

Nimekaim

Pole varem kohanud nimekaimu, kuid täna leidsin tema siit.

Ei tea, kas kirjutada talle või mitte. Huvitav oleks ju teada, kes ta selline on ja millega tegeleb.

Ise oleks küll kummaline saada kiri, kus teatatakse: hei, meil on täpselt ühesugused ees ja perekonnanimed. Suhtuksin vast skeptiliselt sellesse ja ei vastaks.

Andestamine

Kas andestada sõbrale, kes on sind reetnud ja sellega päris korraliku probleemi tekitanud?

Andestada saab, kuid enne tahan teada, mis põhjustel see inimene sedasi tol hetkel käitus ning tegelikult ootan ka, et ta paluks andeks. Teatud asju ei ole võimalik lihtsalt peast välja visata ja teha nägu, nagu kõik oleks korras ja midagi pole olnud. Tahan teada, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Selleks oleks aga vaja koos kohvilaua taha istuda ja asjad läbi arutada.

Samas, kui andestad ja üritad sõprust jätkata endisel tasemel, ei või sa kunagi kindel olla, et asi ei kordu. Siit tekib jälle järgmine küsimus, kas inimene, kes sõbra reedab, väärib sinu sõprust.

Piloodi otsingud

... käivad juba mitu nädalat. Peamised tingimused on: lennutunde vähemalt 2000 ja suudaks organiseerida lennuki heaolu eest ja oleks nõus töötama vähemalt 5 a.
Väljaõppe konkreetsele lennukile kindlustatud (Ameerikas, tehase juures).
Nõudmised on vist liiga suured, sest tulemus on olnud väga kesine.

Pisik ringleb

Perekond sai pisiku. Mina hüppan, ema käis tandemhüppel ja isa läheb 5. august IAD-koolitusele. Venna tahab ka väga tulla koolitusele, kuid kuna on Soomes tööl, siis ei ole see aasta võimalik.
Lisaks perekonnale olen suutnud ka mitmeid tuttavaid nakatada - enamus muidugi soovivad ainult tandemit proovida.

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Trumm turvavööga kinnitatud ja sõit parasummerile täies hoos. Ja üks punase autoga sell töllab sabas;-) mõned on näinud teda vaid segijuuatäispeaga valget viina joomas ja varukat peale nuusutamas

Multimedia Message

Multimedia Message
Originally uploaded by kiisukrissu.

Arvake ära kus ja kes. Igatahes äge on :-)

Parasummer

Eelmine aasta osalesin Parasummeril viimasel päeval, kus sooritasin tandemhüppe. Intruktoriks oli Peter Engström. Enne hüpet polnud ise pea üldse närvis, kuulasin, mida instruktor seletas ja seedisin pärast vaikselt omaette asja. Ühel hetkel tuli aga tookord meelde, et oi kurat, kuida me seal lennuki põrandal ukse poole liigume, kui mina tema küljes kinni olen. Uurisin langevarjuritelt, kes seal lähedal olid (vist olid vx, sepandi ja lohe) ja keegi ei osanud mulle seda öelda.

Lennukis toimus vx-ga väike kahekõne. Vx: kas oled närvis ka? K: kas peaks? Vx: no natuke ju võiks. K: närvis ei ole küll, instruktor teeb ju kõik ära ja eks tema taha ka elusalt ja tervelt maapeale saada.

Uks avanes ja rahvas läks ja läks ja ükshetk oligi meie kord. wolli kõõlus kaameraga juba uksepeal (ei tea siiani, millal ta sinna läks) ja meiegi olime uksel, jalad kõikusid lennukist välja. Vaatasin korra alla ja see tundusi nii mõnus olevat, mis tuleb. Kõik oli meeles, millal mida tegema pidin, Meelest läks ainult kaamerasse naeratamine, sest enda all avanev pilt oli nii äge, kuid Peter tuletas selle meelde. Seda esimest 1 minuti vabalangemist seal ei oskagi õieti kirjeldada, see on lihtsalt tunne, mis jääb meelde. Samas ei saa seda võrredla iseseisva esimese vabalangemisega.

Kui vari avanes oli veidi kurb tunne, sest oleks tahtnud veel vabalangemises olla. Varju all lennates ajasime Peteriga juttu ja imetlesin oma kodukanti, mis muutus iga hetkega üha suuremaks. Maandumine oli pehme ja jäime püsti.

Õnneliku näoga käisin ringi vist pea nädala ja kuna soov, veel vabalangemist kogeda, polnud lahkunud minu peast, siis olingi 23. juuli wolli kursusel ja kuulasin jahu2-s koolitust.

See aasta sooritan parasummeril juba ise oma hüpped ja naudin vabalangemist.

Üle koera saba

Koerast olin üle saanud ja täna sai siis lõpuks üle ka koera sabast.
Ja, et mitte endale mõttetut paberiajamist võtta ja mööda erinevaid ameteid joosta, jätsin nime samaks.
Tean, et keegi on selle teo võrra õnnelikum ja keegi õnnetum. Endal käivad peas mõtted oleks, poleks jne ning usk ja tahtmine, et edaspidi läheb paremini.

Nõme

Kõige suuremad vingujad ja parastajad on need, kes asjast ise midagi ei tea ja kes on kadedad, et ise ei julge/oska seda, mille kallal vinguvad või parastavad. Lisaks kõigele loetakse/kuuldakse asjast midagi natukene, mitte ei kuulata/loeta täpselt mis, kuidas, kunas jne.

Olen olnud arvamusel ja jään püsivalt sellele, et alati tuleb kõik teadaolev/kättesaadav informatsioon endale selgeks teha, siis mõelda asja üle (kas sul on õigus midag öelda) ja kui oled endas täiesti kindel, siis avaldad oma arvamust. Arvamuse avaldamine ei tohi olla parastamine, vaid tõesti asjast oma arvamuse selgekstegemine teistele, tuginedes kindlatele faktidele.

Paraku osad inimesed on nii julmad ja pahasoovlikud. See on nii nõme ja ajab südame pahaks.

Pikk nädalavahetus

Eelmine nädal oli täis pidusid. Teisipäeval blondi keskkooli lõpetamine ja (grill)pidu Harkus. Kolmapäeval venna kutsekooli (üldehituse eriala) lõpetamine ja pidu Pärnus kodus. Neljapäeval varahommikul autole hääled sisse ja Rohuküla sadama poole. Kell kolm 2aastase Laura sünnipäevale ja õhtu jaanituli J sugulaste juures, Tikka ranna lähedal. Reedel sai lesitud rannasm ja õhtul laulvatel liivadel jalutamas. Võrratult ilus päikeseloojang ja tühi rand, mida ei leia paraku siit Harjumaalt. Laupäeval algas tants ja trall hommiku vara, kui J asus isamehe kohustusi täitma. Pulmad olid armsad ja ilmaga vedas. Teatud tava jäi küll samal päeval järgimata, kuid seda tehti järgmine päev salaja ja asjast on teadlikud vaid neli inimest:-). Pühapäeval läksime jälle randa, kuid enamus rahvast vedeles rannas rohkem tekkide all, kui tekkide peal ja nii sai sealt suht kiiresti tagasi tuldud.

Tegelikult oli tore nädalavahetus, mis siis, et hüppama ei jõudnud. Aa lohutab see, et Parasummer on peagi ukseees ja siis saab paugutada.

Käskkiri sõnumina

Käskiri nr 1.
22. juuni 2005.
Meie firma töötajatel on ajavahemikul 01. juuli kuni 01. september reedeti tööl käimine vabatahtlik. NB! Tööülesanded peavad sellele vaatamata täidetud olema. Käskkiri teha teatavaks kõigile keda see puudutab. Häid pühi:-)

Vat siis kaasaegseid ülemusi:-)

Kus kohast?

DSCN4205
Originally uploaded by kiisukrissu.

Arva ��ra, kust avaneb selline vaade?

lõpetamine

lõpetamine
Originally uploaded by kiisukrissu.

Laupäeval ei olnud kahel langevarjuril seljas tunked ja ranits, vaid hoopis pildil nähtu. Põhjuseks - Akadeemia Nord õigusteaduskonna magistratuuri lõpuaktus.

Õnnetu

Pühapäeval varakult voodist välja ja otsejoones Pärnu lennuväljale. Kohale jõudsime 10.05 ja lahkusime mingi seitsme-kaheksa paiku. Minust mitteolenevatel põhjustel sain hüpata ainult ühe korra ja seegi oli kõige hullem eksit, mis üldse olnud on minu 14 hüppe jooksul. Ja siis, kui mudilaste lennuk peale viit Kuusikule tagasi lendas, olingi õnnetu - teed endast kõik oleneva, mida oskad, et saaksid hüpata, kuid ikkagi ei saa. Ja siis öeldakse veel korduvalt erinevat moodi, et pole ise piisavalt palju tahtnud ja teinud jne. Mida ma veel peaksin siis tegema? Minu mõistus ei võta enam kinni. Alati on nii, et kui tahad, siis endast mitteolenevatel põhjustel, ei saa.

Uni ja unes

Hommikuti ärgates ei mäleta ma kunagi, mida ma unes nägin, kuigi tean, et midagi põnevat oli. Samuti eristan seda, kas oli hea või halb unenägu.
Magades vahel inimesed räägivad, siputavad jalgu/käsi ja mõned isegi käivad.
Ema sõnade järgi pidavat ma juba lapsest saati öösel seletama ja päris selget juttu ajama. Seega võib juhtuda, et ma lobisen öösel mõne saladuse välja:-)))
Eile hommikul ja täna hommikul teatas aga mu voodikaaslane, et ma olla öösel itsitanud (naernud). Ise ei tea, mis asi mind naerma võis ajada.
Kas öösel magades "tegutsevad" need, kes magavad väga sügavalt või kõik ja mille kummalisega teised hakkama saavad?

Tõstan käed

Autojuhid ja liiklus on muutunud õudsaks. Enamus autojuhte tuleks saata tagasi autokooli ja siis veel aastake lasta neil sõita sõiduõpetaja järelvalve all, sest ei tunta liikluseeskirju ja liiklusmärke. Juhid on läinud meeletult lohakaks. Sa võid ju ise sõita ettevaatlikult ja kõike reegleid jälgides, kuid lambad suudavad sulle ikka sisse sõita või tekitada liiklusohtliku olukorra. Võibolla lihtsalt sattusin mina paljude lammaste ette/taha/kõrvale nädalavahetusel sõitma, kuid praegu on tõesti see tunne, et panen juhiload koju sahtlisse ja ei istu ühegi auto rooli. Sõidan parem taksoga, ühistranspordiga või kellegi kaasreisijana.

Lisaks mõtlesin sügavalt oma sõiduoskuste üle, kuid ise ei oska ju adekvaatset hinnangut anda.

Ou-jeee

Sain täna kahe tunnise koolituse CMA-s meile loodud kodulehe sisu hoolitsemise osas. Alguses tundus infot kuidagi palju ja isand Kristjan (kes oli väga unise näoga ja kelle juuksed olid püsti peas) seletas ka kuidagi jube kiiresti. Mina aga mõtlesin vaikselt omas tempos kaasa. Üllatav oli see, et hiljem tööjuures asja näppides oli enamvähem kõik meeles. Meelde ei jäänud vist need asjad, millest ta kiiresti üle vuristas ja minu mõttekäik ei suutnud seda kuulda ja salvestada. Ometi tunnen ennast hoopis targemana ja asi hakkas huvitama. Kõik küsimused on üles kirjutatud ja saavad varsti Kristjanile esitatud, sest ma pean ju kõike oskama. Olen ettevõttes ainuke, kes koolitust sai ja kodulehe sisu korrasoleku eest hoolitsema peab. Tekkis soov saada veel koolitust arvuti ja sellega töötamise osas, sest olen ikka suht võhik ning peaksin/võiksin osata rohkem. Nii läheks töö kiiremini ja lihtsamalt. Aega saaks kulutada tähtsamatele asjadele, kui "jalgratta leiutamisele".

Võiks arvata, et peale kooli lõpetamist on igasugune õppimise isu otsas, kuid mul on see hoopiski kasvanud. Tundub, et koolis õpitu on täielik jama ja eluks/tööks vajalikke teadmisi ei omandata koolist. Elu ja töö õpetavad ikka palju rohkem ja palju huvitavamaid asju. Kool on lihtsalt väike ettevalmistus kõigeks selleks. Kõik huvitav on alles ees ja kõike soovitavat on võimalik saavutada, kui vaid ise veidike pingutada. Oi kui tore on olla noor.

Uues kohas

Kes veel ei tea, siis alates tänasest (st 06.06.05) olen tööl AS Ühendatud Kapitalis, juristina. Hommikul tööle minnes oli selline esimesse klassi mineva lapse tunne - ärevus, hirm (äkki ei saa hakkama või on jälle nõme koht) ja uudishimu (mis inimesed seal ees juba on, mis töö mind ees ootab jne). Kodus läks sättimisega ikka päris korralikult aega, sest esimene välimine mulje tähendab palju ja kus sa siis tahad hommikul unine ja hoolitsematu uues kohas välja näha.

Kohale jõudsin õigel ajal. Töökoht asub City Plaza 11. korrusel, kus on ilus vaade üle linna. Kontoris toimus esmalt mitme tunnine ettevõtte tutvustamine ja pea ei suutnud kõike korraga kinni võtta. Hea, et töökaaslasi on 8 ja vähemalt nende nimed suutsin esimese poole tunniga meelde jätta. Kollektiiv tundub meeldiv olevat, kuid jällegi olen kollektiivis kõige noorem. Tööülesannetega otsustati mind see nädal mitte eriti koormata, vaid lastakse vaikselt harjuda mul uue kohaga ja neil minuga. Tööpäev möödus kiiresti, kuigi igat oma tehtud tööd kontrollisin 10 korda üle - ei taha esimesel päeval kohe mingi sitaga hakkama saada.

Homme algab jällegi tööpäev kell 10, kuid hoopiski koolitusega kuskil CMA-s. Nimelt tegid nemad kodulehe ja selle eest pean edaspidiselt hakkama hoolitsema mina. Väidetavalt pidi see lihtne olema ja 2 tunniga ära õpitav. Jeh - kas ka mina sellega hakkama saan või saab see koolitaja minuga veel korduvalt suhelda:-). Asi tundub põnev.

Samas olen ka veidi õnnetu, sest ei suuda leida omale inglise keele õpetajat, kes oleks nõus esialgu kolme kuu jooksul aitama inglise keele meelde tuletamises. Pole inglise keelt eriti aktiivselt pea kolm aastat kasutanud ja see on veidi rooste läinud. Kõik õpetajad pagevad puhkusele ja ei taha esialgu kuuldagi midagi eratundide andmisest. Samuti on enamus normaalsed keeltekoolid suvepuhkusel või kursused täis. Otsingud jätkuvad, sest ma ei jäta jonni - keegi peab ju kuskil olema. Lisaks võivad kõik mulle inglise keelseid huvitavaid raamatuid tuua lugemiseks, sest seegi peaks aitama inglise keelt meelde tuletada.

NB! Külla võite hiljem tulla, sest oma õige koha saan alles augustis kuna mööblitootja arvas selleks ajaks minu mööbli valmis saavat.

NB!! Ülemusega, kes paitab minu hobist huvitatud olevat, lõunal käies sain väikese lootuse, et saan töölt vabaks Parasummeri ajaks. Hoian pöialt:-)

Õpetuseks teistele mudilastele

Nii juhtus
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vari tuleb avada õiges asendis. Minu viga laupäeval oli see, et suutsin avamisel keha kallutada paremale ja sellest sain väikese mälestuse ja õppetunni.
Järgmisel hüppel ei kallutanud enam keha.

Lepingud

Nii, tänases päevas olid aktuaalsed kaks lepingut.

Esimene neist sõlmiti 05.04.2004 ja lõpetatakse 02.06.2005, poolteks olid füüsiline ja eraõiguslik juriidiline isik.

Teine sai sõlmitud 12.07.2003 ja lõpetatakse 06.07.2005, poolteks oli/on kaks füüsilist isikut.

Esimest sorti lepinuid on ka varem sõlmitud ja arvatavasti saab veel mitmeid sõlmitud.

Teine aga oli esimest korda minu allkirjaga ja praeguse seisuga ei soovi ma sellist enam lähema 10 aasta jooksul vast sõlmida. Ja üldse, kas seda lepingut ikka on vaja, saab ju väga hästi ka ilma selleta. Kus olid küll mu mõtted siis? Olin ikka liiga roheline. Hea, et millegi muuga hakkama ei saanud (st kaasanud kolmandat isikut, kelle õiguste eest peaks nüüd hea hakkama seisma) ja ei pea magistritöö teemat oma elus rakendama hakkama, vaid võin jätkuvalt teistele selles osas nõu anda ja vajalikke pabereid koostada.

Jah, ja homme kell 11.45 on siis see aeg, mil lõpuks ometi saab asuda kaitsma oma kirjatööd neljaliikmelise komisjoni ees. Loodan, et komisjon on samal arvamusel retsensendiga:-) ja õhtul põhjust tähistada ning 18.06 võib uhkusega võtta Estoonia kontserdisaalis oma diplom rektorilt vastu. Ning sellega on lõppenud veel üks leping.

Ajataju

Aeg ja ajataju, need on ühed kummalised asjad. Vahel venib minut nii mis jaksab, teisel hetkel lippab ta kiirmini kui sa seda sooviksid. Eks kõik mäletavad, kuidas igavate loengute ajal aeg venis ja huvitava õhtu jooksul sai aeg enne otsa, kui oleks seda soovinud. Või tuleb tuttav ette: sa tead kindlalt, et on kolmapäev, kuigi juba on reede. Või oled kuupäevadega ühe nädala taga jne.

Eilne pani mind ikka päris põhjalikult asja üle mõtlema. Kuidas saada õhus oma ajataju õigeks - nii et 15 sekundit oleks ikka 15 mitte 18 (või rohkemgi). Samas mingi kõhutunne ütles: hei plika, sa jõudsid küll oma lugemisega kümneni, kuid aega on läinud rohkem, ja vaata kohe kella. Eile pidin ma ennast 15 sekundiga stabiilseks saama ja kella suutma vaadata, kuid hiljem pean suutma veel teha pöördeid ja saltosid. Kuida ma suudan oma keha kontrollida selle lühikese aja jooksul? Jälle läks pea sassi...

Koristamine

Kummaline, aga mulle meeldib koristada. Sellised koristamise tujud tulevad vahel ka öösiti. Koristada on hea üksi olles, paned muusika mängima ja teed asju oma järjekorras, oma moodi, keegi ei jää ette, ega virise, et enam ei viitsi jne. Erilise koristamise tuhinas jäävad ette ka kappide ja sahtlite sisud ning alati suudan sealt leida midagi, mida pole väga ammu kasutanud ja mida tegelikult ei ole vajagi. Kõik on tore ja lõbus, kuni kätte jõuab tolmuimeja hetk. Vot putsulutsutajaga võiks küll keegi teine toad üle käia, see asi mulle ei meeldi kohe üldse.

Multimedia Message

Pole midagi mõnusamat, kui lesida sooja päikese käes, lugeda raamatut ja lihtsalt tunda ennast hästi. Kuigi ma see suvi rohkem puhkust ei saa, võiks ikkagi kogu suvi nii ilus olla kui tänane ilm Pärnus. Jõudu kõikidele kontorirottidele, võtan teie eest ka päikest.

Tahaks

Tahaks neile öelda kõik otse välja, mis mulle siin ei meeldinud ja miks ma siit tegelikult ära lähen. Miks mul ei ole motivatsiooni siin töötada ja mis ma neist tegelikult arvan. Kuid ei julge ja tunnen, et see ei ole viisakas ja ma ei saavuta sellega midagi. Kuid samas kas nemad on käitunud minuga viisakalt? Pole kuulnud, et mujal toimuks töötajate selline vaimne terroriseerimine.

Üritan hoida veel suu kinni ja kannatada selle viimase päeva ära. Samas on mul kahju töökaaslasest, kes läks lapsepuhkusele teadmisega, et ta tuleb siia hiljem tagasi. Mina aga tean, et siin ei soovita teda peale lapsepuhkust tagasi, vaid lõpetatakse tööleping. Nende arvates 3 aastat lapsepuhkusel olnud naine pidavat taandarenema ja lisaks pidavat laps palju muid probleeme tekitama ning neil ei olevat sellist töötajat vaja.

Selline tööandja käitumine on pannud mind korduvalt mõtlema, et kas tõesti kõik advokaadid on sellised ussid, valetajad ja ihnuskoid. Kõrvaltvaatajatele tunduvad nad haritud ja toredad inimesed, kuid tegelikkus paistab vastupidine olevat. Minu suhtumine advokaatidesse on kõvasti muutunud ja igasugune respekt nende vastu kadunud. Kokkuvõttes tean seda, et minust ei saa kunagi advokaati, sest ma ei oska valetada, ihnutseda ja nõrgematest teerulliga üle sõita.

Kinos

Eline kinos käik oli kõige kehvem. Paljud inimesed kiidavad seda filmi (Taevane kuningriik), kuid mina suutsin filmi ajal kaks korda päris korralikult magama jääda. Ja see polnud veel kõik ... Teistel hakkab paha lennukis ja laevas, kuid minul hakkas paha kinos. Igatahes ei ole lähiajal tahtmist enam kinno minna ja kõike seda uuesti läbi elada. Kuigi tegelt tuleks selgitada selle teise halva asja põhjus välja, sest see ei olnud normaalne.

Minu 5 sekundit

Laupäeval sain hakkama HART-iga ja järgmisena tuli ette võtta redelist esimesed 5 sekundit ja käsiavamine. Enne lennukisse minekut uurisin ikka korduvalt, lõpuks vist juba tüütavalt, et kuidas ja mis ikka teha tuleb ning kas kõigest sain ikka korralikult aru. Lennukis oli hirm suur ja mõelda jõudsin kõigest. Üks mõttekäik oli näiteks selline: kui ma ikkagi ei julge hüpata ja tahan lennukisse jääda, siis tuleb avamisautomaat keerata OFF asendisse ja siis peab vari paar tundi maapeal seisma ja teised ei saa minu pärast hüpata ning seda ma ei taha ning järelikult pean ikkagi hüppama. Kui hüppan ja ei jõua avada ise, siis avamisautomaat avab varju minu eest. ... Ja veel hästi palju nõmedaid mõtteid ning korratud sai korduvalt varuvarju avamisprotseduur, padja ja sanga asukoht, avamisrõnga asukoht ja see, mida ma pean tegema, kui lennukist välja hüppan.

Uksel seistes oli mul ikka päris suur hirm ja arvatavasti väljendus see mu näoilmes ka (täpsemalt oskab öelda hüppeinstruktor R). Uksel vastasin R tavapärasele küsimusele "kas oled valmis?" ebalevalt "jah" ja hüppasin. Painutus ja luuletuse lugemine algas. Luuletus ei tahtnud kohe üldse kostuda, kuigi karjusin seda kõvasti. Pea täiesti tühi, tegelesin ühe asjaga korraga. Luuletus läbi, vasak käsi üles ja parem alla avamisrõnga juurde. Sain kohe avamisrõnga pihku ja tõmbasin. Asi peos ja ootasin, peas mõte - avaneb, ei avane, palun avane. Aeg oli lühike, kuid siiski jõudsin sedasi mõelda. Ajataju on sellistes olukordades teine, palju pikem tundub olevat viis sekundit ja varju väljumine kotist. Pauhh, vari hakkas lahti minema. Rõõm oli meeletu ja karjusin rõõmust nii, mis jaksasin. Järgnes sellele kohe kõrguse, varju juhitavuse ja ümbruse kontroll. Lendlesin platsi kohal ja olin õnnelik, et ei jätnud siiski jonni ja ronisin oma hirmudaga ikka ja jälle lennukisse ning ei tulnud lennukiga alla tagasi. Tuli meelde, et vabalangemine on see, mille pärast tasub (tasus) pingutada. Poleks olnud julgustajaid ja tagantutsitajaid, siis jäänukski asi pooleli.

Õhtul ei saanud voodis magama jääda, sest kui sulgesin silmad, tekkis tunne, et olen vabalangemises, kuid ranitsat pole seljas. Esimene iseseisev vabalangemine suutis sellise emotsiooni tekitada.

Nii see oli ...

Neli aastat järjest sain ma tänasel päeval kiita. Mul oli hea meel, et inimestele meeldis see, mida ma neile tegin ja et kunagi ei jäänud midagi sellest järgi. Enne, kui nad asja kallale asusid, oli alati hirm, kas ikka tuli välja ja kas ikka meeldib, sest tegin alati midagi uut ja huvitavat.
See aasta ja järgmised aastad ei saa enam need samad inimesed mind samal päeval kiita, kuid loodan, et minu asemele tuleb peagi keegi teine, keda nad saavad kiita.
Igatahes soovin tänastele sünnipäevalastele (tean 3 inimest, kellel on täna) PALJU ÕNNE!

Lennukis

See aasta oma mõlemale hüppele minnes olen lennukis istudes mõelnud: no mille krt pärast ma jälle siia ronisin, palju rahulikum oleks mu hing teisi taevast alla tulemas näha ning luban endale, et see jääb viimaseks. Varjuga õnnelikult maale jõudes on tunne vastupidine - tahaks kohe uuesti üles minna. Kummalgi korral pole see õnnestunud minust mitteolenevatel asjaoludel. Kadunud on see entusiasm, mis oli esimestel hüpetel ja olen ise selle pärast päris õnnetu.

Kohuke

Laupäeval sai must kohuke ja asi pole paranenud tänaseks. Laupäeval ajas asi naerma, kuid täna sain küll enda peale selle pärast pahaseks. Eraelus on kohuke lubatud, kuid tööl ei tohi kohuke olla. Peaks vist ütlema tere kõigile kaaskohukestele ja lootma (tegutsema selle nimel), et lahkun peagi teie seltsist.

Vanemad

Kui ma vanematele rääksisin oma muljeid motikaga sõitmas käimisest, vaatasid nad mõlemad mulle otsa ja ütlesid kui ühest suust:" Kas juba ei aita nendest ekstreemsustest?" Endal käis peast läbi mõte, aa ma pole ju midagi ekstreemset teinudki. Varasemalt on vanemad vaikides kuulanud mu muljeid, kuid seekord pani nende küsimus mul suu kinni ja ma mõistsin, et iga nädalavahetus nad ju loodavad, et ehk ei juhtu minuga midagi.

Miks mehed on lihtsalt õnnelikud inimesed?

Järgnev ei ole minu kirjutis, leidsin selle ükspäev oma postkastist, kuid see on lõbus:


Miks mehed on lihtsalt õnnelikud inimesed?
Aga mida sa tahadki selliselt lihtsalt olevuselt?
Perekonnanimi on kogu aeg sama.
Garaaž on ainult sinu päralt.
Pulmapeo ettevalmistused sujuvad iseenesest.
Šokolaad on lihtsalt üks suupiste.
Sinust võib saada president.
Sa ei jää kunagi rasedaks.
Sa võid käia pargis ilma T-särgita.
Automehaanikud ei valeta sulle.
Terve maailm on sinu pissuaar - sa ei pea kunagi sõitma järgmisse bensiinijaama sellepärast, et siinne peldik on öäkk.
Sa ei pea mutri keeramise suuna üle mõneks ajaks mõttesse vajuma.
Sama töö, rohkem palka.
Kortsud lisavad omapära.
Pruudikleidi laenutus 5000 krooni, ülikonna laenutus 200 krooni.
Inimesed ei jõllita sinu rindu, kui sa nendega räägid.
Vahetevahel on üks hästi-ajastatud röhitsus lausa ette nähtud.
Uued kingad ei mulju, hõõru ja moonda sinu jalgu.
Telefonikõned lõpevad enne kolmekümnendat sekundit.
Sa tead nii mõndagi tankidest.
Viiepäevane puhkus vajab vaid ühte kohvrit.
Sa suudad ise oma purgid lahti keerata.
Väikseimgi arukuse väljendus annab sulle ekstra plusspunkte.
Kui keegi unustab sind külla kutsuda võib ta ka edaspidi sinu sõber olla. Sinu aluspesu maksab 30 krooni 4-ne pakk.
Kolm paari jalatseid on rohkem kui küll.
Sul puudub võime näha kortse oma riietel.
Kogu sinu nägu on ühte värvi.
Üks soeng on sobiv aastateks, võib-olla aastakümneteks.
Sa pead raseerima ainult nägu ja kaela.
Sa võid kogu oma elu mänguasjadega mängida.
Tavaliselt varjab kõht sinu laiad puusad.
Sa võid kanda lühikesi pükse hoolimata sinu säärte väljanägemisest.
Oma küünte eest hoolitsemiseks piisab sulle taskunoast.
Sul on vuntside kasvatamisel valikuvabadus - jah või ei.
Sa suudad osta 25 sugulase jõulukingid 24. detsembril 25 minutiga.
Pole siis ime, et mehed on õnnelikumad!'

Aga kas ikka on nii ;-)

Ei tea

Ei tea kas nutta või naerda, olla pahane või tunda head meelt? Inimesed on vahel ikka täiesti mõttetud ja haiglase mõttemaailmaga. .....

.... APPI, kus on normaalsed inimesed?

Dieedil

Dieedil
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vanamees määrati eilsest dieedile ja 2 kuuga peab saama 6 kg kergemaks. Täna otsustas härra hoopiski mitte süüa, sest uus dieettoit ei maitse talle kohe üldse.

Hooaja algus

Ma ei tea mis see oli. Mitu nädalavaheutst hingasin kergendatult, kui hüppamine ära jäeti, kuigi teisi oleks hea meelega hüppamas näinud. Omal olid kõik asjad korratud, eksamid Liisule tehtud ja pakkiminegi selgeks saanud.

Pühapäeval oli mittehüppamise tahe veel suurem. Mingi väga kummaline tunne oli sees ja läks veel kummalisemaks kui nägid kuidas järjest tuldi varudega alla (päeva lõpuks 3). Lõpuks siiski otsustasin, et EI, sellest peab ju kuidagi üle saama. Panin ennast varju järjekorda ja sain viimasele tõusule. Süda puperdas, käed värisesidveel hullemini sees kui oma esimesel hüppel ja külmavärinad olid. End ümbritsevaid inimesi ei pannud pea üldse tähele. Ei raugenud selline olukord ka lennukis. Viimase mudilasena uksele jõudes oli kindel soov veel enne JAH-i lausumist vaadata enda alla. Tuuli vuhises, aga palju vaiksemalt kui varasematel hüpetel. Vaatasin instruktorile otsa lennuki uksel ja ka väljudes nägin pikalt tema naeratavat nägu ja pöidlad püsti käsi lennuki uksel. Kuidagi palju mõnusam ja kõige mõnusam väljahüpe oli see minu hüpte ajaloos (5 hüpet). Langemise tunne oli nii hea ja tuju hakkas paremaks minema. No siis tuli meelde varju kontroll jm vajalikud asjad. Lennuvälja otsimisega läks veidi aega, kuid olin juba suutnud mõelda välja varuväljaku enda jaoks. Kusjuures, millele laisk inimene mõtleb varuplatsi otsimise juures - ma pean ju nii palju siis jalutama vari kaenlas. Lõpuks siiski leidsin ja hinge puges jälle mingi kripeldav paha tunne. Peas käis sada kümme mõtet maandumise kohta ja pidevalt jälgisin, et oleksin ikka vastutuult. Ja nagu ikka minu viga, suutsin fleeri liiga kõrgel teha. Pots ja käpuli. Jalad kindlalt maapinnal, süda tagus kolma korda kiiremini ja jalad nagu süldid all.

Kusjuures õhtul mõtlesin välja, miks kõik nii oli. Esiteks mul oli paha tunne, et midagi halba juhtub või mingi halb uudis on tulemas. Peale hüppepäeva saingi halva uudise (vanemate koeral tagajalad ei liigu). Teiseks kartsin vast sellepärast, et hooaja viimane hüpe lõppes veidi õnnetult minu jaoks ja valu hirm oli. Loodan, et nüüd sain oma maandumishirmudest üle.

uisud

uisud
Originally uploaded by kiisukrissu.

Vot sellised on minu uued uisud. Nendega hakkan alates järgmisest nädalast iga õhtu uisutamas käima. Rattasoit jääb ära, sest ratas on Keilas ja Tallinnas ei ole mul seda kuskil hoida. Lisaks on ratas pea 7 aastat vana ja võiks auga minna pensionile.

Juhus

Vahel ei ole vaja midagi erilist teha selleks, et sul läheks hästi. Asi tuleb lihtsalt ise sulle kätte, kui oled piisavalt julge ja võtad väikese riski ette. Lisaks on plussiks ka õigel ajal õiges kohas olemine. Kõik võõrad inimesed ei olegi nii hirmsad, valelikud ja petised.

Peab tõega nõustuma G.J.G. Marquez'i ühe tõega elust:

Ära pinguta kõvasti,

parimad asjad juhtuvad ootamatult.

Vaktsineerimine

Eile sai tehtud puugivastane vaktsineerimine ja järjekordselt veendutud, et Eesti riiklike raviasutuste arstid on ikka nii tuimad ja ükskkõiksed vanad kuivikud. Algul mingi paberimajandus (kus küsiti, ega muna vastu allergiat pole ja anti vaktsiinipass) ja siis löödi vaktsiin kätte, plaaster peale ja minema. Ei räägitud pea sõnakestki seda, mis kõrvalnähud võivad tekkida. Ainuke mida mainiti oli, et täna võib tekkida palaviku tunne, aga see on normaalne. Samas need vähesed korrad, mil olen juhtunud erakliinikuid külastama, seal sellist suhtumist inimestesse (patsientidesse/klientidesse) ei kohta. Inimestel on suunurgad ülespoole ja suhtumine sõbralik. Sinuga vesteldakse rahulikult, seletatakse kogu protseduuri ja kõike sellega kaasnevat ning üldse on sealt väljudes palju parem tunne, kui riiklikest raviasutustest. Kõige selle põjuseks on RAHA, mis paneb tõesti rattad liikuma.

Õhtul ei olnud J-l midagi, minul aga tugev peavalu ja peale kosutavat und tuli välja, et ei oleks tohtinud süsti tehtud käe peal magada, sest käsi hakkas valutama selle tulemusel. Täielik sandi tunne peale ühte väikest vaktsineerimist. Muidugi ei ole ma 100% kindel, et see vaktsineerimisest oli, aga kindlasti enne seda polnud mul midagi viga.

Kahjuks pean seda raviasutust kuu aja pärast (mitte 2 nädala, nagu süstija tädike teatas) uuesti külastama ja loodan, et siis läheb paremini.

Multimedia Message

Selline oli laupäeval enamus ajast taevas Pärnu lennuvälja kohal. Kurb oli vaadata teades, et näljasemad oleks saanud oma esimese suurema nälja kustutada.

Ükskõiksus

Ärgem olgem nii ükskõiksed. Olgu, et ilmad on kehvad ja seetõttu tuju ei ole ja kõik käivad näod mossis peas ringi. Kaklevad, sõimavad ja kõigehullem, suhtuvad paljudesse asjadesse, mis võiks just pakkuda veidikegi rõõmu, ükskõikselt. Olgu, tõesti, kui miskit hakkab sitasti minema, siis läheb ta vahel päris pikalt ja põhjalikult. Aga kas selle pärast peab siis väikestesse asjadesse, mis suudaksid natukegi rõõmu tuua, suhtuma ükskõikselt. Nõme on kuulata ja ka teada, et kui keegi natukegi pingutab asja paremaks muutmisek ja teine (teised) ütlevad:" Ah ma ei viitsi pingutada, mul ükskõik." Tuleks ju hoopis võtta ja püüda seda väikest rõõmu nautida ning kui seda koos heade semudega teha, siis muutub see väike rõõm suuremaks ja lihtsamalt saab üle sellest sitaseisust. Ükskord väsivad ka need praegused asja eestvedajad. Mida ükskõiksemalt asjadesse suhtud, seda sitemaks asi hakkab minema. Ma ei kujuta ette, mis siis saaks, kui kõik inimesed maailams suhtuksid ükskõikselt kõigesse. Selle tulemuseks oleks vist väga suur kaos.

Näod naerule, käed tegevust täis ja küll siis päike tuleb välja, et meie naerul nägudele oma päikesekiired särama lasta.

.

Nuta või naera

Vaatan enda ümber inimesi ja ei suuda vahel ära imestada, kuidas mõne ego on nii suur, et ta kohe üldse ei taha teiste inimeste sekka "ära mahtuda" ilma neile haiget tegemata. Kõrvalt vaadata on seda päris naljakas, kuid kui millegi pärast pead selle inimesega koostööd tegema, siis ... No sry kohe üldse ei taha siis asi edeneda, sest ta ei saa aru, et parema koostöö nimel on vaja kõigil teha omapoolseid järeleandmisi ja osata kuulata ning aru saada ka teiste ideedest. Ei nad arvavad, et nende ideed on kõige paremad ja proovi sa midagi soovitada või maha laita tema idee juures. Sellisel juhul oled sa tema silmis mõrtsukas ja ta otsib kohe võimalust, kuidas sulle selle eest mitmekordselt tagasi teha. Teine võimalus on see, et ta solvub selle peale ja jalutab minema, lootes ja sageli ka teades, et talle tullakse järlele ja anutakse ta tagasitulemist ja lubatakse kõike teha nii nagu talle meeldib. Ja tehaksegi.

Olgu, ma saan aru, vahest on vaja olla veidi karmim teiste suhtes, et oma ideed ja tahtmist läbi suruda, kuid see ei pea olema nii päevast-päeva iga asjaga. Millegi pärast on nii, et kui seltskonnas on selline inimene, siis mul ei olegi tahtmist enam oma ideid ja mõtteid avaldada, sest mille krt pärast pean ma taluma selle ego kättemaksu hiljem. Öelge nüüd, et olen laisk inimene, kes lihtsalt läheb teiste mõtetega kaasa viitsimata ise midagi teha ja võidelda. Vaidlen vastu, ei ole laisk, vaid üritan säästa oma närve. Ma ei pea vajalikuks raisata aega selleks, et lõputult vaielda egoga, kes ei tee nii kui nii omapoolset järeleandmist. Kusjuures sageli läheb see ego tegelikust vaidlusest eemale ja asub isikliku solvamise kallale. Mulle meeldib töötada (suhelda) inimestega, kus kõik suudavad üksteist ära kuulata, kaasa mõelda teiste mõtetele ja mitte teha koheselt maatasa teise ideed. Koostöö laabub siis palju paremini ja asi saab tehtud kiiremini, sest inimestele meeldib teha seda, mis on kõigile meelepärane, mitte ühele meelepärane.

Samas kindlasti peab igal inimesel olema ka väike oma ego, et mitte olla tuhvlialune, kuid teatud piirini. Milline on see piir? Vat sellele ei oska vastata. See on tunnetuse küsimus.

Ja lõpetuseks väike mõtlemine kõigile - mis saab siis, kui kaks väga suurt ego peavad koostööd tegema.:-) Mina ei taha seal läheduses siis olla ja arvan, et sellest koostööst ei tule midagi välja, vaid kumbki teeb ise, olles eelnevalt nii kapitaalselt kui veel võimalik oamvahel tülli läinud.

Änn-änn

Oli see vist 6. aprill, kui lõpuks üks tore inimene mu motikaga sõitma viis. Viimati sõidutati umbes 5 aastaselt isa külgkorvi motikaga ning tookord olla ma enne sõitu nühkinud valgete sukkpükstega ja kleidiga kõik torud läikima. Ise ma mälean tollest ajast ainult seda, kuidas me sõitsime kuskil teel ja mina olin külgkorvis katte all ema süles. Praeguseks on see motikas kodus keldris ja ootab, millal vennal tekib jälle huvi ta vastu ja kokku paneb (eelmise huvi korral suutis ta selle laiali lammutada).

Seekord ei sõidutatud mind enam külgkorvis:-) Tegelt oli päris kihvt sõit, kui jätta tuul, vihm ja mustad riided kõrvale. Kõige jubedam oli ikka algus (linnavahel), sest ega ei teadnud ju kuida see asi toimib ja kõik teised liiklusvahendid olid koletult suured ja hirmutavad. Hiljem, kui jagasid matsu välja, muutus asi juba nauditavaks. Aa siis avastasin, et jope kapuuts tahab minema lennata ja kohe tõsine mure oli, kuida teda kinni hoida. Esimeses peatuses võtsin ta üldse küljest ja panin põue. Edasi läks kõik juba minu jaoks muretult - mind ei seganud vihm ega tuul, kuigi eks ilma nendeta ja soojema ilma korral võib asi veel mõnusam olla. Änn-änn ...

Neiu läheb koolitusele

Täna on siis see õhtu, kus neiu S läheb kauaoodatud IAD koolitusele. Juba mitu päeva esitab ta igasuguseid küsimusi ja eriti rohkelt tuleb neid täna. Need ei ole küsimused koolitusest, vaid peamiselt tunnetest esimesel hüppel. Tema küsimustega tuleb meelde enda olukord enne esimest hüpet ja see paneb küll näo särama ja viib mõtted tagasi sellele päevale.

Kurb on muidugi, et vaeseke on nii kaua oodanud oma esimest hüpet, kuid paraku ei ole sellel nv võimalik langevari seljas töökorras lennukist välja hüpata. Kui hästi lähe, siis lubas S oma tunnetest ja mõtetest ise siia paar rida peale koolitust kirjutada.

Vat mis on juhtunud

Vahepeal on toimunud ristsed. Ei mingit pikka pidu ega kedagi. Lihtsalt ükspäev teatati üle klubi, et ma pidavat nüüd Ken olema :-) Ei oska rõõmustada ega kurvastada, vaid paneb muigama.
.

Mis siis nüüd lahti on????

Just hakkasin terveks saama - köha ja nohu olid pea olematud, kuid nagu kiuste täna hommikul ärkasin tugeva kurguvaluga ja kehva enesetundega. Eelmine kord teadsin täpselt, millest tõbi tuli, kuid seekord pole õrna aimu ka. Enesetunne kõigub päeva jooksul - kord on suured külmavärinad ja siis on kõik ok. Arumaeisaa ja jube tigedaks teeb, sest no mille kuradi pärast see kurgutõbi nüüd siis tulema pidi. Kas tõesti sellest, et eelmise tõve ajal ei konsulteerinud arstiga ega jätnud tööl käimist või sai enda immuunsüsteem kannatada tänu veebruarikuus bronhiidi raviks tarbitud antibiootikumidele?

Oleks siis ainult kurguvalu ja külmavärinad. Ei-ei. Lisaks on veel eilsest pakkimisest kõik võimalikud lihased kanged.

Eile

Eile jäi mul järjekordselt veepall vahele, kuid seekord ei olnud põhjuseks õppimine või tervis, vaid käisin Jahu3-s pakkimist õppimas. Õpetajaid oli mul kolm inimest korraga ja L jälgis ka asja kõrvalt.

Algul tundub pakkimine olevat päris keeruline, kuid kui oled korra ise proovinud, siis on asi juba kõrvalt vaadates loogisem ja lihtsam. Pakkimise juures oli kõige kergem esimene osa, kus tuleb tropid korda saada ja kõige nõmedam oli eelviimane osa (ranitsa klappide sulgemine). Sikutamisest tulitas käsi terve õhtu ja täna hommikulgi on veidi veel kerget valu tunda. Päris ise ma seda ei saanudki lõplikult kinni, vaid tugevad õpetajad aitasid asja lõpuni viia.

Pakkimine nüüd selle ühe korraga selgeks ei saanud ja kõik meelde ei jäänud, kuid eks harjutamine teeb meistriks:-) Vähemalt olen algust teinud asjaga ja ei pea enam suvel ootama, millal keegi varju ära pakib, et ma hüppama saaks.

Lubadused ja inimesed

Inimesi on erinevaid. Ühed on sellised, kes lubavad sulle midagi, kuid ei suuda oma lubadust pidada. Kui sul siiski on vajadus, et ta selle lubatu ära teeks, pead talle pidevalt meelde tuletama, et kuule, sa lubasid seda teist või kolmandat teha. Kui sa juba 101 korda teda palud (endal on juba häbi, et inimest nii palju torgid tagant), teeb ta selle ära ja vaatab sulle otsa sellise näoga, et sa pead talle nüüd ülimalt tänulik olema, et ta selle ära tegi. Ta on sulle omast arust suure teene osutanud, mis siis et pea aasta on möödunud sellest, kui ta esmakordselt lubaduse andis ja sina oled meeletult kulutanud oma aega, sest oleksid saanud asja kuskilt mujalt kiiremini. Nendel inimestel peaks olema häbi, sest mida krtid sa lubad, kui sul ei olegi plaanis seda lähimal ajal täita. Kas lihtsalt selleks, et ennast vajaliku ja tähtsana tunda?

Teised on jälle sellised, kes asuvad kohe tegutsema, et lubatu saaks kiiresti tehtud. Sa ei pea neid tagant torkima, kuigi neil on peale selle 1 sinu lubatuse veel 101 lubadust, mis ka kõik saavad õigeaegselt täidetud. Inimene lihtsalt oskab planeerida oma aega ja peab lugu end ümbritsevatest inimestest. Ja kui tal tõesti aega ei ole, siis ta ka ütleb sulle seda ja pakub võimaluse, millal tal oleks aega või oskab soovitada kedagi, kellel on.

Lubaduste kohta oli vist ütelus - meest sõnast, härga sarvest:-)

Lõhnad

Pea nädal aega on mind vaevanud tugev nohu ja seetõttu ei tunne ma juba mitu päeva ka lõhnu, mis mind ümbritsevad. Kurb, sest kindlasti on õues praegu mõnus kevade lõhn.

Erandiks lõhna mittetajumisel oli eile päeval trollis sõites, kui tundsin mingit ebameeldivat lõhna ja ausaltöeldes oli mul siis küll hea meel, et mu lõhnataju on praegu peaaegu null. Kui mina oma kinnise ninaga seda lõhna tundsin, siis mida pidid need tegema, kelle lõhnataju oli normaalne.

Ja üldse, ma ei saa aru, miks osad inimesed suudavad nii koledasti haiseda. Kas tõesit seep ja vesi on Eesti Vabariigis nii kallis? Selleks, et mitte haiseda ei ole vaja kalleid parfüüme või kes teab veel mida. Igal inimesel on oma lõhn ja see lõhn ei haise ega häiri teisi. Sama on ka riietega.

Omaette teema on muidugi liigne parfüümi kasutamine, sest teatud rahvusest kodanikud armastavad mingit eriliselt rõveda lõhnaga parfüümi meeletus koguses kasutada.

NB! Tunnen kaasa rasedatele, kelle lõhnataju pidavat pea kõik 9 kuud vägagi tundlik olema ja eriti neile rasedatele, kes on sunnitud kasutama ühistransporti.

Multimedia Message

Lõpuks see jõudis kohale ja toas on nüüd õnnelik mees oma varjuga. Lubas täna öösel magada vari kaisus

Multimedia Message

Mehed kukkumiskoolitusel Jahu3-es